29.1.10

Kas presidendivalimised lõppevad homme?

Kui uskuda poliitikaringkondades levivaid kuuldusi, siis võivad 2011. aasta presidendivalimised sisuliselt lõppeda juba homme IRL-i suurkogul tehtava avaldusega selle kohta, et ka IRL toetab president Toomas Hendrik Ilvese jätkamist presidendina teisel ametiajal.

Kolmapäeval teatas Reformierakond täiesti ootamatult ja seosetult, et nad toetavad Ilvese jätkamist presidendina ka järgmisel viiel aastal, kuigi valimisteni on veel üle pooleteist aasta aega. Toona seletati seda käiku soovina juhtida avalikkuse tähelepanu korvale palju tüli tekitanud elektrituru seadusesest. (Tegin seda minagi.)

Samas väidavad mitmed Reformierakonna erakonna liikmed, et tegelikult toimus võidujooks IRL-ga selle nimel, kes toetab populaarset presidenti esimesena avalikult. Väidetavalt olevat IRL-il olnud kavas homsel suurkogul välja tulla Ilvese toetamisega soovist sellega poliitilist kapitali koguda. Reformierakond sai lihtsalt IRL-i plaanist teada ning kirjutas nende idee kolmapäeval kiirelt oma nimele.

Kui see jutt paika peab, siis lõppevad presidendivalimised veidi liialdades juba homme, kuna Ilvest toetavad Reformierakond, IRL ja muidugi ka tema endised erakonnakaaslased sotsiaaldemokraadid. Nii tõsise toetuse vastu pole Keskerakonnal midagi ega kedagi panna.

Samas on muidugi võimalik, et pärast Ilvese esmatoetaja aust ja loodetud valijate toetusest ilmajäämist ei kiirusta IRL teda homme toetama. Nagu on võimalik seegi, et Reformierakond eksis, nende hirmul olid suured silmad ja IRL-il polnud plaaniski homsel suurkogul presidendivalimistega tegeleda.

Igal juhul on IRL-i suurkogu üle pika aja väga ponev poliitiline sündmus, kus selgub lisaks võimalikule presidendikandidaalile kindlasti see, kas Res Publica võtab erakonnas Isamaa üle võimust haarates kontrolli erakonna aseesimeeste ja juhatuse liikmete seas.

Paljulapseline pere Tapalt ja lesk Ameerikast

Mullu sügisel kirjutas Sulev Vedler nelja lapsega Tapa perest, kes sai Swedbankist 1 miljoni 350 000 krooni laenu oma maja ja uue auto ostmiseks, kuigi nende ainuke sissetulek oli pereisa töölise palk. Tuli masu, kadus töö. Pere elas kodu kaotamise hirmus teadmisega, et laenu tuleb ikka edasi maksta, kuna odavnenud maja müügist laekunud raha täit laenusummat ei kata.

Vedler kasutas sellest loost kirjutades väljendit „laenu kaela määrima“, sest pank võttis väikse sissetulekuga suurele perele laene väljastades karmi riski. Nii selle pere kui kogu Eesti õnnetuseks juhtis laenuralli ajal pangajuhte soov iga hinna eest turuosa kasvatada.

Pangatöötajad pakkusid vaat-et igale inimesele laenu, sest laenumahu kasvust sõltus nende järgmise preemia suurus. Riskidest, mis võivad majanduskasvu pidurdudes pankrotti viia mitte ainult üksikuid peresid, vaid terveid panku ja halvimal juhul terve riigi nagu Island, vaadati mööda. Eesti Pank oli riskidest rääkides hüüdja hääl kõrbes.

Poolteist aastat tagasi vapustas Ameerika Ühendriike 90-aastase Addie Polki lugu, kui lastetu lesk püüdis ennast enne oma majast välja tõstmist maha lasta. Ohio väikelinnas elanud vanadaam jäi kodutuks, sest talle pakuti aastaid kodumaja tagatisel agressiivselt üha uusi laene. Kui maja väärtus masu tõttu kolinal kukkus, muutus Addie lootusetuks võlgnikuks.

Ameeriklased ajas raevu, et ajal, mil 86-aastase üksiku vana naise võlg kasvas üle 45 000 dollari, oli tema laenu maksetähtaeg 30 aastat. See suure üldistusjõuga üksikjuhtum näitas pankade vastutustundetust, sest mitte keegi ei arvanud, et pärijateta vanaproua elab 116 aastaseks ning suudab kogu selle aja oma laenu tasuda.

Kõva avaliku kriitika alla jäänud Wall Streeti pangajuhid palusid kaks nädalat tagasi vabandust suure ja ka Eestit valusalt mõjutanud rahanduskriisi põhjustamise pärast vabandust. Ameerika pankurid tunnistasid, et neid kihutasid laenuturge kuumendama ekslik usk jätkuvasse majanduskasvu ning pankade tasustamissüsteemid, mis motiveerisid andma üha riskantsemaid, kuid lühiajaliselt isiklikult väga tulusaid laene nagu Addie Polki loos.

Eestis pangad toimetavad tänini suuresti väljaspool kriitikat. Mõni pankur, kes püüdis laenuralli alguses hoogu pidurdada, said sule sappa, sest äge turuvõitlus tõi lühiajaliselt suuri kasumaid.
Kainestav masu näitab, et tasakaal laenu andjate ja võtjate vahel on Eestis paigast ära. Pank on peaaegu alati targem kui laenu võtja, sest pangal on erinevalt kliendist ülevaade kogu majandusest, aga ka palju suurem kogemus hindamaks iga üksiku kliendi riske.

Me peame olema õnnelikud, et hapuks läinud eluasemelaene on meil ainult 5%, kuigi eluasemelaenu on võtnud üle 130 000 pere ja registreeritud tööpuudus ronib kuuekohalise numbri poole. Selles olukorras on Eesti riigi ees kaks suurt ülesannet: mida õppida oma vigadest, et laenuralli ja kinnisvarabuum enam ei korduks, ning kuidas aidata juba hädas olevaid võlgnikke?

