29.12.10

Riigikogu kossumeeskond võitis olümpiavõitjat neljandat korda järjest

Riigikogu kossumeeskonna tänavuseks hooaja tipptulemuseks jäi neljas järjestikune Balti parlamentide meistritiitel, mille puhul tasub eraldi välja tuua, et Läti meeskonnas oli meie vastaseks taas olümpiavõitja, kahekordne OM-hõbe ning 7-kordne maailmameister Ivans Klementjevs.

Kuigi Soulis OM-debüüdi teinud Klementjevs on tänini väga heas füüsilises vormis, pole korvpall siiski aeretamiskuulsuse tugevaim ala. Kahjuks ei õnnestunud ega õnnestugi Riigikogu kossumeestel palliplatsil rammu katsuda Seimi teise spordikuulsusega, 140 kg kaaluva ning viimaselt kahelt OM-ilt raskekaalu tõstmises hõbe- ja pronksmedali võitnud Vadim Stserbatõhhiga. Vene valijaid esindava Üksmeele Keskuse liige Klementjevs valiti mullu sügisel Seimi tagasi, Põllumeeste ja Roheliste liidu esindaja Stserbatõhh enam mitte.

Aga nagu meeskonnakaaslane Riho Kangur kokku luges, siis pidas Riigikogu korvpallimeeskond 2010. aastal 24 mängu, neist 14 erinevatel turniiridel ja kümme sõpruskohtumist. Saime 13 võitu ja 11 kaotust.

Turniiridel võitsime Balti Assamblee karikaturniiri (Leedu 43-31 ja Läti 35-24), samuti Kagu-Eesti omavalitsuste turniir (Põlvaga 38-32 ja Valgaga 36-20). Tallinna Öökorvpalliturniiril tuli 4. koht (üks võit, kolm kaotust) ning Haapsalu Muda Cupil 5. koht (kaks võitu, kaks kaotust). Saaremaa kevadturniiril 4. koht (kaks kaotust).

Sõpruskohtumistes võitsime 6 mängu (G4S, Eesti Post, Linnapead, Suure-Jaani, Järva-Jaani vald, Rapla omavalitsejad) ja kaotasime 4 (Turba gümnaasium, Eesti Koolijuhid, Kohila omavalitsejad, Toila vallameeskond). Külalismängude geograafia on meil väga lai: Rapla, Kohila, Suure- ja Järva-Jaani, Turba, Kammeri, Värska, Voka, Kuressaare, Haapsalu.

Palli on patsutanud ministrid Tõnis Lukas ja Hanno Pevkur, Riigikogu liikmed Jüri Ratas, Indrek Saar, Hannes Rumm, Kalle Laanet, Kalvi Kõva, Margus Tsahkna, Silver Meikar, Lauri Luik, Ken-Marti Vaher, Eiki Nestor, Leino Mägi ja Peep Aru. Endistest Riigikogu liikmetest ka Ott Lumi ja Ignar Fjuk. Riigikogu kantselei ametnikest Riho Kangur, Peep Pihlak, Herkki Leemet, lisaks Raivo Sults (õiguskantsleri büroo) ja suure südamega korvpallisõbrad Allar Tankler, Martin Pius ja Andre Cornus.

13.12.10

Mart Laari rünnakud näitavad sotsiaaldemokraatide tugevnemist

Sotsiaaldemokraatidel on uue esimehe käe all on erakonnal hakanud paremini minema. "Sotsiaaldemokraadid näevad suure hea meelega, et viimasel kahel kuul on meie toetusreiting küsitlustes vaikselt, kuid pidevalt tõusnud," kinnitas Hannes Rumm Delfile.

"IRLi närvilisus on kõige kindlamaks märgiks selle kohta, et pärast esimehe vahetamist uuenenud sotsiaaldemokraadid on muutud tõsiseks konkurendiks neile parteidele, kelle juhid on oma elutöö Eesti poliitikas juba ammu ära teinud. Viimaste päevade Mart Laari süstemaatilised rünnakud sotsiaaldemokraatide vastu näitavad, kui tõsiselt tajuvad IRLi juhid ohtu, et Sven Mikseri juhtimisel võime me erakondade pingereas neist mööda minna."

Rummi sõnul on sotsiaaldemokraatide sisekliima hea, sest Sven Mikseri võit oktoobrikuistel esimehevalimistel oli nii kindel, et liitis erakonna kohe ühtseks meeskonnaks. "Ainsaks erandiks mõni üksik poliitik, kes ei saanud valimisnimekirjas piisavalt kõrget kohta ning on seepärast solvunult ust paugutanud," lisas Rumm.

8.12.10

Rohelised panevad "katuseraha" Gaia haridusse

Kohe-kohe Riigikogus vastu võetava 2011. aasta riigieelarvest said rohelised 16 miljonit krooni katuseraha selle eest, et nad hääletaksid riigieelarve, aga ka teiste seaduseelnõude poolt nagu näiteks kurikuulus allikakaitse seadus.

Kõige värvikam või täpsemini kõige rohelisem neist ettepanekutest on kindlasti 19 173 euro ehk 300 000 krooni eraldamine Gaia haridusprogrammi arendamiseks.

Mis on Gaia haridus? Lühitutvustus ütleb nii: "Meie kui kogu inimkonna vajadust Gaia (ehk Maaga) harmooniliselt koos eksisteerida tingib ainuüksi fakt, et see on ainus planeet, mis meil hetkel kasutada on. Me oleme temast täielikus sõltuvuses ning meie ellujäämine sõltub oskusest tegutseda planeedil nii, et Gaia suudaks säilitada eluks vajalikku keskkonda. Sellest tulenevalt vajame me uut ja terviklikku käsitlust sellest, kuidas elada nii, et me selle tõsiasjaga kõikides eluvaldkondades arvestaksime.

Rahvusvaheline Ökokülade Võrgustik (The Global Ecovillage Network – GEN) on seisukohal, et kõige edukam viis selle mõtteviisi edendamiseks on haridus. See peab olema uus üleilmne õpetus kohtumaks 21. sajandi väljakutsete ning võimalustega. Need on teadmised, mis annavad arusaamise Maast ehk Gaiast kui tervikust, mille üheks osaks oleme ka meie – inimesed. Õpetus jagab praktilisi oskusi jätkusuutlikuks ja harmooniliseks koostoimimiseks koos kõige olevaga."

Seni on Eestis 2005. aastal Šotimaal loodud Gaia haridust jagatud ainult Rocca al Mare Kooli gümnaasiumiõpilastele ja tehtud tutvustav infopäev Tallinna Ülikooli alternatiivpedagoogidele. Nüüd panevad rohelised Gaia hariduse uute kursuste läbiviimisele oma katuserahast veel 300 000 krooni, mis näitab hästi, kes mida Eesti arengu seisukohalt esmatähtsaks peab.

Kolmandal lugemisel tegid valitsusparteid riigieelarvesse mitu mõistlikku parandusettepanekut , näiteks eraldati 23 miljonit krooni saarlaste ja hiidlaste praamipileti hinna alandamiseks. Aga rohelistele, Mai Treiali ja Ester Tuiksoo isiklikele katuseprojektidele paarisaja tuhande krooni kaupa raha pudistades naeruvääristati riigieelarvet, sest tegelike probleemidega tegelemise asemel osteti igaks juhuks lisahääli.

6.12.10

Kas online-meedia sööb ajakirjanduse usaldusväärsust?

Sattusin poolteist aastat tagasi Postimehe arvamusliidrite lõunal samasse seltskonda pooletosina endise ja praeguse ajakirjanikuga, kes kõik on Õpetajate Lehe lugejatele hästi tuttavad. Vaidlesime kirglikult ühel ja teisel teemal, kuni ootamatult leidis seltskond ühise keele ajakirjanduse osas, kurtes ajakirjanduse mõjuka vähenemist ning enamasti süüdistati meedia usaldusväärsuse allakäigus online-ajakirjandust.

Kas asi on tõesti nii hull? Taustaks niipalju, et online-ajakirjanduse lugejaskond kasvab kordades. Kui viis aastat tagasi oli kõige popimal paberlehe sõsarväljaandel Postimees Online’il 140 000 lugejat nädalas, eelmisel nädalal oli neid 691 378.

Üheksakümnendate aastate üheks käibetõeks meie ajakirjanduses oli: ega ajakirjandus ei ole naelavabrik, mis tükke toodab. Online-meedia hädaks on kahjuks suuresti just see, et nimelt tükke toodetaksegi. Reporter tuleb hommikul tööle teadmisega, et järgmise kaheksa tunni vältel on vaja valmis saada 8-10 uudist.

Muidugi ei saa sellise mahu puhul nõuda samasugust põhjalikkust nagu paberlehes töötaval kolleegil, kel on õhtuks vaja valmis saada üks, see-eest võimalikult ainulaadset infot pakkuv lugu.

Online-ajakirjaniku esimene lahendus metsikule tempole on info taaskasutus. Ta tsiteerib konkurente, paberlehti ja blogisid. Ole sa online-meedias ükskõik kui originaalse uudise autor, hiljemalt kümne minuti pärast on kõik konkurendid sinu leitud loo ümber kirjutanud niikuinii.

Kõrge tempo, madal tase
Teine online-ajakirjaniku lahendus on loobumine vanast heast reeglist, et (eriti konfliktsel) uudisel on tasakaalustatud info esitamiseks kaks allikat. Kõige lihtsamal näitel nii valitsus- kui opositsioonipartei esindaja. Online’is on esimeses samateemalises uudises ainuke infoallikas näiteks minister. Pool tundi hiljem järgnevas samateemalises uudises mõne opositsioonipartei esindaja. Lugeja saab niimoodi teemast tervikpildi ainult siis, kui ta juhtub läbi lugema mõlemad lood. See-eest on kirjutajal juba kaks tükki kirjas.

Kolmas, ja minu meelest kõige olulisem online-ajakirjanduse probleem on see, et ajapuudusel lepitakse valdavalt ainult nende tegijatega, kes ennast ise innukalt välja pakuvad. Kuna pressiteated lähevad online-ajakirjanduses hästi peale, siis tähelepanuvajaduses ettevõtted või erakonnad neid hoogsalt toodavad. Teistpidi unustab online-meedia ära terved eluvaldkonnad, mis ennast ise välja ei paku. Näiteks põllumajandus või pedagoogika, sest ega suurtalud või eliitkoolid pressiteateid ei väljasta.

Üks tuttav diplomaat rääkis hiljuti, et Rootsi välisministeerium saadab terves aastas välja kaks-kolm pressiteadet, kui neil tõesti midagi väga olulist öelda on, sest Rootsi meedia väldib meediatarbijatele üks-ühele ametliku info vahendamist. Eesti välisministeerium toodab nädalas rohkem minister Urmas Paetist rääkivaid pressiteateid, kui Rootsi kolleegid terve aastaga kogu oma töö kohta, sest mitte ainult meie online-meedia, aga ka raadiojaamad loevad hea meelega ette iga sõnumi välisministri mittemidagiütlevast kohtumisest.

Ajarutus pressiteateid ja lühiintervjuusid vahendades ei käitu online-ajakirjandus sageli ühiskonna valvekoerana. Lugejani jõuab näiteks hea info, mida mõni erakond või ettevõte väga soovib enda kohta levitada, kuid mitte halvad uudised, mida need samad organisatsioonid avalikkuse eest hoolega peidavad. Erinevalt Postimehe, Eesti Ekspressi või Pealtnägija ajakirjanikest, kes toovad avalikkuse ette asju, mida raske leida, kuid ühiskonnal tõesti oluline teada nagu näiteks korruptsiooniteemalised lood.

Tarbija, nõua paremat
Miks meediajuhid ja lugejad sellist olukorda taluvad? Esimesel sel põhjusel, et kui paberajalehtede reklaamitulud aina kahanevad, siis edukamate online-kanalite reklaamitulud kasvavad. Üheks põhjuseks lehti netis lugevate inimeste arvu kasv, teiseks võimalus erinevalt vanamoodsast lehereklaamist avaldada seitsmel erimoel vilkuvaid reklaame ja reklaamiklippe.

Lugejate seisukohalt on online-ajakirjanduse ületamatu voorus võimalus pidevalt uut infot juurde saada, vaadata varasemaga võrreldes rohkem pilte ja videosid. (Näiteks jalgpallihuviliste jaoks on paberlehes avaldatud foto aasta ilusaima värava löönud vutimehest palju igavam kui sama värava ülevaatamine online’i riputatud klipis.)

Väheoluline pole ka see, et online-meedia tuleb erinevalt paberlehest tasuta kätte, aga tasuta asi ei pea kehv olema. Online-meedia, ja selle kaudu kogu ajakirjanduse taseme tõstmiseks on parim lahendus tarbijate nõudlikkus. Kui lisaks kiirusele ja kirevusele hakatakse online’ilt ka head ajakirjanduslikku taset nõudma, siis selgub, et seda suudetakse pakkuda küll. Ja online-kanalid muutuvad kiirinfokontoritest tõsiseltvõetavateks arvamusliidriteks ning tegelikeks konkurentideks ajalehtedele.

See lugu ilmus reedeses Õpetajate Lehes.

5.12.10

Küsimus Mnemoturniirile

Tänane Mnemoturniir esitas minu küsimuse, mida targad mehed ära ei vastanud.

Kuulus Vene kirjanik Sergei Dovlatov elas seitsmekümnendatel aastatel Tallinnas. Romaanis „Leivatöö“ meenutab ta legendaarse Kanada jazzpianisti Oscar Petersoniga esinemist Tallinnas ja mitmes N Liidu suurlinnas 1974. aastal. Ajalehe „Sovetskaja Estonija“ ajakirjanikuna kirjutas Dovlatov Petersoni esinemisest arvustuse ja viis selle uhkusega Petersoni hotelli. Arvustust nähes surus Peterson kirjaniku kätt ja hüüatas: „See on rekord! Esimest korda on minust kirjutatud nii…“

Mille poolest oli „Sovetskaja Estonija“ arvustus jazzpianisti arvates rekordiliselt ebatavaline?

Vastus: Peterson olevat hüüatanud: „See on rekord! Tõeline rekord! Esimest korda on minust kirjutatud nii peenes kirjas!“. Suuremas kirjas ei julgenud Sovetskaja Estonija toimetaja geniaalsest välismaalasest kirjutatud lugu avaldada.

2.12.10

Presidendi sõnavõistluse tulemuste ühelauseline kokkuvõte

Avaõigusliku ETV uus hoone ehitatakse euroliidu juhindit järgides averuse rahastamisskeemi kasutades, et muuta Eesti infot peavoolustava meediakanali taristu kestlikumaks.

26.11.10

Allikakaitse kaubaks võlakaitse eest

Allikakaitse seadusest kirjutades pean kohe alustama ühe anonüümse infoallika kasutamisest. Üks tuntud ajakirjanik väitis, et ajakirjandusväljaanded tegid IRL-is kõva lobby eesmärgiga saavutada reformierakondlase Rein Langi algatatud allikakaitse seaduse vastu võtmata jätmine.

Paraku osutus tagatreplus tulutuks, sest muidu suure häälega sõnavabadust kaitsvad ja alguses Langi seadusesse väga kriitiliselt suhtunud IRL-i esindajad laiutavad käsi: meil on Reformiga diil. Valitsusparteide diil on see, et vastutasuks võlakaitse seaduse heakskiitmisele nõudis Reformierakond partneritelt allikakaitse seaduse toetamist.

