24.12.11

Intervjuu Vaclav Haveliga 11 aastat tagasi

Otsisin Vaclav Haveli matusepäeval üles intervjuu, mille tegin Eesti Päevalehe ajakirjanikuna 11 aastat tagasi Prahas presidendilossis ning panen blogisse üles mõned toonased küsimused-vastused tunni aja pikkusest intervjuust:


Kolmapäeva hommikul kell 11.25 oli Tshehhi presidendil Vaclav Havelil selja taga pingeline tööpäev. Ta oli kohtunud Maailmapanga presidendiga, andnud selle järel pressikonverentsi, kuid saabus siiski ühisele intervjuule Eesti Päevalehe ja Eesti Televisiooni ajakirjanikega sõbraliku ja väga keskendunud vestluspartnerina.



Eestlased tahaksid ennast samastada eelkõige Skandinaaviamaadega, mitte Balti riikidega ja muidugi ei taha me omada midagi ühist Venemaaga. Kuidas kujutavad tshehhid oma tulevast identiteeti ja milliste naabritega tahaksid nemad sarnaneda? 


Ma arvan, et valdav osa meie ühiskonnast tunneb ennast lääne-euroopaliku maailma osana. Aga rääkides tshehhi rahva käitumisest, siis löövad meil traditsiooniliselt ikka ja jälle välja teatud käitumismudelid, mis reedavad veidi ohtlikku provintslikkust. Me oleme päris Euroopa südames, ümbritsetud mägedest ning kõigil mööda Euroopat liikuvatel poliitilistel huvidel ja vaimsetel vooludel on tendents meie juures ristuda. Aga mulle tundub, nagu oleks meil mõnikord tendents sulgeda ennast sellesse katlasse nende mägede vahel ning lasta kõigel meist mööda voolata. Ja mõtelda, et tähtis on see, mis toimub meie hoovikesel ja kui on võimalik, siis mitte teha välja sellest, mis toimub naabri hoovikesel. Selles ma näen teatud ohtu.


Eestlaste jaoks on väga oluline ammutada enesekindlust nendest kaasmaalastest, kes on maailmas läbi löönud. Me rõõmustame nii president Lennart Meri kui helilooja Arvo Pärdi rahvusvahelise tuntuse üle. Kas see on omane ka tshehhidele ning kes on praegu tunnustatuimad tshehhid?

Mul on mulje, et meie riigi kodanikud tunnevad rõõmu iga tshehhi edu üle välismaal, kuigi see on mõnikord vaoshoitud rõõm. Aga ilmselt suurimat rõõmu äratavad meie sportlaste saavutused. See tundub mulle mõnikord isegi liialdatud. Ükskõik kas on tegemist hokimängijate (Jaromir) Jagri, (Dominik) Hasheki, (tennisistide) Martina Navratilova või Ivan Lendliga. Mõnikord mulle tundub, et see rõõm on üle paisutatud. Et see lakkab olemast puhas rõõm kaasmaalase edu üle, hakkab toimima selle edu endale omistamine. See kehtib ka inimeste kohta, kes jääle astudes kukuks kohe pikali, aga Tshehhi koondise võidu puhul MM-il tekib tal tunne, et ta lõi ise kogu maailma jäähokis.


Need inimesed nagu veidi vähendavad kellegi individuaalse saavutuse väärtust ja omistavad selle endale. See oleks nagu üldrahvalik saavutus ja see häirib mind mõnikord.


Tshehhi jalgpalli ja jäähoki meeskonnad mängivad rahvusvahelises konkurentsis tipptasemel. Aga ega te ei näe ohtu, et tänu oma suhteliselt väikesele rahvaarvule, majandusele ja sõjalisele võimekusele võivad Tshehhi ja Eesti tulevikus muutuda riikideks, mis Euroopa Liidu või NATO sees kuuluvad teise või isegi kolmandasse liigasse?


Ma arvan, et see teatud meeleolu sõltub meist endast. Me peame käituma väärikalt ja enesekindlalt, kuid samas tagasihoidlikult. Ja mul on selline tunne, et juba ammu ei hinnata maa tähtsust ainult tema majandusliku tugevuse, suuruse või rahva arvu järgi. On väiksed maad nagu näiteks Holland, mis on Tshehhi Vabariigist väiksem. Aga see on maa, mis on üldiselt austatud ja mida võetakse tõsiselt.


On vaja teatud oskust oma probleeme seletada. Meil on loomulikult probleeme, mis on tundmatud Lääne-Euroopa maadele ja neid on vaja lahti seletada. Aga samal ajal tuleb meil oma arvamusi üldiste asjade kohta välja öelda ja käituda normaalselt. Siis hakatakse ka meisse normaalselt suhtuma. Kui me algusest saati tunneme ennast veidi teisejärgulistena ja vähemväärtuslikena, siis me hakkamegi olema teisejärgulised ja vähemväärtuslikud.


Eesti ühiskonnas on täielik fenomen Jaroslav Hasheki "Shvejk". Kõik üle 30-aastased mehed on seda lugenud ning paljud neist loevad seda ikka ja jälle uuesti. Igas kirjanduses on raamatuid, mis on väga olulised oma kultuuriruumis, kuid ei oma tähendust väljaspool seda. Millega te seletate üle 60-sse keelde tõlgitud "Shvejki" edu? Ja lisaküsimus – mitu korda te ise olete "Shvejki" lugenud?

