24.7.08

Andrus Värnik pole luuser!

Kuigi odaviskaja Andrus Värnik ei pääse Pekingi olümpiale ega pole enam kolm aastat ühtki korralikku võistlust teinud, ei ole see mees mitte mingil juhul luuser. Värnikule teeb ülekohut tänase SL Õhtulehe juhtkiri, mis teda olümpialuuseriks nimetab.

Eriti kohatu on Andrus Värniku ja Kristjan Rahnu ühte patta panemine. Andrus Värnik on Eesti läbi aegade üks kõige edukamaid kergejõustiklasi oma MM-kulla ja MM-hõbedaga. Tema ees või kõrval seisavad ainult olümpiavõitjad Jüri Tarmak, Jaak Uudmäe, Erki Nool ja maailmameister Gerd Kanter.

Kristjan Rahnu on üliandekas kergejõustiklane, kes on kahjuks teinud ainult kaks head kümnevõistlust (2005. aastal Arles'is isiklik rekord 8526 punkti ja Helsingi MM-il 6. koht tulemusega 8223 punkti.) ning läheb ajalukku Eesti kõigi aegade kõige rohkem vigastuste üle kurtnud kergejõustiklasena.

Värnik on läbi aegade olnud ebastabiilne viskaja, kuid kindlasti suurvõistluste mees. Juba 2000. aastal Sydneys viskas verinoor Värnik kvalifikatsioonis 81.34 ja pälvis sellega noore mehena 15. koha. Temast praegu hea mitu aastat vanemal Mihkel Kukel annab seda tulemust Pekingis järgi visata. (Kuigi kindlasti on Värniku asemel Kuke saatmine OM-ile igati õige otsus.) 2003. aastal tuli suurüllatusena MM-hõbe Pariisis ja kaks aastat hiljem Helsingist võit, mis tagas mehele aukoha meie kergejõustikuajaloos.

Üks minu elu eredamaid spordielamusi on see, kuidas Värnik nuttis 2004. aastal ajakirjanikele intervjuud andes, sest vigastuse tõttu pidi ta leppima 6. kohaga, samal ajal kui olümpiamedalid jagati keskpäraste tulemustega. See ehe hetk näitas, kui õrna hingega on näiliselt karune odaviskaja. Tagantjärele tarkusega võib öelda, et üks efektne salto võidurõõmu väljendamiseks Kadrioru staadionil maksis Värnikule neli aastat tagasi tema ainsa võimaluse võita Ateenas OM-kuld või vähemalt -medal.

Andrusest on kahju, sest ta oleks võinud saavutada palju rohkem. Kahjuks kadus mehel pärast Helsingi MM-triumfi kindel pind jalge alt ning tippvormi pole ta pärast seda enam jõudnud. Erinevalt näiteks Erki Noolest, kel jätkus motivatsiooni ja kainet mõistust ka pärast OM-võitu. Erinevalt ka Andreas Thorkildsenist ja Tero Pitkämäkist, kelle ees Värnik kolm aastat tagasi Helsingis triumfeeris ning kes on sest ajast saati stabiilselt maailma odaviset juhtinud.

Andrus oleks võinud samuti kolm viimast aastat maailma tipus püsida, aga suurvõit viis tal kindla pinna jalge alt. Halva endena mõjus juba see, kui Helsinki MM-il sättis end igal võimalikul juhul koos Värnikuga pildile Seppo Räty, kes on samuti odaviske maailmameister, kuid kelle karjääri ja kogu edasist elu rikkus kõvasti alkoholiga liialdamine.

Lõppegu Andrus Värniku sportlaskarjäär kuidas tahes, pole kellelgi õigust teda luuseriks nimetada. Kes seda ei usu, nimetagu palun järgmise Eesti kergejõustiklase nimi, kes Värniku ja Kanteri järel suudab MM-võidu või olümpiamedali pärast võistelda.

22.7.08

Karadzic - Euroopa vihkab, Serbia armastab?

Kogu Eesti ja Euroopa meedia rõkkab heameelest, sest massimõrvar Radovan Karadzic on viimaks tabatud ja astub kohtu ette. Ent kas Karadzici tabamine tähendab ka tegelikult muutust Serbia poliitikas ja serblaste mõtlemises?

