30.8.07

Savisaare perestroika

Tallinna linnavalitsus annab juba aastaid välja väikese mahu, kuid suure trükiarvuga ajalehte, mille õige nimi pole mitte Pealinn/Stolitsa, vaid Pealinna Pravda/ Stolitšnaja Pravda. See Keskerakonna propagandaleht, mille maksavad omast taskust kinni kõik Tallinna maksumaksjad, kannatab vabalt välja võrdluse Brezhnevi-aegse Pravdaga.

Vaatame näiteks viimast numbrit. Neljal väiksel tabloidformaadis leheküljel ilmus Savisaare artikleid – 1. Savisaare fotosid – 2. Tema nimi mainiti ainuüksi esiküljel – 8 korda. Ja loomulikult loositi lugejate vahel välja just Savisaare raamat.

Normaalses ajalehes intervjueerivad ajakirjanikud ka nii-öelda tavalisi inimesi ning kirjutavad nende elust. Stolitšnaja Pravdas olid kõik infoallikad ainult Keskerakonda kuuluvad linnavalitsuse liikmed. No mida oskab näiteks mõni lihtne Pirita elanik arvata praegusest teeremondist ja liikluskorraldusest? Sellistest tähtsatest asjadest peab ikka rääkima mõni parteiliselt kindel seltsimees.

Õnneks kuulutas Tallinna linnapea Edgar Savisaar eile välja Pealinna Pravda perestroika, mis muudab ajalehe lugejasõbralikumaks.

Kindlasti on lugejasõbralikumas Pealinna Pravdas Savisaare fotosid kahe asemel neli ning need on suuremad ja värvilisemad. Savisaart ennast tsiteeritakse senisest poole rohkem ning abilinnapäid vähem. Ja kindlasti hakkab perestroika läbi teinud Pealinna Pravda intervjueerima ka tavalisi tallinlasi, et ka nemad saaksid kiita elu linnas, mille valitsejad kulutavad iseenda ülistamiseks sel aastal ligi 15 miljonit krooni linlastelt maksudena kogutud raha. Selle asemel, et remontida 15 miljoni eest ära 4-5 lasteaeda.

See lugu ilmus tänases Linnalehes.

28.8.07

Mutt eksis rappa

Mul on väga kahju, et Mihkel Mutt tsiteeris üht minu Delfis ilmunud kommentaari täneses Postimehes moel, mis muutis selle mõtet tundmatuseni. Ma ei ole kunagi ühelgi moel väitnud, et Eesti muulastele pole vaja õpetada eesti keelt.

Kirjutasin ühele Marju Lauristini vedamisel valminud uuringule viidates hoopis sellest, et lisaks eesti keele õpetamisele on Eesti riigil on vaja suurendada omameelset venekeelset inforuumi:

"Muidu me jätame venelased Putini propaganda meelevalda. Kas Eesti Vabariigil on vaja venelasi, kes ronivad välja puruks pekstud viinapoe aknast ning küsivad telekaamerat nähes: „Mis kanal? Eesti kanal? No siis ma räägin teiega eesti keeles!” Ja räägivadki soravas eesti keeles, varastatud viinapudel kaenlas. Või on meil vaja vene keelt kõnelevaid kaasmaalasi, kes järgmine kord jäävad koju, kuigi Putini propagandakanalid õhutavad neid jälle Tallinna tänavatele märatsema?"

Hiljuti hakkas Postimees ilmuma ka vene keeles ning tänu sellele suurenes venekeelne, kuid eestimeelne inforuum oluliselt. Ka ETV kavatseb tulevases teises programmis pakkuda venekeelset saatevõõndi, mis tasakaalustab Kremli telekanalite infot. Seepärast pole mingit mõtet vastandada eesti keele õpetamist ning eestimeelse meediaruumi laiendamist. Vaja on mõlemat.

27.8.07

Minu auto, minu kirst

Igaõhtuse tipptunni ajal kordub Tallinna suurematel ristmikel üks ja sama kurb pilt. Võtame näiteks Pärnu maantee ja Liivalaia tänava ristmiku. Liivalaia tänav on autodest nii umbes, et rohkem neid sinna juurde ei mahu. Ometi sõidavad paljud Suur-Ameerika tänavast tulevad juhid kollase tule alt ristmikule välja, ehkki ei saa sealt enam edasi ega tagasi. Keset ristmikku seistes blokeerivad nad mõlemad või vähemalt ühe Pärnu maanteelt kesklinna tuleva sõidurea.