Vastuseks esimesele murele pakkusid sotsiaaldemokraadid välja seaduseelnõu, mille kohaselt ei pea kodulaenu võtja tulevaste tehingute puhul pangale tagasi maksma suuremat summat, kui tagatiseks olev kinnisvara väärt on. Laenuvõtjate jaoks kaob nii risk jääda kodust ilma, aga maksta laenu edasi, kuna odavnenud maja või korteri sundmüügist saadud raha ei kata kogu võlasummat. Pankadelt nõuab see muudatus laenu andes riskide kainemat hindamist.

Avalikkust on juba hirmutatud, et riskide parem tasakaalustamine panga ja laenaja vahel tõstab laenuintresse. Mitmed analüütikud nagu rahandusprofessor Mart Sõrg nii ei arva. Ja mis kõige olulisem – kogu riigi rahandusliku stabiilsuse seisukohalt on vastutustundlik laenamine palju turvalisem kui võimalus lõdvalt laenu võtta.

Teine suur mure on juba laenudega hätta sattunud inimeste aitamine. Valitsus pole ses osas tänini lillegi liigutanud, kuid õnneks pakub Riigikogu õiguskomisjoni töörühm heade ekspertide abiga veebruaris-märtsis välja eelnõu, mille tööpealkiri on võlakaitseseadus. Muidugi ei saa riik kellegi laenu korstnasse kirjutada, aga riik peab tagama, et sarnaselt maksujõuetuse ohtu sattunud ettevõttele on ka laenu võtnud perel võimalus taotleda oma võlgade ümberkujundamist.

Loo alguses kirjeldatud Tapa pere, mis on vahepeal juba viielapseliseks kasvanud, elab oma majas edasi seetõttu, et pank ei suutnud nende maja maha müüa. Selliseid peresid, kes on laenudega hätta sattunud ning sõltuvad ainult panga huvidest, on üha rohkem, ning nad vajavad seaduse ja riigi tuge.

See lugu ilmus tänases Eesti Ekspressis.

27.1.10

Vähem valimisi, rohkem võimu tagatoas

Mullu käis oma linna ja vallajuhte valimas 662 813 inimest ning Europarlamendi liikmeid valis 399 181 inimest. Mõlemal juhul oli valimisaktiivsus palju kõrgem kui varasematel valimistel, kuigi tekkis tõepoolest ebanormaalne olukord, kus valimised toimusid vaid 4-kuulise vaheajaga.

Sajad tuhanded inimesed tulid hea meelega valima, sest nad tahtsid oma mõtete kandjaid toetada, millegi vastu protestida ning Eesti elu üle otsustamises kaasa rääkida. Nii et valijatel pole sagedaste valimiste vastu midagi.

Sel taustal mõjub esialgu kummaliselt jutt, et valimisi tuleb korraldada nii harva kui võimalik, sest need segavat normaalset riigijuhtimist. Kõik saab aga selgeks kui vaadata, kes tahab valimiste arvu vähendada. Reformierakond on kõige tugevama tagatoaga Eesti erakond, kus langetatakse otsuseid väikses ringis, kuhu ei kuulu isegi kõik selle partei ministrid, Reformierakonna parlamendisaadikute enamusest rääkimata. Selline parteieliidi keskne juhtimisstiil ei käi kuidagi kokku meie põhiseaduse kirja pandud riigijuhtimise mõttega ning on meie demokraatiale sama ohtlik nagu Edgar Savisaare ainuvõim Keskerakonnas.

Just Reformierakonna tagatuba tahab nüüd vähendada valijate võimalust rääkida kaasa Eesti elu korraldamisel. Mis see valimiste koondamine ühele ajale siis muud on kui valijate võimu vähendamine ja selle koondamine parteide kätte.

Kogu läänemaailmas on 20. sajandil välja kujunenud tava, et parlamendi- ja omavalitsuste valimised vahelduvad rütmiliselt. See rütm annab valijatele omavalitsuse valimistel muuhulgas võimaluse anda valitsusele märku, kas võimuparteide poliitikaga olla rahul või mitte. Nii Saksamaal, Prantsusmaal, Soomes kui ka Lätis tõlgendatakse kohalike valimiste tulemusi üleriigiliselt just nii, et kas need tugevdasid või nõrgendasid võimuparteide ja valitsuse positsiooni.

Mullused omavalitsuste valimistel avaldasid lätlased näiteks täielikku usaldamatust valitsuses olevate erakondade vastu. Eestis näitasid omavalitsuste valimised, et erakondade toetus pole pärast viimaseid Riigikogu valimisi oluliselt muutunud. Võimuparteidele on selline kaudne tagasiside vajalik, sest see sunnib neid vajadusel oma poliitikat ümber hindama või kinnitab, et ollakse õigel teel.

Eestis tekitati eelmise põhiseaduse muudatusega samuti mõistlik rütm, kus Riigikogu ja omavalitsuste valimised toimuvad iga kahe aasta tagant. Pole mingit põhjust seda euroopalikku ja demokraatia toimimiseks hädavajalikku rütmi muuta.

Lõpetuseks meenutan, et Eesti suutis eelmisel aastal makse tõstes ja kulusid kärpides olla Euroopa üks vastutustundlikumaid riike, nii elu ise näitas, et vett ei pea jutt ka sellest nagu halvaks valimiskampaaniad riigi tegevuse.

See artikkel ilmus tänases EPL Online'is.

President Ilvesega looritatakse elektritüli

Ainult esmapilgul tundub, et Reformierakond tuli täna täiesti ootamatult välja toetusega president Toomas Hendrik Ilvese jätkamiks ka teisel ametiajal. Tegelikult looritab Reformierakond selle üllatava ja suurt meediakajastust pälviva uudisega täna Riigikogus toimuvat elektrituruseaduse muutmise seadust, millega jagatakse välja paarkümmend miljardit krooni maksumaksja raha ning tehakse otsuseid, mis kas tugevasti soodustavad või raskendavad mitmete suurte energiafirmade olukorda.