Või nagu ütles kolleeg Marko Mihkelson: Serbia astus suure sammu Euroopa Liidu suunas. Mina olen ses osas palju skeptilisem, sest paljude serblaste mõtteviis ja väärtushoiakud on Euroopa Liidust ehk veel kaugemalgi kui türklastel.

Suhtlesin mõned aastad tagasi ühel õppereisil Shveitsis pikalt kahe intelligentse Serbia naisega. Üks neist oli 30-aastane suure Belgradi päevalehe ajakirjanik, teine ligi 60-aastane professor Vojvodinast, kes uuris ajakirjandust ja vähemusrahvuseid.

Esmase mulje kohaselt oli tegu meeldivate tarkade inimestega, ent ajapikku hakkas kogu ülejäänud seltskond, mis koosnes ligi 15 rahvuse esindajatest, neid vältima.

No mitte kuidagi ei tahtnud eestlased, lätlased, ungarlased, bulgaarlased ja teised olla nõus Serbia naiste arvamusega selle kohta, et NATO sooritas sõjakuriteo, kui pommitas 1999. aastal küüditavate ja mõrvatavate Kosovo albaanlaste kaitseks Belgradi. Sõjakurjategijateks peeti ikka serblasi, kes albaanlastele jõhkralt liiga tegid. Selline seisukoht ajas omakorda raevu Serbia intelligendid.

Rääkimata siis sellest, et Serbia ajakirjanik ja meediaprofessor oleks suutnud ühegi teise rahvuse esindajaid veenda selles, et tegelikult ei saa sõjakuritegudes süüdistada Karadzicit ja teisi temasuguseid kõrilõikajaid, kuna sõja algatajateks ja suurimateks mõrtsukateks olevat ikka horvaadid ja moslemid.

Kardan, et kuigi sestsaati on aeg edasi läinud, elab suur osa serblasi ikka veendumuses, et mitte nemad ei teinud Jugoslaavia lagunemise järel väiksematele naaberrahvastele liiga, vaid et neile tehti liiga. Tegid naabrid ja suured rahvusvahelised organisatsioonid.

Jään huvi ja hirmuga ootama Serbias läbi viidavaid avaliku arvamuse küsitlusi. Kardan, et enamus või vähemalt hirmutavalt suur osa serblasi ei pea Karadzicit erinevalt muust euroopast mitte sõjakurjategijaks, vaid NATO, USA ja Euroopa Liidu korraldatud nõiajahi ohvriks. Kui see nii on, siis pole muul Euroopal ka eriti põhjust Karadzici tabamist pidada oluliseks pöördepunktiks Serbia ajaloos.

18.7.08

Kes vastutust võtaks küll kanda?

Poliitiku üks kõige olulisem kutseoskus on võime rääkida lühikeste löövate lausetega. Killumehi armastavad ajakirjanikud, sest meedia vajab ühe lühemaid ja müüvamaid tsitaate. Seetõttu murravad killumehed kehvema suuvärgiga kolleegidest sagedamini meediasõelast läbi ning suudavad avalikku arvamust oma huvides mõjutada.

Viimase nädala lööklause Eestis on haridusminister Tõnis Lukase kild: „Tinglikult võib öelda, et krokodill sõi laste koolitoidu ära.“

Seda absoluutselt depressiivset hitti mängisid kõik meie meediakanalid. Paraku pole kõik kuld, mis hästi kõlab.

Kuidagi kummaline ministri kurtmine, et keegi tegi kusagil tema valdkonda puudutava ebaõiglase otsuse. Vähe sellest, ebapopulaarse otsuse tegija näikse olevat nn krokodillide komisjon ehk valitsusliidu mitteametlik töörühm.

Sotsid kaitsesid koolilõunat
Tegelikkus oli siiski hoopis teistsugune. Muude säästuettepanekute seas pakkus üks parempartei krokodillide komisjonis välja idee lõpetada riigipoolne koolilõunate rahastamine, mis tähendanuks umbes 265 miljoni krooni suurust kokkuhoidu. Teise parempartei krokodillid olid selle pakkumisega nõus, kuid sotsiaaldemokraadid vaidlesid vastu ja kokkuleppele ei jõutud.