Siis vahetuvad foorituled ning nüüd käituvad sama kilplaslikult mõned Pärnu maanteed pidi linnast välja sõitvad autod, mis pressivad end viimasel hetkel ristmikule välja ning blokeerivad tee Suur-Ameerika poolt tulevatele autodele.

Kokkuvõttes kaotavad kõik. Ei jõua kiiremini koju need tropid, kes ristmikke ummistavad, hoopis mõttetult kaotavad aga aega nende sõiduridade liiklejad, kes ei saa rohelise tulega soovitud suunas edasi sõita. Niigi autodest küllastunud linnas venivad ummikud veel pikemaks ning raiskavad veel rohkem aega ja närve.

Ometi ei ole selline käitumine meile muidu omane. Vaadake näiteks, kuidas käituvad eestlased lennu- või bussijaamades. Isegi ajahädas võetakse kenasti üksteiste järgi sappa, erinevalt lõunapoolsetest eurooplastest, kes tavatsevad troppis kassaluugi ees tungelda. Selges järjekorras seisvatele reisijatele suudavad teenindajad palju kiiremini piletid müüa või pardakaarte väljastada. Kokkuvõttes võidavad kindlast korrast ja üksteisega arvestamisest kõik. Erinevalt nendest maadest, kus iga mees küünarnukkidega parema koha nimel võitleb ning kokkuvõttes kulub sama hulga inimeste teenindamiseks märksa rohkem aega.

Tropid eest!?
Kõige lihtsama lahendus troppidega võitlemiseks näib esmapilgul politsei jõuline sekkumine. Selle suve pidevad karmid politseipatrullid on vähemalt minu tutvuskonnale küll nii mõjunud, et kiirust jälgitakse hoolikamalt kui eales varem. Ent kui politsei hakkaks tipptunni ajal suurematel ristmikel troppe trahvima, siis tekitaks see vähemalt esialgu veel hullemaid ummikuid, sest tee äärde rivistatud autod vähendavad veelgi tänavate läbilaskevõimet.

Teine võimalus oleks see, et ajakirjandus hakkaks troppe avalikult häbistama nii, nagu Postimees Online naelutas sel suvel häbiposti autodega otse randa sõitnud rullnokki.

Kõige lihtsam lahendus oleks siiski see, kui autojuhid käituksid rooli taga sama mõistlikult nagu mujal elus. On lausa hämmastav, miks muidu ratsionaalsed eestlased autoroolis nii mõistusevastaselt käituvad? Oleme sajandeid tõestanud oma koostöövõimet laulu- ja tantsupidudel, õppigem siis sama tegema ka majanduskasvuga kaasnenud „autopeol”.

Kahjuks tundub, et eestlase jaoks on autost saanud teine kodu. Kahjuks seetõttu, et käitumine, mis sobib päris koju, ei sobi neljarattalise kodu jaoks.

Eestlase kodu on ikka olnud tema kindlus, kus kehtivad pererahva reeglid. Enamasti on meie kodu korras ja puhas, seal süüakse noa ja kahvliga ka siis, kui külalisi pole. Aga ka siis, kui mõnes kodus pekstakse lapsi või pannakse pidevalt pidu, pole kellelgi teisel õigust oma nina võõrasse kindlusesse toppida.

Minu auto, meie liiklus
Nüüd näikse, et kui mõni meist tõmbab kinni autoukse, siis käitub ta ka autos nii, nagu oleks sulgenud toaukse. Oma tuba, oma luba! Eesti autojuht järgib isegi liiklusreegleid ainult nii palju, kui hädavajalik, ja nii vähe, kui võimalik.

Eelmises Eesti Ekspressis ilmus foto Opelist 059 TFG, mille juht oli autole õiglase uhkusega maalinud oma moto: „Selles autos ei kinnitata turvavööd, vaid surrakse nagu mees.”

Seda tüüpi juhid on äärmuseni viinud põhimõtte, et oma autos võib teha mida tahes. Oma auto, oma kirst. Puhtalt darvinistlikust vaatenurgast lähtudes võiks ju sellega leppida, et mõned meist poevad ise kirstu ja tõmbavad endale kaane peale, aga kahjuks rammivad need kamikazed pahatihti surnuks või vigaseks süütuid inimesi.

Oma autos, mis teadagi on puutumatu ja püha eraomand (isegi siis, kui ostetud liisinguga), osaletakse liikluses, mis on meie kõigi oma. Selle asemel, et üksteisega autoroolis viimase veretilgani võidelda, tasub ka juhi rollis teha võimalikult head koostööd.