Noh, erinevalt paljudest teistest olen ma "Shvejki" lugenud noorest peast ainult üks kord. Ma pean seda väga heaks raamatuks, aga mul on selline mulje, et Shvejk on maailma nägemise viis, et see on üks peegel. See on midagi muud ja midagi rohkemat kui konkreetne kuju. See on veidi eksitav, kui räägitakse Shvejki iseloomust, Shvejki mõttelaadist, sellest et me tshehhid oleme Shvejkide rahvas.


Pigem on Shvejk teatud kunstiline trikk. Pange tähele, et me ei tea tema kohta mitte midagi – kui vana ta on, mis perekonnast ta on pärit, me ei tea, kas talle meeldivad naised või mehed. Ta on tegelikult läbipaistmatu kuju. Aga see on kunstiline põhimõte, see pole mingi kindel kuju, mida oleks kirjeldatud nii nagu Balzac kirjeldab oma tegelasi.



Nii Tshehhi kui Eesti rahatähtedel on kujutatud oma rahva kõige väärikamaid esindajaid. Euroopa ühisraha euro kupüüridel kellegi portreesid pole, aga kui teie saaksite valida, milliste eurooplaste pilte sinna trükkida, keda te valiksite? Teisisõnu: keda te peate kõige olulisemateks selle maailmajao väärtuste kujundajaks?


See nimekiri on üsna pikk. Ma alustaksin võibolla Periklese ja Sokratese juurest ja jätkaks Rotterdami Erasmusega. Siis tshehhide kuningas Karl IV, Voltaire, Rousseau, Kant. Kuni nende inimesteni, kes ehitasid pärast sõda ühinenud Euroopa – selliste poliitikute põlvkond nagu olid de Gaulle, Churchill. Ma arvan, et Euroopas on lugematu arv isiksusi, keda võiks julgelt paigutada uue Euroopa rahatähtedele. Aga samas ei tohi unustada, et Euroopa on sünnitanud ka mõned väga ohtlikud isikud.

Toonase intervjuu täisteksti aadress on: http://www.epl.ee/news/melu/vaclav-havel-ei-tohi-tunda-end-teisejargulisena.d?id=50788224

19.12.11

Küsimus Mnemoturniirile hullumeelsusest

Küsisn eile Mnemoturniiris küsimuse Kaljo Kiisa filmi "Hullumeelsus" kohta. Küsimus oli selline – enne äsja Eesti läbi aegade üheks parimaks filmiks tunnistatud "Hullumeelsuse" filmimist 1968. aastal teeskles Kaljo Kiisk Lätis ühes hullumajas arsti ja sanitari, et hullumaja oludega paremini tutvuda. Miks käis Kiisk hullumaja tööga tutvumas Lätis ja mitte Eestis?

Vastuseks tsitaat Kaljo Kiisa äsja ilmunud elulooraamatust: "Alguses olin Tallinnas, kuid seal oli alkoholiravil hulk tuttavaid ja ma ei saanud sammugi astuda ilma, et keegi oleks hüüdnud: Kaljo, kuidas sina siia sattusid?" 

Muidugi vastasid targad mehed selle küsimuse kohe ära, aga loodetavasti oli see üks humoorikamaid kuulajate jaoks.

22.11.11

Riigikogu kaotas viiendas mängus Turba poistele

Riigikogu paljumänginud korvpallimeeskond kaotas täna õhtul 93:108 Turba gümnaasiumi treener Märt Kermoni poistele viiendas omavahelises mängus mitte mänguoskuste puudumise, vaid viletsama võhma tõttu.
Esimese veerandaja võitsime me uhkelt, kuid siis sundis Kermon oma poisid meile kaitses tihedalt kallale ning see kärpis meie mänguvõimalusi tugevasti.

Poolaja võitsime veel 2 punktiga, kuid kui 16-18 aastased poisid teisel poolajal tempo üles kerisid, siis jäid isegi kunagised Eesti noortekoondise mängijad Jüri Ratas ja Ott Lumi hätta, sest kümme aastat ja 10-20 kilo hiljem ei jaksa lihtsalt enam samas tempos liikuda. Mida minut edasi, seda raskem oli meie mäng, ning seda karistamatumalt tormasid platsil ringi 12 Märt Kermoni hoolealust.

Riigikogu meeskond lootis veel noormängija Rainer Vakra tabavate visete peale, kuid Keskerakonna kodanikuühiskonna eestvedaja mõtted liikusid juba homme algava Bakuu-reisi peal ning ründes suutis ta meeskonda aidata, kuid kaitses lasi põlve lubamatult sirgeks.

Mängujärse analüüsi ajal leidsime statistik-mänguri Riho Kanguri abil üles oma nõrgad kohad ning järgmisel mängul enne Turba gümnaasiumi sulgemist loodame taas üle poole nooremaid vastaseid võita, nagu see juhtus kunagises aastate taguses esimeses mõõduvõtmises

3.11.11

Peeter Kreitzbergi mälestuseks

Kõige paremini kirjeldab täna meie hulgast lahkunud Peeter Kreitzbergi tähendust asjaolu, et kui mistahes Eesti ajakirjanik kuulis sõna haridus, siis valis ta koheselt Peetri ja parasjagu ametis oleva haridusministri numbri.

Peetri ja Eesti hariduse vahele võis tõmmata võrdlusmärgi. Haridusministrid tulid ja läksid, aga Peeter oli alati selle valdkonna arvamusliider ja eestkõneleja. Eesti poliitika ja eriti hariduspoliitika kaotasid täna suure ja olulise eeskõneleja.

