35 000 head kodanikku

Hea uudis on see, et vähemalt sajandivahetusest saati on siinmail igal avalikul esinejal kombeks rääkida, kui tähtis ja oluline on kodanikuühiskonna arendamine. Halb uudis on see, et õõnsate üleskutsete ja kümnete ametlike programmiliste dokumentide abil ei ole kodanikuühiskond ikka veel jalgu päris alla võtnud. „Teeme ära!” ja mõni teine sama tüüpi ettevõtmine on meie kodanikuühiskonna arengus kahjuks mitte reegel, vaid seda kinnitav erand.

Minakeskne Eesti
Kui võrdleme minakeskse maailma­pildi poolest tuntud Eestit ühistunnet väärtustavate Põhjamaadega, siis näitavad numbrid halastamatult, et kui näiteks tavaline norralane on kahe mittetulundusühingu liige, siis eestlas­test osaleb pidevalt ühistegemistes vaid iga neljas või viies.

Muuhulgas näitab Eesti kodanikuühiskonna nõrkust asjaolu, et selle valdkonna tähistamiseks pole meil tänini üldarusaadavaid mõisteid. Ees­­pool kasutatud sõna „mittetulundus­ühing” on ammuilma seadustes põlis­tatud, kuid ilmselgelt eesti keele kasutajas arusaamatust tekitav mõiste. Samamoodi tekitab mõiste „kodanikuühiskond” inimestes pigem sega­dust kui selgust. Äsja president Toomas Hendrik Ilvese välja hüütud sõnavõistlusel otsitakse muuhulgas vastet lähedase tähendusega kohmakale mõistele „kolmas sektor”, mille puhul sõnavõistluse korraldajad selgi­tavad: „Kolmandale sektorile läheda­ne mõiste on kodanikuühiskond, tõhus kolmas sektor on tugeva koda­nikuühiskonna eeldusi.”

Kui juba kahekümne aasta pikkusest praktikast hoolimata pole välja kujunenud üldarusaadavat sõnakasutust, siis näitab see kodanikuühiskonna ja sellega seotud nähtuste nõrka tajutuvast ühiskonnas.

Doonorite vahva vennaskond
Õnneks on eeskujuks võimalik tuua üks valdkond, kus kodanikuühiskond on Eestis kenasti jalule tõusnud. Seda mitte ühekordseks suureks aktsiooniks, vaid aastast aastasse toimivaks ühistegevuseks. Ja seda mitte tänu nõukaaegsest tegevusest lähtuvale inertsile, vaid selle katkestamise kiuste. Eestis elab suur ja vahva vennaskond, keda on nii palju, et ühistele suvepäevadele nad ära ei mahuks. Neid inimesi oli eelmisel aastal peaaegu 35 000, aga kummalisel kombel ei tunta ega teata neist eriti palju.

See tundmatus on seda kummalisem, et igal aastal vajab nende abi ligi 17 000 inimest, kes kannatavad raskete krooniliste haiguste käes või on sattunud ränga õnnetuse ohvriks. Arvasite juba ise kindlasti ära, et sellesse vahvasse 35 000-liikmelisse vennaskonda kuuluvad inimesed, kes käivad vähemalt kord aastas verd andmas. Ent selle vennaskonna teke on olnud pikk ja vaevaline ning arengu­ruumi on meil samuti küll ja veel.

Mullu sügisel uuris Eurobaromee­ter Euroopa Liidu 27 liikmesriigi elanike käest, kui paljud neist on verd loovutanud. Kui euroliidus keskmiselt on doonoriks olnud 37% elanikest, siis Eestis on verd loovutanud 47% inimestest, mis annab meile selles edetabelis auväärse 7. koha. Austria doonorite arv (66%) on mei­le püüdmatus kauguses, aga Prant­susmaa (52%), Kreeka (51%) ja Läti (48%) juba päris käeulatuses.