Edasi läks otsustamisjärg valitsusele, mille otsuse kohaselt rahastab riik koolilõunaid alates 2009. aastast pooles ulatuses ning soovib teise poole tasumist linnadelt ja valdadelt. Muidugi osales selle otsuse tegemisel haridusminister.

Ühe ministri üks lause ei vääriks nii pikka juttu, kui see poleks ere näide valitsemisvastutuse äraveeretamisest, mis viimastel kuudel on Eesti riigivalitsemist tõsiselt pidurdanud. Kõik saavad aru, et riigi kulusid on vaja koomale tõmmata, aga keegi ei julge selle eest vastutada.

Meenutagem – peaminister venitas pikalt otsusega kärpida riigi kulusid juba 2008. aastal negatiivse lisaeelarve tegemisega. Nüüd on juba tagantjärele tarkusega selge, et Eesti valitsuse kiire reageerimine majandusseisakule ning kahanevatele maksulaekumistele oli ainuõige otsus. Meie lõunanaabrid lätlased jõudsid sama otsuseni hiljem ning seetõttu kannatas nende majanduse rahvusvaheline usaldusväärsus.

Kahjuks on valitsus liiga pikalt venitanud ka 2009. aasta riigieelarve koostamiseks vajalike otsuste tegemisega. Juba kaks kuud tagasi oli selge, et majanduse kasvutempo ei kiirene oluliselt ka järgmisel aastal ning vastavalt on riigi tulud mõni aasta tagasi planeerituga võrreldes palju väiksemad.

Kuigi näiteks ministeeriumite tegevuskulude karm kärpimine oli otsus, milles jõudsid üksmeelele nii kurikuulsad krokodillid kui ka valitsuskabinet, teatas peaminister Andrus Ansip pressikonverentsil sellest sõnadega: rahandusminister on otsustanud .... Teisisõnu veeretas valitsusjuht, kes peaks oleme meeskonna liider, vastutuse oma kolleegile. Tema kõrval istunud rahandusminister vaid muheles selle peale, sest Ivari Padar on üks väheseid ministreid, kes pole vastutust kartnud ning on kriitikat kartmata lahendusi välja pakkunud.

Valijaid alahinnatakse?
Tundub, et tegemist on tõsise eestlaste alahindamisega. Inimesed saavad ju aru, et kui riigil on vähem raha, siis saab riik ka vähem kulutada. Inimesed saavad aru, et Eesti majandusraskuste üheks põhjuseks olevat kinnisvaramulli ei puhunud lõhki praegune ega eelmised valitsused, vaid Põhjamaade pankade võitlus siinse turu pärast. Ja et kogu maailmas üheaegselt tekkinud rahanduskriisis ning toiduainete ja kütuse hinnatõusus pole süüdi Eesti valitsus.

Lihtne oli valitseda ajal, kui riigieelarve kasvas 20% aastas. Ent ajalugu on näidanud, et inimesed hindavad just neid poliitikuid, kes võtavad vastutuse ja leiavad lahendusi just rasketel aegadel.

Tobe on valitsusliidu partneritega suhelda leheveergudel ja mitte silmast silma juttu rääkides. Aga mis muud teha, kui mõned ministrid teevad eelarvet rohkem leheveergudel kui valitsuse istungitel.

Olen kindel, et julgust otsustada ja julgust vastutada on rohkem augusti lõpus, mil valitsus paneb värskele majandusprognoosile tuginedes kokku eelarve viimase variandi ja lähetab selle Riigikokku.

See artikkel ilmus tänases SL Õhtulehes.

14.7.08

Eesti eripärane ametniku-viha

Välismaalaste või seksuaalvähemuste vihkamise asemel on Eesti eripäraks ametniku-viha. Mõneti on see isegi tore, sest ametniku-viha on sõnaline (vähemalt senini) ning mitte vägivaldne.

Teisalt on aga selge, et head ja vajalikku tööd tegevate inimeste mõttetu häbimärgistamine pidurdab Eesti tasakaalustatud arengut. Enamus avalikus teenistuses olevatest inimestest teevad ühiskonnale kasulikku tööd isegi siis, kui nad istuvad ülikond seljas laua taga ega anna erinevalt treialist või kalurist mingit üheselt mõõdetavat toodangut.