Tunnen südamest kaasa Peetri elukaaslasele ja tema lastele!

27.9.11

Riigikogu korvpallimeeskond alistas Tori valla tiimi

Riigikogu korvpallimeeskond alistas eile täissaali rahva ees Tori valla meeskonna tulemusega 74:68, kuigi esimesel poolajal jäime halvavasse 15-punktilisse kaotusseisu.

Tori meeskond, mida vedasid vallavanem Mart Vaiksaar ja vallavolikogu esimees Ahti Kukk, alustas mängu väga võidujanuliselt. Ainult 6-liikmelise esindusega Riigikogu mehed ei saanud hakkama maa-ala kaitsega ning lasid torilastel võtta lubamatult palju ründalauapalle ja visata nende arvelt lihtsaid korve.

Ent tasapisi sai Riigikogu esindus maaelu komisjoni esimehe Kalvi Kõva häälekal kaasaelamisel mõõnast üle ning juba esimese poolaja lõpuks oli seis võrdne.

Teisel poolajal näitasid mõlemad meeskonnad väga kõrgetasemelist viskekontserti, kui järjest laoti korvi 6 kolmepunktiviset, mille autoriteks Riigikogu poolt olid Ratas, Vassiljev ja Vakra.

Kuigi verinoor Riigikogu liige Rainer Vakra oli suvel patustanud sportliku rezhiimi vastu, hoidsid eelkõige just tema edukad sooritused parlamendi meeskonda teisel poolajal turvalises eduseisus. Palavikuga platsil olnud Jüri Ratase panus jäi ehk tõve võrra veidi tagasihoidlikumaks, kuid teda asendas väärikalt Riigikogu korvpallitiimi pesamuna Rannar Vassiljevi supersooritus nii kaitses kui rünnakul.

Mängule järgnenud õhtusööki jäi punase niidina läbima mõte, et just selliste sportlike vahenditega muudavad Riigikogu liikmed end inimlikult mõistetavaks tavaliste valijate jaoks.

18.9.11

Küsimus Mnemoturniirile surmanuhtlusest

Tänane Mnemoturniir esitas minu küsimuse, millele targad päris õigesti ei vastanud. Millisel moel viidi Eesti Vabariigis vastavalt 1934. aastal jõustunud Kriminaalkohtupidamise seadustikule täide kurjategijale määratud surmanuhtlus?

Vastus: Kriminaalkohtupidamise seadustiku § 701: Pärast surmamõistetu toomist surmamisruumi avaldab prokuratuuri esindaja temale seadusjõusse astunud kohtuotsuse (...) ja küsib temalt, kas ta soovib, et surmanuhtlus täide saadetakse mürgistamise teel, Selle järel teeb prokuratuuri esindaja korralduse vangistusasutise direktorile surmanuhtluse täitmiseks. Viimase korraldusel annab surmanuhtluse teostaja surmamõistetule tarvitada mürgistusvahendi, kui ta on soovinud surmanuhtluse täidesaatmist mürgistamise teel. Kui surmamõistetu viie minuti jooksul ei ole mürgistamisega lõpetanud oma elu, teostatakse surmanuhtlus poomise teel.


17.9.11

Eesti noored Euroopa vastutustundlikumad

Kujutage ette, et teie emal või isal on vaja minna haiglasse tavalisele plaanilisele opratsioonile, näiteks puusaproteesi paigaldama või südamelõikusele. Haiglas esitatakse teie vanemale ootamatult ultimaatum: enne me teid opilauale ei lase, kui te toote kaasa tõendi selle kohta, et vähemalt üks teie sugulastest või sõpradest on loovutanud 450 millilliitrit verd.

Jahmunud patsienile selgitatakse, et kuna tema operatsiooniga kaasneb verekaotus, siis peab ta ise hoolitsema vajaliku doonorivere olemasolu eest.

Kui eelnevalt kirjeldatud olukord Eestis tegelikult tekiks, siis räägiks kogu meedia sellest esiuudistes ning nõuaks raevukalt patsientide õiguste kaitsmist ebainimliku väljapressimise eest. Ministrid oleksid valitsuse pressikonverentsil kõva rünnaku all ning opositsioon umbusaldaks sotsiaalministrit.

Eelnevalt kirjeldatud olukorda on Eestis raske ette kujutada, aga just niimoodi toimib meditsiinisüsteem Bulgaarias. Kui selles euroliidu riigis pole patsiendil ette näidata tõendit, et keegi on tema heaks verd loovutanud, siis ta opile ei pääsegi. Seetõttu on vereloovutusest kujunenud omaette sissetulekuallikas töötutele, kes ootavad haiglate ümber et korraliku tasu eest väljapääsmatusse olukorda sattunud haige eest verd loovutada. Bulgaaria haiglaid sunnib meie mõistes ebainimlikult käituma asjaolu, et erinevalt Eestist napib neil pidevalt doonoreid.

36 136 head inimest

Eestis on sel sajandil kombeks pidevalt rääkida kodanikuühiskonnast, aga kahjuks on sõnu selle vajalikkusest ikka veel palju rohkem kui tegusid. Doonorlus on üks parimaid näiteid tõelise kodanikutunde olemasolust ning näitab viimastel aastatel kodanikuühiskonna tugevnemist.

Üks Kuku Raadio ajakirjanik meenutas, et veel 5-6 aastat tagasi tuli tal sageli lugeda ette verekeskuse appihüüdeid: vajame ruttu ühe kindla veregrupi verd, sest seda on raskesti haigetel inimestel kohe vaja. Nüüd ta ei mäletagi, millel viimati tuli sellise appikarjega eetrisse minna.