Vaidlused elektrituruseaduse ümber on juba tõsiselt tülli ajanud Reformierakonna ja IRL-i, kuid ka oravapartei sees on tõsised erimeelsused näiteks küsimuses, kas Eesti Energial tekib võimalus soodsalt hakkepuitu elektri tootmiseks kasutada või mitte.

Et juhtida avalikkuse tähelepanu kõrvale keeruliselt, kuid Eesti ettevõtetele ja maksumaksjatele sõna otseses mõttes väga kalliks minevalt seaduselt kõrvale juhtida, looritatakse seda presidendivalimiste seadmisega tähelepanu keskmesse. Pole ju mingit ühtegi sisulist põhjust, miks juba poolteist aastat enne presidendivalimisi see teema ootamatult üles võtta.

President Ilvese kasutamine Reformierakonna meediapoliitikas on saamas halvaks tavaks, sest alles äsja käis Andrus Ansip presidendi nime välja kui ühe võimaliku kandidaadi Euroopa Liidu ülemkogu presidendi ja välisministri kandidaadiks, ehkki Ilvesel polnud sel konkursil vähimatki edulootust.

26.1.10

4 koht Õhtulehe spordiennustuses. Pole paha!

Jagasin mulluses Õhtulehe spordiennustuseskoos korvpallur Merike Andersoniga igati auväärset 4.-5. koha.

Häbenemiseks annab põhjust ehk ainult see, et mind edestas mittesportlastest paadunud spordifänn ja korvpallikirjanik Mart Soidro, kes võitis ka esikoha. Napilt kaotasin ma Algo Kärbile ja Kati Tolmoffile, see-eest võitsin isegi Ksenja Baltat, Tarmo Rüütlit ja Raimo Pajusalu.

20st küsimusest sain 9 punkti. Naljatamisi võib öelda, et enim vedasid mind nulli peale jätmisega alt alt vanameistrid Veerpalu ja Värnik, sest esimene võitis MM-il kulla, aga teine ei läinud üldse starti. Aga ka Usain Bolt, kes vastu ootusi tegi ikka võimsail ilmarekordeid.

Tabelis kohta hoida aitasid mind seevastu Gerd Kanter, kes jättis veel püsitamata oma maailmarekordi, medali toonud sõudjad ning minu lemmikala esindajad korvpallurid.

Soovin järgmise aasta ennustuseks edu Mart Soidrole, kelle esikohta ründavad tänavu nii Kaspar Taimsoo kui Birgit Varjun.

25.1.10

Riigikogu vabadussamba uurimiskomisjoni ei looda

Äsja otsustas Riigikogu põhiseaduskomisjon, et Rahvaliidu ja Keskerakonna soovitud parlamendi uurimiskomisjoni vabadussamba rajamise uurimiseks ei looda.

Sotsiaaldemokraatide esindajana hääletasin selle otsuse vastu, sest parlamendi uurimiskomisjoni loomine mõjuks umbusalduse avaldamisena Riigikontrollile, mis on ammu algatanud auditi Vabadussõja võidusamba ehituse uurimiseks. Poliitilise uurimiskomisjoni loomise asemel on arukas ära oodata sõltumatu Riigikontrolli asjatundlikud järeldused.

Muidugi vajab üle 100 miljoni krooni neelanud ja ikka veel mittetöötava vabadussamba ehitamine karmi kontroll, kuid jäägu see töö riigikontrollile, mille pädevus ehitustehnilistes ja rahastamise seaduslikkust puudutavates küsimustes on märksa suurem.

Reformierakonna ja IRL-i esindajad hääletasid samuti uurimiskomisjoni loomise vastu, kuid nende motiiv oli ilmselt see, et koalitsioonileping välistab mistahes Riigikogu erikomisjoni loomise.

24.1.10

Jan Kausi romaan ja Inno

"Hannes Rummile ka see koht ei meeldinud. Samuti ütles toimetaja Merike Riives, et võta see lõik välja. Stseeni taustaks on see, et minus on koos satiirik, groteski kasutaja ja teisalt poeetiline mõtiskleja. /.../ Kriitikaga olen nõus, kui see lõik raamatust maha võtta, siis raamat midagi ei kaotaks."

Nii möönab Jan Kaus eilses Postimehes , et tema üldist kiitust pälvivas romaanis Hetk sisalduv kaheleheküljeline sõnalise karikatuuri skandaalsest blogijast võinuks vabalt ka avaldamata jätta. Mind ärritanud lõiku arvustasin siin blogis detsembri lõpul, tagantjärele tarkusega liiga teravalt. Muidugi on autoril õigus teda närvi ajav nähtus raamatus hingelt "ära kirjutada" ning ega see lõik romaani taset madalda. Ennustan endiselt, et tõenäoliselt teenib Kaus sellega aasta romaaniauhinna.

22.1.10

Sinikrae bluus ja valgekrae valss

Poliitikast tõukunud ja ühiskonnas suurt tähelepanu pälvinud kunstitöid on Eestis viimastel aastatel tehtud mitmeid. Viimastel Veneetsia kunsti- ja arhitektuuribiennaalidel esindasid meid mäletatavasti Kristina Normani „AfterWar” („Pärast sõda”) ehk suupärasemalt kuldsõduri-töö ning arhitektide-skulptorite Maarja Kase, Ralf Lõokese ja Neeme Külma Nord Streamist inspireeritud suur kollane gaasitoru.

Nauditavalt vastandlik oli nende üksteisest sõltumatult tehtud tööde vastuvõtt. Gaasitoru liigitas ajakirjandus ja laiem publik „õigeks” teoseks, millega Eesti ajas kunstiliste vahenditega sellist oma asja, millele hammas poliitiliste vahenditega peale ei hakanud. Seevastu „After-War” tabas täpselt ja provokatiivselt mitut valukohta, mida me pärast 2007. aasta aprilliöid oleme püüdnud kiiresti ära unustada.