Seda ametniku-viha, mis Eestis juba pikki aastaid ruulib, kirjeldab tänases Postimehes tabavalt Jaak Allik. Allik teeb ametnikest kirjutades küll mõned faktivead, aga üldjoontes on tema mõtteviis igati õige. Eesti meedias manatakse lugejate-vaatajate silme ette ikka pilt pöörasest ametnike armeest, mis ausate erasektoris töötavate inimeste arvel parasiteerib.

Vaikides või ainult lühi-uudiste rubriigis kirjeldatakase aga tegelikku olukorda. Avaliku teenistuse aastaraamatu andmetel oli Eestis mullu 24 331 avalikku teenistujat. Õudne, kas pole?

Olekski õudne, kui selle numbri seas poleks 4452 politseiameti töötajat, 2116 maksu- ja tolliametnikku ning 3507 elukutselist kaitseväelast. Ja omavalitsustes töötatavat 5449 inimest.

Klassikaliste riigiametnikena on käsitletavad 3172 meie 11-s ministeeriumis töötatavat, 837 põhiseaduslike institutsioonide ning 693 maavalitsuste palgal olevat inimest.

Eestis on 1000 elaniku kohta 22 ametnikku, ning see suhtarv on võrreldav Iirimaa, Läti ja Sloveeniaga. Austrias, Belgias, Hollandis ja Saksamaal on tuhande elaniku kohta ametnikke 40-60, Soomes 100, Taanis 130 ja Rootsis 140. Paraku ilmusid need numbrid ainult ajalehtede online-väljaannetes, esikülgedel ja juhtkirjades roosatakse olematut ametnike armeed edasi.

Kust see ametniku-viha tuleb? Esiteks kütavad seda üles populistlikke avaldusi tegevad ning "head" erasektorit "halvale" avalikule sektorile vastandavad poliitikud. Mõned kuud tagasi püstitas ametniku-vihas uue Eesti rekordi ühes Postimehes ilmunud artiklis Kristiina Ojuland. Ojuland võimendas avalikkuses arusaama, et ega ametnikud tõesti muud teegi, kui luristavad hommikust õhtuni kroonu kohvi.

Veidi enne Eesti liitumist EL-iga lubas toonane põllumajandusminister Tiit Tammsaar hakata jõuliselt vähendama Põllumajanduse ja Registrite Ameti 200-liseks kasvanud töötajaskonda. Kui nüüd kokku liita need miljardid, mida Brüsselist ilma PRIA ametniketa poleks tulnud, siis on iga PRIA ametnik Eesti SKT-d suurendanud küll vähemalt sama palju kui kõrgepalgalised pangahärrad Tallinna tornmajadest, kui mitte veel rohkem.

Teisalt on ametnikud ajakirjanduse jaoks olnud poliitikute järel peksukotiks nr 2. Kui keegi võtaks teha sisuanalüüsi näiteks suuremates päevalehtedes ilmunud artiklite kohta, siis ennustan julgelt, et vähemalt 80% ametnikke puudutavaid käsitlusi on negatiivsed. Erinevalt näiteks ettevõtjatest, kelle puhul on negatiivsete ja positiivsete käsitluste arv ehk nende töövõitude ja ebaõnnestumiste käsitlemine tasakaalus. Muidugi on ajakirjanduse ülesanne kritiseerida avalikku teenistust, aga kui see kriitika on täiesti tasakaalust väljas ning populistlik (näiteks jõuavad paljud avaliku teenistuse organisatsioonid meediasse ainult tänu sellele, et ka nemad korraldavad suvepäevi), siis tegeletakse reaalsuse kirjeldamise asemel meediareaalsuse loomisega.

Amentike lohutuseks ennustan, et olukord muutub juba lähikuudel. Kui 2009. aasta riigieelarvet ette valmistades hakkavad toimuma suured personalikärped avalikus sektoris, siis hakkavad veel eelmisel nädalal ametnike verd nõudnud meediakanalid kurtma, et kui tõesti 5% inimesi sotsiaal-, kultuuri- või siseministeeriumi haldusalas vähemaks võtta, siis jäävad täitmata ühiskonnale väga olulised ülesanded, millega maksumaksjad harjunud on ning ilma milleta võib paljude huvirühmade elukvaliteet oluliselt kannatada.