Selle asemel teevad verekeskused ja Doonorite Selts sotsiaalkampaaniad, mis ohutunde tekitamise asemel väärtustavad doonorlust kui elulaadi ning kutsuvad inimesi verd loovutama rõhutades võimalust näidata end omakasupüüdmatult head tegeva inimesena.

Kui 2008 aastal loovutas meil aastas verd 34 063 inimest, siis 2010. aastal juba 36 136. Teiseks on kasvanud püsidoonorite ehk nende inimeste arv, kes käivad verd loovutamas mitu korda aastas. Kahe aastaga on vereloovutuste arv kasvanud 54 843-lt korralt 58 729-ni.

Eriti hea meel on selle üle, et Eestis on doonorid märksa nooremad kui enamuses Euroopa riikides. Eesti suurima, PERH-i verekeskuse doonoritest on 77% nooremad kui 40 eluaastat. Euroopas keskmiselt on 60% doonoreist nooremad kui 40 aastat ning näiteks maailmajao suurimas riigis Saksamaal vaid 55%.
Mullu tõusis Tallinnas just alla 25-aastaste osakaal vereloovutajate osakaal ning paljude noorte jaoks on vereloovutamine muutunud täiskasvanuks saamise ja täieõigusliku ühiskonna liikmeks saamise viisiks. Verd loovutama minnakse esimest korda koos sõprade või klassikaaslastega kohe, kui 18. sünnipäev peetud. Doonorite noorus tähendab, et pole põhjust muretseda vereloovutajate järelkasvu pärast, meie doonorlus on uudissõna kasutades igati kestlik.

Naised on tugevamad

Aasta tagasi käivitasid Eesti Doonorite Selts ja Põhja-Eesti Regionaalhaigla verekeskus doonorite kogukonna Facebook’is, millega on liitunud üle 5300 inimese. Kui ma neilt äsja küsisin, miks nad kulutavad paar korda aastas poolteist-kaks tundi selleks, et taluda süstla veeni pistmist, siis kõlas üks enimlevinud vastusevariant nii: „Mulle see meeldib ning ma tean, et kellegi jaoks on see vajalik. Miks mitte teha väike heategu!“

Et lugu liiga roosiline ei saaks, tuleb lõpetuseks tunnistada, et sooline tasakaal on vereloovutajate hulgas paigast ära. Nii nagu kogu Euroopas on ka Eestis naisi doonorite hulgas märksa rohkem ja seda igas vanuserühmas. Loodetavasti võtavad mehed seda fakti väljakutsena ning näitavad, et nende solidaarsustunne on sama suur ja hirm süstlatorke ees sama väike kui ennevanasti nõrgemaks peetud sool.

See lugu ilmus veidi toimetatult tänases Õhtulehes.

11.9.11

Küsimus Mnemoturniirile, auhinnaks raamat

Täna esitas Mnemoturniir ühe minu küsimuse ning sain selle eest auhinna-raamatu Trotskist.

Milline on Eesti esimene sundventilatsiooniga ehitatud hoone?

Vastus: 1938. aastal valminud ja arhitekt Alar Kotli projekteeritud Vabariigi Presidendi Kantselei hoone Kadriorus, kus taasiseseisvumise järel elab ja töötab ametisolev president.

Eesti esimene ventilatsioonisüsteem tekitas tollase presidendi kantseleiülema Elmar Tambeki mälestuste kohaselt palju peavalu. Ventilatsiooni ehitanud Saksa firma töö tegi kohutavat müra, tõi keldrist köögilõhnad tähtsasse saali ning liiga madala õhu temperatuuri tõttu külmetas president Päts oma kaela ära. Saksamaalt tulid spetsialistid asja uurima ja teatasid pärast mitmepäevast pusimist, et Eesti õhk on nende ventilatsioonisüsteemi jaoks kõlbmatu.

10.9.11

Euroopa kriis ja Eesti erand

Kindlasti on tänavune rahanduskriis kõige tõsisem ummikseis Euroopa Liidus pärast Eesti ühinemist euroliiduga 2004. aastal.

Seetõttu pole imestada, et ajakirjanduses kirjutatakse ja räägitakse Euroopa Liidust tänavu ebatavaliselt palju ning ebatavaliselt mustades värvides. Iganädalaseks on muutunud pealkirjad, mis ennustavad euroala lagunemist ning manavad Euroopa Liidu jõuetust kriisi haldamisel. Ehk nagu tavatsevad juba sajandeid naljatada Ameerika ajakirjanikud: bad news, good news.

Küll on sel taustal üllatav eestlaste kindlalt püsiv usaldus Euroopa Liidu ja selle institutsioonide suhtes. Nii nagu Eesti majandus ja riigi rahandus on võrreldes enamiku teiste Euroopa riikidega väga heas korras, nii erinevad ka eestlaste hoiakud paljude teiste Euroopa rahvaste hoiakust.

Aga nii on juhtunud varemgi. Kümme aastat tagasi sai Eesti kurikuulsaks ainukese endise idabloki riigina, kus enamik inimesi ei pooldanud ühinemist Euroopa Liiduga. Toetuse madalaimal hetkel oli 51% Eesti elanikest ühinemisele vastu ning vaid 36% pooldas seda. Kui toona ei kahelnud suurem osa ida-eurooplastest vajaduses võimalikult kiiresti euroelu elama hakata, siis eestlased olid üllatavalt umbusklikud.

