29.1.08

Rõõmustavalt lühike kõne Allar Jõksi toetuseks

Aitäh proua juhataja! Head kolleegid! Rõõmustan teid tänase päeva kõige lühema kõnega.

Olen siin kõnepuldis selleks, et esiteks öelda – sotsiaaldemokraadid toetavad neid ettepanekuid, mida täna esitas õiguskantsler Allar Jõks.

Teiseks, toetama ka Allar Jõksi ettepaneku seda osa, mille kohaselt saab kõige kiiremini Riigikogu liikme staatuse seaduse põhiseadusega kooskõlla viia nii, et sätestame Riigikogu liikme staatuse seaduses keelu Riigikogu liikme kuulumisele riigi esindajana riigiosalusega äriühingu nõukogus.

Kolmandaks – mul on heameel teile meenutada, et sotsiaaldemokraadid ei toeta õiguskantslerit mitte ainult sõnades, vaid juba mõnda aega ka tegudes. Ühegi riigiosalusega äriettevõtte nõukogusse ei kuulu need sotsiaaldemokraadid, kes on ka Riigikogu liikmed. Soovitan teil kõigil meie eeskuju järgida. Aitäh!

Lisan ka viite õiguskantsleri ettekandele ja kogu arutelu stenogrammile.

23.1.08

Võõrtööjõu sissetoojatele kehtestatakse kohustuslik palgatase

Äsja läbis riigikogus esimese lugemise seadusemuudatus, mis muudab veidi võõrtööjõu sissetoomise korda. Ekslikult lasi mingi meediakanal hommikul välja uudise, mille kohaselt võimaldab uus seadus Eestisse tuua senisega võrreldes kaks korda rohkem võõrtööjõudu.


Praegu kehtib võõrtööjõu sissetoomisel piirarv 0,05% Eesti alalisest elanikkonnast ning mullu oli piirarvuks 686 inimest.

Ent lisaks on praegu mitmetel ministri õigus esitada siseministrile taotlus vabastada piirarvu alt töötajaid, kelle Eestisse lubamiseks on eriti mõjuvad põhjused. Näiteks majandusministri teadmine, et kui BLRT saab kuni kuueks kuuks palgata Ukrainast 10 kõrge kvalifikatsiooniga laevakere keevitajat, siis võib firma vastu võtta erakorralise tellimuse, mis annab tööd ka kümnetele Eestis elavatele keevitajatele.

Kuuldavasti oli kultuuriminister sunnitud seda erandit kasutama selleks, et lubada Eestisse lühiajalisele tööle 4 nunna. Kuna erandeid kasutati laialdaselt, siis toodi Eestisse mullu 245 võõrtöölist rohkem kui seda lubanuks piirarv.

Uue seaduse kohaselt tõuseb piirarv 0,1% Eesti elanikkonnast, kuid kaob õigus teha mistahes erandeid. Seega kaob ministritel õigus oma suva järgi täiendavalt võõrtöölisi Eestisse lasta ning kõigile võõrtöölistest huvitatud ettevõtjatele seatakse ette ühtne karm palgatase.

Nimelt kehtestab uus seadus uue asjana palgapiirangu odava tööjõu sissetoomisele. Eelnõu kohaselt saab Eestisse tuua ainult neid töötajaid, kes hakkavad saama vähemalt 1,24 Eesti keskmist palka. Kuna Eesti keskmine palk on ammu üle 10 000 krooni kuus, ei ole võimalik näiteks Moldovast tuua põllutöölisi või koristajaid, kes on nõus töötama 5000-6000 krooni suuruse palga eest. See on ka põhjus, miks uut seadust toetab ka Ametiühingute Keskliit, sest ametiühingud ei pea hea väljaõppega ja kalleid spetsialiste või oskustöölisi ohuks Eesti oma töötajatele.

Kuna uue seadusega kehtestatakse ka senisest palju karmimad Schengeni õigusruumis kehtivad biomeetrilised kontrollinõuded, siis muutub Eesti riigi kontroll riiki tulevate ja siit lahkuvate võõrtööliste üle palju efektiivsemaks.

22.1.08

Gigantide heitlus 2008: Nestor vs Maripuu

Homme on haruldane võimalus elada kaasa avalikule arutelule selle aasta kõige kuumemal poliitteemal töölepingu seaduse üle endise ja praeguse sotsiaalministri esituses.

Nestori-Maripuu kohtumispaik on kolmapäeval kell 11 Nordic Hotel Forum seminariruumis Arcturus /Viru Väljak 3, Tallinn/. Debati pikkus 90 minutit, moderaator on Olaf Suuder. Uksed on kõigile huvilistele avatud.

Tegemist ei ole seejuures lavastatud debatiga nagu oli mulluse valimiskampaania ajal korraldatud "gigantide heitlus" Edgar Savisaare ja Mart Laari vahel. Homne sõnavahetus on ehe ja põhimõtteline.

Heaks tõendiks debati eheduse kohta on kohta tõik, et Eiki Nestor kutsus väitlema Maret Maripuud. Maripuu aga üksi väidelda ei söandanud ning võttis kaasa uue töölepingu seaduse eelnõu tegeliku autori Rein Langi.

Kuna kohale on oodata ka tööandjate ja ametiühingute esinejaid, võib oodata põnevat ning loodetavasti ka heal sisulisel tasemel diskussiooni.