9.7.08

Savisaar vilistab Tallinna linnavolikogu ja linnaelanike peale

Rõõm oli lugeda, et avalikkuse survel muudab Tallinna linnavalitsus korruptsioonikahtlast kioskihanget. Kurb on aga teada, et samal ajal jätab Tallinna linnavalitsus tuimalt täitmata linnavolikogu otsuse, mille kohaselt tuli tänavu välja ehitada kõnniteed kolmel Maarjamäe tänaval, kus liiklus on jalakäijate jaoks eluohtlik.

Mis parata, ühest eelmisel nädalal ilmunud Postimehe artiklist jääb väheks, et sundida Edgar Savisaart seadust täitma. Postimehe ajakirjanike huvist jäi väheks isegi sellest, et seaduserikkumise kohta abilinnapealt vastust saada.

On ju enesestmõistetav, et nii nagu iga Riigikogu otsus kuulub Eesti Vabariigi valitsusele vastuvaidlematult täitmiseks, tuleb ka Tallinna linnavalitsusel täita iga linnavolikogu otsust. See on demokraatliku valitsemise aluspõhimõte.

Ent paraku liputab pealinnas saba koera ehk teisisõnu kamandab linnavalitsus linnavolikogu. On ju ammu teada, et linnapea Edgar Savisaar käib isiklikult linnavolikogu keskfraktsioonis istungite eel korraldusi jagamas. Täiesti uus asi on aga isegi Tallinna linnavalitsuse jaoks see, et seadust rikkudes jäetakse täitmata volikogu otsus.

Olin kaks aastat tagasi veel Tallinna linnavolikogu liige ning esitasin ühe otsuse eelnõu, mis kohustas linnavalitsust ehitama kas 2007. või hiljemalt 2008. aastal välja kõnniteed Maarjamäel Urva ja Kase tänaval ning Haljas teel. Kõnniteid on sealkandis hädasti vaja, sest uusasumis riskivad inimesed - eriti noored emad lapsevankritega - pidevalt sõiduteel ukerdades elu ja tervisega. Volikogu survestasid otsuse langetamisel ligi sada Maarjamäe elanikku, kes toetasid sotsiaaldemokraatide esitatud eelnõu oma allkirjadega.

Mõneti üllatuslikult toetas seda eelnõu ka Keskerakond ning erandlikult kombel võeti toona opositsiooni esitatud otsus ka vastu. Ilmselt põhjusel, et ukse ees olid Riigikogu valimised ning Keskerakond kartis Maarjamäe elanikke välja vihastada.

Hiljuti kontrollisime kolleeg Jaak Juskega üle, kuidas otsuse täitmine edeneb. Halvaks üllatuseks saime linnavalitsusest vastuse, et linnavalitsus on tuimalt otsustanud volikogu otsuse täitmata jätta ning lükata kõnniteede ehitamise vähemalt aasta võrra veel edasi.

Sellise käitumisega loob Tallinna linnavalitsus ohtliku pretsedendi, millele tuginedes võib edaspidi kõigi tülikate linnavolikogu otsuste peale lihtsalt vilistada. Lisaks näitab Tallinna linnavalitsus sellise käitumisega üles täielikku lugupidamatust Maarjamäe elanike suhtes.

Töötan nüüd ise juba Riigikogus, aga septembris esitavad Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon linnavolikogus linnapea Edgar Savisaarele kindlasti arupärimise, milles nõutakse selgitust volikogu otsuse täitmata jätmise kohta.

7.7.08

Eesti Doonorite Selts otsib taas piimapakkide abil doonoreid

Eesti Doonorite Selts alustas sel nädalat sotsiaalkampaaniat „Heategu on veres”, mis tutvustab doonorlust AS Tere piimapakkidele trükitud ning SL Õhtulehes ja Ajakirjade Kirjastuse väljaannetes ilmuvatel reklaamidel.

„Ajastame oma sotsiaalkampaania just juulikuusse, sest siis on paljud doonorid puhkusel ning haiglate verevarud kahanesid varasematel suvedel ohtlikult väikeseks,“ ütles Eesti Doonorite Seltsi juhatuse liige Hannes Rumm.