Jään huviga ootama, kas mind selle väite pärast au ja väärikuse rikkumises süüdistatuna kohtusse kaevatakse ning kas kohus määrab uue seaduse alusel minu ja Eesti Päevalehe vastu ennetava trahvi, et me neid väiteid enam ei kordaks. Oma infoallikat ma uue seaduse järgi õnneks avalikustama ei pea, sest vaevalt see väide kriminaalkuritegu on.

Valitsusparteide diili pärast on tõsiselt häbi. Võlakaitse seadus leevendab järgmisel aastal jõustudes sadade perekondade olukorda, kes on kas ajutiselt võlgade tagasimaksmisega hätta jäänud või sattunud üksikisiku pankrotti. Seevastu allikakaitse seadus on parimal juhul lihtsalt ebavajalik seadus, halvemal juhul ohustab see sõnavabadust.

Esiteks sätestab uus seadus allikakaitse põhimõtted, aga allikakaitse koha pealt pole Eesti ajakirjandusele midagi ette heita. Küsitlesime kevadel koos Eesti Ekspressi ajakirjaniku Tarmo Vahteriga kõigi suuremate meediaväljaannete juhte ning nad oskasid nimetada terve selle sajandi peale vaid üht-kaht probleemset juhust allikakaitsega. Seega seadustati eile asi, mis tegelikus elus on kuuendajärguline ning mis toimib ilma spetsiaalsete seadusesäteteta niikuinii.

Teiseks antakse uue seadusega kohtule võimalus määrata ennetustrahv au ja väärikuse solvamise eest „mistahes vormis ja isiku poolt“. Just selles uues põhimõttes näevad meediaväljaanded õigustatult ohtu sõnavabadusele, sest ilmselgelt on see põhimõte seadusesse kirjutatud ajakirjanduse survestamiseks.

Kuigi seaduseelnõu seletuskirjas toob Riigikogu õiguskomisjoni esimees Ken-Marti Vaher näiteks, et au ja väärikuse rikkumiseks võib pidada ka laimavaid hüüdeid linna peatänaval või üdini valesid faktiväiteid sisaldava e-kirja saatmist kolmandatele isikutele.

Selle loogika järgi võib mõni Riigikogu liige, keda Ene Ergma hiljuti südametäiega idioodiks nimetas, parlamendi esimehe kohtusse kaevata ning taotleda Ergmale ennetustrahvi, et spiiker järgmine kord jälle kolleege idioodiks ei nimetaks. Rääkimata sellest, et ükskõik millised protestijad peavad järgmine kord Toompeale tulles hoolega vaatama, et plakatite peal näiteks Andrus Ansipi kohta midagi halba poleks öeldud.

Ennetustrahvide toetajad õigustavad neid sooviga kaitsta inimest ajakirjanduse eest. Näiteks olukorras, kus ajaleht on avaldanud loo, mille puhul inimene tunneb oma au ja väärikust rikutuna ja teab, et ajaleht kavatseb teemaga jätkata. Uue seaduse loogika kohaselt saab inimene kohtust kaitset otsides taotleda ennetustrahvi määramist, mis võtab ajakirjanduselt soovi sama teemat edasi käsitleda.

Aga allikakaitse seaduse vastuvõtmise vastu hääletanud sotsiaaldemokraatide ja roheliste hinnangul ei ole uues seaduses mõistlikult paigas tasakaal inimese ja sõnavabaduse kaitse vahel. Ajakirjandus on oluline sõnavabaduse tagaja ning halvemal juhul võib uue seadusega minna nii, et pärast eilses Äripäevas ilmunud lugu pöördub Jaanus Rahumägi kohtusse ja taotleb ennetustrahvi selleks, et ajaleht rohkem ei sekkuks tema eraellu ega kirjutaks tema luksusvillast Kreekal, mis seab kahtluse alla poliitiku majanduslike huvide deklaratsiooni aususe.

Nüüd annab uus seadus kohtule otsustada, kas tegu on looga ühe perekonna eralust või ühiskonna jaoks olulise infoga. Sõnavabaduse kaitsjatel jääb üle loota mõistliku kohtupraktika peale.

Nii nagu allikakaitse seadus diilitades Riigikogu suurde saali lõpphääletusele veeti, nii ta seal veel ühe väikese vastiku diiliga vastu võeti. Nimelt oli valitsusparteidel eile saalis välja panna vaid 50 häält ja üht oli seaduse vastuvõtmiseks veel vaja. Selle koha peal võeti 10 minutit vaheaega ning selle lühikese ajaga kaubeldi vajalik poolthääl välja roheliselt Marek Strandbergilt. Kuigi Aleksei Lotman rääkis seaduseelnõu teisel lugemisel nii ilusasti, kuidas allikakaitse seadus ohustab nii olulist põhiseaduslikku väärtust nagu sõnavabadust. Ja kuigi eile vajutasid kõik teised rohelised punast nuppu.

Loodetavasti saame tänu anonüümsetele allikatele varsti teada, mis hinnaga ja mille eest Strandberg oma hääle ja roheliste põhimõtted maha müüs.

See lugu ilmus tänases Eesti Päevalehes.

24.11.10

Toila poisid nüpeldasid Riigikogu 57:47

Riigikogu kossutiim jäi eile Voka spordihoone 5. aastapäevale pühendatud mängus alla kohalikule vallavõistkonnale 47-57 (poolaeg 27-23). Võitsime küll kolm veerandaega neljast, kuid viimase kaheksa minuti jooksul viskasid vastased 23 punkti (viimase nelja minutiga 20p!), ning täitsa võhmal Toompea mehed suutsid sama ajaga vastata vaid 7 pungaga.

Toila/Voka meestel oli välja panna kaks viisikut, vanemast ja auväärsemast käisime kindlalt üle, nooremast, kiiremast ja kõrge hüppega viisikust kahjuks mitte.

Meie suurim korvikütt oli - nagu halvaks tavaks saanud - Riigikogu aseesimees Jüri Ratas 21 punktiga, Indrek Saar toetas teda 8, välismängu debüüdi teinud Silver Meikar 6 punktiga. Ise olin väga rahul teenitud 10 vabaviskega, millest 6 sisse sain, ehk et tabavusprotsent oli enam-vähem sama kui Shaquille O'Neal'il NBAs.

Vastastest viskas 2009. aastal Eesti U-16 koondisesse kuulunud Jalmar-Joosep Saar meile lubamatult palju, ehk samuti 21 punni, vastase tugevusest veel nii palju, et ülejäänud „noorte viisiku” mängijad mängivad Toila meeskonna eest, mis osaleb edukalt Ida-Virumaa meistriliigas.

Niigi muserdavale mängule järgnes piinarikkalt pikk tagasisõit täistuisanud teel, millel oli paar tundi varem hukkunud kaks inimest. Teisalt on "korvpallidiplomaatia" selle Riigikogu koosseisus olnud üks kõige paremaid vahendeid parlamendi tutvustamiseks väljaspool tavalist töörutiini.

21.11.10

Audiitorkogu keeldus erakondade raha kosmeetilisest kontrollist

Audiitorkogu president Toomas Vapper andis sel nädalal Riigikokku laekunud kirjas teada, et Audiitorkogu ei soovi määrata sõltumatu erakondade rahastamise järelevalve komisjoni üheks liikmeks Audiitorkogu esindavat audiitorit.

Keeldumise olulisemate põhjusena nimetab Audiitorkogu president kavandatava komisjoni vähest sõltumatust ja ebakompetentsust. „Komisjoni, mille liikmetest vaid kaks on sõltumatud, (st ei esinda erakondi – HR) ei saa nimetada sõltumatuks,“ selgitab Toomas Vapper kirjas Audiitorkogu seisukohta. „Konkreetset ettevalmistust finantsarvestuse õigsuse kontrollimise osas omab kindlasti vaid üks komisjoni liige, so Audiitorkogu esindaja, mis seab ebaproportsionaalse koormuse sellele ühele liikmele.“

Esialgu pakuti Riigikogu põhiseaduskomisjonis välja kokkuleppe, mille kohaselt hakkavad erakondade rahastamist lisaks parlamendis esindatud erakondade esindajatele pärast järgmisi valimisi kontrollima ka Audiitorkogu ja advokatuuri esindajad. Advokatuur teatas oma soovimatusest kontrollkomisjonis osaleda juba varem.

Sotsiaaldemokraadid tegid eelmisel nädalal põhiseaduskomisjonis ettepaneku, et kontrollikomisjoni kuuluksid vabariigi valimiskomisjoni, õiguskantsleri, riigikontrolli ning maksu- ja tolliameti esindajad, et komisjon suudaks tagada erakondade rahastamise tegeliku, mitte ainult näilise kontrolli. Kahjuks toetasid Reformierakonna, IRL-i ja Keskerakonna esindajad vaid valimiskomisjoni esindaja kaasamist kontrollikomisjoni.

Homne Riigikogu põhiseaduskomisjon on pärast Audiitorkogu keeldumist lõhkise küna ees, sest algselt komisjoni kutsutud advokaadid ja audiitorid on sellest tööst keeldunud, kuid usaldusväärsete riiklike institutsioonide kaasamisest erakondade rahastamise kontrollimisse on suurparteid seni keeldunud.

18.11.10

1000 peret ja Heimar Lenki inimkatsed

Head lugejad, järgnevalt tänase Riigikogu istungi kõne olulisim osa:

Mul on natuke kahju sellepärast, et kohati tekkis selle eelnõu menetlemise algusfaasis arusaam, et see seaduseelnõu lahendab kõikide võlgnike kõik probleemid. Paratamatult see niimoodi ei ole. Aga ma olen kindel, et kui me selle seaduse tulemusena järgmisel kahel aastal suudame aidata kas 1000 või 1500 peret, siis on see seadus kuhjaga oma eesmärgi täitnud, me oleme suure hulga Eesti peresid päästnud vaesusest ja pankrotistumisest.

Pikemalt vaata palun:
http://www.riigikogu.ee/?op=steno&stcommand=stenogramm&date=1289995200#pk7401

16.11.10

Võlanõustajate puudumine tekitab kohtutes ülekoormuse

Äsja Riigikogus teisel lugemisel sisuliselt lukku löödud võlgade ümberkujundamise seadus tekitab järgmise aasta aprillis kohtutes ülekoormuse, sest Eestis ei ole piisavalt võlanõustajaid.

Võlanõustajate puudumine paneb väga raskesse olukorda paljud võlgnikud, kellel on iseseisvalt raske esimese korraga kokku panna seaduses nõutud väga mahukat dokumentide pakki. Nõustaja puudumisel tekib olukord, kus võlgnik käib mitu korda võlausaldajate ja kohtu vahet ning suurendab nii pankade kui kohtute töökoormust.

Piisava hulga seaduses sätestatud kohtu-eelsete võlanõustajate vajalikkust rõhutasid võlgade ümberkujundamise seaduse arutelul nii Pangaliidu kui Kohtunike Ühingu esindajad.

Kahjuks ei teotanud õiguskomisjon sotsiaaldemokraatide ettepanekut, mille kohaselt riik ja omavalitsused kohustuvad tagama kohtueelsete võlanõustajate olemasolu kogu riigis.

Riigikogu õiguskomisjoni esimees Ken-Marti Vaher väitis täna seaduse arutelul, et „Eestis on praegu olemas üle 100 võlanõustaja, kes inimesi saaksid aidata selleks, et inimesed oleksid võimalikult informeeritud ja suutlikud võlgade ümberkujundamise menetluses oma õigusi kaitsma.“

Tegelikult puudub isegi sotsiaalministeeriumil ülevaade sellest, kui palju võlanõustamise koolituse läbinud sajakonnast võlanõustajast praegu oma erialal töötab ning kui suurele osale elanikkonnast nende teenus tegelikult kättesaadav on. Vastuseks minu küsimusele, kui suurele osale elanikest on võlanõustajate abi praegu kättesaadav, tunnistas Vaher: „Võlanõustamisteenus on ilmselgelt täna kättesaadav vägagi heitlikult.“

Valitsusparteid lükkasid võlanõustajate teenuse tagamise punkti uuest seadusest välja ettekäändel, et võlanõustamisega seotud kohustused paneb paika sotsiaalministeeriumis ettevalmistamisel olev sotsiaalhoolekande seadus. Paraku jõustub võlgade ümberkujundamise seadus järgmise aasta aprillis ning kõige suurem hulk taotlusi võlgade ümber kujundamiseks esitatakse just siis. Sotsiaalministeeriumis ettevalmistatav sotsiaalhoolekande seaduse eelnõu on aga nii toores, et parimal juhul jõustub see alles 1. jaanuaril 2012. Ja niikuinii paneb sotsiaalhoolekande seaduse mustand kogu vastutuse võlanõustajate eest omavalitsustele.

Kindlasti ei suuda paljud vaesemal järjel omavalitsused ilma seaduse toeta võlanõustamisteenust pakkuda ega selle eest tasuda. Näiteks Tallinna võlanõustajad võivad naabervalla inimesi aidata ainult siis, kui võlgnikul on kaasas vallavalitsuse garantiikiri lubadusega tasuda nõustamise eest 300 krooni tunnis. (Võrrelge seda tasu advokaadi töötasuga.) Seetõttu jäetakse võlanõustaja puudumisel paljude omavalitsuste inimesed olukorda, kus nende võime võlgade ümberkujundamise seadusega kaasnevaid võimalusi kasutada on raskendatud.

Võlanõustamise teenus jäeti võlgade ümberkujundamise seaduses seadustamata mitte seetõttu, et sotsiaalministeerium lahendab selle probleemi võib-olla aasta pärast. See jäi seadusest välja põhjusel, et oleks tähendanud riigile lisaülesannete ja täiendavate rahaliste kohustuste võtmist, kuigi need kulud oleksid riigi mõõtkavas olnud väga väikesed.

Pikemalt loe seaduse arutelust täna Riigikogus:
http://www.riigikogu.ee/?op=steno&stcommand=stenogramm&date=1289891100

15.11.10

Viie aasta pikkune võlaorjus lüheneb

Olen üle aasta ühe võlanõustaja vahendusel kaasa elanud 50-aastates elu hammasrataste vahele jäänud naise käekäigule. Majanduskasvu tippajal võttis ta pangast korteri tagatisel ligi 800 000 krooni laenu.

Panga soovitusel investeeris ta selle raha aktsiatesse, mitte algselt kavandatud korteri remondiks. Siis algas masu, aktsiad ja korter kaotasid suure osa varasemast väärtusest ja üksik naine kaotas oma töö. Võlgade katteks müüs pank maha tema korteri, aga see kattis vaid poole võlasummast. Pikka aega elas see naine Tallinna sotsiaalkorteris koos võhivõõraste inimestega ja tema ainus sissetulek oli sotsiaalabi. Nüüd tõsteti ta isegi sotsiaalkorterist välja, et uutele hädalistele ruumi teha ning viimases hädas võttis üks kauge sugulane ta enda juurde elama.

Võlgadest vabanemiseks taotleb naine üksikisiku pankrotti, mis tähendab, et järgmise viie aasta vältel peab ta maksma pärast elatusmiinimumi mahaarvamist kõigist oma sissetulekutest 75-85% pangale. Praegu sel naisel mingit sissetulekut ei ole ja kui see tekibki, siis tõenäoliselt jääb summa eesti keskmisest väiksemaks. Alles siis, kui naine on sunnitud viis aastat maksma pangale suure osa oma sissetulekutest, kustub tema võlg ja ta vabaneb võlaorjusest. Sõltumata sellest, palju ta 400 000 kroonist on suutnud selleks ajaks pangale ära maksta.

Sisuliselt on selge, et pangal pole selt naiselt ega laiemalt sellistel võlgnikelt niikuinii enam midagi võtta. Kindlasti ongi see võlg juba raamatupidamises maha kirjutatud ja iga naise käest tulevikus välja nõuda õnnestuv summa on panga jaoks juba järgmiste aastate kasum.