20.1.08

Savisaare rulett Jaan Poska nimelises mängupõrgus

Eilsest Eesti Päevalehtest sain teada, et Tallinna linnavalitsus hakkab ajaloolises Jaan Poska majas, mille remont maksis 30 miljonit krooni, lõbustama pealinna VIP-külalisi hasartmängudega.

Uhkusega on EPL-i ajakirjanikele demonstreeritud spetsiaalset "linna külalistele mõeldud ruletilauda".

Täpsustagu mind siinkohal ajaloolased, kuid minu teada ei olnud Eesti suurkuju Jaan Poska hasartmängur. Kindlasti ei mänginud ta oma paljulapselise perega ruletti majas, milles 13 viimast eluaastat elas. Seega pole ruletilaud ja hasartmängud uude linna esindushoonesse kavandatud mitte ajaloolist järjepidevuse tõttu, vaid praeguse Tallinna linnavalitsuse soove arvestades.

Julgen ennustada, et rahvasuus omandab Poska maja ruletilaud peagi "Savisaare ruleti" aunimetuse. See oleks Tallinna linnapeale suur au, tõstes ta Jossif Stalini kõrvale, kel teadupärast oli samuti omanimeline rulett.

Sama iseloomulik nagu ruletilaud on Poska tn 8 maja puhul see, et linnakodanikele jääb avatuks ainult maja tagumises osas asuv tuba, kuhu tehakse pisike Poska muuseum. Juba kadunud Koonderakonna aegadel kümmekond aastat tagasi ehitati Haaberstisse Lagle tallu nn August Mälgu muuseum. Kirjaniku mälestuse jäädvustamise asemel oli tegu hoopis linnakodanike mõnitamisega.

Lagle talu sai Mälk kingituseks president Konstantin Pätsilt ning ka see maja oli ajalooliselt tõesti tuntud. Taastatud Lagle talul polnud aga kirjanik Mälguga mingit pistmist peale ühe riiuli, kus tolmas paarkümmend Mälgu raamatut. Kogu oma aja kohta väga moodne hoone suure sauna ja tenniseväljakuga ehitati toonastele linnaisadele labrakate pidamiseks. Tundub, et nüüd on samasuguse eesmärgiga maja tehtud Kadriorgu, seekord poetakse lihtsalt Jaan Poska nime taha.
Lõpetuseks eriteade keskerakondlasele Max Kaurile, kes peab partei ülesandel ajakirjanduses vihast võitlust kasiinode vastu. Kui Keskerakonna linnavalitsus tõesti hakkab Poska majas enda ja VIP-külaliste meelt lahutama ruletti käiates, siis pole ühelgi keskerakondlasel enam mõtet meedias suure hasartmängude vastasena poosetada.

18.1.08

Mida arvavad 17-aastased lasnamäelased oma kodukohast?

Internetiteatmik Vikipeedia ütleb Lasnamäe linnaosa kohta lühidalt: „1. jaanuaril 2008 oli linnaosas registreeritud 112 001 alalist elanikku. See on Tallinna linnaosade seas suurim elanike arv. Lasnamäe on kuulus oma nõukogude perioodil ehitatud paneelelamute poolest.”

Lasnamäe paneelelamud paistavad tõesti kaugele ja kujundavad võõraste inimeste jaoks selle linnaosa mainet kõige rohkem. Aga mida arvavad oma kodukohast lasnamäelased ise? Et seda teada saada, viis Johannes Mihkelsoni Keskus eelmise aasta lõpul Lasnamäe gümnaasiumite 11. klassides läbi uuringu, milles osales 480 õpilast nii eesti kui vene õppekeelega koolidest.

Just 16-18 aastaste noorte inimeste käest on mõistlik uurida, mis teeb Lasnamäe nende jaoks elamisväärseks või mis neid siit eemale peletab. Sõltub ju suuresti praeguste gümnasistide hoiakutest ja ootustest see, milliseks kujuneb Tallinna suurim linnaosa kümne aasta pärast.

Noored tahavad Lasnamäelt lahkuda
Paraku on kurb tõsiasi see, et ainult kolmandik Lasnamäel õppivatest noortest soovib oma kodukohta elama jääda. Veidi leplikumad on Lasnamäe suhtes vene noored, kellest 38% on nõus ka tulevikus siin edasi elama. Eesti noortest on seda meelt vaid 18%.

Ligi pooled Lasnamäel õppivatest Eesti noortest tahavad jääda tallinlaseks, kuid elada tulevikus mõnes teises linnaosas. Eriti ehmatav on aga see, et suisa 37% Lasnamäel õppivatest vene noortest tahab sootuks Eestist ära kolida. (Eestlaste seas on välismaale pürgijaid 18%.)
Neist vene noortest, kes ei seo oma tulevikku Lasnamäega, loodab 40% elama asuda mõnda Euroopa riiki, 15% Venemaale ning 8% muudesse riikidesse.

Kuigi võib eeldada, et paljudel juhtudel jääbki soov välismaale kolida vaid sooviks, näitavad need vastused, et Lasnamäel õppivad noored ei väärtusta oma linnaosa ning paljud nii venelastest kui eestlastest ei väärtusta kahjuks kodumaana ka Eesti riiki.

Miks siis noored Lasnamäed nii vähe hindavad? Kõige rohkem häirib noori see, et Lasnamäel on liiga vähe haljasalasid ja parke. Alles seejärel tuleb miinusena suur kuritegevus ja vähesed vaba aja veetmise võimalused. Eestlaste arvates on suurimaks miinuseks kõrge kuritegevuse tase, venelasi häirib rohkem haljasalade ja parkide vähesus.