Kaks aastat hiljem toimunud rahvahääletuse ajaks oli rahva hoiak oluliselt muutunud – 67% meie kaaskodanikest hääletas Euroopa Liiduga ühinemise poolt. Erinevalt paljudest saatusekaaslastest on eestlaste toetus Euroopa Liidule püsinud sestsaati kõrgemal kui liitumisotsuse tegemise ajal.

Eesti jaoks oli kindlasti tänavune kõige ajaloolisem sündmus üleminek eurorahale. Kui võrrelda seda näiteks Riigikogu või presidendi valimistega, siis need toimuvad iga 4–5 aasta järel, oma kroonid vahetasime euro vastu pärast 19 aasta pikkust edukat kasutamist.

Kui aasta alguses läks Eesti üle eurorahale, siis oli uue raha usaldajate ja umbusaldajate arv enam-vähem võrdne. Nüüd näitavad avaliku arvamuse küsitlused, et eestlaste kindel enamik on euroraha kasutamisega igapäevaelus harjunud ja selle omaks võtnud. Tänavu mais teostatud Eurobaromeetri uuringu kohaselt pooldas euroraha juba 71% Eesti elanikest. Teine põhjus euroraha omaksvõtmisel on kindlasti see, et pärast eurole üleminekut on Eesti majandusareng olnud kiire ning tööpuudus on märgatavalt vähenenud.

Aeg näitab, kuidas Euroopa Liit ja euroala kriisist välja tulevad. Loodetavasti juhtub sama moodi nagu paljudel kordadel Euroopa Liidu ajaloos varemgi, mil just kriisiolukord sunnib tegema neid otsuseid, mida headel aegadel on ühe või teise huvirühma vastuseisu tõttu edasi lükatud. Väikeriik Eesti jaoks on kindlasti kasulikum tugev ja ühtne Euroopa Liit, kus rahandus ja majandus peavad olema korras mitte ainult paberil, vaid ka tegelikkuses.

See lugu ilmus algselt Euroblogis ja siis Delfis.

26.8.11

Ametlikult uuest ametist:: Euroopa Komisjoni pressiteade

Euroopa Komisjon nimetab ametisse Eesti esinduse uue juhi

1. septembril astub ametisse Euroopa Komisjoni Eesti esinduse uus juht Hannes Rumm. Enne Eesti ühinemist Euroopa Liiduga juhtis Hannes Rumm valitsuse euroteavitust, olles aastatel 2001–2004 riigikantselei Euroopa Liidu infosekretariaadi juhataja.

Hannes Rumm oli tänavu kevadeni Riigikogu liige ning on varem töötanud ettevõtluses ja ajakirjanduses. 1994. aastal lõpetas ta Tartu Ülikooli filosoofiateaduskonna ajakirjanduse erialal. Enne Riigikantselei Euroopa Liidu Infosekretariaadi juhatajaks saamist töötas Hannes Rumm mitme ajakirjandusväljaande juures. 2004. aastal pöördus ta tagasi erasektorisse, asudes ametisse OÜ Media Focus juhatajana. Aastail 2007–2011 kuulus ta Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni liikmena Riigikogusse ning osales põhiseaduskomisjoni ja riigieelarve kontrolli erikomisjoni töös.

2009.–2011. aastal nõustas Hannes Rumm väliseksperdina Armeenia valitsust ELi partnerluspoliitikat tutvustava kommunikatsioonistrateegia väljatöötamisel ning aitas Armeenial ette valmistada ELi teabekeskuse rajamist. Hannes Rumm on olnud Tallinna Linnavolikogu kahe koosseisu liige.

Hannes Rummi laialdased kogemused aitavad Euroopa Komisjoni Eesti esindusel täita keskset rolli Eesti elanike ja meedia teavitamisel ning arendada komisjoni suhteid riigi- ja kohaliku tasandi asutuste ja muude sidusrühmadega.

Taust
Euroopa Komisjonil on esindused igas ELi liikmesriigis. Need esindavad komisjoni kohapeal, teavitades ajakirjandust ja avalikkust komisjoni poliitikast ning vahendades liikmesriigi infot komisjonile.

Euroopa Komisjoni Esindus Eestis
Avalikkussuhete osakond
Tel: 626 4400; 518 0767

5.7.11

Salmike õllesummeriks

Lauluväljakult on läinud
Eesti elu õied
Marje Hansari rõõmuks
kortsuvad seal põied

16.6.11

Välja surev naaber ja Eesti tõehetk. Mis on meie rahvastikuga viimase 10 aastaga juhtunud uudistes ja tegelikkuses?

Astusin mullu ühel kuumal augustiõhtul sisse Jerevani kesklinnas asuvasse supermarketisse, mille uhke nime taga peitub vaeses miljonilinnas tavaline kümne kassaga pood.

Mõningase otsimise järel jõudsin tagasihoidliku õlleriiulini ja jäin viisakalt ootama, sest selle olid ostukäruga blokeerinud kaks meest. Korraga tundus mulle, nagu kuulnuks ma eesti keelt. Astusin paar sammu lähemale ja sattusin pealt kuulma teemal, et kuigi käru on juba kõvas lastis peaks ehk viis pudelit veel võtma.
„See on küll väga sümboolne paik eestlaste kohtamiseks!“ ehmatasin mehi emakeeles nende juttu sekkudes ning sain lisaks Kilikia õllele poest kaasa väärt tutvuse kahe rahvusvahelises ettevõttes töötava Eesti sidespetsiga.