Alustasin üksikjuhtumist, aga statistika näitab, masu tõttu kasvab üksikisiku pankrottide arv Eestis kiire majanduskasvu aegadega võrreldes tempokalt. Kohtute infosüsteemi andmetel kuulutati 2009. aastal välja 54 füüsilise isiku pankrotti ning tänavu esimese üheksa kuuga juba 57 üksikisiku pankrotti.

Ühe võlanõustajatega suheldes kuulsin äsja, et viimasel ajal tuleb tema juurde üha rohkem inimesi, kelle tulud on kadunud või järsult väiksemaks jäänud ning kes on hädas olles oma säästud ära kulutanud. Need inimesed ei küsi enam nõu oma võlgadega toimetulekuks, vaid otsivadki kohe abi üksikisiku pankroti taotlemiseks, et vähemalt viie aasta pärast võlgadest vabaneda.

Leevendamaks nii raskesse olukorda sattunud inimeste ja perede olukorda tulid sotsiaaldemokraadid eelmisel sügisel välja ettepanekuga teha üksikisiku pankrotis olemise aeg lühemaks kui praegu kehtiv viis aastat. Nüüd on meil heameel selle üle, et sel nädalal Riigikogus vastu võetavas võlgade ümberkujundamise seaduses on kirjas põhimõte, et kohus võib ausalt käitunud võlgniku võlast vabasta juba kolm aastat pärast pankroti väljakuulutamist.

Kujutage ennast ette nende perede olukorras, kes on kaotanud võlgade katteks kogu oma vara ja sageli ka sissetulekud. Kui sissetulek on aga säilinud, siis pärast elamiseks hädavajaliku summa mahaarvamist läheb ülejäänu võlgade katteks. Kolm aastat sellist elu on niigi väga valus õppetund, et tulevikus oma rahalisi riske kainemalt hinnata.

Ühiskonna jaoks on aga kasulik need ausalt oma võimalust mööda laenujääki tasunud pered võimalikult ruttu varalises mõttes normaalsesse ellu tagasi lubada. Elamismiinimumiga virelemine tähendab näiteks seda, et nende perede lastel on võimatu huviringides käia või klassiga ekskursioonidele sõita. Sellest põhimõttest lähtudes muudetakse seadusi meie võlgade ümberkujundamise seaduse kirjutamist nõustanud välisprofessorite sõnul kõikjal Lääne-Euroopas. Jäägem siis rahaasjades vastutustundlikuks, aga saagemka võlasuhetes eurooplasteks!

See lugu ilmus tänases Delfis.

12.11.10

Kas Eesti raiskab järgmised neli aastat?

Mitu põlvkonda eestlasi mäletab tänini, kuidas 1982. aasta detsembris kostis Leonid Brežnevi kirstu haudalaskmisel Punasel väljakul võigas pauk. See ülihardana kavandatud matuse ära rikkunud kõmakas muutus kogu maailmas pilkeobjektiks ning sai sümboliks lootusele, et lõppeb stagnatsiooniks nimetatud ajajärk N Liidus, millega okupeeritud Eesti paratamatult kaasa lohises. Stagnatsiooni iseloomustasid raugastunult aastakümneid võimu hoidvad riigijuhid, aga selle sisu oli kogu riigile mõni aasta hiljem saatuslikuks saanud soovimatus ja suutmatus muutuda.

Meil on ikka loodetud, et Eestist saab küps demokraatlik riik alles siis, kui esimest korda püsib üks ja sama valitsus võimul kogu nelja-aastase valimistsükli pikkuse aja. Praegune valitsus peaaegu saavutas selle eesmärgi, sest Reformierakond ja IRL püsivad võimul neljandat aastat ning ainus muutus valitsuses oli väiksema osapoole sotsiaaldemokraatide asendamine roheliste ja Tarmo Männiga.

Oviir hoiatab stagna eest
Kahjuks tumestab suure osa eestlaste rõõmu kauaoodatud stabiilsuse üle viimastel aastatel üha tugevamalt on tuntav stagneerumise oht. Seletava sõnaraamatu kohaselt on stagnatsioon „paigalseis, seisak, soikumus“. See viimane ongi Eestis juhtumas, sest stagneerub või sarnaselt mõne arvutiprogrammiga kiilub kinni meie ühine mõte.

Kuigi stagnatsooni mõiste on ühiskonnas teadvustamata, tajutakse paigaltammumist alateadlikult selgelt. Seda näitab nii kõigis erakondades pettunute suur arv küsitlustes kui kevadsuvel ühiskonna korralikult läbi raputanud Ühtse Eesti etendus.

Kahele väga olulisele stagnatsiooni ilmingule osutas hiljuti Postimehes ilmunud loos riigikontrolör Mihkel Oviir. Esiteks märkis Oviir, et aastatel 2010-2014 ületavad riigieelarve kulud rahandusministeeriumi hinnangul tulusid 19,5 miljardi võrra ning 2014. aastaks viiekordistub riigivõlg, kasvades 7,7 miljardilt kroonilt 42 miljardi kroonini.

Selle asemel, et tegelike probleemidega tegeleda ning neist ausalt rääkida, lubavad Reformierakond ja IRL meile valimiste eel neljandat-viiendat korda järjest madalamaid makse. Sisuliselt kordavad IRL ja ses osas valimislubadusi, mis olid vajalikud 1995. aastal, aga kindlasti mitte enam 21. sajandil pärast ühinemist Euroopa Liidu ja eurotsooniga.

Suursaadik Toomas Hendrik Ilves pakkus viisteist aastat tagasi välja koolide arvutiseerimise ehk Tiigrihüppe, mis kohe käiku läks. Aga kujutage ette, kui piinlik oleks president Ilves, kes tänavu ikka veel sama juttu räägiks riigis, kus pea iga põnn moblaga vabalt internetis surfab.
Teiseks tõi riigikontrolör Mihkel Oviir oma loos välja täitevvõimu suhtumise, mis välistab mistahes asjatundliku ja sõltumatu valitsuspoliitika kritiseerimise, sest seda tõrjutakse raevukamalt kui eales varem, tembeldades kriitik ähvardavalt kogu ühiskonna jaoks vaenulikuks küsimusega – kas sulle ei meeldi Eesti Vabariik, ah?

Poliitiliste nuumkanade stagna
Stagna pole üldse seotud vanusega. Paljud tänapäeva stagnandid on pika parteikarjääriga kahekümnendates-kolmekümnendates poliitilised nuumkanad, kes pole päevagi elus päris tööd teinud. Küll on nad kiirelt kerkinud partei noorterakukesest Riigikokku või Tallinna linnavalitsusse.

Meie aja stagnandid on harjunud võimuga kaasnevate hüvedega ning neil pole tahtmist midagi muuta, sest iga muutus mõtlemises ja üha jäigemas ühiskonnakorralduses peidab endas riski isiklikule heaolule. Nii ei ole võim nende ja nende erakonna jaoks enam vahend oma maailmanägemist kandvate mõtete teostamiseks, vaid isikliku heaolu taastootmiseks. Juba peavad nemadki end ilmeksimatuks ega salli vasturääkimist, tehku seda siis riigikontrolör, ajakirjanik või alluv ametnik.

Sel taustal on heameel riigikontrolör Mihkel Oviiri põhimõttekindluse üle, aga kui 2011. märtsiks pesevad suurparteid tema hoiatused lausreklaamidega valijate ajust maha, siis raiskab Eesti järgmised neli aastat lihtsalt ära.

Soome mõttekoda SITRA, mida Eestile seadis eeskujuks juba president Meri, otsib sihikindlalt põhjanaabritele ühiskonnale uusi arengumootoreid ja kogu ühiskond mõtleb kaasa, kuigi nende majandus püsib palju paremal järjel kui meil. Soome valitsus võib olla kindel, et pärast ränka kriisi paistab nende jaoks tunneli teisest otsast juba valgus, Eesti valitsus räägib sama, aga vana viisi jätkates võib selguda, et see on hoopis vastu kihutav rong.

See artikkel ilmus veidi toimetatult tänases Õhtulehes.

9.11.10

Riigikogu 51: Eesti Post 48

Siin Kristiine spordihall, siin Kristiine spordihall! Tere õhtust lugupeetud korvpallisõbrad kogu koduvabariigist eesotsas Argo Ideoniga jälgima meie lühikokkuvõtet äsja lõppenud korvpallimatšist Riigikogu ja Eesti Posti meeskondade vahel.

Tõmbame korraks meie mikrofoni ette higist nõretava, kuid õnneliku ilmega võitjate kapteni Jüri Ratase. Võit tulemusega 51:48 tuli pärast pikka ja pingelist mängu lõpusekunditeni. Seepärast alustame Eesti spordiajakirjanike lemmikküsimusest: mis tunne on?

„No mis me siin räägime? Meie mängu oleks peaaegu ära teinud kohtunike töö! Ma ei hakka oma läbimurretest rääkimagi, mille ajal kohtunikud vaatasid vist kõrvalväljakul treenivaid võimlemistüdrukuid, aga niikui Indrek Saar palli kolmepunktialas põrkesse pani, raiuti tema vastu vigu nagu Kuusalus kuusepakke. Ja kohtunike vile vaikis! Rohkem ei ole mul täna teile midagi öelda!“

Jah, sellise aivarkuusmaliku otsekohesusega hindab mängu käiku Ratas ja siirdub pahaselt pesuruumi. Pilku mängu protokolli heites selgub, et Riigikogu vedas võidule siiski just vanameistrite Saare ja Ratase resultatiivne mäng. Ilmselgelt üllatas Eesti Posti täna ka pärast pikka vigastuspausi meeskonnaga taasliitunud andekate pikakasvuliste noormängijate Silver Meikari ja Margus Tsahkna tulemuslik tegutsemine.

Mäng algas Riigikogu jaoks kurjakuulutavalt, sest Martin Luts Eesti Postist ladus parlamendi korvi 3 kolmepunktiviset järjest ning kaotusseis 4:13 oligi tõsiasi. Eesti Post mängis kogu 40 minutit tihedas maa-ala kaitses, mille vastu Riigikogu tõhusat vastumürki mängu lõpuni ei leidnuki.

Poolajavileks võrdsustas Riigikogu siiski seisu ja rebis viimasel veerandajal juba näiliselt turvalisse 7-punktilisse eduseisu. Riigikogu edu võti peitus suuresti pikemas pingis, millel täna istus koguni 11 meest, sest väsimus röövis Eesti Posti juhtmängijatelt lõpuminutitel visketabavuse ning söödutäpsuse.

Milline suurepärane hooaja algus Riigikogu meeskonnalt, mis on startinud kolme järjestikuse võiduga! Ometi pole Jüri Ratasel eufooriaks veel põhjust, sest juba paari nädala pärast ootab meeskonda ees raske välismäng Toilas Ida-Virumaa omavalitsejatega. "Kardan seda kohtumist nagu Narva naised euro tulekut, sest mul pole sellist materjali nagu Rockil või Cramol!" tunnistas Riigikogu mängiv kapten juba mõni minut enne tänast mängu.

Soovime teile siit Kristiine spordihallist peatse kohtumiseni ikka spordilainel!

29.10.10

Ajakirjandusvabaduse kadumisest kaotab terve kogukond

Hiljuti kirjeldasid ühe SRÜ riigi ajakirjanikud, kuidas nende kodumaal laekuvad hommikul presidendi kantseleist peatoimetajatele telefonikõned, milles määratakse ära, millest sel päeval uudiseid teha, millistele infoallikatega milliseid küsimusi esitada. Kui mõni meediaväljaanne korraldustele ei allu, siis karistatakse selle eest maksuameti või mõne muu riigiasutuse abil sõltumatut ajakirjandust pankrotiga.

Ajakirjandus ülistab sealmaal süüdimatult võimulolijaid ning tegeliku infot ühiskonnas toimuva kohta saavad inimesed ainult omavahel suheldes.

Seetõttu hoiatas Sulev Valner tõsise ohu eest, kuigi meil on esialgu tegu katsega lämmatada ajakirjanduse sõltumatust mõnes maakonnas. Kuna maavanemad on parteistatud, siis hakkaks nende survel peatoimetajaid valides toimima SRÜ-lik ajakirjanduse suukorvistamine.

Ajakirjandusvabaduse kadumisest kaotab terve kogukond, sest infot kontrollides saab maavanem kohalikke inimesi valeinfoga lollitada ning neid teadmatuses hoida. Korruptsioonioht kasvab hüppeliselt, kui maakonnaleht võimude valvekoeraks olemise asemel maavanema puudliks hakkab.

See kommentaar ilmus tänases Postimehes.

27.10.10

Riigikogu kossumeeskond alistas Kagu-Eesti

Eile õhtul võitis Riigikogu korvpallimeeskond Värska gümnaasiumi võimlas toimunud turniiril esikoha Kagu-Eesti maakondade omavalitsusjuhtide ees.

Poolfinaalmängus võitsime Põlvamaad päris pingelise lõpuga mängus 38-32. Põlvamaa tuusad olid kehalise kasvatuse õpetajad, aga meiegi meeskonnas mängis seekord Jüri Ratase, Kalvi Kõva, Hannes Rummu, Riigikogu kantselei nõunike Riho Kanguri ja Peep Pihlaku kõrval kõva korvialune jõud Herkki Leemetit Riigikogu julgestusteenistusest. Ise olen uhke selle üle, et tabasin kaugviske poolaja lõpusekundil.

Finaalmängus oskasime avapoolaja Valgamaale ühe punktiga kaotada, aga teisel poolajal panime oma ülekaalu kindlalt maksma tulemusega 36-20. Riigikogu meeskonnas on aastaid Viljar Veski rollis olnud Kalvi Kõva, kah selline igavene noor lootustandev mängumees. Aga nagu Veski, on ka Kõva sel hooajal teinud kõva arenguhüppe, ning oli oma valimisringkonnas väga resultatiivse mänguga üks meie liidreid.

Muidu soojas ja sõbralikus õhkkonnas toimunud turniiri tõsidust näitas see, et Võrumaa ja Põlva vahelises mängus 3-4 kohale kaotas üks Põlva mängija kaks esihammast ning tema vastase küünarnukk vajas lõikehaava tõttu õmblemist. Hiidpikka edasi-tagasi sõitu Värskasse leevendas Riigikogu meeskonna jaoks võimalus käia suitsusaunas ning mekkida setu tsäimajas ehtsat handsat kruubipudruga, millega külalisi kostitas Värska vallavanem Raul Kudre.

25.10.10

Seksistlik näitus Riigikogus?

Huvitav, kas soolise võrdõiguslikkuse voliniku hinnangul on seksistlik ja naisi alavääristav väide: „Kaks naist on turg, kolm naist on laat?“

Igatahes seisab just sellise sõnumiga suur stend juba mitu nädalat Keskerakonna fraktsiooni esimehe, kaasaegse ja kõigiti sooteadliku naise Kadri Simsoni kabineti ning Keskfraktsiooni tööruumi vahel. Kui Kadri astub oma kabinetist välja teisele poole, et Riigikogu suurde saali hääletama minna, riivab tema silma järgmine Harjumaa vanasõna: „Tüdrukult kui roosilill, kui naiseks saab, siis torupill.“

Selliseid vanu mustvalgeid fotosid kaunistavate vanasõnadega tutvustab juba mitu nädalat ennast Riigikogus Harjumaa maakond. Minul teevad need muheda huumoriga stendid, millel tutvustatakse Harjumaa vanarahva tarkust teistelgi elualadel, alati tuju heaks. Kuna võrdõiguslikkuse volinik ega ükski naispoliitik pole seni Harjumaa nauditavalt omapärase enesetutvustuse vastu protestinud, siis võib järeldada, et sooliseid erisusi kirjeldavad vanasõnad on vaikimisi poliitiliselt korrektseteks tunnistatud.