Eelkõige usuvad noored, et Lasnamäe muutub inimsõbralikumaks siis, kui ehitataks rohkem vabaaja- ja noortekeskusi. Samuti muutuks linnaosa nende hinnangul paremaks, kui Lasnamäel oleks turvalisem elada. Samavõrd kui oleks vaja rajada parke ja haljasalasid ning korraldada ka Lasnamäe elanikele ühisüritusi.

Küsitlusele vastates kirjutasid õpilased tulevikule mõeldes selliseid soovitusi: „Kuritegevust vähendada ja korteriühistute tutvustusi teha, et naabrid hakkaksid omavahel rohkem ja sõbralikumalt suhtlema.” „Rohkem tähelepanu lastele, kuna sealt algavadki need kuriteod, sest lastel pole midagi teha.” „Et oleks kohti, kuhu inimesed saaksid tulla ja ka neil on seal võimalus teistega suhelda.” „Maha põletada ja uuesti ehitada.” „Rohkem haljasalasid, parke.” „Kivimajad ei tekita eriti inimsõbralikku tunnet, liialt hallid ja tumedad toonid on tänavatel.” „Rohkem valgust, rohkem politseid, rohkem vaba aja veetmise võimalusi.”

Lasnamäele elama jäämist pärsivad eelkõige selle linnaosa kohta levinud eelarvamused, millest õpilaste hinnangul on kõige levinum see, et Lasnamäel on suur kuritegevus.

Noortele omase otsekohesusega kirjeldatakse Lasnamäe kohta käibivaid eelarvamusi nii: „Seal saab nuga.” „Ah see on see koht, kus tapetakse ja mis on narkomaane täis.” „Et Lasnamäel on kõigil prussakad.” „Kui ma äsja Saaremaal elavale sõbrannale ütlesin, et elan Lasnamäel jäi tal mulje nagu oleksin ebaharitud inimene ning mulle meeldiks mustus.”

Hea ühendus kesklinnaga
Muidugi ei ole uuringust selguv pilt ainult must ja murelik. Lasnamäe suurimaks eeliseks teiste linnaosadega võrreldes peavad õpilased üksmeelselt head transpordiühendust kesklinnaga. Plussiks peetakse ka rohkete kaubanduskeskuste olemasolu ning linnaosa kiiret arengut. „Elav rajoon ja areng toimub kiiresti,” hindas üks õpilane.

Lisaks mainiti korduvalt, et meeldib see, et kõik asjad on käe-jala juures ning et selles linnaosas elavad sõbrad, sugulased ja tuttavad.

Lasnamäel on palju asju, mida muuta on raske. Olgu Lasnamäe paneelmajad mõne inimese jaoks kuitahes koledad, püsivad nad sama kindlalt ka kümne aasta pärast. On ka asju, mis võivad arengut mõjutada niikuinii. Kindlasti väärtustaks Lasnamäed elukeskkonnana see, kui Tallink ehitaks sinna Eesti kõige suurejoonelisema vabaaja keskuse, mille tõmbenumbriks on kavandatud siseruumides asuva mäesuusanõlv.

Ent samas on asju, mille muutmine on võimalik ja vajalik. Praegu on Lasnamäe saatus olnud ses mõttes õnnelik, et linnaosa kehv maine pole veel ajendanud inimesi sealt lahkuma. Selgesti näitavad seda kinnisvara kõrged hinnad.

Samas on selge, et kui noored leiavad oma kodukohast rohkem miinuseid kui plusse, siis hakkavad nad sealt lahkuma kas teistesse linnaosadesse või uutesse elamurajoonidesse linna ümbruses. Seni on Lasnamäe arenenud üksikute objektide kaupa ja süsteemitult, mistõttu linnaosa ongi korralikult haljastamata ning vaba aja veetmise võimalusi on vähe.

Tallinna Kunstiülikool saatis kolm aastat järjest oma tudengeid Lasnamäele ülesandega otsida lahendusi linnaosa uuendamiseks ja arendamiseks. Kahjuks on kõik need lennukad tööd jäänud akadeemilisteks näpuharjutusteks, sest need poliitikud, kes suuresti just Lasnamäelt kogutud häältega linna juhivad, pole oma valijate huve kuigi hästi kaitsnud. Loodetavasti innustab teadmine, et Lasnamäe noored kipuvad kodukohast minema, juba lähitulevikus linnaosa süsteemselt ning noorte huvisid arvestades arendama.

See artikkel ilmus tänases venekeelses Postimehes.

15.1.08

Seitse kontrollküsimust teie turvalisuse kohta

Enamik selle artikli lugejaid on inimesed, kes käivad tööl ja teenivad oma palga ausalt välja. Kõigil selle artikli lugejatel on aga isad-emad, õed-vennad või lapsed, kes on tublid tööinimesed. Kokku on Eestis töötajaid 600 000 (!) ning uus sotsiaalministeeriumis valminud töölepingu seaduse eelnõu puudutab neid kõiki.

Sotsiaalminister Maret Maripuu ja tema alluvate arvates suurendab nende looming teie, head lugejad, ja kõigi ülejäänud 600 000 töötaja turvatunnet. Esitan teile selle väite kontrollimiseks seitse kontrollküsimust.