Linnaliikluses on see eriti lihtne: lase jalakäija alati üle vöötraja ning luba kõrvalteel pikalt oodanud kaasliiklejal peateele välja pöörata. Proovi, ja sa ei kahetse. Kaasliiklejad oskavad sinu heategu hinnata ja vastavad samaga. Kokkuvõttes võidavad solidaarsest käitumisest kõik – kiiremini jõuab edasi ka sinu auto ning turvalisem ja sujuvam on kõigi meie liiklus.

See artikkel ilmus tänases SL Õhtulehes.

16.8.07

Eesti ja Läti vabadussammaste maavõistlus

Kuna erinevalt Jürgen Ligist ei ole mina mingi kunstiekspert, siis hoian oma keele hoolega uue Vabadussamba võidukavandi koha pealt hammaste taga ega suru oma arvamust kellegi peale.

Kindlasti soovitan aga huvilistel võrrelda Eestis 2007. aastal võitnud teose ideekavandit Lätis 1935. aastal püstitatud monumendiga.

Kas ausammaste maavõistluse võidab teie arvetes Eesti tuttuus vabadusrist või Läti üle 70 aasta vana Milda?

Kumb monument on ilusam, kaasaegsem ja esindab paremini oma rahva ajalugu?

15.8.07

Sotside teod ja jutupaunik Leod

Räägime kõigepealt tegudest. 27. aprilli esimestel öötundidel olid sotsiaaldemokraatide ministrid Jüri Pihl ja Ivari Padar need, kes otsustasid politsei ohuhinnangule tuginedes kohe ja kõhklematult: pronksmees tuleb Tõnismäelt minema viia.

Põlve väristas ja otsuse langetamisel põnnas tol hetkel hoopis mõni teine minister mõnest rahvuslikult hoopis käremeelsemast parteist.

Seepärast soovitan kõikidel Delfi lugejatel hinnata sotsiaaldemokraate nende tegude, mitte Delfis kommivate jutupaunikute sõnade järgi. Meie ministrid olid valitsuses kriisi kõige raskematel hetkedel ega löönud verest välja. Pärast kriisi on meie ministrid need, kes püüavad aru saada, kuidas kriis on Eesti ühiskonnale mõjunud ning kuidas tekkinud pingeid maandada nii, et esimesed tänavarahutused jääksid Eesti Vabariigi ajaloos kindlasti ka viimasteks.

Just see ei meeldi aga Mart Helmele, kes üleeilses Delfis manas sotsiaaldemokraate maapõhja ühe uurimuse pärast, mille tellis rahvastikuminister Urve Palo büroo.

Ka minu jaoks oleks kõige lihtsam kleepida Mart Helmele külge mõni halvustav silt ning tõsise arutelu asemel isiklikult teda materdada. No võiks ju näiteks öelda, et kuidas saab usaldada Helmet, kes seisis president Lennart Meri selja taga, kui too sõlmis Moskvas 1994. aastal juulilepped Vene vägede väljaviimiseks, mis andsid kümnetele tuhandetele vene sõjaväepensionäridele igaveseks õiguse Eestisse elama jääda?

Toona seisis Helme tuima rahuga Meri selja taga ega protestinud poole sõnagagi, kuigi toonased marurahvuslased sõimasid Lennart Merit juulilepete pärast riigi ja Eesti rahva reeturiks. On ju tõeline saatuse iroonia, et nüüd on Helme ise üks karmisõnalisemaid marurahvuslasi, kes sildistab sotsiaaldemokraate.

Aga erinevalt Helmest ma põhimõtteliselt ei alaväärista inimesi. Kuigi meie arusaamad lähevad sageli lahku, hindan Helme tööd diplomaadina ning nautisin koostööd temaga Eesti Päevalehe toimetuses.

Oma koosa sai Helmelt Eesti üks parimaid sotsiaalteadlasi ja ühtaegu ka sotsiaaldemokraat Marju Lauristin, kelle panus Eesti iseseisvuse taastamisse ja Eesti riigi üles ehitamisesse on peaaegu sama suur kui Mart Helmel endal.

Naljakal kombel sai Helmelt karmilt pasunasse ka endine Sotsiaaldemokraatliku Erakonna liige Toomas Hendrik Ilves. Naljakal kombel selle pärast, et rahvastikuministri büroo tellitud uurimuse järgi ei salli venelased Ilves just tema tugeva toetuse tõttu valitsusele aprillikriisi ajal silma otsaski. Karmi kriitikat saanud sotside nimekiri on nii võimas, et palun Mart Helmel järgmine kord, kui ta sotse manama hakkab, kindlasti ka mind nimeliselt ära märkida.