Urmas (42) on tänaseks Jerevanis töötanud juba kaks aastat. Enne seda töötas ta Iraanis ja Usbekistanis ning katkematut välisteenistuse staaži tiksub tal juba üheksas aasta. Kuigi Urmas pole geeniteadlane ega sümfooniaorkestri dirigent, vaid lihtsalt keskharidusega hea töötaja, on amet viinud ta sel sajandil kõigisse maailmajagudesse peale Austraalia.

Välja rändamine ja suremine
Just Urmas meenus mulle paar nädalat tagasi üht jahmatavat uudist kuuldes. Tänavu ei käi käsi hästi meie lõuna- ega põhjanaabritel. Soome valimistel üllatusvõidu saanud põlissoomlaste suuredu häiris kogu rahanduskriisis vaevlevat Euroopat ning uue valitsuse moodustamine kulgeb ebasoomelikult piinarikkalt. Läti presidendi otsus taotleda rahvahääletusel oligarhide kontrolli all oleva Seimi laialisaatmist ja parlamendi kättemaks riigipeale paiskas paari aasta tagusest rahanduskriisist vaevu toibuva lõunanaabri ootamatult uude kriisi.

Üllataval kombel pole Eestis mingit tähelepanu pälvinud asjaolu, et veel valusam põnts tabas Leedut, sest mais toimunud rahvaloenduse esialgstel andmetel on nende elanike arv viimase 10 aastaga kahanenud 430 000 inimese võrra! Kui me oleme aastaid elanud teadmises, et suurima Balti riigi elanikkond on 3,5 miljonit inimest, siis nüüd on naabreid ligi kuuendiku võrra vähem.

„Kahjuks peame tunnistama, et Leedu pole ainult välja rändav rahvas, vaid ka välja surev rahvas,“ kommenteeris loenduse tulemusi kibestunult peaminister Andrius Kubilius.

Kogenud poliitiku nii otsekohese ütlemise üle ei maksa imestada, sest mida tunneksite teie, kui saaksite teada, et meie väikese rahva arv oleks vähenenud vastavalt 100 – 150 000 inimese võrra?

Eesti rahva tõehetk saabub järgmise aasta alguses, mil toimub meie rahvaloendus. Juba oleme ära unustanud selle valusa šoki, mille tekitasid eelmise rahvaloenduse tulemused 2001. aastal, mil nii tavalised inimesed kui rahvastikuteadlased keeldusid algul uskumast, et Eesti elanikkond vähenes pärast taasiseseisvumist 10 aastaga 1,57 miljonilt elanikult 1,37 miljoni elanikuni.

Eelmine ehmatus unus ruttu
Meie üks parimaid rahvastikuteadlasi Kalev Katus väitis toona, et kui rahvaloenduse tulemused näitaksid tõde, siis satuks Eesti Guinessi rekordite raamatusse kõige suurema rahuaegse rahvaarvu vähenemisega mistahes maailma nurgas. “Isegi kui Eestis poleks alates 1989. aastast sündinud ühtegi last, ei oleks rahvastiku vähenemine nii drastiline. Isegi Bosnias pole pärast pikka kodusõda ja suurt põgenikevoolu elanike arv protsentuaalselt nii järsult langenud,” vaidlustas Katus rahvaloenduse tulemused.

Sellegipoolest on eelmisest loendusest saati meie rahvaarv kõigis maailma ametlikes allikates 1,37 miljonit elanikku ning enam ammu ei sea seda algul nii nukrana tundunud numbrit kahtluse alla keegi.

Mõneks aastaks tekitas eelmise rahvaloenduse jahmatav tulemus tugeva ühiskondliku surve rahva püsimajäämise pärast võitlemiseks. Seda võimendasid Aino Järvesoo oma raha eest käivitatud kunstliku viljastamise programm ning Rein Taagepera eestlasi demograafilisse vetsupotti langemisse eest hoiatavad sõnavõtud.

Erakondade vastus valijate suureks paisunud murele oli üksmeelselt käivitatud vanemahüvitise maksmine, millele nii erinevad valitsused kui erakonnad on oma maine parandamiseks ja rahva rahustamisks omistatud suurt mõjut meie sündimuse kasvule.
Mõni aasta läks mööda, avalik surve vaibus ning hüüdjaks hääleks jäid üksikud Rein Taagepera taolised muretsejad, kes püüdsid tulutult teadvustada, et isegi kui sündide arv tõuseb 1000 lapse võrra aastas, siis rahvastiku taastootmiseks on vaja saavutada 22 000 sünni piir. Rääkimata sellest, et kuna Euroopa Liidus ei registreerita inimeste liikumist ühest liikmesriigist teise, siis moonutas meie teadmisi rahva arvu muutumisest ühekülgne statistika.

Oleme lasknud end uinutada pealiskaudsetest statistilistest uudistest ja poliitilisest retoorikast, mis tekitavad alateadliku rahulolutunde. Milleks muretseda, kui mullu oli meil loomulik iive esimest korda üle 20 aasta plussis? Kõlab väga uhkelt, aga tõesti sündis mullu 15 825 last ning tänu vähenenud surmade arvule ületas sündide arv ületas surmade arvu 35 (!) inimese võrra. Kahjuks me ei tea, kui palju näiteks kümme aastat tagasi sündinud lastest on koos vanematega Eestist ära kolinud ning kui hullusti on väljaränna meie rahvastiku arvu räsinud.