Omamoodi kättemaksuks liigitas häälekas avalikkus Kristina Normani nn purkisittujate ritta ehk Jaan Toomiku, Raul Meele ja teiste kunstnike sekka, kes on liiga teistsugused ja ühiskonnale ohtlikult võõrad isegi juhul, kui neid rahvusvaheliselt tunnustatakse. (Ehkki tavaliselt lunastab rahvusvaheline edu mis tahes eestlase puhul kõik kodumaised vääratused.)

Samas oli nii kuldsõduri kui gaasitoru töö vastuvõtt tegijate kavatsusest hoolimata samasugune: mõlemad tööd tõmmati kunstiliselt tähendusväljalt poliitilisele tähendusväljale ning enamik publikust kohtles neid eelkõige just poliitilistest tõekspidamistest johtuvalt. Minu jaoks haakub kahe eelkirjeldatud tööga kuraator Anders Härmi näitus „Bluecollar blues”, mille ajendiks oli mullu vastu võetud uus töölepingu seadus.

Meenutuseks siis Sirbi lugejaile niipalju, et uue seadusega vähendati inimeste koondamishüvitisi ning muudeti seega ettevõtjate jaoks majanduskriisi ajal üleliigseteks osutunud töötajatest vabanemine rahaliselt tunduvalt odavamaks. Kui seaduse jõustumise ajal oli meil 67 100 töötut, siis aastavahetuseks on registreeritud töötuid juba üle 87 282. Kõik need 30 000 uue seaduse ajal töö kaotanud ja järsult vaesunud inimest maksid omast taskust vähemalt ühe kuupalga suuruses summas kinni selle, et meie tööturupoliitika oleks Euroopa viie kõige „paindlikuma” seas.

Härmi kureeritud „Blue-collar blues” on üks väheseid töö, töötajate ja ettevõtjate suhete ning igapäevaste tööga seonduvate probleemide hea üldistusjõuga analüüse. Kahjuks on peavoolu meedia sel teemal statistika registreerimise kõrval pakkunud vähe tõsist analüüsi. Paraku tundub, et näitusel ja uuel töölepingu seadusel on üks ühine kurb omadus. Nii ühepoolne seadus oleks ükskõik missuguses vanas heas Euroopa riigis tekitanud võimsa avalikkuse pahameele, sest töövõtjad ja ametiühingud poleks lihtsalt lasknud endale nii karmilt liiga teha.

Paraku oli uue töölepingu seaduse vastuvõtmine Eestis sündmus, mis möödus parempoolse valitsuse jaoks üllatavalt valutult. Sotsiaaldemokraadid blokeerisid uue seaduse vastuvõtmist valitsusliidu liikmetena kuni selleni, et kaotasime oma põhimõtetele kindlaksjäämise hinnaga koha valitsuskoalitsioonis.

Kahjuks jäi jõuetuks ametiühingute meeleavaldus uue seaduse vastu (mis oleks õnnestumise korral võinud valitsuse poliitikat tõsiselt mõjutada), sest inimesed ei tulnud lihtsalt oma huvide kaitseks välja. Mis on seda hämmastavam, et samal ajal osalesid eestlased innukalt mullustel Eesti elu uueksloomise mõttetalgutel ning protestisid Euroopa parlamendi valimistel võimsalt parteiliste nimekirjade vastu.

Eriti pärast aasta alguses Helsingis nähtud Picasso näitust üllatas Tallinna Kunstihoone mõnusa vaikeluga. Ja seda hoolimata asjaolust, et näitus on heatasemeline, rahvusvaheliselt rikas ning haakub hästi meie ühiskonna suurima murega, massilise tööpuudusega. Ka meediakajastusi hinnates tundub, et „Bluecollar blues” ei ole peale mõne poolkohustusliku referatiivse tutvustusartikli suuremat tähelepanu pälvinud. See kinnitab diagnoosi: nii töölepingu seaduse vastuvõtt kui ka selleteemalise näituse retseptsioon näitavad, et Eesti on töösuhetes paduparempoolse mõtteviisiga Ida-Euroopa riik, kus näiliselt sarnasest aluspoliitikast hoolimata erineb suhtumine töösse ja töötajatesse täiesti sellest, mis valitseb nn vanas Euroopas. Kõikides vanades Euroopa riikides on tööpuudus ja töökohtade loomine olnud kogu aeg valimiste keskne küsimus.

Meil pole see nii olnud kordagi pärast taasiseseisvumist ja seda isegi mullu, kui töötute arv lõi järjest uusi rekordeid. Siin ei ole mõtet ainult süüdistavalt poliitikute poole vaadata, sest ühes mulluses Vikerkaare artiklis (nr 4-5, 2009) meenutasid Tallinna ülikooli politoloogid Tõnis Saarts ja Leif Kalev Eestis ära unustatud tõsiasja: poliitilist kultuuri ei loo ainult poliitikute käitumine, vaid „poliitiline kultuur on uskumuste, väärtuste, teadmiste, hoiakute, hinnangute, normide, sümbolite ja rituaalide kogum kõiges, mis seostub poliitikaga”. Saarts ja Kalev tõid esimese Eesti poliitilise kultuuri võtmetunnusena välja materiaalsuse domineerimise ühiskonnas.

Ometi näitas uus töölepingu seadus, et kuigi materiaalselt mõtlevad inimesed ootavad valitsuselt eelkõige rahalist abi, mitte näiteks strateegilisi poliitilisi valikuid, siis töösuhete puhul valdas ilmselt teine võtmetunnus – ühiskonna individuaalsus ja atomiseeritus. Pärast töölepingu seaduse jõustumist leidis kinnitust politoloogide tõdemus: „Levinud on seisukoht, et „igaüks rabagu enda eest”.

Tahet koos tegutseda, koopereeruda ja liikuda mingite ühiste kollektiivsete eesmärkide poole on vähevõitu”. Ka sotsioloog Aet Sillaste tõdeb samas: „Isegi äärmiselt laiaulatuslik töötus ei vii tingimata „praagi vendluseni”, vaid põhjustab pigem kannatuste individualiseerumist ja sotsiaalse elu kuhtumist, nagu tunnistavad paljud uurimused kriisides ühiskondadest”.