1. Praegu tuleb teile koondamise puhul sõltuvalt tööstaažist maksta hüvitiseks 2–4 kuu palk, uue seaduse järgi väheneb koondamishüvitis 1 kuu palgani. Praegu tuleb teile koondamisest ette teatada 2–4 kuud, tulevikus ainult 15–60 päeva. Kas need muutused, mis võimaldavad tööandjal teist senisest kiiremini ja odavamalt lahti saada, suurendavad teie turvatunnet või vähendavad seda?

2. Praeguse seaduse järgi saate te koondamisel töötuskindlustuselt hüvitist 50% ulatuses arvestatuna teie viimase 12 kuu palga pealt, uue seaduse järgi suureneb koondamisel teie töötuskindlustushüvitise arvestamise määr 60 protsendini. Kuna aga samal ajal väheneb teie koondamishüvitis 1–3 kuu palga võrra, siis kaotavad sellest muudatusest rahaliselt kõik töötajad niikuinii. Kas teadmine, et lisaks töökoha kaotusele väheneb teile makstav toetus, rõõmustab teid?

3. Praegu tuleb teile maksta riigipühal töötamise eest kahekordset ja puhkepäeval töötamise eest 50% suuremat palka. Sotsiaalministeerium soovib vähendada teie lisatasu riigipühadel ja puhkepäevadel töötamise eest poole võrra. Kas see on õiglane, kui töötaja töötasu väheneb selleks, et vähendada ettevõtte palgakulusid?

4. Praegu peab tööandja riigilt luba küsima, kui ta äriliste raskuste tõttu tahab töötajaid suunata osalise tööajaga tööle või koguni sundpuhkusele. Uus seadus võimaldab tööandjal oma suva järgi vähendada kõigi töötajate palka kolmeks kuuks juhul, kui ta peab kokkulepitud palga maksmist “ebamõistlikult koormavaks”. Kas tööandjale antud võimalus teie palka vähendada suurendab teie turvatunnet?

5. Praegune töölepingu seadus kaitseb rasedaid ning väikelaste vanemaid koondamise ja vallandamise eest eriti tugevasti. Perepoliitika eest vastutava sotsiaalministri Maret Maripuu eelnõu lihtsustab rasedate ja alla 3 aasta vanuste laste vanemate töölt vabastamise korda. Kas selline muutus suurendab noorte vanemate turvatunnet ja innustab neid peret suurendama?

6. Praegune seadus nõuab kirjaliku töölepingu sõlmimist, uue eelnõu kohaselt piisab ka sellest, et tööandja paneb ise töötingimused paberile või saadab töötajale e-posti teel. Kas see, kui mõlema poole allkirjadega kinnitatud kokkulepe teie palga suuruse, töölkäimise aja ja muude töötingimuste kohta kaob ning asendub tööandja meiliga, suurendab teie võimalusi kaitsta töötüli korral oma huve?

7. Praegune töölepingu seadus lubab tähtajalisi töölepinguid sõlmida ainult väga kindlatel tingimustel, sest muidu võib tööandja sundida eriti just noortele ja uutele töötajatele peale lühikesed tähtajalised töölepingud, mille lõppedes võib inimese sentigi hüvitist maksmata tänavale saata. Kui aga inimest jätkuvalt vaja on, siis sõlmitakse temaga uus lühike tähtajaline tööleping. Sotsiaalministeeriumi eelnõu lihtsustab oluliselt tähtajaliste töölepingute sõlmimise korda. Kas see suurendab töötajate kindlustunnet, kui tööandja võib neile peale suruda lühikesi tähtajalisi töölepinguid?

Leheruumi nappuse tõttu pean piirduma ainult seitsme kontrollküsimusega uue töölepingu seaduse eelnõu kohta, aga samasuguseid “rõõmsaid” üllatusi pakub sotsiaalministeeriumi looming igale töötajale veel ja veel.

Ma ei taha lugejale oma arvamust peale suruda. Seepärast loetlen järgnevalt pealkirju, mis ilmusid üleriiklikes ajalehtedes päev pärast uue töölepingu seaduse avalikustamist: “Odavalt töötajatest vabaks”, “Viisteist päeva koondamiseni”, “Seadus, mis kõrvetab töövõtja jalgealust”, “Reformierakond asus tööandjate poolele”, “Uus töölepinguseadus lubaks omanikul töötajaid kergekäeliselt vallandada” jne.

Olen ka ise aastaid olnud väikeettevõtte omanik ja oma nahal kogenud kõiki praeguse töölepingu seaduse häid ja halbu omadusi. Isikliku kogemuse põhjal kinnitan, et praegused tööseadusandluse põhimõtted arvestavad tasakaalukalt nii töötaja kui ka ettevõtja huve. Uus töölepingu seaduse eelnõu ei vii Eestit edasi 21. sajandisse, vaid tagasi 19. sajandi manufaktuuride aega.

Kui sotsiaalministeeriumi inimvaenulik seadus tõesti kehtima hakkaks, siis lahkuvad paljud head töötajad nendesse Euroopa Liidu riikidesse, kus tööseadusandlus pole nii jõhkralt ettevõtjate poole painutatud ning pakub töötajale erinevalt Eestist euroopalikku turvatunnet. Sotsiaaldemokraadina luban aga kindlalt, et see sotsiaalministeeriumi tööõnnetus küll kunagi seaduseks ei saa.