20.10.10

Miks Savisaar kartis Mikserit?

Tähelepanuväärne oli see kirg ja kurjus, millega Keskerakonna esimees Edgar Savisaar sekkus mõni päev tagasi Sven Mikseri võiduga lõppenud sotsiaaldemokraatide esimehe valimistesse.

Sel ajal, kui muu Eesti meedia pani 36-aastasele Mikserile pahaks ainult seda, et ta on liiga tark, külvas Savisaare häälekandja Kesknädal uue põlvkonna sotsiaaldemokraatide juhi üle märksa vürtsikamate etteheidetega. Ainuüksi viimases valimiste-eelses numbris süljati Mikseri pihta kolmes erinevas artiklis tuld ja tõrva. Kesknädala lugejad said teada, et Mikser on erakonnajuhile vajalike haistmismeelteta poliitik, kes hoolimata Riigikogu väliskomisjoni esimehe ametist ei pea holokausti ehk 6 miljoni juudi mõrvamist üldse mainimisväärseks ja et Mikseri varjatud ülesanne on lõhkuda Keskerakonnaga sõlmitud valitsusliit Tallinnas.

Nii nagu Hiina või Põhja-Korea kommunistliku partei häälekandja ei avalda ühtki juhuslikku rida, ei tee seda ka Kesknädal. Seetõttu tekib õigustatud küsimus, miks Savisaar nii väga Sven Mikseri esimeheks saamist kartis? (Sulgudes avaldan siinkohal kaastunnet sotsiaaldemokraatide endisele esimehele Jüri Pihlile, sest Savisaare ülipüüdlik poolehoid ja Mikseri mahategemine vähendasid Pihli toetajaskonda sotsiaaldemokraatide seas. Ehk nagu venelased ütlevad – selline sõber teeb rohkem kahju kui vaenlane.)

„Parim enne“ ammu möödas
Kõige olulisem Mikseri-paanika põhjus on asjaolu, et kui järgmisel kevadel istuvad peaministrikandidaatide debatis valijate ette Andrus Ansip, Mart Laar ja Edgar Savisaar, siis on Sven Mikser sellele kolmikule palju tugevam konkurent kui olnuks Jüri Pihl. Juba sel lihtsal põhjusel, et viie- ja kuuekümneaastaste meeste kõrval asub neist põlvkonna jagu noorem poliitik, kes mitte ainult oma mõtete, vaid kogu olemusega kiirgab uudsust ja muutumise võimalust.

Laar ja Savisaar on väga teenekad, aga paraku paljuski pleekinud kuvandiga veteranpoliitikud. Kui on valida, kas Savisaar 20 aastat hiljem, kelle „parim enne“ on ammu möödas, või värske vaheda mõistusega Mikser, siis on selge, et sotsiaaldemokraatide uus juht ähvardab Keskerakonnalt ära võtta olulise osa vasakpoolseid valijaid.

Toompea kuluaarides arutatakse juba mõnda aega, kas väsinud Savisaarel jätkub selles olukorras tahtmist teha teravmeelne vastukäik – jätkata ise Tallinna linnapeana ning käia peaministrikandidaadina välja Keskerakonnale mullustel kohalikel valimistel võimsa häältesaagi kogunud Jüri Ratas. Paraku on Savisaare senine käitumine näidanud, et erakonnasiseste uute liidrite toetamise asemel on ta neid süstemaatilisel tasalülitanud.

Teiseks Savisaare Mikseri-vastase meelsuse põhjuseks on asjaolu, et esimehe vahetusega tugevnes sotsiaaldemokraatide positsioon Tallinna linnavalitsuses. Enam ei allu sotsiaaldemokraatide esimees igapäevatöös Savisaarele ega kuulu Tallinna koalitsiooninõukogusse ning see annab sotsiaaldemokraatidele vabamad käed.

Sotsid said jõudu juurde
Ettevaatliku poliitikuna ei rünnanud Savisaar kordagi Mikserit oma nime all, seda tegid nii Kesknädalas kui ka näiteks Õhtulehes ilmunud artiklites keskpartei meediatankistid. Seetõttu pole Savisaar vormiliselt õelate rünnakutega otseselt seotud ning laupäeval ruttas ta Mikserit sotsiaaldemokraatide esimeheks valimise puhul õnnitlema Hiinast, jõudes seda teha varem kui Reformierakonna liider Andrus Ansip Tartust.

Keskerakonna esimehe käitumises ei maksa näha ootamatut meelemuutust. Savisaare lähtus nii Mikserit rünnates kui õnnitledes oma poliitilistest huvidest. Muidugi on Savisaar jätkuvalt huvitatud sotsiaaldemokraatide püsimisest Tallinna võimuliidus ning võimalusest moodustada koos sotsidega valitsus pärast kevadisi Riigikogu valimisi. Mikseri ründamist on eravestlustes Savisaarele pahaks pannud paljud keskerakondlased, sest Reformierakond ja IRL on juba pool aastat enne valimisi avalikult välistanud järgmise valitsuse moodustamise koos Keskerakonnaga. Seega rikkus Savisaar kulisside tagant Mikserit rünnates suhteid ainsa alles jäänud arvestatava liitlasega.

Kokkuvõttes on seis selline, et kuigi Savisaar kartis Mikseri saamist sotsiaaldemokraatide esimeheks on tal sellegipoolest koostööd meie uue liidriga väga vaja. Seda enam, et uue juhi valimisel saavutatud Mikseri häälte ülekaalu iseloomustas Õhtuleht sõnaga „mäekõrgune“ ehk teisisõnu sai uus esimees oma aatekaaslastelt tugeva toetuse, mille ta võitles välja Eesti poliitilises kultuuris täiesti uut tüüpi avatud ausatel sisevalimistel.

See artikkel ilmus täna veidi toimetatult Õhtulehes.

19.10.10

Jaan Toomiku film vene poisi enesetapust

Täna Sõpruse kinos esilinastunud kunstnik Jaan Toomiku 20-minutiline film "Oleg" räägib näiliselt lihtsa loo nõukogude minevikust, kus ka tuhandeid Eesti poisse sõjaväes oimetuks peksti.

Ses peaaegu sõnatult edastatud loos on Pärt on ainuke poiss, kes 1982. aastal ühes Volgogradi väeosas suhtleb vanematelt kaasteenijatelt pidevalt peksa saava Olegiga. Päev enne oma ema küllatulekut teatab Oleg eesti poisile, et laseb ennast öösel patrulli minnes maha.

Eestlane soovitab tühisõnaliselt Olegil mitte lollusi teha ja näeb järgmisel päeval, kuidas Olegi emale poja enesetapust teatakse.

Kuigi olen veetnud aasta oma elust Moskva ja Tveri oblasti kasarmutes, nägin selles filmis ikka enamat kui ühe põlvkonnakaaslase painava minevikumälestuse hingelt ära rääkimist. Toomiku sõnum oli minu jaoks ikka süütunne selle pärast, kuidas kaasinimese kannatusi pealt nähes ja neid mitte tõsiselt võttes võid ootamatult muutuda kaassüüdlaseks inimese surmas. Ja nii ei juhtu mitte ainult kohati äärmuseni julmas nõuka sõjaväes, vaid tänapäevases versioonis näiteks koolikiusamise puhul.

13.10.10

Peaminister Ansip tõstis mind kõrvust

Peaminister Andrus Ansip jahmatas mind äsja tänusõnade ja mehise käepigistusega eelmisel nädalal Postimehes ilmunud arvamusartikli "Eesti huvi on Läti-Leedu liitumine euroga" eest.

Igat autorit tõstab ikka kõrvust, kui tema loomingut märgatakse ja hinnatakse, saati siis juhul, kui seda teab peaminister ise. Kuulasin Riigikogu koridoris heast meelest õhetades, et minu tagasihoidlik artikkel on asjalik ja päevapoliitika ülene tekst, mida võib pidada parimaks viimase kuu vältel Postimehes ilmunud artikliks.

Kuna valitsus ja opositsioon tunnustavad üksteist vastastikku väga harva, palusin peaministrilt luba see ajalooline tunnustus ka oma blogis ära märkida ning sain selleks Andrus Ansipi loa. Tänan omalt poolt peaministrit heatahtliku tunnustuse eest vastu!

8.10.10

Euro tõmbab Balti riikide vahele uue piiri

Eesti ei ole parem kui Läti või Leedu, Eesti lihtsalt meigib ennast väljakutsuvalt nagu prostituut! Umbes nii teatas 1997. aastal kibestunult ühe Läti parlamendikomisjoni esimees, kui Eesti sai tol hetkel ainsa Balti riigina kutse liitumisläbirääkimistele Euroopa Liiduga.

Vaoshoitumas toonis, aga ka Eestis käsitleti toona ühinemisläbirääkimiste algust kaunis emotsionaalselt ja võeti seda eelkõige kui magusat võitu Balti meistrivõistlustel, mis lasi meid Euroopa silmis parematena paista.

Tagantjärgi eelmise sajandi lõpu sündmusi hinnates on selge, et esmapilgul kõigis kolmes Balti riigis Eesti võiduna käsitletud otsus osutus tegelikult kõigi kolme Balti riigi ühiseks võiduks. Esiteks tähendas toonane kutse liitumisläbirääkimistele euroliiduga olulist psühholoogilist läbimurret kõigi Balti riikide jaoks, mida mitmed mõjukad EL-liikmesriigid käsitlesid võrreldes Poola, Ungari ja Tšehhiga teise sordi uustulnukatena. Sama oluline oli läbimurre idasuunal, sest Venemaa polnud huvitatud Balti riikide väljumisest „endise N Lidu liikmesriikide“ seast ehk Venemaa vaimsest mõjusfäärist. Meenutagem, et NATO-liikmelisus tundus toonases poliitilises keskkonnas kauge tulevikumuusikana ning ainuüksi EL-läbirääkimiste partneri staatus parandas hüppeliselt meie pehmeid julgeolekutagatisi.

Võitis Eesti, võitsid kõik
Teiseks tähendas liitumisläbirääkimiste algus Eestiga seda, et euroliidus tekkis surve kaasata ka Läti-Leedu võimalikult kiiresti ühinemiskõnelustesse, sest erisused Balti riikide arengus polnud eriti suured ning mitmel erineval põhjusel oli mõistlik võtta Balti riigid euroliitu korraga, nagu see 2004. aastal lõpuks toimus. Kolmandaks innustas Eesti edu Lätit-Leedut, sest lisaks euroliidu läbirääkimiste peatükkides sätestatud nõuetele kannustas lõunanaabreid siseriiklikke muutusi läbi viima soov Eestile võimalikult kiiresti järele võtta.

Tänavu ajalugu kordub ning Eesti ja meie lõunanaabrite vahele tekib mõttelistel majanduspoliitilistel kaartidel kahekordne eraldusjoon. Meie erinevuseks Läti ja Leeduga saab euroraha kasutusele võtmine ning liitumine Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsiooniga (OECD). (Põhjas kaob samadel põhjustel oluline mõtteline piir suhetes Soomega, mida tunnevad kohe kõik 6 miljonit Soome lahte ületavat reisijat.)

Võrreldes euroliidu läbirääkimiste partneri staatuse kuraditosin aastat tagasi on euro kasutusele võtmine kindlasti eriti Eesti majanduspartneritele palju tugevamini tajutav erinevus.
Ajaliselt jäävad eraldusjooned Eesti-Läti piiril seekord püsima pikemaks ajaks, sest OECD liikmeskond laienes viimati kümmekond aastat tagasi ning asjatundjate hinnangul pole uut laienemisringi lähima 4-5 aasta jooksul oodata. Vaid 33-st maailma enimarenenud riigist koosnev OECD on elitaarne klubi, kuhu kuulumine tõstab eneseteadvust, kuid ei paku erinevalt näiteks euroliidust ühiskonnale lihtsasti adutavaid muutusi ega hüvesid.

Seevastu euro kasutuselevõtu mõjud on ühiskonnas teravalt tuntavad. Praktiliste üleminekuprobleemide kõrval on viimasel ajal varju jäänud tõik, et rahaliidu liikmena on meie majandus ning riigi rahanduspoliitika nüüd usaldusväärsemad kui eales varem. Usaldusel on masust räsitud maailmas aga väga kallis hind, nagu näitavad Kreeka, Portugali ja mitme muu riigi valusad kogemused.

Mitu aastat liidrikoormat
Eurotsooniga liitumisel nimetavad Läti ja Leedu ise lähima võimaliku tähtajana aastaid 2014-2015, aga eestlased mäletavad hästi, kui raske oli liitumiseks vajalikke nõudeid täita ning kuidas esimene liitumistähtaeg 2007. aastal luhtus. Kindlasti on Läti-Leedu riigid praegu olukorras, kus lähiaastatel on väga raske hoida eelarve tasakaal nõutud 3% suuruse puudujäägi juures SKT-st. Lisaks näitavad Eestiski ähvardavalt kasvavad toidu-, bensu- ja muud hinnad, et muutused maailmaturul võivad väikeriikide tahtest sõltumatult järsult inflatsiooni kiirendada ning automaatselt Läti-Leedu ülemineku eurole edasi lükata. Nii võib Eesti jääda järgmiseks 4-5 aastaks ainsaks euroalasse kuuluvaks Balti riigiks.

Selles olukorras on Eestil kaks erinevat käitumisvõimalust. Muidugi võib Eesti oma €-eelise ja OECD-liikmelisuse ametlikus retoorikas uljalt välja mängida ning vihjamisi end lõunanaabrite arvelt kõrgemale upitada. Iseasi, kui mõistlik see on ja kui hea mulje see meist jätab. Pole mingit kahtlust, et kui mõni Põhjamaade ettevõte soovib lähiajal Balti riikidesse uue ettevõtte luua, siis tänu valuutariski kadumisele on Eestil suur eelis niikuinii.

Muidugi on Eestil mõistlik ajaloost õppida ning käsitleda meie edumaad mitte lühiajalise eelisena lõunanaabrite ees, vaid pidada parimaks stsenaariumiks lõunanaabrite võimalikult kiirelt eurorahale üleminekut. Õnneks näitabki omaaegse naabritele ärategemise rõõmu asemel Eesti poliitilise kultuuri küpsust tänavune asjalikum ja vähememotsionaalne mõtteviis.

Hiljuti väitis üks Läti rahvuslik poliitik, et eestlased peavad euro eest tänama lõunanaabreid, sest kui Valdis Dombrovskise valitsus poleks pankroti äärel vaakuvat riiki ebapopulaarsete otsustega välja vedanud, tulnuks latt devalveerida ning see tekitanuks naaberriikides doominoefekti. Selles Seimi-valimiste eelses väites on kõvasti soovmõtlemist, sest eks lätlased võitlesid pärast Parex panga krahhi ikka iseenda riigi jalule jäämise eest ning eestlased tõid ikka ise euro maale.

IMF-i piits ja Eesti präänik
Tõsi on muidugi see, et ametist lahkuv Dombrovskise valitsus tegi tõesti head tööd ning sellest oli kaudselt kasu ka Eestil. Sel lihtsal põhjusel, et Läti kriisi ajal pandi Londoni ja Pariisi pilvelõhkujates kohemaid kõik Balti riigid jälle ühte patta, mis tõsiselt kahjustas Eesti usaldusväärsust rahvusvahelises rahamaailmas ning tekitas Eesti krooni vastaseid spekulatsioone.