Härmi kureeritud näitus meenutab, et meil on tavalisest veel tugevamad tööpuudusega kaasnevad aspektid: töötud marginaliseeritakse ja vaikitakse avalikus ruumis maha. Tööpuudus on suur, aga meedias on töötutest vähe juttu. Valdavalt kujutatakse neid ajakirjanduses ohvritena, aga avalikkuses on tugevasti tunda ka hoiakut, et vähemalt mingil moel on töötu oma tööpuuduses ise süüdi. Lihtne näide: hiljuti kirjutas sotsiaalminister Hanno Pevkur valitsuse nimel ühe seaduseelnõu arutelul küüniliselt, et 300-kroonist lapsetoetust saavatel emadel tuleb see summa arvestada maha toimetulekutoetuse maksmisel, sest muidu võtvat paarisaja krooni võrra suurem sissetulek inimestelt motivatsiooni tööd otsida!

Juba näituse esimene, Marge Monko töö „Foorum” toob ilmekalt välja selle, kuidas töötute hääl ühiskonnas ei kõla. Ses töös istuvad „Foorumi” saatest tuttava laua taga keskealised vene naised ning kordavad oma emakeeles seda juttu, mida tegelikult ETV eetris olnud saates esitasid keskerakondlane, ametiühingujuht, tööandjate kõneisik jt. Võõritusefekt on võimas, sest enesekindlalt tööpuuduse teemadel teoretiseeriva reformierakondlase jutt mõjub vene keelt kõneleva töötu naise suust kalgilt ja reedab empaatia puudumise.

Siinkohal tuleb täpsustada, et näituse pealkiri kõlab hästi, aga pole täpne, sest klassikaliste Narva sinikraede asemel on ehk veel suuremas hädas paljud Harjumaa põlde asustavad valgekraed, kelle töö on samuti kadunud, aga nende laenukohustused on ka palju suuremad ning nende tantsuks on praegu julm valgekrae valss. Teiselt poolt taastoodavad näiteks Eléonore de Montesquiou videod Kreenholmist ja selle töötajatest tahtmatult aastatega meedia kujundatud stereotüüpi, et tööpuudus ongi rohkem „nende” ehk Narva põliste proletaarlaste probleem, mitte modernse e-Eesti mure.

Minu üks lemmiktöö on Francis Alÿse video „Harjutamise poliitika”, kus põimuvad vaimukalt ja veenvalt aariat harjutav lauljanna, tema laulu saatel lahtiriietumist treeniv strippar ning loeng Ladina-Ameerika arengumaade majandusolukorra kohta. Seda vaadates leiad üllatavaid paralleele Eestiga. Kuigi meie majandusareng on olnud hoopis teistsugune, kehtib meilgi omalaadne harjutamise poliitika suure jõuka naabri kõrval elades: näiliselt lõimume euroopaliku maailmajaoga, kuid erineme sellest põhimõtteliselt paljude ühiskonna põhiväärtuse poolest, nagu töösuhted, ning liigume kadestamisväärselt edukate poole ainult näiliselt.

Tellervo Kalleinen ja Oliver Kochta-Kalleinen mängisid oma videotes läbi töötajate pikka aega alla surutud pinged igapäevatöös. Ehkki erinevalt koolikiusamisest pole töökiusamisest Eestis eriti juttu, toovad need videod välja selle, kuidas inimesed kogevad kolleegide või ülemuse vägivalla tõttu tööl vaimset stressi. Kuna me veedame suure osa oma ajast tööl, siis toovad need videod välja selle, kui suur osa on meie elukvaliteedi ja eneseteostuse mõjutamisel igapäevasel töökeskkonnal.

Kui sinikrae bluus läheb enamusest märkamatult mööda, siis järgmisele Kunstihoone poliitiliselt tugevalt laetud näitusele ehk Kristina Normani „After-War’i” esitamisele aprillis võib ennustada märksa suuremat ja raevukamat tähelepanu. Kõnekas seik meie kohta seegi.

See Kunstihoones avatud näitusest ajendatud kirjutis ilmus tänases Sirbis.

Näitus „BLUE -COLLAR BLUES ” („Sinikrae bluus”) Tallinna Kunstihoones ja galeriis kuni 31. I, kuraator Anders Härm. Kunstnikud: Koondatute Kunstikeskus, Francis Alÿs, Fahim Amir & Krõõt Juurak, Dario Azzellini & Oliver Ressler, Dénes Farkas, Vladan Jeremić & Rena Rädle, Johnson ja Johnson, Olga Jürgenson, Kennedy Browne, Tellervo Kalleinen & Oliver Kochta, Marge Monko, Eléonore de Montesquiou, Santiago Sierra.

21.1.10

Järgmisena ämmadepäev!

Pärast tänast Riigikogu otsust tähistada septembri teist pühapäeva vanavanemate päevana tekkis parlamendi kuluaarides kohe idee seadustada järgmisena ämmade päev. Kõige paremini sobib selleks päevaks loomulikult 2. veebruar, mille peaminister Andrus Ansip veetis ühel legendaarsel juhul oma ämma juures.

Võiks ju tähistada ka ämmade ja äiade päeva, aga seda alles siis, kui oluliselt kasvab Eesti meeste keskmine eluiga ning meie peremudelis muutub tavaliseks see, et lisaks vanaemadele on lastel ka vanaisad.

20.1.10

Küsimus kaitseministrile välismissioonide "narkomaanide" kohta

Esitasin täna Riigikogu infotunnis kaitseminister Jaak Aaviksoole küsimuse välismissioonidel osalenud kaitseväelaste kohta, kelle puhul minister täheldas "narkomaania" või "hasartmängusõltuvuse" kalduvusi.

Meenutuseks Ekspressi küsimus: Et neil (välismissioonil osalenud kaitseväelastel) on tekkinud teatav tapaiha?
Jaak Aaviksoo: See läheb narkomaaniaks, hasartmänguks natuke. Ta ei tunne end enam mujal mugavalt.