Räägime nüüd veidi ka uuringust endast. Soovitan kõigil huvilistel üle vaadata uuringu tulemused selle esmasel, mitte kellegi poolt meelevaldselt tõlgendatud kujul (http://www.rahvastikuminister.ee/jaot39f3.html?lang=Eesti&g=Uuringud&a=Integratsioonialased%20uuringud).

Siis selgub näiteks, et kõik eestivenelased pole ühtne mass, mis röökis aprilli lõpus „Rossija, rossija!”. Selgub hoopis, et siin riigis elavad venelased suhtestuvad Eesti riigiga kolmel erineval tasandil. Kõige edukamad neist hindavad meie riiki ja saavad siin kenasti hakkama. Ka pärast aprillikriisi. Neist kõige vaesemal järjel olevad hindaksid Eesti riiki palju kõrgemalt aga siis, kui see aitaks nad välja vaesusest. Nende kõige vaesemate venelaste esmaseks lõimimiseks on Eesti riigil vaja teha täpselt seda sama, mida kõige vaesemate eestlaste lepitamiseks oma riigiga – on vaja nad aidata vähegi normaalsele elujärjele.

Üks uuringu selge järeldus on see, et Eesti riigil on vaja suurendada omameelset venekeelset inforuumi. Muidu me jätame venelased Putini propaganda meelevalda. Kas Eesti Vabariigil on vaja venelasi, kes ronivad välja puruks pekstud viinapoe aknast ning küsivad telekaamerat nähes: „Mis kanal? Eesti kanal? No siis ma räägin teiega eesti keeles!” Ja räägivadki soravas eesti keeles, varastatud viinapudel kaenlas.

Või on meil vaja vene keelt kõnelevaid kaasmaalasi, kes järgmine kord jäävad koju, kuigi Putini propagandakanalid õhutavad neid jälle Tallinna tänavatele märatsema?

Lõpetuseks soovitan Delfi toimetajatel ja omanikel kohe sulgeda Delfi venekeelne versioon. Ah et te imestate, miks? Parafraseerides Mart Helmet on ju selge, et kui vene lugejatele emakeelsete internetiteenuste pakkumine pole otsene ettevalmistustöö vene keelele teise riigikeele staatuse andmiseks, siis mis see on?

See artikkel ilmus tänases Delfis.

13.8.07

Kes on Eestis huvitatud gaasijuhtme ehitamisest?

Viktoriiniküsimus: millised Eesti ettevõtted võivad olla huvitatud Vene-Saksa gaasijuhtme Nord Stream ehitamisest, kuna see võiks tööd pakkuda ka neile?

Tänasel valitsusliidu üldkogul sain teada, et lisaks Vene ja Saksa firmadele, mis tahavad gaasi müüa ja osta, võivad torujuhtme ehitamisest huvitatud olla ning selle arvelt korraliku kasumi teenida veel mitme muu riigi firmad.

Torujuhtme ehitamise tasuva töö võidab endale tõenäoliselt mõni Norra firma, kuna norrakatel on selles vallas väga head kogemused ja oskused. Torujuhtme ehitamiseks vajalikud kõrgekvaliteedilised torud tuleb ilmselt tarnida Jaapanist.

Ent enne Jaapani torude merepõhja laskmist on need vaja katta või "kaverdada" betooni ning muude materjalidega mõnes lähedalasuva sadama territooriumil. Sobivateks sadamateks Soome lahes võivad olla näiteks Sillamäe või Hanko sadam, millele torujuhtme ehitamisele alltöövõtu tegemine võib seega olla magusaks äriplaani väliseks lisatööks.

Ent kohe on vaja rahustavalt lisada, et torujuhtme ehitama hakkamine on esialgu veel väga kauge tulevikumuusika, kuna seda takistab muuhulgas projekti autorite rahanappus. Seega ei saa Soome lahe kallastel asuvad sadamad Nord Streami torude kavaerdamisega kindlasti veel arvestada.

Eesti puhul peab valitsus aasta lõpuks projekti autoritele vastama, kas ja millistel tingimustel on Eesti nõus uuringute tegemisega meie majandusvööndisse kuuluvates vetes. Esiteks ei ole Eestil arukas vastamisega kiirustada. Teiseks on vaja erinevatel ministeeriumitel (majandus-, keskkonnaministeeriumil jt) vastus oma vaatenurgast väga põhjalikult läbi analüüsida, sest siin põimuvad väga keerulised juriidilised, ökoloogilised, julgeolekupoliitlised jm huvid.