Raha viib, kodutunne toob
Leedu ühiskond on pärast rahvaloendust piltikult öeldes nagu täiskiirusel vastu betoonposti sõitnud auto. Loodan väga, et meil läheb paremini, aga kardan, et meie eneseteadvus saab pärast rahvaloenduse tulemuste selgumist jälle valusalt mõlkida. Eurostati äsja avaldatud prognoosi kohaselt väheneb meie rahva arv järgmised 50 aastat, aga see on jälle hoomamatult pikk perspektiiv.

Taasiseseisvumisele järgnenud väljaränne ei ole Eesti ajaloos ju midagi erakordset, selle peamine põhjus on ikka majanduslikud olud. Sada aastat tagasi elas hinnanguliselt üle saja tuhande eestlase Peterburis ja mujal Venemaal, sest seal oli korralikku hästi makstud tööd palju lihtsam leida kui Tallinnas või Tartus.

Muidugi viib ka nüüd eestlasi välismaale peamiselt soov paremini elada, aga selleks, et neid kodus hoida ja tagasi tuua, on lisaks paranevale elujärjele vaja emotsionaalset tõuget, mis kinnitaks inimestele, et nad on koju tegelikult oodatud.
Eurokrati hea elu pealt Eestisse naasnud Vahur Afanasjev kirjeldab oma koju tulemise kogemust raamatus “Minu Brüssel” nii: ”Eesti on vaenulik keskkond nii klimaatilises kui majanduslikus mõttes, aga pärast viieaastast äraolekut on siin elamine kõike muud kui igav.”

Kahjuks ei naase enamus eestlasi kodumaale hoolimata tundest, et neid pole siin kellelegi vaja ning teha pole siin ka õieti midagi.

Mistahes probleemi saab lahendada ainult siis, kui seda teadvustatakse. Rahvastiku tulevik on hirmpika ajalise vinnaga teema ning palju lihtsam on teha dramaatilisi uudiseid viimaste liivlaste väljasuremisest kui terve rahva ohtlikust kidumisest. Eelnevast tulenevalt ongi viimastel kahtede Riigikogu valimiskampaaniate keskmes olnud hoopis muud mured, kuigi just valimiskampaaniad peaksid pakkuma vastuseid ühiskonna kõige olulisematele küsimustele.

Mida kauem inimene välismaal elab, seda sügavamale ta juured ajab ja seda raskem on tal kogu elu kodumaale kolimisega taas ümber korraldada. Järjest uutel Eesti peredel kukub see mõtteline kell, mis näitab, et ära ollakse juba pöördumatult. Muu hulgas lugesin äsja Prantsusmaal ilmunud Katrina Kalda edukast prantsuskeelsest „Eesti romaanist“ välja sõnumi, et kohe pärast taasiseseisvumist Eestist lapsena lahkunud ja nüüdseks kolmekümnendatessse jõudnud põlvkonna jaoks on see kell enamasti juba löönud.

Urmas pakib praegu Jerevanis asju, sest kolib järgmisel kuul perega... Moldovasse. Vastuseks küsimusele, mis ta kodumaale tagasi tooks, järgneb kirglik kiri sellest, et Eestis teeniks mees sama tööd tehes neli-viis korda väiksemat palka. “Ega enne kahe-aastase lapse kooliminekuaega isegi ei mõtle tagasitulemisest, eks näib, mis tollel hetkel saab,” arutleb Urmas. “Olen juba vaikselt hakanud mõtlema kinnisvara soetamisele kuhugi sooja meremaa rannikule, kus võiks ka kunagi pensionipõlve veeta.”

See lugu ilmus tänases Postimehes.

15.6.11

Anekdoot, mis põhjustas kaitseministeeriumi töötajate koondamise

Kui Mart Laar kaitseministeeriumisse tööle läks, toimus tema saabumise puhul meeleolukas banket.
Muu jutu hulgas küsis Laar heatujuliselt: „Kui palju inimesi kaitseministeeriumis õieti töötab?“
Kantsler vastas naljatades: „Kindlasti üle poole.“
Kahjuks ei saanud Laar naljast aru.

6.6.11

Küsimus Mnemoturniirile luulest ja relvadest

Pühapäeval vastasid Mnemoturniiri targad mehed väikse vihje abil ära järgneva küsimuse:

Alates 1901. aastast välja antava Nobeli kirjanduspreemia on pälvinud kaks ühesugust perekonnanime kandvat kirjanikku. Eestis on need luuletajad vähetuntud, kuid nende perekonnanimi on eestlastele hästi tuntud hoopis tänu relvatööstusele. Mis nimi ühendab luuletajaid ja relvatööstust? Selle nime algtähendus märgib loodusnähtust Prantsusmaal.

Vastus: Mistral.

1904. võitis Nobeli kirjandusauhinna prantsuse luuletaja Frédéric Mistral ja 1945. aastal Tšiili luuletaja Gabriela Mistral. Eestlaste jaoks on viimastel aastatel kurikuulsaks saanud Prantsuse lennukikandjad Mistral, mida Venemaa osta soovib.

2.6.11

Küsimus Mnemoturniirile Jüri Jaansonist

Viimases Mnemoturniiris esitasin sellise küsimuse: Pärast hõbemedalivõitu 2004. aasta Ateena olümpiamängudel ütles vaevu jalul seisev Jüri Jaanson ajakirjanikele: „Mul on kolm soovi: duši alla, …, magama.“ Mida tahtis Jaanson pesemise ja magamise vahel kiireks toibumiseks süüa?