Minu tänane küsimus: Lugupeetud kaitseminister! Selles intervjuus võrdlesite te, ilma igasuguste ajakirjanduslike liialdusteta, vaid oma sõnastuses, mõningatel Eesti kaitseväelastel, kes on käinud äärmuslikel välismissioonidel, ilmnevaid nähtusi narkomaania või siis hasartmängusõltuvusega, mis kisub neid sõtta tagasi. Kuna te selles intervjuus andsite hinnangu selle kohta, kui palju on Eesti kaitseväelased Afganistanis tapnud taliibe, siis mina palun teilt oma küsimuses hinnangut, kas protsendiliselt või arvuliselt selle kohta, kui palju nendest äärmuslikel missioonidel käinud meestest on siis sellised, kelle puhul teie sõnutsi on täheldatavad narkomaania või siis hasartmängu sõltuvuse nähud? Ja kuidas kaitseministeerium nende inimeste probleemidega tegeleb?

Kaitseminister Jaak Aaviksoo: Missioon on üsna suure psühholoogilise stressi allikas. Eesti kaitseväelasi on välismissioonidel viibinud sadades. Probleeme, mis vajavad pikaajalist psühholoogilist toetust, on üksikuid, siit siis hinnang mõne protsendi piirides. Mõne protsendi piirides ilmneb psühholoogilist ebastabiilsust ka tavaelanikkonna hulgas, me lihtsalt pöörame sellele vähem tähelepanu. Samal ajal ei taha ma väita, et kaitsevägi ja kaitseministeerium sellest probleemist soovis mööda vaadata või seda alatähtsustada. Kõikide missioonidelt tagasipöörduvate sõduritega viiakse korduvalt läbi vestlused. Vestluste käigus püütakse välja selgitada probleemide ulatus ja olemus, selgitada välja need, kellega on vaja pikemaajaliselt jätkata nii-öelda ühiskonda taaslülitamise või taastusprotsessi. Paljudel juhtudel ulatub see mitte päevade või nädalate, vaid kuudeni ja kompetents selliseks tööks, nagu ma juba eelpool ütlesin, on Kaitseväes olemas, ehkki tõsi, seda tuleb järjepidevalt edasi arendada.

19.1.10

Indrek Tarandi nimeline seadus võetakse lõpuks vastu

Eile lasi Riigikogu põhiseaduskomisjon pärast pikka ja arusaamatut venitamist lõpuks käiku niinimetatud Indrek Tarandi nimelise seaduse, mille kohaselt toimuvad järgmised europarlamendi valimised parteinimekirjade asemel avatud nimekirjadega.

Selle seaduse kõige olulisem muudatus ütleb: „Erakonna nimekirjas reastatakse kandidaadid ümber vastavalt igaühele antud häälte arvule."

Mullustel valimised said valijad Keskerakonna ja Reformierakonna survel hääletada ainult selliste erakonnanimekirjade poolt, kus kandidaatide pingerida oli ette paika pandud. Valijate protesti suletud nimekirjade vastu pööras üksikkandidaat Indrek Tarand nii võimsalt oma kasuks, et juba päev pärast valimisi teatas ka Reformierakond otsusest naasta avatud nimekirjade juurde. Paraku pani Reformierakonda kuuluv põhiseaduskomisjoni esimees selle Riigikogus täielikku toetust omava muudatuse komisjoni päevakorda alles eile.

Eeldatavasti veebruari alguses vastu võetav "Euroopa Parlamendi valimise seaduse muutmise seadus" on hea näide sellest, kuidas valijate selgelt väljendatud tahe muudab meie poliitilist kultuuri. Teiseks on uus seadus jalajälg, mille jätab Indrek Tarand Eesti seadusandlusesse olemata ise Riigikogu või valitsuse liige.

15.1.10

Kuldsõduri autor kaitses magistritööd

Mullu 9. mail Tõnismäele nn kuldsõduri püstitamisega suure avaliku hukkamõistu pälvinud kunstnik Kristina Norman kaitses täna oma tööst lähtuva esseega Kunstiülikoolis magistrikraadi.

Magistrikraad tuli igati teenitult, sest kunagi varem pole ükski nii noor kunstnik pääsenud oma tööga Eestit esindama Veneetsia kunstibiennaalile ning rahvusvahelisest tunnustusest kõneleb asjaolu, et selle töö ostis ära Soome moodsa kunsti muuseum Kiasma.

Kristina Normani töö tõi provotseerivalt välja mitu ebameeldivat tõsiasja meie ühiskonna kohta, mida me pärast aprilliöid kiiresti unustada tahame. Tema tööst lähtuv essee ei ole ainult kunstiline, vaid ka hea sotsioloogiline ja poliitiline analüüs meie ühiskonnas peituvate konfliktide kohta.

Anekdootliku seigana selgus töö kaitsmisel, et algse idee kohaselt pidi kuldsõdur sõitma Tõnismäele lahtises veoautos suurejooneliselt püsti seistes, kuid ilmselt tänu kaitsepolitsei varjatud osalusele kunstiprojektis, kujunes kuldsõduri tulek tegelikkuses välja veidi tagasihoidlikum.

Aprillis on Normani töö täies ilus (After-war on laiem kui pelagalt Tõnismäele ajutise kuju püstitamine ja selle sündmuse jäädvustamine) väljas Kunstihoones näitusel, mis lõppeb esialgsete kavade kohaselt täpselt 9. mail.

Lõpetuseks halb uudis kaitseminister Jaak Aaviksoole - monumentidega jätkuvalt tegelevad Kristina Normanil on varsti valmimas film uuest vabadussambast. Loodetavasti ei jäta ka see film inimesi külmaks ning mõtestab meie vabadussamba tähendust lahti sama huvitavalt nagu Norman tegi seda "nende" kuldsõduriga.

14.1.10

Esimest korda operatsioonilaual

Kaks tundi tagasi lebasin PERHi operatsioonilaual ning mõistatasin huviga, mida kirurg minu vasaku käe sõrmega parajasti ette võtab.