Nüüd aitab Eesti oma eurole üleminekuga lõunanaabreid järele ainuüksi sellega, et suurendab usaldust kokku vähem kui 7 miljoni elanikuga Baltimaade vastu. Kuigi see paljudele eestlastele, lätlastele ega leedulastele ammu enam meile ei meeldi, püsib Balti identiteet kindlalt paljude maailma otsustajate kahe kõrva vahel.

Teiseks on selge, et mida tugevamal järjel on Eesti lähinaabrid ja olulised eksportturud, seda kindlam on meie julgeolek ja seda paremad on meie ettevõtete kasvuväljavaated. Majanduslikud vapustused viivad sageli poliitilise ebastabiilsuseni ning ükskõik millise naaberriigi puhul tähendavad need Eesti jaoks täiendavaid ohu allikaid.

Ja muidugi kordub ajalugu ka selles mõttes, et euro kasutuselevõtt Eesti toimib nii Läti kui Leedu puhul jälle olulise motivaatorina sisepoliitiliste muutuste läbiviimiseks. See annab lõunanaabritele lootust, et euro pole mingi kättesaamatus kauguses olev teoreetiline võimalus. Lätis on Eesti suisa olmetasandil mõõdupuuna juba pikka aega samasugusel kohal nagu meie jaoks Soome üheksakümnendatel aastatel. Kui Läti puhul on välismaised võlausaldajad seni karmilt ette kirjutanud, mida riigi majanduse ja rahanduse tervendamiseks teha, siis Eesti näitab piitsa asemel präänikut, mida vastutustundlik ja mõistlik käitumine euroliidus pakub.

Eestile omakorda on kasulik, mida rutem lõunanaabrid euroraha kasutusele võtavad, sest euro on nendegi majanduse jaoks kvaliteedimärk, mis suurendab kokkuvõttes kogu siinse piirkonna usaldusväärsust, rahvusvahelist konkurentsivõimet ja inimeste heaolu.

Nii tuleb lõpuks korrata Hando Runneli viledaks kulunud, kuid alati paika pidavaid sõnu – ei saa me läbi Lätita ja Venemaa meelest ei lähe, nii nagu käterätita meist sauna ju keegi ei lähe.

See lugu ilmus veidi toimetatul kujul tänases Postimehes.

29.9.10

Riigikogu Järva Jaani juba teab

Riigikogu korvpallimeeskond Tihemetsa Tiinat veel ei tea, aga Järva Jaaniga saime eile hästi tuttavaks, võites sealset korvpallimeeskonda 78:60.

Mängu ajendiks oli asjaolu, et kooli võimla sai uue korraliku põranda ning sel puhul viis Järva-Jaani Gümnaasiumi vilistlane sotsiaalminister Hanno Pevkur mängusõbrad oma kodukanti palli patsutama.

Mäng näitas, et Järva-Jaani pallurid polnud uue korraliku põrandaga veel hästi kohanenud, ning parketiga harjunud Riigikogu jõud käis kindlalt vastastest üle. Järva-Jaani üks parim mängija oli vallavanem Arto Saar, Riigikogu poolelt üllatas teada-tuntud staaride kõrval resultatiivse mänguga Kalvi Kõva.

Järgmine kord oodatakse meid Järva-Jaani siis, kui võimlas ka seinad ja lagi uue kuue saavad.

27.9.10

Kas masu sätib ennast minekule?

Minu jaoks on ma­su kõige rohkem nende põnnide nägu, kelle töötuksjäänud isa või ema pidid lasteaiast pere eelarve säästmiseks ära võtma. Ei ole mõtet rõõmustada selle üle, et nii said lapsed juurde vane­matega koos veedetud aega, kui töötuid vanemaid närib stress ning lastega koos kõdust väljaspool tegutsemiseks pole neil piisavalt raha.

Masu tõttu jäid need poisid-tüdrukud ilma mängusõpradest lasteaias ja korralikust alusharidusest ehk arvutamis-, luge­mis-, käsitöö-ja muusikatundidest, mis kooli minnes valusasti tunda annab.

Aga ei ole halba ilma heata. Kõige rõõmustavam masu märk on kümned pimedad tolmunud fassaadid, millel veel kaks aastat tagasi vilkusid kutsuvalt kasiinode neoontu­led. Kui kasiinokapitalismi tippajal lupsti Eestis inimeste tas­kust sadu miljoneid kroone kokku 168 mängupõrgus, siis nüüd on kaks kolmandikku neist uksed sulgenud.

Minu vastused olid osa pikemast laupäevases Õhtulehes ilmunud artiklist, mis otsis vastust küsimusele, kelle või mille nägu on masu.

20.9.10

Delfi küsis: kas Mikseril ja Pihlil on tekkimas nn alternatiivne kandidaat?

Vastasin Delfi küsimusele nii:

Sotsiaaldemokraatidel on erakonna esimehe kohale vähemalt viis kandidaati, aga sisuliselt toimub valik selle vahel, kas toetada Jüri Pihli jätkamist või eelistada sotsiaaldemokraatide esimehe ja peaministrikandidaadina uut juhti.

Seetõttu on selge, et pärast pikka üleriigilist esimehekandidaatide debatti võistlevad valimiste lõppvoorus Jüri Pihl ja tema tugevaim vastaskandidaat. Praeguse seisuga tundub, et vastaskandidaadina on kõige suurem toetus Sven Mikseril, aga ka kõigil teistel Pihli vastaskandidaatidel on võimalus ennast igas maakonnas näidata ja erakonnakaaslaste seas toetust suurendada.

Seekordsed esimehe valimised on sotsiaaldemokraatide jaoks ajaloolised, sest kõigil varasematel esimehe valimistel pole sotsiaaldemokraatidel esimehe kohale sisulist konkurentsi olnud. Kuna praegu on iga vastaskandidaadi taga mõnede erakonna tütarorganisatsioonide või piirkondade toetus, siis näitab juba nende suur arv, et rahulolematus Pihli tööga on suur.

Sellises olukorras on mõistlik viia esimehe valimised läbi pool aastat enne valimisi, sest võitku valimised Pihl, Mikser või keegi kolmas, on ainult värskelt erakonnakaaslastelt tugeva toetuse saanud esimehel võimalus viia erakond valimistel parema valimistulemuseni kui 2007. aastal.

17.9.10

Ehituskaupade müüja hirmutab euro tulekuga kaasneva hinnatõusuga

Ehituskaupade müüja E-Ehitus hirmutab inimesi raadioreklaamis euro tulekuga kaasneva hinnatõusuga, mida võib käsitleda kõlvatu reklaamina.

Sel nädalal kommertsraadiotes kõlav E-Ehituse reklaam mõjutab kuulajaid väitega: „Euro tuleb. Kas hinnad muutuvad? Mõtle kaasa. E-Ehituskeskuses on kõik kaubad 20% soodsamad juba sellel neljapäeval, reedel ja laupäeval.“

Reklaamiseaduse kohaselt loetakse reklaami kõlvatuks „eelkõige juhul, kui reklaam tugineb inimeste ebausul, hirmul või kaastundel“. Avaliku arvamuse küsitluste kohaselt on inimeste suurim euro tulekuga seonduv hirm kartus hinnatõusu ees. E-Ehitus mängib oma raadioreklaamis klientide hinnatõusuhirmule ning kannustab neid sellele viidates oste tegema nüüd ja kohe.

Loodetavasti annab tarbijakaitseamet ametliku hinnangu, kas E-Ehituskeskuse raadioreklaam on kõlvatu või mitte. Kindlasti on selline reklaam aga ebaeetiline, sest oma müügiedu nimel annab E-Ehitus mõista, et pärast euro tulekut tõusevad ehituskaupade hinnad niikuinii ja kasutab seda müügiargumendina.

E-Ehituskeskuse käitumine on selges vastuolus Eesti Kaubandus-Tööstuskoda eestvõttel sõlmitava ausa hinnastamise leppega, mille ühinenud ettevõtted kohustuvad vältima hinnatõusu praegu kroonides väljendatud hindade ümberarvestamisel eurodesse alates 1. jaanuarist 2011. aastal.

10.9.10

Elasemelaenu võlgnike arv on tänavu kahjuks kasvanud

Kuna Eesti Panga andmetel kasvas tänavu üle 60 päeva viivises olevate eluasemelaenude maht aasta alguse 4,21 protsendilt suve lõpuks 4,66 protsendini, siis näitavad need kurvad numbrid üha suuremat vajadust võlgade ümberkujundamise seaduse järele.

Eluasemelaenu võlgnike arvu kasvu põhjuseks on ilmselt asjaolu, et majanduse kosumine ja tööpuuduse vähenemine mõjutab pankade laenuportfelle suurema ajalise nihkega, kui majandusanalüütikud seda veel kevadel lootsid.

Kahjuks jäi mais Riigikogus esimese lugemise läbinud võlgade ümberkujundamise ja võlakaitse seadus (SE 473) toppama Reformierakonna jõulise vastuseisu tõttu. Suvel on eksperdid eesotsas professor Paul Varuliga eelnõud erakondade ja Eesti Pangaliidu tehtud muudatusettepanekuid arvestades täiendanud.

Riigikogu õiguskomisjoni juures loodud töörühm arutas võlgade ümberkujundamise seaduse eelnõu eelmisel nädalal läbi, kuid kahjuks ei jõua see eelnõu teisele lugemisele enne, kui Reformierakond lõpetab eelnõu blokeerimise valitsusliidus.

Eesti Panga andmetel oli augusti alguses 157 857 kehtivat eluasemelaenu ning laenude kogujääk oli 91,5 miljardit krooni.

35 000 head kodanikku

Hea uudis on see, et vähemalt sajandivahetusest saati on siinmail igal avalikul esinejal kombeks rääkida, kui tähtis ja oluline on kodanikuühiskonna arendamine. Halb uudis on see, et õõnsate üleskutsete ja kümnete ametlike programmiliste dokumentide abil ei ole kodanikuühiskond ikka veel jalgu päris alla võtnud. „Teeme ära!” ja mõni teine sama tüüpi ettevõtmine on meie kodanikuühiskonna arengus kahjuks mitte reegel, vaid seda kinnitav erand.

Minakeskne Eesti
Kui võrdleme minakeskse maailma­pildi poolest tuntud Eestit ühistunnet väärtustavate Põhjamaadega, siis näitavad numbrid halastamatult, et kui näiteks tavaline norralane on kahe mittetulundusühingu liige, siis eestlas­test osaleb pidevalt ühistegemistes vaid iga neljas või viies.

Muuhulgas näitab Eesti kodanikuühiskonna nõrkust asjaolu, et selle valdkonna tähistamiseks pole meil tänini üldarusaadavaid mõisteid. Ees­­pool kasutatud sõna „mittetulundus­ühing” on ammuilma seadustes põlis­tatud, kuid ilmselgelt eesti keele kasutajas arusaamatust tekitav mõiste. Samamoodi tekitab mõiste „kodanikuühiskond” inimestes pigem sega­dust kui selgust. Äsja president Toomas Hendrik Ilvese välja hüütud sõnavõistlusel otsitakse muuhulgas vastet lähedase tähendusega kohmakale mõistele „kolmas sektor”, mille puhul sõnavõistluse korraldajad selgi­tavad: „Kolmandale sektorile läheda­ne mõiste on kodanikuühiskond, tõhus kolmas sektor on tugeva koda­nikuühiskonna eeldusi.”

Kui juba kahekümne aasta pikkusest praktikast hoolimata pole välja kujunenud üldarusaadavat sõnakasutust, siis näitab see kodanikuühiskonna ja sellega seotud nähtuste nõrka tajutuvast ühiskonnas.

Doonorite vahva vennaskond
Õnneks on eeskujuks võimalik tuua üks valdkond, kus kodanikuühiskond on Eestis kenasti jalule tõusnud. Seda mitte ühekordseks suureks aktsiooniks, vaid aastast aastasse toimivaks ühistegevuseks. Ja seda mitte tänu nõukaaegsest tegevusest lähtuvale inertsile, vaid selle katkestamise kiuste. Eestis elab suur ja vahva vennaskond, keda on nii palju, et ühistele suvepäevadele nad ära ei mahuks. Neid inimesi oli eelmisel aastal peaaegu 35 000, aga kummalisel kombel ei tunta ega teata neist eriti palju.

See tundmatus on seda kummalisem, et igal aastal vajab nende abi ligi 17 000 inimest, kes kannatavad raskete krooniliste haiguste käes või on sattunud ränga õnnetuse ohvriks. Arvasite juba ise kindlasti ära, et sellesse vahvasse 35 000-liikmelisse vennaskonda kuuluvad inimesed, kes käivad vähemalt kord aastas verd andmas. Ent selle vennaskonna teke on olnud pikk ja vaevaline ning arengu­ruumi on meil samuti küll ja veel.

Mullu sügisel uuris Eurobaromee­ter Euroopa Liidu 27 liikmesriigi elanike käest, kui paljud neist on verd loovutanud. Kui euroliidus keskmiselt on doonoriks olnud 37% elanikest, siis Eestis on verd loovutanud 47% inimestest, mis annab meile selles edetabelis auväärse 7. koha. Austria doonorite arv (66%) on mei­le püüdmatus kauguses, aga Prant­susmaa (52%), Kreeka (51%) ja Läti (48%) juba päris käeulatuses.

Paraku on eurobaromeetri andmetel Rootsis verd loovutanud vaid 30% elanikest, ometi on seal praegu doonoreid rohkem kui meil. Vastuolu numbrites on vaid näiline, sest meil on palju inimesi, kes on kunagi verd loovutanud, kuid sellest ammu loobunud. Püsivalt loovutab verd vaid iga viies doonorite registrisse kantud inimene. Nii olemegi olukorras, kus maailma tervishoiuorganisatsiooni soovitusel peab stabiilsete verevarude tagamiseks doonorite arv olema 4% elanikkonnast, kuid Eestis oli doonorite arv mullu 2,63% elanikkonnast.

Käsust kodanike oma tahteni
Doonorluses tekkinud probleemid kirjeldavad minu meelest üldistusjõuliselt neid hädasid, mis meie kodanikuühiskonna teket takistavad. Nõukaajal oli millegi tasuta ja näili­selt ainult aitäh-sõna eest tegemine naeruväärne, sest igasugu laupäe­va­kud ja šeflused olid sisuliselt peale­sunnitud. Ehtsat koostegemise rõõmu pakkusid vaid muinsus- ja looduskaitse ning veel mõned üksikud valdkonnad.

Niisamuti käis nõukaajal doonorluse käsi, sest doonoritele maksti vereloovutuse eest, kuid üheksakümnendatel aastatel sellest loobuti, et tagada doonorivere ohutus. Seega jäid ja hakkasid pärast murrangulist muutust doonoriks ainult need, kes teevad seda missioonitundest.

Aga pole halba ilma heata. Sel sajandil eristuvad Eesti doonorid oma Euroopa mõttekaaslastest selle poolest, et enamik neist on nooremad kui 35 aastat ehk teisisõnu on vanema põlvkonna doonorite kõrvale kasvanud võimas noor seltskond. Need inimesed tulevad verekeskustesse omast ajast ja vabast tahtest, et loovutada 450 milliliitrit verd. Tulijad on head Eesti kodanikud, sest neid kannustab soov mitte riigilt midagi saada, vaid hoopis vajadus ise ühiskonnale vajalik olla. Tean näiteks üht paljulapselist ema, kelle enesetunnet häirib tõsiselt, et europealinna alalise elanikuna on tema veri oodatud mitte Tallinnas, vaid uues kodulinnas.

