Taskuvargus ja meie maksupoliitika

Üks hea tuttav varastati Hispaanias päise päeva ajal paljaks nii, et ei tema ega tema kõrval seisnud sõbrad ei saanud asjast enne aru, kui varas oli juba kangialusesse kadunud. Varga tehnika oli lihtne, aga efektiivne: ühe käega vehkis ta kolme eestlase nina all lilleõiega, mida ta justkui müüa pakkus. Samal ajal, kui ta koondas meeste tähelepanu ühele käele, avas ta teisega märkamatult vöökoti ja tegi selle tühjaks.

Millegipärast meenus mulle see varguslugu, kui Andrus Ansip lubas äsja Postimehe intervjuus pärast järgmisi valimisi alandada tulumaksu määra 18 protsendini. Taganemata seejuures poole sõnagagi eelarve tasakaalu viimise lubadusest ning selgitamata, mille arvelt saamata jääv tulu riigieelarves kaetakse.

Kahjuks on Eestis olnud halvaks tavaks, et valimiste eel sõidetakse maksupoliitika seljas nii, et valija tähelepanu koondatakse ühele üksikule lubadusele ning samal ajal tehakse tema taskud muude maksupoliitiliste vahenditega tühjaks.

On ju Reformierakond on mitu korda järjest lubanud vähendada tulumaksumäära ja sellega valijate südame võitnud. Ometi oli enne 2007. aasta valimisi Eesti maksukoormus veidi üle 30% SKT-st, nüüd meie üldine maksukoormus ligi 35%. Maksukoormuse hüppelisest tõusust hoolimata elab Eesti ühiskondlikus teadvuses paremparteide mantrana korrutatud arusaam, et oleme madalate maksudega maa ning meil lähebki seda paremini, mida madalamaks meie tulumaksukoormus väheneb.

Paraku on tõsiasi see, et maksupoliitika on iga rahva jaoks nagu tööriistakast. Tõsist maksupoliitikat tehes tuleb kasutada erinevaid tööriistu, sest ainult haamriga vehkides maja ei ehita. Maksupoliitikat tuleb vaadata tervikuna, mitte keskenduda ainult tulumaksumäärale.

Tänu masule me teame, et meie riigieelarve sai kõige valusama põntsu seetõttu, et see sõltus kõige rohkem tarbimisest ehk käibemaksust. Aga näib, et vähemalt peaminister pole sellest midagi õppinud, suurendades tulumaksu määra alandamisega ning käibemaksu määra 2-protsendilise tõstmisega kõige väiksema sissetulekuga inimeste arvelt riigieelarve sõltuvust käibemaksu laekumisest veelgi.

Valimiseelses maksudebatis on mõistlik rääkida terviklahendustest, kuigi need on telereklaamis näitamiseks liiga keerulised, erinevalt ühest ainsast tulumaksumäära numbrist.
Toon vaid ühe näite maksupoliitikas tegelikult toimivast ühendatud anumate põhimõttest. 2005. aastal teatas Ansip valitsuse pressikonverentsil võidukalt, et teeb töötuskindlustuse maksemäära 0,9 protsendini alandades suure kingituse nii tööandjatele kui töötajatele. Vähe sellest, Reformierakonna esimees nimetas töötukassasse headel aegadel kogunevat raha selliseks, mida „riigil kindlasti ei lähe vaja“ ning valitsuse toonane töötuskindlustusmaksumäära alandamine aitas veelgi kaasa majandusmulli ja laenuralli paisumisele.

Tagantjärele tarkusega, mis teadupärast on täppisteadus, teame me kõik, et töötukassa reservid olid hästi hoitud ja tulusad, aga masu oleks need tööpuuduse hüppelise kasvu tõttu kohe ära söönud. Töötukassas tekkinud rahapuudusele reageerisid Reformierakond ja IRL nii, et kuna tulumaksumäära tõstmine oli nende jaoks valijatele antud lubaduste tõttu tabu, siis virutati töötuskindlustuse maksemäär masu ajal 0,9 protsendilt 4,2 protsendi peale.

Hoolimata sellest, et ettevõtetele oli maksumäära järsk tõus masu ajal eriti valus. Kõige jaburam on see, et töötukassa on hoolimata suurest tööpuudusest mitte miinuses, nagu igal pool mujal Euroopas, vaid teenib tänu ülikõrgele maksumäärale sel aastal vaat et miljardi kroonise tulu.
Teisisõnu toimis parempoolne valitsus olles oma valimislubaduste pantvang vastu tervemõistuslikku loogikat, mille kohaselt headel aegadel kogutakse töötukassasse reserve ja halbadel aegadel lastakse need käiku. Selle asemel tehti töötuskindlustusmaksust vahend, mille abiga tagada eurole üleminekuks vajalik riigieelarve tasakaal ega kasutata ettevõtetelt ja töötajatelt laekuvat raha töötute ja firmade heaks.

Selles olukorras on ainuvõimalik lahendus töötuskindlustuse maksu määra vähendamine, vähendades nii ettevõtjate maksukoormust ja suurendades töötajate tulusid. Eelnevaga lahutamatus seoses on vaja ühiskondlikku kokkulepet ses osas, kuidas muuta vastutustundliku eelarvepoliitika huvides, mida sotsiaaldemokraadid mäletatavasti Ivari Padari rahandusministriks olles igati kaitsesid, tulumaksumäära või kaaluda astmelise tulumaksu kehtestamist.

Tahaks loota võib, et seekordne valimiskampaania keskendub maksupoliitikas tegelikele ja terviklikule probleemide, aga karta on, et välja tuleb nii, nagu alati.

See lugu ilmus tänases Äripäevas, kahjuks on toimetatud variandis ekslikult viide Ansipi äsjasele intervjuule Postimehes ajamäärusega "pärast valimisi". Pidasin silmas ikka peaministri eelmisel nädalal ilmunud intervjuud, mitte 2007. aastal antud lubadusi.