10.8.07

Ettekanne operatsioonist „Aljoša”

Kellele: FSB Operatiivinfo ja Rahvusvaheliste Sidemete teenistuse ülemale kindral-polkovnik Viktor Ivanovitš Komogorovile
Kellelt: Avalike Allikate Analüüsi Üksuselt

Käesolevas ettekandes on esitatud käesoleva aasta aprillis-juunis Eesti-vastases infosõjas läbi viidud operatsiooni „Aljoša” tulemuste analüüs.

Operatsiooni eesmärgid olid eri- ja infooperatsioonide tulemusena 1) kahjustada Eesti Vabariigi mainet rahvusvahelisel areenil; 2) tekitada Eesti ühiskonnas rahvuslikke pingeid; 3) muuta meie kaasmaalased Eestis lojaalseks Vene Föderatsioonile. Pikemas perspektiivis toetas operatsioon „Aljoša” meie strateegilist eesmärki tõmmata Balti riigid, sh Eesti, tagasi Venemaa mõjusfääri.

Võib öelda, kuigi meil ei õnnestunud kõiki eesmärke täita, oli operatsioon tervikuna edukas.

Eesti image’i kahjustamine. Siinkohal tuleb enesekriitiliselt tunnistada, et me ülehindasime oma jõudu ning alahindasime NATO ja EL liikmesriikide solidaarsust. Hoolimata Venemaa ja Saksamaa juhtide traditsioonilisest erisuhtest käitus isegi Angela Merkel kriisi haripunktis EL eesistujamaa juhina ning mitte Venemaa presidendi sõbrana nagu varasemad Saksamaa valitsusjuhid.

Teiseks tegime just siin suurima vea suunates Eesti saatkonda ründama noorteorganisatsiooni Naši. Selle aktsiooni peamine eesmärk oli tõsta Naši tuntust ja näidata selle jõudu Venemaal. Naši osas me seatud sihi saavutasime, kuid selle aktsiooni välispoliitiline kõrvalmõju, eelkõige Eesti suursaadiku füüsilise ründamise pärast, tagas Eestile EL ja NATO liikmesriikide tugeva toetuse ning kahjustas olulisel määral operatsiooni põhieesmärgi saavutamist.

Ometi ei saa öelda, et Eesti image’i kahjustamisel oleks operatsioon läbi kukkunud, sest meie tagasilöögid olid lühiajalised. Eesti avalikkus ülehindab kriisi järel välispartnerite toetust, sest diplomaatilised allikad kinnitavad, et ehkki sõnades toetasid EL ja NATO partnerid Eestit, peavad nad vastutustundetuks valimiseelses võitluses rahvuslikul pinnal pingete õhutamist, mille tulemusena tekkis tõsine etniline konflikt.

Siit oluline järeldus: kui me suudame Eestis lähitulevikus tekitada uue kriisi etnilisel pinnal, siis on Tallinnal raske loota välispartneritelt sama tugevat toetust, kuna nende usaldusväärsus partnerite silmis vähenes meie operatsiooni tulemusel olulisel määral. (Toetust Eestile murendavad ka meie fašismi-teemalised jätkurünnakud. Heaks näiteks Eesti usalduse vähenemisest partnerite silmis on fakt, et hiljuti analüüsis USA välisministeerium meie Washingtoni allikate teatel põhjalikult ühe briti (!) kirjaniku näidendit, mida esitati Eesti justiitsministri juubelil, et veenduda, kas tegemist on poliitiliselt korrektse teosega.)

Operatsiooni tulemusel muutsime me Eesti rahvusvahelisel areenil nn ühe-teema-riigiks. See tähendab tülikaks väikeriigiks, mis paistab eelkõige silma pidevate mõttetute konfliktidega Venemaaga, mis omakorda häirivad EL-i ja NATO liikmesriike ning segavad neil lahendamast muid, palju olulisemaid probleeme suhetes Venemaaga.

Tõsi, lühikeses perspektiivis võib Eesti uuest staatusest isegi kasu lõigata, sest nad omandasid meie eri- ja inforünnakuid tõrjudes unikaalse kogemuse. Sellist know-how’d Eesti partneritel pole ning näiteks kübervaldkonnas on Eesti oma uut Vene-eksperdi staatust esialgu küllalt osavalt müünud. Ent pikemas perspektiivis vastab Eesti ühe-teema-riigi staatus Vene Föderatsiooni huvidele, sest vähendab Tallinna usaldusväärsust.