See artikkel ilmus tänases ajalehes Meie Maa.

11.1.08

Järelehüüe Meelis Atonenile

"Hea, et ta ära läheb! Kahju, et mitte piisavalt kaugele!"

Niimoodi kommenteeris ühe nii Reformierakonna kui sotsiaaldemokraatidega konkureeriva erakonna esindaja eilset uudist Meelis Atoneni lahkumise kohta Riigikogust. Rõõmustas ta selle üle, et Atoneni enam Riigikogus pole. Kurvastas aga selle üle, et Atonen jätkab Reformierakonna juhatuses endise aktiivsusega ega kao poliitikast tegelikult kuhugi.

Olen eelpool tsiteeritud poliitikuga täiesti nõus ses osas, et konkurentide jaoks olnuks palju rahulikum ja mugavam, kui veteranpoliitik Atonen oleks järginud teise veteranpoliitiku Liina Tõnissoni eeskuju ning piltlikult öeldes stepsli poliitikaseinast päris välja tõmmanud.

Võrdlus Liina Tõnissoniga ning sõna "veteranpoliitik" kasutamine on minu siiras kompliment Meelis Atonenile.

Hoolimata suurest vanusevahest on Liina ja Meelise tööstaazh Eesti poliitikas täiesti võrreldav. Liina oli 1992. aasta sügisel tööd alustanud Riigikogu liige, aga Meelis alustas samal ajal avalikkuse jaoks nähtamatult tudengina poliitikutööd, mis tegi ta kiiresti professionaalseks poliitikuks.

Üks ajalooline kokkulangevus on neil see, et nad mõlemad on oma karjääri kõrghetkel olnud majandusministrid. Ent paljuski on nad sarnased ka oma iseloomude poolest.

Meelis on ajakirjanike suur lemmik tänu oma konfliktsusele, heale esinemisoskusele ja kompromissitusele. Nende omaduste varju jääb aga üks omadus, mida mina Meelise juures kõige enam hindan. See on soov poliitikas midagi selget ära teha, mitte lihtsalt niisama tiksuda ühest Riigikogu koosseisust teiseni.

Meelisel on oma väga selgelt välja kujunenud väärtushoiakud ja oma agenda või päevakava, mille teostamise nimel ta sihikindlalt ja jõuliselt töötab. Hiljuti kasutasin ühes artiklis mõistet "ajatollah" Reformierakonna maksupoliitika sõnastajate kohta ning Meelis on kindlasti üks neist vähestest ajatollah'dest. Minu maksupoliitilised põhimõtted erinevad Meelise omadest tugevasti, aga ma austan väga seda järjekindlust, millega tema omi kaitseb.

Majandusministrina sai talle saatuslikuks soov murda kiiresti ajalooline praamimonopol. Toona parastati Meelist ülekohtuselt läbikukkumise pärast praamimonopoli murdmisel, kuid tegelikult oli ta väljas õige asja eest ning tema kaotus oli tegelikult saarlaste, hiidlase ja kõigi nende saarte külastajate kaotus.

Lõpetuseks on mul halb uudis kõigi Reformierakonna konkurentide jaoks: tundes Meelis Atoneni ligi 15 aastat olen ma kindel, et ühel hetkel mitte väga kauges tulevikus teeb ta eduka come back'i poliitikasse.

Seniks aga edu tema ärile, sest mida rohkem edukaid ettevõtteid on Eestis, seda suurem on kogu ühiskonna jõukus! See on põhimõte, mida jagavad nii reformikad kui sotsiaaldemokraadid.

7.1.08

Gruusia peidus pool

Reede hommikul viskas Mihhail Saakašvili välisvaatlejatele esinedes nalja: „Kui mina oleksin praegu opositsioonis, siis võidaksin ma presidendivalimistel Saakašvilit väikse vaevaga, sest meie riigis on nii palju sotsiaalprobleeme, mida minu vastu kasutada. Selle asemel on opositsiooni ainus kampaania teema vajadus kukutada mind võimult.”

Tema peamine konkurent, üheksa opositsioonipartei kandidaat Levan Gatšetšiladze võinuks sama hästi väita, et võimul olles alistaks ta opositsiooni väikse vaevaga. Pole raske valimisi võita, kui Saakašvili kasutas võidu tagamiseks riigieelarvest tehtavaid ühekordseid rahalisi toetusi suurtele valijarühmadele sellisel moel nagu seda demokraatlikes riigis ei teha. Enamus meediakanaleid on võimutruud ning ettevõtjad kardavad rahastada opositsiooniparteisid ja on väidetavalt sunnitud rahastama presidendiparteid.

Pilt Gruusiast kallutatud
Eesti pilt Gruusiast on viimastel aastatel olnud ühekülgne. Hästi on teada Rooside revolutsiooni järgsed saavutused: riikluse tugevdamine, majandusruumi korrastamine, kiire areng välis- ja kaitsepoliitikas, edukas võitlus korruptsiooniga politseis ja hariduses. Ent palju vähem on räägitud Gruusia arengu varjukülgedest nagu näiteks demokraatia nõrk areng, õigussüsteemi sõltuvus täitevvõimust või puudulikud sotsiaalreformid.