Riigi panus on olnud kasin
Oluline on rõhutada, et doonorluse arengut on eelkõige vedanud meie neli verekeskust Tallinnas, Tartus, Pärnus ja Kohtla-Järvel. Riigi panus on sotsiaalministeeriumi tasandil olnud kahetsusväärselt kasin.

Jõudu­mööda on doonorluse arengule kaasa aidanud Eesti doonorite selts, mis on viimastel aastatel toetanud verekeskusi suviste reklaamikampaaniatega ning avab just sel nädalal Facebookis doonorite ja meie sõprade kogukonna. Juba aastaid on Orkutis tegutsenud 10 000 liikmega doonorite kommuun, mille käivitas omast heast tahtest Veiko Karu.

Põhiliselt on doonorite arv viimastel aastatel kasvanud aga tänu sellele, et inimesed on ise tundnud vajadust kaasinimesi aidata ning käituda vastutustundlike kodanikena. Doonorlus on hea näide sellest, kuidas kodaniku­ühiskond kasvab inimeste enda tahtel alt üles, mitte programmdokumen­tide toel ülevalt alla.

Lõpetuseks soovitan lisaks püsidoonoritele, keda on Õpetajate Lehe lugejate seas kindlasti palju, ka teistel vaadata leheküljel http://www.verekeskus.ee, kus ja kes verd andma on oodatud. Tulge ise ja tooge ka oma sõbrad verd andma, sest nii aitate abivajajaid ja saate ise hea enesetunde.

See lugu ilmus tänases Õpetajate Lehes.

7.9.10

Taskuvargus ja meie maksupoliitika

Üks hea tuttav varastati Hispaanias päise päeva ajal paljaks nii, et ei tema ega tema kõrval seisnud sõbrad ei saanud asjast enne aru, kui varas oli juba kangialusesse kadunud. Varga tehnika oli lihtne, aga efektiivne: ühe käega vehkis ta kolme eestlase nina all lilleõiega, mida ta justkui müüa pakkus. Samal ajal, kui ta koondas meeste tähelepanu ühele käele, avas ta teisega märkamatult vöökoti ja tegi selle tühjaks.

Millegipärast meenus mulle see varguslugu, kui Andrus Ansip lubas äsja Postimehe intervjuus pärast järgmisi valimisi alandada tulumaksu määra 18 protsendini. Taganemata seejuures poole sõnagagi eelarve tasakaalu viimise lubadusest ning selgitamata, mille arvelt saamata jääv tulu riigieelarves kaetakse.

Kahjuks on Eestis olnud halvaks tavaks, et valimiste eel sõidetakse maksupoliitika seljas nii, et valija tähelepanu koondatakse ühele üksikule lubadusele ning samal ajal tehakse tema taskud muude maksupoliitiliste vahenditega tühjaks.

On ju Reformierakond on mitu korda järjest lubanud vähendada tulumaksumäära ja sellega valijate südame võitnud. Ometi oli enne 2007. aasta valimisi Eesti maksukoormus veidi üle 30% SKT-st, nüüd meie üldine maksukoormus ligi 35%. Maksukoormuse hüppelisest tõusust hoolimata elab Eesti ühiskondlikus teadvuses paremparteide mantrana korrutatud arusaam, et oleme madalate maksudega maa ning meil lähebki seda paremini, mida madalamaks meie tulumaksukoormus väheneb.

Paraku on tõsiasi see, et maksupoliitika on iga rahva jaoks nagu tööriistakast. Tõsist maksupoliitikat tehes tuleb kasutada erinevaid tööriistu, sest ainult haamriga vehkides maja ei ehita. Maksupoliitikat tuleb vaadata tervikuna, mitte keskenduda ainult tulumaksumäärale.

Tänu masule me teame, et meie riigieelarve sai kõige valusama põntsu seetõttu, et see sõltus kõige rohkem tarbimisest ehk käibemaksust. Aga näib, et vähemalt peaminister pole sellest midagi õppinud, suurendades tulumaksu määra alandamisega ning käibemaksu määra 2-protsendilise tõstmisega kõige väiksema sissetulekuga inimeste arvelt riigieelarve sõltuvust käibemaksu laekumisest veelgi.

Valimiseelses maksudebatis on mõistlik rääkida terviklahendustest, kuigi need on telereklaamis näitamiseks liiga keerulised, erinevalt ühest ainsast tulumaksumäära numbrist.
Toon vaid ühe näite maksupoliitikas tegelikult toimivast ühendatud anumate põhimõttest. 2005. aastal teatas Ansip valitsuse pressikonverentsil võidukalt, et teeb töötuskindlustuse maksemäära 0,9 protsendini alandades suure kingituse nii tööandjatele kui töötajatele. Vähe sellest, Reformierakonna esimees nimetas töötukassasse headel aegadel kogunevat raha selliseks, mida „riigil kindlasti ei lähe vaja“ ning valitsuse toonane töötuskindlustusmaksumäära alandamine aitas veelgi kaasa majandusmulli ja laenuralli paisumisele.

Tagantjärele tarkusega, mis teadupärast on täppisteadus, teame me kõik, et töötukassa reservid olid hästi hoitud ja tulusad, aga masu oleks need tööpuuduse hüppelise kasvu tõttu kohe ära söönud. Töötukassas tekkinud rahapuudusele reageerisid Reformierakond ja IRL nii, et kuna tulumaksumäära tõstmine oli nende jaoks valijatele antud lubaduste tõttu tabu, siis virutati töötuskindlustuse maksemäär masu ajal 0,9 protsendilt 4,2 protsendi peale.

Hoolimata sellest, et ettevõtetele oli maksumäära järsk tõus masu ajal eriti valus. Kõige jaburam on see, et töötukassa on hoolimata suurest tööpuudusest mitte miinuses, nagu igal pool mujal Euroopas, vaid teenib tänu ülikõrgele maksumäärale sel aastal vaat et miljardi kroonise tulu.
Teisisõnu toimis parempoolne valitsus olles oma valimislubaduste pantvang vastu tervemõistuslikku loogikat, mille kohaselt headel aegadel kogutakse töötukassasse reserve ja halbadel aegadel lastakse need käiku. Selle asemel tehti töötuskindlustusmaksust vahend, mille abiga tagada eurole üleminekuks vajalik riigieelarve tasakaal ega kasutata ettevõtetelt ja töötajatelt laekuvat raha töötute ja firmade heaks.

Selles olukorras on ainuvõimalik lahendus töötuskindlustuse maksu määra vähendamine, vähendades nii ettevõtjate maksukoormust ja suurendades töötajate tulusid. Eelnevaga lahutamatus seoses on vaja ühiskondlikku kokkulepet ses osas, kuidas muuta vastutustundliku eelarvepoliitika huvides, mida sotsiaaldemokraadid mäletatavasti Ivari Padari rahandusministriks olles igati kaitsesid, tulumaksumäära või kaaluda astmelise tulumaksu kehtestamist.

Tahaks loota võib, et seekordne valimiskampaania keskendub maksupoliitikas tegelikele ja terviklikule probleemide, aga karta on, et välja tuleb nii, nagu alati.

See lugu ilmus tänases Äripäevas, kahjuks on toimetatud variandis ekslikult viide Ansipi äsjasele intervjuule Postimehes ajamäärusega "pärast valimisi". Pidasin silmas ikka peaministri eelmisel nädalal ilmunud intervjuud, mitte 2007. aastal antud lubadusi.

4.9.10

Doonorite arv suurenes suvel hoolimata ebatavaliselt kuumast ilmast

Eesti Doonorite Seltsi andmetel suurenes tänavu juulis ja augustis hoolimata ebatavaliselt kuumast ilmast doonorite arv 5,3 protsenti, kui mullu loovutas puhkuse ajal verd 9108 inimest, siis tänavu 9594.

Juuli alguses vajas kuumalaine tõttu lühiajaliselt tavalisest rohkem patsiente verekomponente ning verevarud vähenesid ohtlikult väikeseks. Õnneks jagus ka ilusate puhkuseilmade ajal piisavalt doonoreid ning verevarud taastusid kiiresti.

Põhja-Eesti Regionaalhaigla verekeskuses loovutas tänavu juulis-augustis verd 5311inimest, Tartu Ülikooli Kliinikumi verekeskuses 2772, Pärnu Haigla veretalituses 1002 ning Ida-Viru Keskhaigla vereteenistuses Kohtla-Järvel 509 inimest.

Eesti Doonorite Selts viis tänavu meediasponsorite ajalehtede Postimees, Õhtuleht, Eesti Rahvusringhäälingu raadiokanalite, Ajakirjade Kirjastuse ning ajakirja „Kodu ja aed“ neljandat korda läbi sotsiaalkampaania, mis kutsus inimesi puhkuse ajal verd loovutama. Sotsiaalreklaamikampaaniat toetas ka Hasartmängumaksu nõukogu.

Täname kõiki meediakanaleid abi eest, sest nende abi doonorite arvu suurendamisel oli hindamatu!

2009. aastal loovutas Eestis verd 35 251 doonorit kokku 57 503 korral, Eesti haiglates sai mullu erinevate verekomponentide ülekandeid 17 000 patsienti. Viimastel aastatel on doonorite arv pidevalt suurenenud, kuid sellest hoolimata oli mullu Eestis 2,63% rahvastikust doonoreid, ehkki Maailma Tervishoiuorganisatsiooni soovitusel peaks stabiilsete verevarude tagamiseks doonorite arv olema vähemalt 4% elanikkonnast.

20.8.10

Riigikogu nuhtles korvpalliväljakul linnapäid

Riigikogu korvpallimeeskond alistas Valge Daami päevadel paarisajapealise Haapsalu publiku eest 61:31 Eesti linnapeade meeskonna, mida juhtis mudalinna meer Urmas Sukles.

Meie parimaks mängijaks valis publik Jüri Ratase, keda toetas kõvasti sotsiaalminister Hanno Pevkur. Suurüllatuse valmistas maratonimehena tuntud Lauri Luik, kes esimest korda Riigikogu eest väljakule tulles viskas esimese poolaja viimasel sekundil sisse hullu kolmese oma väljakupoolelt.

Kuigi Riigikogu on iga-aastases mõõduvõtus linnapeadega taga 5:6, on selle Riigikogu koosseisu ajal on võidetud kõik 4 mängu. Tänavu Keilast Haapsalusse kolinud kohtumisel oli linnapeade meeskonna koosseis küll eelmise aastaga võrreldes tugevnenud (väljakule tulid uute tegijatena Kunda, Pärnu, Kiviõli linnapead), ometi ei päästnud see omavalitsusjuhte kindlast kaotusest.

19.8.10

Must algus Riigikogu hooajale

Kuigi Riigikogu korvpallimeeskonda tugevdasid eile Kammeri kooli uue võimla avamisel Tartumaal koguni kaks ministrit - Hanno Pevkur ja Tõnis Lukas - tuli meil hooaja avamängus Eesti koolijuhtide koondisega vastu võtta valus kaotus 66:73.

Kaotus oli seda valusam, et poolaja suutsime võita 38:36. Meie mängu rikkus tuntavalt teise poolaja alguseks saali jõudnud Kanal 2 kaamera, mis lagundas meeskonnamängu ja andis vastastele 10:0 vahespurdi. Lõpus oli meil veel võimalus mäng ära võtta, aga vastaste liider, endine BC Baltika mängujuht ja praegune Pärnu korvpalli vedaja Mait Käbin hoidis oma tiimi edu kindlalt. Teda toetasid kõvasti Hannes Vald Juurust, Eero Metsvahi Raudnalt ja Eero Rebane Pärnu-Jaagupist.

Riigikogu tiimi liider oli tavakohaselt Jüri Ratas 34 silmaga. Kahjuks kumas meie mängust läbi see, et suvel polnud keegi palli käes hoidnud ning visketabavus oli masendavalt vilets ja pallikaotusi tuli süle ja seljaga.

Kuigi kaotuse üle oli kurb meel, rõõmustasid meid Kammeri õpiraskustega laste kooli uued ligi 40 miljonit krooni maksnud hooned ja sisustus. Lisaks uuele võimlale saavad Kammeri sadakond last endale uue tööõpetuse maja ning uhkelt renoveeritud klassid ja õpilaskodu. Kooli iseloomustamiseks niipalju, et direktori sõnutsi pärinevad paljud nende lapsed sellistest kodudest, et pärast nädalavahetust teavad sööklatädid juba arvestada sellega, et portsud peavad olema tavalisest suuremad.

Treenimiseks pole meil kahjuks üldse aega, sest juba homme tähistame Riigikogu meeskonnaga taasiseseisvumispäeva Haapsalus, mängides Eesti linnajuhtide koondisega, mida juhib Haapsalu linnapea Urmas Sukles.

11.8.10

Rahva hääl ja raha hääl Rakveres

Olen Tartus õppides ja Tallinnas töötades alati uhkusega rõhutanud, et olen pärit Rakverest. Olen seda alati teinud kindla teadmisega, et esimesed 18 eluaastat minu kodulinnaks olnud koht jätab kultuuritasemelt ja elukvaliteedilt enamuse Eesti linnu kaugele selja taha.

Üks ja oluline osa Rakvere eelistest on olnud siinne poliitiline kultuur, mis on taganud linna ühtlase elanikesõbraliku arengu ning viimastel aastatel masust hoolimata ka tugeva rahandusliku tervise. Erinevalt näiteks palju suuremast ja paremate eeldustega Pärnust, mil kaelas hiigelvõlad ning mille juhte veel hiljuti räsisid kaitsepolitsei algatatud korruptsioonisüüdistused. Või erinevalt Otepääst, kus linnavalitsust iga aasta-kahe tagant otsitud ettekäänetel, aga tegelikult mõne ärirühmituse huvides volikogu liikmete kohti üles ostes ringi mängitakse.

Hea poliitiline kultuur väljendub selles, et võimuolijad paneb paika valijate, mitte parteikontorite tagatoas skeemitavate poliittehnoloogide tahe. Rakveres on seni alati linnavalitsust moodustades arvestatud valijate tahet ning valimistevahelisel ajal pole võimu kordagi ringi mängitud, ehkki see on halvaks tavaks olnud paljudes teistes linnades.

Kahjuks on need ajad Rakveres nüüd möödas. Üks mu hea kolleeg Lõuna-Eestist, kellega üksteist aeg-ajalt päritolu pärast aasime, itsitas paar päeva tagasi kokku saades: „Kuidas see Tammsaare kirjutaski? Litsid mehed, need Vallimäe mehed. Oli ju nii?“

Muidugi viitas ta sellele, et vähem kui aasta töötanud Rakvere linnavalitsus, millele linlastel midagi ette heita pole, vahetatakse pärast Roman Kusma ja Neeme-Jaak Paabu ülejooksmist sotsiaaldemokraatide fraktsioonist Reformierakonna fraktsiooni välja niikuinii. Ilmselt ei saanud enamus rakverlasi isegi Virumaa Teatajat lugedes veel nädal tagasi asjade käigust aru, sest nende jaoks on sellised tagatoa mängud uued ja võõrad. Aga Tallinna parteikontorites oli kohe selge, et Reformierakond on Rakveres kaks volikogu liiget üles ostnud, et enne Riigikogu valimisi võimule pääseda.

Mäletatavasti võitsid sotsiaaldemokraadid Rakveres valimised ning Rannar Vassiljevist sai täie õigusega linlaste enamuse tahtel linnapea. Et linnapeale ega kogu linnavalitsusele pole midagi ette heita, tullakse ilmselt välja umbusaldusavaldusega, kus on mõned sulepeast imetud etteheited, mis on ettekäändeks sotsiaaldemokraatide võimult minema löömisele ning asendamisele reformikatega.