Kriisiolukord näitas ka seda, et Eesti valitsus ei olnud valmis kaitselahinguteks infosõjas. Nende võimekus tasakaalustada meile vajalikus suunas kallutatud informatsiooni rahvusvahelisel ingliskeelsel infoväljal (vene keelsest infoväljast rääkimata) oli rõõmustavalt väike.
Meie eduks võib lugeda ka seda, et vähemalt lühiajaliselt kahjustasime me Eesti majanduse mainet. Oleme ka pärast operatsiooni lõppu süstemaatiliselt suunanud rahvusvahelisse meediasse uudiseid selle kohta, kuidas Venemaa karistab Eesti majandust ja Eestiga seotud ettevõtteid. Sel moel soovime tekitada rahvusvahelistes investorites veendumuse, et Vene turule suunatud äri puhul pole suure poliitilise riski tõttu mõttekas investeerida Eestisse (aga ka teistesse Venemaaga konfliktides olevatesse riikidesse nagu Läti, Poola, Ukraina jt).

Nö tasuta kaasmõjuna suutsime Eesti toodete ja firmade vastu häälestada Venemaa avalikkuse, mis boikoteerib Eesti tooteid ning piirab Eesti ettevõtete tegevust Vene turul.

Ebalojaalsus Eesti Vabariigile. Meie suurim õnnestumine operatsiooni „Aljoša” puhul oli kaasmaalastes lojaalsuse tekitamine Vene Föderatsiooni suhtes. Alates president Vladimir Putini valitsemisaja algusest on nii Vene Föderatsiooni, SRÜ riikide kui ka lähivälismaal elavate kaasmaalaste inforuumis tekitatud suurvene identiteeti tuginedes juba nõukogude võimu ajal glorifitseeritud võidule suures isamaasõjas.

See kontseptsioon töötas hästi Venemaal ja SRÜ riikides, kus kuulsusrikka mineviku meenutamine ja sidumine tänapäevaga varjutas majanduslikku viletsust ja Venemaa positsioonide nõrkust rahvusvahelisel areenil. Ent see kontseptsioon töötas halvasti Balti maades, kus meie kaasmaalased said osa nende riikide üldisest materiaalse heaolu paranemisest ja piiride avanemisest seoses Euroopa Liidu laienemisega.

Eesti edukas areng muutis ohtlikult meie kaasmaalaste identiteeti, kes nautisid euroopalikke hüvesid, kuigi säilitasid samas perekondlikud ja kultuurilised sidemed kodumaaga. Meie õnneks ei suutnud Eesti valitsus seda nihet kaasmaalaste teadvuses enda huvides ära kasutada „eestivenelaste” identiteedi loomiseks.

Nüüd õnnestus hoopis meil luua oma kaasmaalastele Eestis nende identiteedi sümbol – Aljoša. See sümbol seob neid Kremliga ning tõukab meie kaasmaalasi eemale ametlikust Eestist kui natsi-meelsest režiimist, mis ei taha tunnustada vene rahva ajaloolist võitu suures isamaasõjas. See sümbol varjutab majandusedu ja sotsiaalset turvalisust, mille tagamisel meie kaasmaalastele on Eesti Vabariik olnud Vene Föderatsioonist mõnevõrra edukam.

Samuti võime uhked olla selle üle, et arvestatavas osas venekeelsetest massiinfo vahenditest õnnestus meil tekitada Eesti valitsuse suhtes vaenulik hoiak, mil on varjatud, kuid pikaajaline mõju. Kahjuks ei õnnestunud meil Tallinna vastu pöörata eestikeelset meediat. Kuigi tulevikku silmas pidades on positiivne, et mõned Eesti meediakanalid õhutasid kriisi haripunktil rahvustevahelist vaenu ning seadsid kahtluse alla jõustruktuuride võimekuse olukorda kontrollida. See annab lootust, et järgmise kriisi ajal aitab ka Eesti meedia paremini kaasa meie infooperatsioonide õnnestumisele.

Vene vähemuse radikaliseerimine. Kuigi Aljoša teisaldamise vastu protestinud rahvahulk muutus vägivaldseks ning Tallinnas ja Jõhvis toimusid tänavalahingud, ei viinud see meid koheselt soovitud eesmärgini. Tänu Eesti politsei jõulisele ja hästiorganiseeritud tegevusele suruti vägivald kiiresti maha ning ükski meie toel tegutsev rühmitus ei osutunud kriisiolukorras piisavalt tugevaks ja radikaalseks.