Vaatlesin presidendivalimisi Tbilisi üle 100 000 elanikuga äärelinnas Samgoris, kus enamik elumaju, koole ja lasteaedu on viimased 15 aastat remontimata ning kilomeetrite kaupa tööstushooneid päris rusudes. Ilmekalt kirjeldab suure linnaosa vaesust asjaolu, et valimisjaoskonnad asusid parema puudumisel kohati mahajäetud lasteaedades või tehastes, kus ühes kitsukeses ruumis hoiti mõnekraadilist temperatuuri burzuika-tüüpi plekkahju küttes. Võite vaid kujutada, et kui selline pilt on pealinnas, siis milline on olukord riigi äärealadel.

Ühes sellistes mahajäetud lasteaias töötanud valimisjaoskonnas võitis opositsiooniliider Gatšetšiladze hoolimata Saakašvili massiivsest valimiskampaaniast kindlalt.

Peaaegu piiramatut võimutäiust nautinud Saakašvili on teinud jõulisi valikuid. Ühelt poolt on mõistetav tema otsus kulutada Gruusia kaitse-eelarvele 15% sisemajanduse kogutoodangust, kuna riik ei suuda kontrollida kogu oma territooriumi ja püüdleb võimalikult kiiresti NATO-sse. Võrreldavas suurusjärgus on ka siseriiklike jõustruktuuride tugevdamiseks tehtud investeeringud. Ent teisalt pole sel juhul ka mõtet imestada, et 300-kroonist pensioni saavad vanurid või töötud ei jaksa enam oodata, millal reformide järjekord nendeni jõuab ning millal riik neist hoolima hakkab.

Lisaks puudulikule sotsiaalpoliitikale on Saakašvili autoritaarne käitumine suutnud riivata järjest suurema osa rahva õiglustunnet. Kõige rängema vea tegi Saakašvili mullu 7. novembril, kui ta andis märulipolitseile käsu ajada Tbilisi kesklinnas laiali opositsiooni meeleavaldus. Seda otsust, mida Saakašvili keeldub tänini avalikult veaks tunnistamast, peab Kaukaasia Uuringutekeskuse andmetel valeks üle 90% grusiinidest.

Kodurahu võit ei too
Saakašvili sõnastas ise ennetähtaegsete presidendi- ja parlamendivalimiste eesmärgina vajaduse tagada senistele reformidel tugev rahva toetus järgmiseks viieks aastaks. Kahjuks ei anna isegi esialgsete andmete kohaselt saavutatud ülekaalukas valimisvõit Saakašvilile senisel moel jätkates töörahu kuigi kauaks.

Saakašvilile näikse olevat õppinud novembrikuistest meeleavaldustest vähemalt ühel moel, lubades oluliselt suuremat tähelepanu pöörata rahva elatustaseme tõstmisele ning sotsiaalpoliitikale.

Ent Gruusia edukaks arenguks on presidendil ja tema parteil veel rohkem vaja mõista, et ilma demokraatia arenguta pole ühiskonna areng jätkusuutlik. Pärast Rooside revolutsiooni on opositsiooni pidevalt marginaliseeritud. Kui 235-kohalises parlamendis on opositsioonil viiendik kohtadest, opositsiooniparteide areng võimude poolt tugevasti pärsitud ning avalikus debatis osalemise võimalused piiratud, siis pole imestada, et opositsioon püüab oma poliitikat teha tänaval. Pole ka imestada, et hoolimata opositsiooni killustatusest ja tugeva positiivse programmi puudumisest lähevad paljud inimesed koos nendega tänavale, sest nad ootavad riigilt suuremat tuge ning praegustelt liidritelt demokraatlikumat riigijuhtimist.

Muidugi on kahetsusväärne opositsiooniparteide otsus kutsuda eilseks Tbilisis kokku meeleavaldus juba enne valimispäeva, rääkimata siis ametlike valimistulemuste selgumist ning võimalik protestide läbiarutamist. See ei ole korrektne käitumine, kahandab opositsiooni enda usaldusväärsust ning tekitab ohtlikke pingeid.

Ent nüüd on otsustamise ja vastutamise kord jälle Mihhail Saakašvili käes. Päev enne valimisi süüdistas Mihhail Saakašvili novembrikuiste meeleavalduste korraldajaid soovis valla päästa uus kodusõda ning lubas vajadusel taas jõudu kasutada. Loodetavasti ei astu Gruusia liider teist korda sama reha peale ning asub pingeid lahendama koostöös, mitte vastasseisus opositsiooniga.
Eesti suured huvid Gruusias
Eesti on viimastel aastatel meie väiksust arvestades panustanud Gruusia arengusse erakordselt palju. Kindlasti on mitme Eesti tipp-poliitiku hea isiklik kontakt Saakašviliga ära hoidnud nii mõnegi Gruusia impulsiivse ja autoritaarse liidri mõtlematu sammu.

Loomulikult oli ja on Eesti huvides see, et Gruusia muutuks demokraatlikuks tugevate julgeolekutagatistega maaks, mille areng on eeskujuks teistele SRÜ rahvastele. Loomulikult peab Eesti ka tulevikus Gruusiat tugevasti ja igakülgselt toetama.

Ent tõelised sõbrad peavad vajadusel ütlema ka ebameeldivat tõtt ning me peame Gruusia liidritele rõhutama, et nende riik peab järk-järgult fassaadidemokraatiast muutuma tõeliseks demokraatiaks. Lisaks peavad Eesti seni Saakašvili-keskseid suhteid Gruusiaga tulevikus tasakaalustama kontaktid opositsiooniliidritega.