Suureks üllatuseks oli operatsioon tänu kohaliku tuimestuse kasutamisele õpetlik ja kohati suisa humoorikas kogemus. Rõhutan siinkohal, et ma ei taha kuidagi solvata neid inimesi, kes on opi-laual käinud palju tõsisemal põhjusel kui väike sporditrauma ning kes pole pool tundi hiljem haiglast välja jalutanud. Nägin täna mitut tõsist oppi ootavat inimest ning soovin neile kõigile edukat lõikust ja head paranemist.

Alles haiglariietes kanderaamil operatsioonisaalist välja veeredes mõistad, kui abitu sa sel hetkel oled ning kui õnnis tunne on teada, et võid juba 15 minuti pärast oma jalule tõusta ning kohe oma ellu naasta.

PERHis töötavad heatujulised spetsid ning hea masinavärk. Esitad saatekirja, lähed osakonda, paned opiriided selga, annad oma rõivad ja rahakoti ära, löntsid õe sabas opi-tuppa. Siis pikem ootamine, sest kuigi kusagil märgiti arstile õigeks ruumiks 11 tuba, leban mina 13ndas ning kuulan ärevusega õdede toimetamist.

Siis tuleb arst, näitab asjalikult kust ta sisse lõikab ja selgitab, kuidas ta katkise kõõluse luu külge kinnitab. Asjalik seletus rahustab.

Siiski, siiski! Ilmselt polnud tuimestus päris opi alguses veel korralikult mõjunud, sest naha lahti lõikamine oli erinevalt hilisematest toimingutest päris valus ning lõikejoon selgelt jälgitav. Ei hakanud valu siiski arstile kurtma, eelistades pigem väiksemat tuimestust väiksele valule.

Järgmisena selgus, et lisaks taksodele mängib Star FM ka PERHi operatsioonisaalis ning siirupise muusika saatel möödus kõõluse jätkamiseks, sõrme puurimiseks ja haava õmblemiseks kulunud aeg tõesti veidi kiiremini.

Korraga tuiskas sisse järgmine kirurg, sest temale oli omakorda teatatud, et skalpelli tuleb välgutada 13 toas, aga tema kunde ootas hoopis 11 ruumis.

Olin juba vana rahu ise, kui mind hirmutas arsti palve 5-st toast drell ära tuua. Õnneks 5 tuba oma drelli ära ei andnud ning vajalikku tööriista mindi tooma kusagilt mujalt. Ootasin puurimist hirmuga, aga millal drell saabus ja kuidas sellega luusse auk tehti, sellest ma aru ei saanudki.

Korraga helises telefon ning vene-eesti segakeelest sain aru, et kirurgi oodatakse juba järgmisele lõikusele. „Ütle, et ma kohe tulen!“ hüüdis mees reipalt riide tagant, mis varjas mu lõigatavat kätt. „Mul on veel ainult nahk vaja kokku õmmelda!“

Millegipärast ei tohi isegi pärast väikest oppi ise minema jalutada. Nii lebasin ma ooteruumis kanderaamil, et mind turvaliselt palatisse oma asjade juurde tagasi toimetataks. Korraga haaras mu raamiotsast jõuline slaavi daam ja tahtis mind tagasi opi-ruumidesse vedada. „See on vale mees! Teda on juba lõigatud!“ hüüdis kolleeg tarmukale õele.

„Küll te olete ahned!“ ilmutas korpulentne õde head huumorimeelt. „Mulle see poiss päris meeldis, ma oleks hea meelega just tema võtnud.“

12.1.10

Ongi nii: IRL saab uue peasekretäri

Arusaamatutel põhjustel eitasid mitmed IRL-i likmed minu mõne päeva taguse blogikande sisu, mille kohaselt lõpetab Margus Tsahkna eelseisva IRL-i kongressi järel töö partei peasekretärina.

«Praegu olen siiski mina erakonna peasekretär,» teatas Margus veel eelmisel laupäeval Postimees Online'ile. Eile keeldus erakonna esimees Mart Laar peasekretäri vahetumise küsimust EPL-ile kommenteerimast, ehkki just Laar peab nimetama uue peasekretäri kandidaadi.

Täna tunnistas IRL lõpuks ikka avalikult, et Margus Tsahkna jätab peasekretäri ameti ning kandideerib erakonna aseesimeheks. Seega pole mul vähimatki põhjust taganeda ka väidetest, mille kohaselt IRL on sisemiselt kõige rohkem erinevateks leerideks lõhestunud Eesti erakond.

Soovin Margusele erakonnasisestel valimistel edu, sest nagu kirjutasin juba laupäeval: "Kindlasti on vaja rõhutada, et Margus on kõigist ametis olevatest erakondade peasekretäridest isiklikult kõige tugevama poliitilise mandaadiga. /.../ ... mullu oktoobris Tartus kogutud ligi 4000 valija toetus tõestas, et Tsahkna omab head häälematerjali mitte ainult laululaval, vaid ka valimistel."

Lõpetuseks tuleb tunnistada, et mõned siin blogis esitatud prognoosid on mul ka aia taha läinud, aga enamasti ning seegi kord ma ei eksinud.

10.1.10

Evelini transrasvad inspireerivad ilukirjandust

Mullu tänu Evelin Ilvese julgele pealehakkamisele kogu Eestis kurikuulsaks saanud transrasvad on juba inspireerinud isegi uuemat ilukirjandust, nagu näitab Armin Kõomägi novell "Teist põlve kaevur".

Viimased aastad kirjanikuna ning viimased aastakümned ettevõtjana tuntud Kõomägi viimases Vikerkaares ilmunud novell pakub ridamisi üllatusi. Teos algab sotsrealistlikult välja surevat kaevandusasulat kujutades, pakub edasi andruskivirähulikult sügavmõttelisi vestlusi akvaariumikala ja kärbestega ning lõppeb nauditava puändiga, kus lugejaid üllatatakse transrasvu sisaldavate Kalevi kommide abil.