Meie kaasmaalaste toetuse võitis äärmuslike organisatsioonide asemel vahetult operatsiooni järel Keskerakond, mis on küll ainus Kremli-sõbralik Eesti parlamendipartei, kuid mis vähemalt esialgu tahab säilitada ka eesti rahvusest valijate toetust ega olnud seetõttu huvitatud konflikti eskaleerimisest.

Kahjuks ei suutnud meie kontrolli all olevad organisatsioonid isegi ühe meie kaasmaalase surma vajalikul määral ära kasutada vägivalla õhutamiseks. Tulevikus tähendab see vajadust reageerida infooperatsioonide käigus sellistele vahejuhtumitele kiiremini ning esitada massiteabe vahendusel informatsiooni meile vajaliku vaatenurga alt veel jõulisemalt ning emotsionaalsemalt kui seni.

Samas võime rahul olla sellega, et meil õnnestus tugevasti polariseerida Eesti ühiskond rahvuslikul pinnal ning tekitada selles esimest korda 15 aasta vältel tugevaid rahvuslikke pingeid. Nii lõime viljaka pinnase Vene vähemuse radikaliseerimiseks ning äärmusorganisatsioonide tekkeks juba lähitulevikus (ka selliste Eesti äärmusorganisatsioonide tekkeks, mille tegevus rahvuslike konfliktide õhutamisel on igati kooskõlas Vene Föderatsiooni huvidega).

Järeldused. Eelnevast analüüsist tulenevalt on meil tulevikus tunduvalt paremad eeldused järgmiste Eesti-vastase eri- ja infooperatsioonide edukaks läbiviimiseks. Kordan, et viljaka pinnase loovad meie operatsioonide käigus nõrgenenud rahvusvaheline toetus Eestile ning meie kaasmaalaste seas järsult kasvanud rahulolematus Eesti valitsuse vastu.

Täiendavat analüüsi vajab veel see, kas järgmiste operatsioonide kavandamisel langeb pearõhk vene koolide osalisele üleminekule eesti õppekeelele, Aljoša jätkuvale ärakasutamisele või mõne uue Tallinna-vastase sümboli loomisele. (Juba käivitus edukalt meie järgmine infooperatsioon, milles käigus me kasutame Kavastu nimelisesse valda ausamba rajamist tõestamaks eestlaste vaenulikku suhtumist ajaloolisse vene vähemusse.)

Ühe olulise tegurina, mis võib oluliselt mõjutada olukorda lähitulevikus, on Eesti erakondade käitumine. Reformierakonna ja Keskerakonna erakordselt suur toetus vastavalt eesti ja vene valijaskonnas pronkssõduri teisaldamise järel andis Eesti erakondadele selge sõnumi: järgmised valimised 2009. aastal aitab kõige kindlamini võita rahvuslik konflikt.

Loodetavasti innustab see teadmine mõnd Eesti erakonda juba lähiajal õhutama järgmist rahvuslikku konflikti, et rajada sellele vundamendile oma järgmine valimiskampaania. Selline tegevus ühtiks igati Vene Föderatsiooni huvidega, sest suurendaks rahvuslikke pingeid, destabiliseeriks olukorda, õõnestaks Eesti rahvusvahelist mainet ning looks viljaka pinnase ka meie kontrollitavate organisatsioonide tugevnemiseks Eestis.

See artikkel ilmus tänases Eesti Päevalehes.

Vt ka Hannes Kondi artikkel „Eesti julgeolekukilp on tema maine”, EPL 10.07.2007 ning Hannes Rummu artikkel „Operatsioon „Tallinna vabastamine””, EPL 24. august 2006.

9.8.07

Eile kavas: E.-S. Tüür ja T. H. Ilves

Eile kavas: E.-S. Tüür ja T. H. Ilves. Juhatas J. Rohumaa.

Sellise üllatava kava pakkusid eile hiidlastele Hirmuste külas elav helilooja, maakonnavisiiti tegev riigipea ja lavastajana tuntud suvehiidlane.

Kassari haridusseltsi maja ette pandud pinkidele oli imeilusal suveõhtul kogunenud 150-200 hiidlast, kes kuulasid arutelu hiidlase, eestlase ja eurooplase identiteedist.

Kenasti tegi publikule identiteedi mitmekihilisuse selgeks Erki-Sven Tüür, kes oma sõnul on teiste hiidlaste jaoks Hirmuste või lihtsalt Kõpu otsa mees. Mandril olles on ta teiste eestlaste jaoks loomulikult hiidlane. Euroopas reisides eesti ning Ameerikas reisides eelkõige euroopa helilooja.

Kui kasutada kolesõnu ja -väljendeid, siis võib öelda, et tavatus formaadis üritus läks rahvale hästi peale.