Hannes Rumm vaatles OSCE esindajana Gruusia presidendivalimisi.

See lugu ilmus veidi lühendatuna tänases Postimehes.

4.1.08

Saakašvili: usun, et võidan esimeses voorus

"Usun, et võidan presidendivalimised esimeses voorus," kinnitas Gruusia liider Mihhail Saakašvili äsja rahvusvahelistele vaatlejatele Tbilisi hotellis Marriot toimunud briifingul. "Olen kindel ka selles, et me viime läbi ausad ja vabad valimised. Usun, et isegi juhul, kui valimistel tuleb teine voor, siis suudame ka need läbi viia ausalt."

Täna lõppevat valimiskampaaniat nimetas Saakašvili kõige pingelisemaks pärast Rooside revolutsiooni. Ta viitas sellele, et esimest korda on opositsioonil tugev valimiskampaania, kuigi möönis samas, et opositsiooni rahalised võimalused kampaaniat teha on märksa tagasihoidlikumad.

Saakašvili väitel on ta osalenud 2000-l kohtumisel valijatega, millel on kokku osalenud 400 000 inimest. "Varasematel valimistel on Gruusias võitmiseks piisanud 800 000 inimese toetusest, nüüd on ainuüksi minu valimisüritustel osalenud nii palju väga suurt toetust väljendavaid valijaid," rõõmustas ta.

Vastandina oma peamisele konkurendile Levan Gatšetšiladzele pakatas Saakašvili energiast, esines inglise keeles ning vastas prantsuskeelsetele küsimustele soravalt prantsuse keeles. Kohati oli Saakašvili ka silmatorkavalt agressiivne ning väga enesekindel teravatele küsimustele vastates.

Vihane mõttevahetus tekkis Saakašvilil nende Euroopa parlamendiliikmetega, kes uurisid, miks on opositsioonil palju vähem võimalusi valimisreklaamimi ostmiseks ning miks kardavad paljud ärimehed rahaliselt opositsiooni toetada. "Kui ärimehed väidavad, et nad kardavad opositsiooni toetada, siis tõestage seda! Mina seda ei usu!" väitis Saakašvili enesekindlalt.

Ekspresident meenutas, et Gruusias on pärast revolutsiooni olnud kuued valimised, mille rahvusvahelised valijad alati vabadeks ja ausateks tunnistanud. "Ja nüüd väidab opositsioon, et praegused valimised ei ole vabad valimised!" hüüatas Saakašvili. "Opositsioon istub tundide kaupa televisioonistuudios ja kurdab seal, et neid pole vaba juurdepääsu meediale!" ironiseeris ta.

Samas tõrjus ta veenvalt Gruusia võrdlemise Venemaaga. "Ühe minuti jooksul kritiseeritakse mind Gruusia televisioonis rohkem kui Putinit Vene telekanalites viimase viie aasta vältel kokku," kalambuuritses Saakašvili.

Saakašvili jäi enesele kindlaks ka ses osas, et suurt Gruusia ja rahvusvahelise avalikkuse pahameelt tekitanud otsus ajada 7. novembril laiali opositsiooni meeleavaldus, oli õige. "Gruusial on kodusõja kogemus ja need inimesed tahtsid valla päästa uue kodusõja," süüdistas ta opositsiooni. "Me kasutasime meeleavalduse laialiajamiseks sama pisargaasi, mida kasutab Saksa politsei, ja Prantsusmaalt imporditud kummikuule. Seega ei teinud me midagi teisiti kui teiste riikide politseid. Ja kui vaja, siis kasutame jõudu ka tulevikus."

Saakašvili meenutas, et ta ise lühendas oma ametiaega erakorraliste valimiste korraldamisega, sest põhiseaduse kohaselt kehtinuks tema volitused 2009. aasta kevadeni. "Ma otsustasin ise lühendada oma ametiaega, sest järgmised viis aastat on otsustava tähtsusega reformide läbiviimise seisukohalt. Pärast novembrikuiseid meeleavaldusi otsustasime anda inimestele võimaluse valida, kas nad tahavad seniste reformide jätkumist või mitte," selgitas ta.

Saakašvili tugevaim konkurent kahtleb valimiste aususes

Gruusia tugevaim opositsioonikandidaat Levan Gatšetšiladze nägi äsja lõppenud kohtumisel rahvusvaheliste vaatlejatega välja väsinud. Tema kehakeelest ei olnud küll võimalik välja lugeda seda energiat, millega üheksa opositsioonipartei liit lubab Gruusia elu uueks luua.

Järgnevalt olulisemad mõtted tema esinemisest (kuna ta esines gruusia keeles, siis võib topelttõlke tõttu mõne mõtte sisu veidi nihestuda):

„Gruusias on olnud fassaadi-demokraatia. Valitsusel oli hea PR-poliitika, aga mitte hea poliitika riigi ja demokraatia arendamiseks.”

„Kunagi varem pole Gruusias olnud nii palju vange. Kunagi varem pole Gruusia kohtusüsteem olnud nii ebausaldusväärne. Ka telekanalid pole kunagi varem olnud nii tugevasti kallutatud.

Gruusia parlament muudeti president Saakašvili kummitempliks,. Olen ise parlamendi liige, aga ma lõpetasin parlamendi istungitel osalemise, kuna sellel polnud mingit mõtet. Seal ei toimunud mingisugust professionaalset debatti. Kõik see viis suurte meeleavaldusteni novembris.”