Tõtake lugema! Kuigi võib kahtlustada, et tänapäeval jääb lugemata 99% nendest viidest, millega ei kaasne viidet teosele netis ning Vikerkaare kodukal seda taiest veel üleval pole.

Kõomägi on viimastel aastatel lisaks heatasemelisele loomingule, mida kinnitab Tuglase novellipreemia võitmine, silma paistnud päevakajaliste teemade ja tegelaste kirjandusse toomisega. Tema novellides toimetavad muuhulgas Kristiina Ojulandi, Tunne Kelami ja Marianne Mikko nime kandvad tegelased ning need lood leiate huvi korral kenasti Vikerkaare koduleheküljelt.

9.1.10

Kes saab IRL-i uueks peasekretäriks?

Kuna Mart Laar jätkab IRL-i esimehena pärast 31. jaanuari toimuvat üldkogu niikuinii, siis on IRL-i tuleviku seisukohalt kõige huvitavam küsimus, kes saab peasekretäri ametist loobuva Margus Tsahkna asemel uueks partei tegevjuhiks.

Erakonnakaaslastele antud lubaduse kohaselt loobub Tsahkna peasekretäri tööst, kandideerib jaanuari lõpus erakonna juhatuse liikmeks ning nii peab Mart Laar tema asemel nimetama uue peasekretäri.

Erakonna peasekretäridel on hoolimata näiliselt tagasihoidlikust ametikohast mistahes erakonnas suur mõjuvõim, sest nemad juhivad parteiametnike tööd ning suudavad selle kaudu suuresti mõjutada erakonnakaaslaste meelsust ja otsuseid.

IRL on meie erakondadest ilmselt kõige rohkem erinevateks leerideks killustunud. Üldistades võib eristada Mart Laari kõige tugevamalt toetavaid endiseid isamaalasi, endiseid ERSP-lasi, respublikaane ning Aaviksoo-Veskimägi rakukest. Senine peasekretär on olnud Mart Laari lähedane liitlane ning kuna Laari kritiseerimiseks on erakonnasisestel oponentidel jõudu väheks jäänud, siis on suur osa senise juhtimisstiili kriitikast suunatud peasekretäri pihta.

Nii on Laaril erakonnasiseste pingete vähendamiseks kõige lihtsam Tsahknast loobuda ning asendada ta uute esimehe-volituste ajaks peasekretäriga, kel on erakonnas laiem toetus. Peasekretäri kandidaadi esitab küll IRL-i esimees, aga see ei saa olla vastuoluline isik, sest teda peavad toetama ka erakonna eestseisus ning volikogu.

Kindlasti on vaja rõhutada, et Margus on kõigist ametis olevatest erakondade peasekretäridest isiklikult kõige tugevama poliitilise mandaadiga. Ta sai küll 2007. aastal Riigikogu liikmeks ainult haridusministriks saanud Tõnis Lukase asendajana. See-eest mullu oktoobris Tartus kogutud ligi 4000 valija toetus tõestas, et Tsahkna omab head häälematerjali mitte ainult laululaval, vaid ka valimistel.

Taustaks niipalju, et Edgar Savisaar pani sisuliselt ainuisikuliselt Keskerakonna peasekretäriks Priit Toobali, kes lõpetas 2007. aastal Riigikogu valimised Viljandi- ja Järvamaal legendaarse Jaan Kundla järel keskerakondlastest alles 7. kohal.

Reformierakonna peasekretär Kristen Michal kogus 2007. aastal oma ringkonnas reformierakondlastest 5. tulemuse Katrin Karisma kannul, kuid pääses tänu kõrgele kohale erakonna valimisnimekirjas Riigikokku ja loobus peagi mandaadist.

Sotsiaaldemokraatide uueks peasekretäriks saab jaanuaris tõenäoliselt Riigikogu liige Kalvi Kõva, kes noppis 2007. aastal ülipopulaarse Ivari Padari järel Võru-, Põlva- ja Valgamaal teise koha.

5.1.10

Picasso menukam kui jõulupoed ja Talvesõda

Eelmisel nädalavahetusel kogesin Helsingis, et 20. sajandi üks tunnustatumaid kunstnikke Pablo Picasso toimib publikumagnetina tuhat korda paremini kui jõulujärgsed suured allahindlused kaubanduskeskustes või tavapärases muuseumis.

Picasso rändnäitusele pääsemiseks ootasid inimesed miinus 15-kraadises pakaseses tund aega järjekorras, muidugi juhul, kui nad polnud taibanud internetis pileteid varem kinni panna (http://www.ateneum.fi/default.asp?docId=12532). Õnneks oli meie pere-emal taipu ning pileteid polnud vaja oodata aasta jubedaima pakase ja lõikava meretuule käes.

Näitus, mis annab Picasso kõigist loomeperioodidest hea ülevaate, on väga hea. Seda saab erandkorras ja publiku suurele huvile vastu tulles pikendatult külastada jaanuari lõpuni. Näituse menukusest andis tunnistust vajadus liikuda kohati puu-püsti-täis Ateneumi ruumes ringi külg ees ning kohatine raskus mõnd teost täies hiilguses näha. Muidugi poleks rändnäitus teoks saanud, kui seda poleks toetanud Helsingi linnavalitsus ja mõned suurfirmad.

Kahjuks polnud kaugeltki nii menukas, kuigi väga patriootlik, võimalus tutvuda soomlaste endi kokkuvõttega Talvesõjast Sõjamuuseumis. Erinevalt Picassost, oli seal külalisi tunni jooksul ainult kümmekond. Kohati päris moodne ja heliefektidega vürtsitatud ekspositsioon on loodetavasti eeskujuks meie Laidoneri näitusemajale. Minu 11-aastane tütar suutis igal juhul õnneks pärast näituse külastamist tõdeda, et ajal, mil Soome poolt oli väljas üldse ca 360 000 sõdurit, hukkus vene poolt täpselt niisama palju mehi.

Südamest kahju on ainult sellest, et Talvesõda sai veidi hiljem jätku ning näitus selle sõja tulemusi enam ei reetnud:)