Asjaosalised ise looritavad toimuvat ise kindlasti jutuga, milles rõhutatakse üllaid aateid ja ootamatult saabunud ilmavaatelist meelemuutust. Tõde on paraku palju vastikum ja toon vaid ühe näite Toompealt. Hiljuti ühines Riigikogus Reformierakonnaga Arnold Rüütli ja Villu Reiljani parem käsi Tarmo Mänd Rahvaliidust ning põhjendas vanade võitluskaaslaste reetmist maailmavaate muutumisega. Tegelikult oli Reformierakonnal Mändi vaja selleks, et kindlustada valitsusele Riigikogu enamust tagav 51 hääl, Männil oli Reformierakonda vaja, et tagada endale soe koht ka järgmises Riigikogu koosseisus ja väikse avansina kohe ühe riigiettevõtte nõukogus.

Reformierakond tegutseb Lääne-Virumaal täpselt samasuguse põhimõtte (või õigemini põhimõttelageduse) järgi: soe koht sulle, sinu hääled parteile. Einar Velbaum ponnistas hea mitu aastat Keskerakonna ridades ärist poliitikasse, aga loopis ikka ja jälle valimistel raha tuulde, sest valijate hääli pole võimalik lihtsalt oma näopildiga makaronipaki eest osta. Kuna Reformierakond vajab pärast Kristiina Ojulandi lahkumist europarlamenti Lääne-Virumaal uut jõudu, siis pakuti Velbaumile kaupa: tuled meile, saad maavanemaks ning pead maakonna juhina Riigikogu valimistel meile korralikud hääled tooma.

Nüüd tugevdab Reformierakond sama võttega valimisnimekirja Rakvere linnas, kus Reformierakond murrab ülejooksikute Kusma ja Paabu abiga end võimule tagasi. Võimul olles on nende liidritel lihtsam järgmise aasta märtsis Riigikogu valimistel erakonnale hääli püüda kui opositsioonis istudes. Seepärast on tehtud diil, mille sisu saab kindlasti avalikuks aasta-paari pärast, kui mõnele ärilistes raskustes ülejooksiku firmale annab riik EASi kaudu toetust või mõne riigile kuuluva ettevõtte kaudu kasuliku lepingu.

Kuidas sellist käitumist hinnata? Sõnale „ülejooksik“ annab Eesti keele seletav sõnaraamat näitelaused, mis kommentaare ei vaja: „Poliitikutest ülejooksikud vahetavad erakondi ja vaateid. Mõisasundijaid põlati kui ülejooksikuid, oma rahva reetjaid.“

Valijad ei saatnud Kusmat ega Paapu Rakvere volikokku selleks, et nad oma volikogu koha kasuliku pakkumise kaubaks teeksid vastu, vaid sotsiaaldemokraatlike põhimõtete järgmiseks ja valimislubaduste täitmiseks. Rääkimata sellest, et volikogu koha tõid neile oma häältega kogu sotside nimekiri eesotsas Rannar Vassiljevi ja Indrek Saarega.

Kuna vanad hea poliitilise kultuuri ajad hakkavad Rakveres mööda saama, siis tähendab see seda, et Rakvere inimeste tahe maksab palju vähem. Pärast seda, kui nemad on valimistel oma sõna öelnud, käib nende tahtest üle parteikontorite tagatubade võim, mis muudab raha häälega rahva häält.

P.S. See lugu ilmus tänases Virumaa Teatajas.

5.8.10

Küsimus Mnemoturniirile president Ilvese sünnipäevast

Esitasin viimases Mnemoturniiris küsimuse meie presidendi sünnipäeva kohta:

President Toomas Hendrik Ilves sündis laupäeval 26. detsembril 1953. aastal. Sel päeval ilmunud ajalehe Rahva Hääl esiküljel tähistati korraga kahte juubelit. Esmalt soovisid NKLP Keskkomitee ja NSV Liidu ministrite nõukogu 60. sünnipäeva puhul kogu südamest pikka eluiga, jõudu ja tervist oma rahva õnneks ja ülemaailmse rahu hüvanguks ühele kogu maailmas tuntud poliitikule. Seejärel kirjeldati koguni neljas uudises ühe Eesti kultuuritegelase 150. sünnipäevale pühendatud sündmusi, mida „koos nõukogude Eesti töötajate, kolhoosnike ja intelligentsiga tähistasid ka kõik nõukogudemaa rahvad“. Kes on need ajaloolised tegelased, kellega samal päeval tähistab president Ilves oma juubeleid?

Targad mehed vastasid küsimuse küll ära, kuid pidasid seda samas väikse auhinna vääriliseks.

Vastus: President Ilves on sündinud samal päeval toonase Hiina Kommunistliku Partei Keskkomitee esimehe Mao Tse-Dungi ja Friedrich Reinhold Kreutzwaldiga.

30.7.10

Pettunult Barcelona kümnevõistlusest

Veetsin viimased kaks ööpäeva Barcelona olümpiastaadionil ning enamuse sellest ajast kümnevõistulusele kaasa elades, kümbile omaste pikkade igavate pauside ajal lugesin kokku, et viimase 11 aasta vältel olen oma silmaga pealt näinud 7 tipptasemel võistlust.

Tipptaset näitavad OM, MM ja EM-võistlused ning minu spordituristi rida algab Sydney OMiga 2000 ning hõlmab kõiki kolme sellele järgnevat EMi. Aga nii kurvalt lõppenud 10-võistlust nagu täna, ma ei mäleta.

Olen näinud Erki Noole luhtunud hüvastijätuvõistlust Ateenas 2oo4, aga see oli vanameistri väärikas lahkumine. Täna nägin koos paadunud eesti kümnevõistluse sõpradega, kel erinevalt minust on selja taga 20-30 tipptasemel kümnevõistlust, väga kurba võistlust. Kahjuks oli täna selline päev, kus Eestile pakuti mitu korda suurvõistluse medalit, aga meie mees ei olnud valmis seda vastu võtma.

Ometi teadis Mikk Pahapill eelmise EMi najal hästi, et 8400 punkti toonuks ka seekord medali. Miku altminekuid esimesel päeval leevendas paari konkurendi ärakukkumine. Eriti hästi teadis Mikk enne odaviset, et vaja on mõne meetriga ületada oma tänavune hooaja parim tulemus. Ehk nagu ütles kohe pärast võistlust tribüünil kurvalt Erki Nool: 64-meetrise viskega saanuks täna medali.

Kahjuks olid täna eneseületajad teised mehed. Teivashüppes supervõistluse teinud Sintnicolaas ja Kravtshanka ning rahulikult oma pika karjääri lõpuks kindla esitusega võidu skoorinud Barras.

Kristjan Rahnust ei saanud hoolimata üliandekusest Erki Noole mantlipärijat. Mikk Pahapill on sise-EM kullaga ennast ja Eesti mitmevõistluse traditsioone vähemalt korra väärikalt esindanud. Aga kahjuks mitte täna, kuigi täna oli võimalus selleks ka vabas õhus.

Alates 2000. aasta OMist on Eesti kergejõustik alati tippvõistlustelt medaliga koju tulnud (Nool, Värnik, Tammert, Kanter). Tänase Eesti seisu võttis tabavalt kokku meie perega staadionil paar sõna vahetanud Gerd Kanteri manager Raul Rebane sõnadega: "Jälle on kogu Eesti koondise koorem meie õlgadel."

Soovisin Raulile ja Gerdile kindlat meelt selle koorma kandmiseks ning alles hetk hiljem meenus, et kui Gerd tänavu võidab, siis saab temast esimene ja ainus eesti kergejõustiklane, kes on võitnud nii OM, MM kui EM tiitli. Ptüi, ptüi, ptüi!

25.7.10

Doonorite Selts kutsub püsidoonoreid verd loovutama

Eesti Doonorite Selts palub püsidoonoritel leheküljel www.verekeskus.ee kontrollida, kas nende veregrupi verevarud on piisavad, sest ebatavaliselt kuumade ilmade tõttu on verekomponentide varud kohati kriitilise piirini vähendanud.

„Tänavune ebatavaliselt kuum juuli on mitme asjaolu kokkulangemise tõttu vähendanud verevarude hulka, kuigi doonorite arv pole kahanenud,“ ütles Doonorite Seltsi juhatuse liige Hannes Rumm. „Seepärast palume verd loovutama tulla eelkõige neid püsidoonoreid, kelle veregrupi järele on kõige suurem vajadus.“

Verevarude vähesuse põhjuseks Põhja-Eesti Regionaalhaigla (PERH) verekeskuse andmetel esiteks asjaolu, et krooniliste haiguste ägenemise ning suurema õnnetuste arvu tõttu on tänavu suurenenud verekomponente vajavate haigete arv. Teiseks on paljud doonorid ilusate ilmadega puhkusele sõitnud ning seetõttu peavad verekeskused tegema täiendavaid jõupingutusi vajalikesse veregruppidesse kuuluvate doonorite leidmiseks.

„Üllataval kombel tuleb verekeskustel tavalisest rohkem doonoriks tulnud inimesi tagasi saata, sest nende hemoglobiinitase on nõutavast madalam,“ sõnas Rumm. „Doonorite hemoglobiinitase on alanenud seetõttu, et kuuma ilmaga päevadel söövad inimesed vähem kui tavaliselt ning joovad tavalisest rohkem.“

Viimastel andmetel vajab Eesti suurim, PERHi verekeskus, eelkõige O Rh negatiivne, A Rh positiivne, B Rh negatiivne, AB Rh negatiivne veregruppide verd. Ülevaate verevarude olukorrast ning doonoritele esitatavatest tervisenõuetest leiab aadressilt www.verekeskus.ee. Samas leiab Tallinna, Tartu, Pärnu ja Kohtla-Järve verekeskuste täpse aadressi.

Mullu sai Eesti haiglates erinevate verekomponentide ülekandeid üle 17 000 patsiendi, doonoreid oli 34 063. Seega oli Eestis doonorite arv elanikkonnast 2,63%, ehkki Maailma Tervishoiuorganisatsiooni (WHO) soovituse kohaselt peab stabiilsete verevarude tagamiseks doonorite arv olema 4% elanikkonnast.

23.7.10

€hh€€, €hh€€, m€il s€lg€ on €

Kauaoodatud rõõmupäeva 13. juulit, mil Eesti sai lõpliku jah-sõna üleminekuks eurorahale, mürgitas avaliku arvamuse uuring, mille kohaselt Eesti elanikest ligi pooled ei toeta eurole üleminekut ning euroraha soovis vaid 40 protsenti elanikest. Ajakirjandus võimendas mõnuga vastuolu Eesti Panga ja valitsuse ametlike ning rahva hoiakute vahel.


Vastuolu näib olevat seda suurem, et Eesti elanikud suhtuvad euroliitu väga soosivalt (viimase Eurobaromeetri kohaselt toetas Eesti liikmelisust 61 protsenti ning vastu oli vaid 6 protsenti), aga euroraha võetakse vastu väga pika hambaga.


Eurole ülemineku toetajad on Eestis viimastel aastatel olnud väikeses ülekaalus. Toetus langes Emori andmetel just tänavu, kuigi viimased kuud on Eesti liitumise kohta pakkunud pidevalt häid uudiseid ning rahvusvahelise meedia sõltumatut kiidulaulu.


Ent see vastuolu on näiline ja toetuse langus loomulik. Kindlasti pole euro vähese toetuse põhjuseks enam krooni-nostalgia. Seda kinnitab tõik, et euro vastu on koguni 66 protsenti venekeelsetest elanikest, kelle emotsionaalne side meie oma krooniga on kindlasti väiksem kui eestlastel.


Vähese toetuse peapõhjus on tänavu eurot räsiv ühisraha ajaloo tõsiseim kriis, mille näitlikustas kõigi eurooplaste jaoks süüdimatult üle võimete elanud ja statistikat võltsinud Kreeka pankrotioht. Enamuse Euroopa rahvaste, ka Eesti, avalikul arvamusel ajas tõsiselt närvi krussi vajadus maksta omast taskust kinni Kreeka ning võib-olla veel mõne PIGS riigi ülejõu elamine.


Pikki aastaid rahvusvahelist mõjujõudu nautinud eurot on tabanud tõsine rahvusvaheline kriitikatulv, mis samuti mõjutab inimeste hoiakuid. Euroraha on praegu madalseisus mitte ainult dollari, vaid ka varasemate aastate avaliku arvamusega võrreldes. Optimistide väited, et kriis annab euroalale võimaluse muutuda ühtsemaks ja tugevamaks, veel ei veena.


Teiseks kärbivad euroraha toetust ühe osa elanike seas juba teada põhjused – hirm hinnatõusu ning muutuste ees. Hirm hinnatõusude ees oli juba 2003. aastal üks peamine põhjust Euroopa Liiduga ühinemise vastu hääletamiseks. Praegu hirmutab hinnatõus seda enam, et paratamatu ümardamise tõttu muutuvad hinnad mõnevõrra niikuinii.


Kahjuks on Eesti Pank ja valitsus olnud avalikkuse teavitamisel ebamugavas kahvlis. Kui nad oleksid suuremat teavitustööd alustanud enne ametlike jah-sõnade saamist, siis saanuks nad selle eest paremal juhul kritiseerida, halvemal juhul lennanuks teavitusraha aga sama moodi tuulde nagu enne 2007. aastal loodetud ühinemist. Nüüd on teavitustööks ja hirmude hajutamiseks jäänud aga ainult pool aastat ja töötada tuleb nii et tuli rummus.


Omaette tähelepanu väärib venekeelsete inimeste umbusk euro suhtes, sest nende seas on vastuseis ühisrahale palju suurem kui eestlastel, ehkki veel 4-5 aastat tagasi suhtusid muulased eurorahasse pooldavamalt. Nüüd on rollid muutunud. Õigemini on neid muudetud. Kelle poolt hääletasid venekeelsed inimesed mullu europarlamendi ja omavalitsuste valimistel?


Muulaste lemmik Keskerakond on olnud euroraha suhtes kõige kriitilisem partei ning tekitab umbusku süstemaatiliselt ka oma valijaskonnas. Keskerakonna vastuseis eurole pole põhimõtteline ning nad ei ole korranud Rahvaliidu rumalust, mis kukkus 2004. aastal esimestel europarlamendi valimistel haledalt läbi hüüdlausega «Kaitseme eesti krooni!» Keskerakonna €-kriitilisuse põhjus on arusaam, et eurole üleminek kaks kuud enne järgmisi Riigikogu valimisi annab suure osa valijaskonna jaoks kõvad trumbid valitsusparteide kätte.

Eurole üleminekuga kaasnevad mõjud jagunevad inimeste jaoks otseselt ja kaudselt tajutavateks. Kaudselt tajutavatest mõjudest paljud jõudsid Eestisse juba enne viimase jah-sõna tulekut. Kui rahvusvahelistel rahandusturgudel saabus selgus, et Eesti läheb eurole üle, siis lõpetati meediamüra Eesti krooni devalveerimisest. Nüüd järgnevad uudised, mille kohaselt tõstavad rahvusvahelised reitinguagentuurid Eesti riigireitingut ning suurendavad nii usaldusväärsust meie majanduse vastu.

Euroalas on laenamine odavam ehk Eesti ettevõtted ja elanikud saavad tulevikus madalama intressi eest laenu võtta. Kui välisettevõttel on valida, millisesse Balti riiki investeerida ja kuhu uusi töökohti luua, siis juba täna on kõige kindlam rahanduskeskkond Eestis.