Gatšetšiladze kirjeldas pealtvaatajana pikalt politsei vägivalda 7. novembril. Tema väitel on võimupartei kasutanud süstemaatilist terrorit ühinenud opositsiooni kandidaatide vastu, neid on korduvalt pekstud ja ahistatud.

Kõigi opositsioonikandidaatide jaoks on olulisim lubadus asendada Saakašvili ebademokraatlik valitsemine demokraatliku ja õiglase riigikorraldusega.
Pöördudes rahvusvaheliste vaatlejate poole rõhutas Gatšetšiladze, et rahvusvahelise avalikkuse jaoks ei pea prioriteet olema Saakašvili jätkamine presidendina, vaid demokraatia areng Gruusias.

„See oli Gruusia avalikkuse ootus, et meie opositsioonilised erakonnad ühineksid presidendivalimisteks ning me olema valmis tulema võimule ja reaalselt võimu teostama.”

Kommenteerides üht oma põhilist valimislubadust kaotada Gruusias presidendi institutsioon ja muuta Gruusia täielikult parlamentaarseks riigiks, selgitas Gatšetšiladze, et päris loobuda presidendi institutsiooni kavas pole, kuid ühinenud opositsioon tahab presidendi võimutäiust tugevasti piirata.

Kuna opositsioon kavandab homsete valimiste järel suuri meeleavaldusi, siis paluti Gatšetšiladzel öelda, kas ta tunnistab valimistulemusi, kui homsed valimised on vabad ja ausad. „Ma kahtlen, kas homsed valimised on ausad,” vastas Gatšetšiladze. „Meil on selle kohta palju näiteid, konkreetseid fakte valimiseelse aja kohta.”

Samas möönis ta siiski võimalust, et kui homsed valimised tunnistatakse vabadeks ja õiglasteks, siis tunnistab ta nende tulemusi ka kaotajana.

3.1.08

Gruusia presidendivalimistel tuleb teine voor?

Gruusia ülehomsete presidendivalimiste puhul on palju segadust tekitanud asjaolu, et avaliku arvamuse küsitlused on ebausaldusväärsed ja vastuolulised. Mõned neist näitavad riigi senise liidri Mihhail Saakašvili suurt ülekaalu, teised suhteliselt väikest vahet ühinenud opositsiooniparteide kandidaadi Levan Gatšetšiladzega.

Pool tundi tagasi tutvustas Gruusiasse kogunenud välisvaatlejatele oma uuringutulemusi Kaukaasia Uuringutekeskuse piirkondlik juht Hans Gutbrod. Uuringukeskus on Gruusias, Armeenias ja Aserbaidžaanis avaliku arvamuse uuringuid läbi viinud 4 viimast aastat. Gruusias on nende valimi suuruseks 3300 inimest.

Nagu väidab Gutbrod, vastab nende keskuse küsitlusmetoodika peaaegu rahvusvahelistele standarditele hoolimata neis kolmes valitsevast olukorrast. (Kindlasti ei vasta neile näiteks üks Gruusia valitsuse rahastatud uuring, mis kuulutas Saakašvilile suurt võitu juba esimeses ringis, kuna selles küsitluses osalejate puhul pandi kirja vastaja nimi ja telefoninumber ehk et mingisugusest anonüümsusest polnud juttugi.)

Eelmise nädala alguses viis keskus läbi järjekordse uuringu, mille tulemuste põhjal ennustas Gutbrod, et kui valimised viiakse läbi ausalt, siis toimub ka valimiste teine voor, kuna Gatšetšiladze toetus ei jää Saakašvilist eriti palju maha. "Mina usun, et presidendivalimistel tuleb teine voor," kinnitas Gutbrod mulle omavahelises vestluses.

Kahjuks keeldus Gutbrod avaldamast mistahes numbreid, kuna paljud inimesed keeldusid seekord ülipolitiseeritud olukorras nende küsitlusele vastamast ning seetõttu ei pea ta küsitlustulemusi täiesti usaldusväärseks.

Küll oli Gutbrodil mitu halba uudist ekspresident Saakašvili jaoks. Esiteks on Gruusias vaid 3-4% selliseid inimesi, kes kiitsid heaks jõhkra opositsiooni meeleavalduse laialiajamise novembris ning eriolukorra kehtestamise. Sellist käitumist peavad suureks veaks isegi need inimesed, kes on veenunud Saakašvili toetajad.

Teine murelik sõnum Saakašvili ja tema võimupartei jaoks on see, et üle kolmandiku Gruusia kodanikest toetab valimiste järel mõnede opositsiooniparteide korraldatavaid meeleavaldusi juhul, kui Saakašvili võidab valimised esimeses voorus.

Ent presidendivalimisi kõrvale jättes on Gruusias demokraatia arenguks väga head võimalused. Erinevalt Armeeniast ja Aserbaidžaanist on inimesed siin poliitikast väga huvitatud. Kui grusiinidelt küsiti, kas nad on nõus väitega, et valimistel omab kaalu iga hääl, siis nõustus sellega enamik inimesi. Juba oktoobris oli 66% Gruusia kodanikke kindlad, et nad osalevad presidendivalimistel.

"Inimesed võtavad valimisi tõsiselt ja sel on demokraatlikele protsessidele kindlasti väga positiivne mõju," kinnitas Hans Gutbrod Kaukaasia Uuringute keskusest.

P.S. Head uut aastat kõigile lugejatele!