Nagu ka üritusele järgnenud kehakinnitamine, mille eest kandsid hoolt naiskodukaitsjad pakkudes presidendile näitena Hiiumaa toidust tummist ... mulgi putru!

1.8.07

Toreadoor Savisaar

Toreadoor Savisaar tegi seda esmaspäeval jälle! Käis välja ilmselgelt rumala mõtte, mida härg pimesi ründama tormas.

Jaburaks mõtteks oli Savisaare esmaspäevases Postimehes välja käidud idee selle kohta, et riik peab hakkama kinni maksma nende inimeste eluasemelaene, kes ise oma võlga enam tasuda ei jaksa. Esmaspäevase Postimehe juhtkiri ise laitis selle mõtte nii veenvalt maha, et neid argumente pole mõtet siinkohal üle korrata.

Härjaks on selles loos meie ajakirjandus, mis tavaliselt mõnuga Keskerakonna esimeest ründab. Enamasti kritiseerivad ajakirjanikud Savisaart asja eest, sest tema populistlik poliitika ja ebademokraatlik juhtimisstiil annavad selleks küllaga põhjust. Teisalt on Savisaar paljude ajakirjanike jaoks isiklikult ebasümpaatne ning nii ei suudetagi vastu pannu kiusatusele igal võimalusel talle kintsu karata.

Kindlasti ei ole Savisaar rumal inimene, seepärast on vaja küsida, miks ta nii rumala, aga samas provokatiivse mõttega just nüüd välja tuli? Põhjus on lihtne – ta manipuleerib taaskord kriisiolukorras ajakirjanduse ja avalikkusega, juhtides teadlikult provotseerides tähelepanu oma suurelt patult mõnele pseudoprobleemile.

Piisab Savisaarel vaid ajakirjandusele punase räti näitamisest, kui see – või vähemalt piisavalt mõjukas osa sellest – rünnakule sööstab. Postimees tegeleb sel nädalal üliinnukalt Savisaare eluasemelaenudega ning kritiseerib Savisaart tema idee pärast, mis niigi pöörast laenurallit veelgi kiirendaks.

Nii on Savisaarel õnnestunud tuima vaikimise ja pettemanöövriga tähelepanu ära juhtida oma 51 km/h kiiruseületamiselt, mille eest politsei teda peagi karistab.

Täpselt sama käitumismalli kasutas Savisaar pärast aprillikriisi, mis tegi temast suure osa eestlaste silmis Kremli käsilase. Et varjutada aprillikriisi ülimalt negatiivseid tagajärgi, mis kukutasid Keskerakonna populaarsuse eestlaste silmis enneolematult madalale, viis Savisaar Keskerakonna lauspopulistlikule rünnakule alkoholismi vastu kõigil rinnetel korraga. Ja jälle õnnestunult – meedia näägutas kooris Tallinna linnapea ja Harju maavanema kallal ning see ühendkoor varjutas edukalt Keskerakonna juhi Kremli-meelset käitumist.

Sama võtet on kogu maailma poliitikas kasutatud sajandeid ning Eestiski pole see ammu mingi uudis. Hea näide pärineb üheksakümnendate aastate lõpult, mil Koonderakonna valitsusel olid väga kibedad päevad. Et avalikkuse tähelepanu päevapoliitilistelt jamadelt ära juhtida, tegid mõned valitsuse kõige populaarsemad ministrid hulga radikaalseid reformiettepanekuid, mis eeldasid olulisi muudatusi isegi põhiseaduses. Kuigi nende ettepanekute teostamiseks polnud mingit võimalust, olid nad nii provokatiivsed, et vähemalt osaliselt juhtisid ühiskonna tähelepanu tõelistelt muredelt minema.

Tuleb aga tunnistada, et nii hästi ja süstemaatiliselt nagu Edgar Savisaar, ei suuda Eestis pseudoteemasid tõstatada ükski poliitik.

Teen lõpetuseks ka ühe ennustuse. Kohe, kui ajakirjandusse jõudis uudis Savisaare kiiruseületamise kohta, lekkis meediasse info Rahvaliidu esimehe Jaanus Marrandi mitu kuud vana kiiruseületamise kohta. Mis teie arvate, millisest infoallikast Marrandit puudutav uudis just Savisaarele nii sobival hetkel meediasse jõudis?

Seetõttu olen kindel, et samal ajal Savisaarele karistuse määramisega lekib täiesti juhuslikult ajakirjandusse mõne teise tuntud poliitiku (väidetav) patt.