Võib-olla kõige selgem ongi kaudsetest mõjudest aru saada siis, kui võrrelda Eesti olukorda lõunanaabritega. Kui veel mullu rikkus Eesti rahvusvahelist mainet pidevalt see, et meid pandi ühte patta pankroti äärel vaakuva Lätiga, siis tänavu oleme tänu eurole üleminekule ja ka OECDga liitumisele lõunanaabritega tõmmanud vahele väga selge piiri, mis annab meile konkurentsieelise 3-4 aastaks, sest Läti ja Leedu varasem ühinemine euroalaga, rääkimata nende ühinemisest OECDga, on ebareaalne.


Koheselt tuntavad eurole ülemineku mõjud on vajadus õppida arveldama uutes hindades, hindade ümardamine ning valitsuse ja paljude ettevõtete võimekus viia arveldused valutult üle eurodesse. Inimeste hoiakuid eurole üleminekul võivad muuta tehnilised vead. Kui eurole üleminekul tekib riigil näiteks halvasti ettevalmistatud IT-süsteemide ümberkorralduste tõttu raskusi pensionite või mõne toetuse väljamaksmisel, siis pöördub see pahameel mitte ainult valitsuse, vaid ka euroraha vastu.


Lõpetuseks mõjutavad inimeste suhtumist eurorahasse kindlasti 2011. aasta märtsis toimuvad Riigikogu valimised. Paratamatult kujuneb kroonile üleminek valimiste üheks keskseks teemaks, sest see mõjutab vaid kaks kuud enne valimisi kõigi valijate elu. Kui erakonnad otsustavad kümnete miljonite kroonide eest valimisreklaamides eurot üles kiita või maha laita, siis mõjutab see nende püsivalijate hoiakuid.


Tänavusuvine kurtmine euro madala toetuse pärast on enneaegne. Eestlaste toetus Euroopa Liiduga ühinemiseks oli 2001. aasta kevadel 36 protsenti, kaks aastat hiljem rahvahääletusel 66 protsenti ning pole sest saati sama metoodikaga mõõtes langenud kordagi alla 70 protsendi.
Seega on veel vara minuealiste lapsepõlvelemmiku Mõmmi-Beebi kombel hõisata «€hh€€, €hh€€, m€il s€lg€ on €!». Eesti elanike toetust eurole saab usaldusväärselt hinnata aasta pärast, mil meil on vahetu kogemuse põhjal selge, kas paika on pidanud €-hirmud või €-lootused.

See lugu ilmus veidi toimetatuna ja lühendatuna tänases Postimehes.

20.7.10

Igale inimesele üks tasuta domeeninimetus

Toetan allolevas pressiteates väljendatud noorte sotsiaaldemokraatide ja teiste protestijate soovi säilitada igale inimesele üks tasuta domeeninimetus.

Kas oled kunagi külastanud mõnda lehekülge, mille lõpp on .pri.ee? Seal on mõni blogi, mida loed; mõni su sõber hoiab sellises oma fotosid ja võib-olla oled ka ise sinna oma veebikodu rajanud. Õige pea seda kõikeenam ei ole ning noorsotsid ei pea seda õigeks.

Seoses Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi algatatud riikliku domeenimajanduse ümberkorraldamisega muutuvad kõik seni tasuta olnud domeeninimed tasuliseks ja hakkavad aastas maksma üle 350 krooni. Seda nii .ee kui ka eraisikute .pri.ee puhul. Noored Sotsiaaldemokraadid on ühel meelel virtuaalpiketi algatajatega, et selline ühtlustamine on lühinägelik e-riigi arengu valguses, ei ole põhjendatud ja vajab paremat lahendust.

Noorte Sotsiaaldemokraatide poliitikavaldkonna juht Gerd Tarand nõustub ka piketi algatajate sooviga anda igale Eesti elanikule üks tasuta .pri.ee domeen. Tarand lisas: „e-riik peab lisaks e-teenuste tühipaljaleeksisteerimisele olema oma kodanikele ka lähedane ning kätesaadav kuidebaõnnestunud domeenireformiga astub e-riik pika sammu kättesaamatusesuunas, paljud ei saa või ei soovi kõrget domeenitasu maksta“.

Isiklike blogidega on piketiga liitunud ka noorsotside president jaViljandi linnavolikogu liige Heiki Järveveer (jarveveer.wordpress.com) ning noorsotside poliitkavaldkonna juht, Mustamäe halduskogu aseesimees Gerd Tarand (www.gerdtarand.ee). Noorsotsid kutsuvad piketiga liituma ka kõigi erakondade tegevpoliitikuid.

Noorsotside kutsel on piketiga sellel nädalal liitumas juba Riigikogu liige Hannes Rumm, PES Women juhatuse liige Marianne Mikko ning Sotsiaaldemokraatliku Erakonna Tallinna piirkonna esimees Andres Anvelt.

Noored Sotsiaaldemokraadid leiavad, et riiklikud domeenid on osa riigi avalikust näost ning loodavad, et kodumaistel blogijatel, arvamusliidritel ning aktivistidel on ka edaspidi võimalik kasutada .ee lõpuga domeeni ning õnnestub vältida massilist väljarännet .com ja .eu domeenide peale.

15.7.10

Eesti astub Mozarti, Brandenburgi väravate ja Kreeka tankeri kõrvale

Kirjutasin tänases Postimehes artikli meie rahvuslike euromüntide kujundusest. Soovitan seda artiklit lugeda kindlasti paberkandjal, sest lisaks tekstiosale mängib selles oma olulist osa ka visuaalne kujundus.

Näiteks siinkohal loo lõpuosa:

Praegused eesti kroonid toimivad lisaks mõnevõra oma riigi esindajatena ka nende muulaste puhul, kes Eestit väisavad. Kindlasti vaatavad nad huviga meie rahatähti ning nende käest läbi käiv raha on üks võimalus esitleda end välismaalastele just nii, nagu me ise seda paremaks peame. Muidugi ei hakka ükski välismaalane pelgalt sellepärast Tammsaare tõlkeid lugema või Tobiase muusikat kuulama, et nende pildid rahatähti ehivad. Samas on välismaalase jaoks kõnekas seegi, mis tüüpi inimesi või kujundeid mingi rahvas oma rahal väärtustab.

Raha kasutamine enese tutvustamiseks on sisuliselt tasuta võimalus, sest nii oma raha kui ka rahvuslikke euromünte tuleb välja lasta niikuinii, küsimus on ainult selles, kui hästi me sellise kommunikatsioonivõimaluse ära kasutame.

Muidugi ei paku euromündid nii suurt ja efektset ekspositsioonipinda, nagu meie praegused rahatähed, aga iga EL liikmesriigi rahvusliku eripära rõhutamiseks pakutakse neil võimalust kujundada iga mündi üks pool vastavalt oma maitsele. See on päris hinnatav võimalus, sest euromündid käibivad kõigis euroala riikides, mida pärast Eesti ühinemist on kokku 17, ning kus elab kokku ligi 300 miljonit inimest.

Uuest aastast hakkavad ka Eesti eurosendid miljonite inimeste taskutes üle riigipiiride rändama ning kannavad endaga väikest sõnumit iga neid verminud riigi kohta.

Võimatu on neile inimestele, kes kuus aastat tagasi rahvahääletusel meie eurosentide kavandi välja valisid, seda otsust ette heita. Rahvahääletuse korraldas Eesti Pank toona vahetult pärast ühinemist Euroopa Liiduga eelkõige just hirmust, et nostalgia oma krooni järele häälestab eestlased ühisraha vastu. Selleks viidi läbi esinduslik üleriiklik konkurss, mille varjatud eesmärk oli ilmselt teha euroraha eestlastele emotsionaalselt omasemaks.

Eesmärgist ja ülesandepüstitusest johtuvalt keskendusid pea kõik 10 lõppvooru pääsenud kavandit teemadele, mis oli eelkõige mõeldud siseriiklikuks kasutamiseks ega pööranud tähelepanu võimalusele end eurooplastele arusaadavalt kujutada. Muuseas, mu enda valik oli kavand, kus esitleti eestikeelseid sõnu, millest näiteks 2-eurosel oli suurimalt välja kirjutatud „ema“. Välismaalastele jäänuks eesti sõnad muidugi arusaamatuks, aga võluv oli idee rõhutada mündil asjaolu, et nii väikese rahva keel on Euroopa Liidu ametlik keel.

Tänu täppisteadusele ehk tagantjärele tarkusele teame, et toonane konkurss oli enneaegne, sest see lähtus lootusest, et Eestil õnnestub euroalaga ühineda juba 2007. aastal. Konkurss ei teinud euroraha eestlastele emotsionaalselt omaks, sest nagu näitasid küsitlused, toetasid ja toetavad eestlased alates 2004. aastast tugevasti Eesti kuulumist Euroopa Liitu, kuid umbusk ühisraha suhtes on püsinud pidevalt päris kõrge. Eestlaste hoiakut euroraha suhtes muutsid ikka sisulised tegurid: ühelt poolt masu ajal võimendunud lootus, et ühisrahale üleminek toetab meie majandust ning teisalt poolt on seda kahandanud tänavu eurot tabanud kriis.

Optimistliku eestlase ja eurooplasena loodan, et eurole üleminek mõjub hästi meie majandusele ning euroala kasutab praegust kriisi arenguvõimalusena euro tugevdamiseks. Natukese nukraks teeb ainult teadmine, et väikse iluveana ei kasuta me täie raha eest üht ühisrahale üleminekuga kaasnevat kommunikatsioonivõimalust.

13.7.10

Võitsin jalgpalliga 12160 drahmi

Võitsin täna 12 160 Armeenia drahmi, sest saavutasin ühes jalgpalliennustuses auväärse neljanda koha.

Kui lõpuni aus olla, siis panin ise valdavalt Jerevani eurosõpru koondavasse mängu 7000 drahmi, nii kujunes puhtaks võiduks 5160. Maksuametnike kontrollreidi ei maksa mul siiski peljata, sest eesti kroonidesse ümber arvestatult on summa suurusjärgu võrra väiksem, eurodest rääkimata:)

Koos ühe Eesti kolleegiga panime omalt poolt välja eriauhinna - pudeli Vana Tallinnat - sellele mängijale, kes ennustab õigesti kõrgeima Euroopa Liitu esindava meeskonna koha. Tänu Hispaania MM-tiitlile juuakse see pudel Jerevanis ära nelja peale.

12.7.10

17 000 abivajajat, 34 000 aitajat

Kuigi viimasel ajal visatakse juba nalja, et Eesti uueks rahvusspordialaks on saamas meie võrdlemine teiste maailma rahvastega kõikvõimalikes rahvusvahelistes edetabelites, pean minagi alustama ühe Eurobaromeetri küsitluse tutvustamisega.

Mullu sügisel uuriti 27 Euroopa Liidu liikmesriigi elanike käest, kui paljud neist on oma elu jooksul verd loovutanud. Heameel on tõdeda, et kui euroliidus keskmiselt on doonoriks olnud 37% elanikest, siis Eestis on verd loovutanud 47% inimestest, mis annab meile selles edetabelis auväärse 7. koha.

Austria (66%) on püüdmatus kauguses, aga Prantsusmaa (52%), Kreeka (51%) ja Läti (48%) juba päris käeulatuses. Paraku pole kõik kuld, mis rahvusvahelistest edetabelitest vastu hiilgab. Eurobaromeetri andmetel on Rootsis verd loovutanud vaid 30% elanikest, ometi on seal praegu doonoreid rohkem kui meil.

Sellist vastuolu seletab asjaolu, et meil on palju inimesi, kes on kunagi verd loovutanud, kuid nüüd sellest loobunud. Püsivalt loovutab verd vaid iga viies doonorite registrisse kantud inimestest. Nii olemegi olukorras, kus Maailma Tervishoiuorganisatsiooni soovitusel peab stabiilsete verevarude tagamiseks doonorite arv olema 4% elanikkonnast, kuid Eestis oli doonorite arv mullu 2,63% elanikkonnast.

Pool elust doonoriks
Statistiliselt hea tulemuse ja tegelikkuses parandamist vajava olukorra põhjuseks on põlvkondade vahetus. Nõukaajal paisutati doonorite arv suureks nii, sest lisaks missioonitundest verd loovutanud inimestele kupatati poolkäsukorras verd loovutama inimesi tervete tsehhide ja kontorite kaupa.

Üheksakümnendatel jäid doonoriks inimesed, kellest paljud on tänaseks verd loovutanud üle 100 ja mõni isegi üle 200 korra. Kuna verd tohivad mehed kõige sagedamini loovutada kahe ja naised kolme kuu tagant, siis tähendab selline vereloovutuste arv, et doonoriks on oldud vähemalt 25-30 aastat. Kahjuks on vanemaealisi doonoreid Eestis märksa vähem kui mujal Euroopas, õnneks on meil aga sel sajandil peale kasvanud tugev noorte vereloovutajate põlvkond.

„Kuna 70% meie doonoritest on alla 35 eluaasta vanad, siis on selgelt välja paista, et meil on väga noored doonorid,“ ütleb Riin Kullaste, kes juhib Eesti suurimat, Põhja-Eesti regionaalhaigla verekeskust. „Kui käia mujal Euroopas verekeskustes, on pilt hoopis teine.“
Olen ka ise verd loovutades kogenud, et meie vereloovutajad on tõesti valdavalt kahekümnendates-kolmekümnendates aastates inimesed.

Need inimesed tulevad verekeskustesse omast ajast ja vabast tahtest. Kindlasti ei meelita neid sinna šokolaaditahvel või mõni muu väike meene, mida 450 milliliitri vere loovutamise eest pakutakse. Neid toob verd loovutama soov teha abivajajatele head ning mitte ainult ühiskonnalt enda jaoks midagi nõuda, vaid ka ise midagi vastu anda.

Kaitseme haiglaid kriisi eest
Mullu loovutas Eestis verd 34 063 inimest, aga ka doonorivere vajadus on suur, sest Eesti haiglates sai eelmisel aastal erinevate verekomponentide ülekandeid üle 17 000 patsiendi. Enim on nende seas haigeid, kelle oma vereloome on kahjustatud ja ei tooda piisavalt vererakke, järgnevad näiteks traumasid saanud ning plaanilisi ortopeedilisi lõikusi vajavad patsiendid.
Suvel teevad haiglad küll vähem plaanilisi operatsioone, ent see-eest satub haiglasse rohkem rasketesse õnnetustesse sattunud inimesi.

Nii juhtuski, et selle artikli kirjutamise ajal näitas lehekülg http://www.verekeskus.ee/ kurba pilti, kuna 0 Rh negatiivse ja A Rh positiivse veregrupi verevarud olid kahanenud minimaalseks ning verekeskus palus kiirkorras kõiki sobivaid doonoreid verd andma.

Selliseid kriise verevarudega saab hõlpsasti ära hoida, kui inimesed ka suvel verd loovutamas käivad. Muidugi naudivad kõik inimesed praegu sooja suve ja lükkavad tõsisemad toimetused edasi. Kahjuks käib see ka doonorluse kohta, kuigi suvel sobib eriti hästi verd loovutada põhjusel, et doonoriks oodatakse just hästi puhanud terveid inimesi..

Vältimaks suviseid kriise verevaruga korraldab Eesti Doonorite Selts neljandat suve - teiste seas Õhtulehe abil - sotsiaalreklaamikampaaniat, mis kutsub puhkajaid verd loovutama sõnumiga: „Puhka, grilli ning tule siis doonoriks. Sest ka suvel on verd väga vaja.“

See artikkel ilmus laupäevases Õhtulehes.