Paraku on eurobaromeetri andmetel Rootsis verd loovutanud vaid 30% elanikest, ometi on seal praegu doonoreid rohkem kui meil. Vastuolu numbrites on vaid näiline, sest meil on palju inimesi, kes on kunagi verd loovutanud, kuid sellest ammu loobunud. Püsivalt loovutab verd vaid iga viies doonorite registrisse kantud inimene. Nii olemegi olukorras, kus maailma tervishoiuorganisatsiooni soovitusel peab stabiilsete verevarude tagamiseks doonorite arv olema 4% elanikkonnast, kuid Eestis oli doonorite arv mullu 2,63% elanikkonnast.

Käsust kodanike oma tahteni
Doonorluses tekkinud probleemid kirjeldavad minu meelest üldistusjõuliselt neid hädasid, mis meie kodanikuühiskonna teket takistavad. Nõukaajal oli millegi tasuta ja näili­selt ainult aitäh-sõna eest tegemine naeruväärne, sest igasugu laupäe­va­kud ja šeflused olid sisuliselt peale­sunnitud. Ehtsat koostegemise rõõmu pakkusid vaid muinsus- ja looduskaitse ning veel mõned üksikud valdkonnad.

Niisamuti käis nõukaajal doonorluse käsi, sest doonoritele maksti vereloovutuse eest, kuid üheksakümnendatel aastatel sellest loobuti, et tagada doonorivere ohutus. Seega jäid ja hakkasid pärast murrangulist muutust doonoriks ainult need, kes teevad seda missioonitundest.

Aga pole halba ilma heata. Sel sajandil eristuvad Eesti doonorid oma Euroopa mõttekaaslastest selle poolest, et enamik neist on nooremad kui 35 aastat ehk teisisõnu on vanema põlvkonna doonorite kõrvale kasvanud võimas noor seltskond. Need inimesed tulevad verekeskustesse omast ajast ja vabast tahtest, et loovutada 450 milliliitrit verd. Tulijad on head Eesti kodanikud, sest neid kannustab soov mitte riigilt midagi saada, vaid hoopis vajadus ise ühiskonnale vajalik olla. Tean näiteks üht paljulapselist ema, kelle enesetunnet häirib tõsiselt, et europealinna alalise elanikuna on tema veri oodatud mitte Tallinnas, vaid uues kodulinnas.

Riigi panus on olnud kasin
Oluline on rõhutada, et doonorluse arengut on eelkõige vedanud meie neli verekeskust Tallinnas, Tartus, Pärnus ja Kohtla-Järvel. Riigi panus on sotsiaalministeeriumi tasandil olnud kahetsusväärselt kasin.

Jõudu­mööda on doonorluse arengule kaasa aidanud Eesti doonorite selts, mis on viimastel aastatel toetanud verekeskusi suviste reklaamikampaaniatega ning avab just sel nädalal Facebookis doonorite ja meie sõprade kogukonna. Juba aastaid on Orkutis tegutsenud 10 000 liikmega doonorite kommuun, mille käivitas omast heast tahtest Veiko Karu.

Põhiliselt on doonorite arv viimastel aastatel kasvanud aga tänu sellele, et inimesed on ise tundnud vajadust kaasinimesi aidata ning käituda vastutustundlike kodanikena. Doonorlus on hea näide sellest, kuidas kodaniku­ühiskond kasvab inimeste enda tahtel alt üles, mitte programmdokumen­tide toel ülevalt alla.

Lõpetuseks soovitan lisaks püsidoonoritele, keda on Õpetajate Lehe lugejate seas kindlasti palju, ka teistel vaadata leheküljel http://www.verekeskus.ee, kus ja kes verd andma on oodatud. Tulge ise ja tooge ka oma sõbrad verd andma, sest nii aitate abivajajaid ja saate ise hea enesetunde.

See lugu ilmus tänases Õpetajate Lehes.