Mullu juulis suurendas Doonorite Seltsi korraldatud eelmine sotsiaalkampaania Põhja-Eesti Regionaalhaigla verekeskuse andmetel doonorite arvu ligi kümnendiku võrra. 2006. aasta juulis loovutas Eestis verd 3713 inimest, 2007. aasta juulis juba 4004 inimest.

„Mullu juulis läbi viidud kampaania head tulemused veensid meid, et südasuvist doonorlust edendavat kampaaniat on kindlasti vaja korrata,“ sõnas Hannes Rumm.

Selle nädala alguses jõuavad müüki 150 000 Tere liitrist piimapakki, millele on trükitud üleskutse tulla doonoriks ning internetiaadress www.verekeskus.ee, millelt leiab kogu vajaliku info vereloovutamise kohta. Sotsiaalkampaania reklaamid ilmuvad SL Õhtulehes ning ajakirjades Kodukiri, Anne, Stiina, Auto Bild ja Tervis Pluss.

Eestis on umbes 2,6% elanikkonnast doonorid, mis on vajalikust kaks korda vähem. Maailma Tervishoiuorganisatsiooni (WHO) soovitusel peaks stabiilsete verevarude tagamiseks doonorite arv riigis olema vähemalt 4% elanikkonnast.

P.S. Lisaks pressiteate ametlikult kuivale tekstile tänan siinkohal kõiki meie häid toetajaid Ajakirjade Kirjastusest, SL Õhtulehest ja Terest tänu kellele päris mahukas kampaania toimub juba teist aastat järjest peaaegu null-eelarvega. Suur aitäh!

2.7.08

Kes määrab Riigikogu, presidendi ja peaministri palga?

Tänasel Riigikogu töökorralduse töörühma koosolekul vaadati veelkord üle ideed selle kohta, milliseks muutub nii Eesti tipp-poliitikute kui ka ametnike palgasüsteem alates 2011. aastast.

Üksmeelel ollakse selles küsimuses, et erinevalt senisest tuleb riigi avaliku sektori kõige suurema vastutusega ning kõige kõrgema palgaga ametikohtade jaoks luua üks ja terviklik palgasüsteem. Erinevalt senisest korrast või õigemini korralagedusest, kus kõigi põhiseaduslike institutsioonide palgasüsteem on kehtestatud paljude eraldi seadustega ning tippametnike puhul on see kujunenud sageli hoopis seletamatul moel.

Erimeelt ollakse töörühmas ja Riigikogu fraktsioonides jätkuvalt ses osas, kas Riigikogu hakkab ise parlamendi järgmisele koosseisule ning kogu riigi eliidile palka määrama või teeb seda Põhjala maade eeskujul sõltumatutest arvamusliidritest koosnev komisjon. Kumb võimalus võidab, selgub sügisel Riigikogus toimuvatel aruteludel.

Meenutan, et sotsiaaldemokraadid on juba mitmendat parlamendi komisjoni järjest pooldanud meie põhjanaabrite eeskujul nn tarkade komisjoni loomist. Mõnigi Põhjala süsteemi vastane on sarkastiliselt küsinud, et kas sotsid soovivad tarkade komisjoni loomist selle pärast, et nad peavad Riigikogu nii lolliks, et see ei saa isegi oma palga määramisega hakkama. Muidugi mitte!

Sotsiaaldemokraadid pooldavad sõltumatut palgakomisjoni esiteks põhjusel, et on lihtsalt ebaeetiline ise endale maksumaksja raha eest palka määrata. Teiseks näitab Põhjala kogemus, et sõltumatu kogu määratud palk on parandanud parlamentide mainet, kuna enam ei saa keegi väita, et parlamendi liikmed kruvivad oma palku ebaõiglaselt kiiresti kõrgemale ja kaugemale ühiskonna üldisest sissetulekute tasemest.

Riigikogu uuema ja õiglasema palgasüsteemi nimel higistasid täna Riigikogu töörühma liikmed Rain Rosimannus, Urmas Reinsalu, Karel Rütli, Toomas Varek, Valdur Lahtvee ja mina, lisaks veel Riigikogu kantselei juht Heiki Sibul ja mitu tema töökat jüngrit.