Tänu järgnevatele vihjetele vastasid Targad Mehed küsimuse kiiresti ära: Eestis hakati seda toiduainet esimest korda tööstuslikult tootma 1932. aastal. Vajadusel vihjeks – esimene tootja oli endine taksojuht ja jõelaevakapten Evald Rooma.

Vastus: jäätis.

29.5.11

Erast Fandorin Venemaa rahvuskangelaseks

Äsja lõppes Apollo raamatupoes kohtumine tänapäeva Venemaa ühe menukaima kirjaniku Boriss Akuniniga, mille käigus kirjanik korduvalt selgitas, et tahtis oma detektiivromaanide kangelast Erast Fandorinit luues pakkuda venelastele rahvuskangelase kuju.

Akunini sõnul on vene kirjanduse kangelased targad ja toredad, kuid tavaliselt õnnetud. „Vene kirjanduse suured kangelased on sellised, keda lapsed mängida ei taha,“ selgitas Akunin oma mõtet.

Oma jõulise, tahtekindla ja ausa detektiivi Erast Fandorini edu Venemaal seletas kirjanik just sellega, et tema tegelaskuju pakub venelastele selliseid iseloomujooni, mida ühiskonnas ja kirjanduses napib.

„Venemaa intelligendid on head mõtlejad ja rääkijad, aga väga halvad tegijad. Nad oskavad kannatada ja kaotada, aga nad ei oska võita,“ rääkis Akunin, kes oma tegelasi luues püüab just seda omadust vene kirjanduses tasakaalustada.

Huvitav oli Akunini kirjeldus sellest, kuidas ta Erast Fandorini ehk 21. sajandi Sherlock Holmes’i tegelaskuju lõi, laenatas häid omadusi ühelt, teiselt ja kolmandalt vene kirjanduses tuntud tegelaselt nagu näiteks Andrei Bolkonski ning lisades omalt poolt vürtsiks ainult suure armastuse Jaapani ja selle kultuuri vastu.

Peamiselt vene lugejatega rääkides märkis Akunin, et kuigi ta viibib Eestis alles kolmandat päeva, tunduvad eestlased talle sarnanevat jaapanlastega. „Jaapanlaste iseloomus domineerib vaoshoitus, vaoshoitus ja vaoshoitus kuni viimase piirini. Ma ei tea, kuidas seda vene keeles öelda, aga ka eestlastele tundub olevat iseloomulik understatement,“ puukis Akunin meid iseloomustades inglist.

Viimasel hetkel autogrammi küsima tormanud kaitseminister Mart Laar tutvustas end Akuninile tema loomingu suure austajana ning kahetses, et mõni tema parim raamat on veel eestindamata. „Ma soovin, et ka meil oleks samasugune kaitseminister,“ vastas Akunin komplimendile sellise näoga, et oli raske aru saada, kas see oli lihtsalt viisakusvormel või soov, et ka Venemaa kaitseminister tema raamatuid loeks.

26.5.11

Presidendiks laulmine ja üllatav üksindus

2006. aasta 23. septembri keskpäeval oli Tammsaare park elektrit ja rahvast täis. Sinimustvalged lipud lehvisid ja tuhanded toetuskontserdile „Laulame Ilvese presidendiks!“ tulnud inimesed tundsid Tõnis Mägi võimsa lõpuloo ajal selgrooga, et siin ja praegu tehakse ajalugu.

Nurga taga oli Keskerakond vastuseks välja pannud paar raha eest rahvalikke laule esitavat muusikut ning toonud bussidega maalt Arnold Rüütli toetajaid. Tund-poolteist hiljem võitis Ilves valimiskogus napi häälteenamusega ning tema toetajad rõkkasid Estonia ümber.

Jääb üle õhata vaid nii – oh, olid ajad, oh, oli démocratie! Tegelikult sai toonane presidendivalimiste viis sama halastamatut kriitikat nagu kohati praegune. Ammu on ununenud, et 2006. aastal esitasid Arnold Rüütli vastu koondunud erakonnad algul palju presidendikandidaate ja said ajakirjanduses sarjata demokraatia mängimise eest, mis tulemust niikuinii ei too.

Ununenud on seegi, et tugev konkurents ei tähendanud veel demokraatia võidukäiku. Meenutagem vaid, kuidas parteijuhid keelasid keskerakondlastel ja rahvaliitlastel Riigikogus toimunud valimisvoorude ajal hääletussedeleid välja võtta hirmust, et mõned neist annavad Ilvesele juba parlamendis võiduks vajalikud hääled, ning mida sellest arvas parlamendi kõnetoolis reglementi rikkudes, kuid põhiseadust kaitstes kadunud Ülle Aaskivi.

Kui viis aastat tagasi tundus presidendi valimine Riigikogus ilma ühegi vastaskandidaadita (algul Ergmale ja seejärel Ilvesele ei esitatud vastaskandidaate) kättesaamatu unistusena, siis tänavu käsitletakse seda võimalust mitte poliitilise küpsuse, vaid tardumuse märgina.

2006 versus 2011 Sel taustal on põhjus küsida, mis ja miks on muutunud?
2006. aastal toimusid presidendivalimised pool aastat enne Riigikogu valimisi ning olid paratamatult esimeseks vaatuseks võimu ümber jagamisele Riigikogus ja valitsuses. Ka toona ei eristunud erakonnad presidendivalimistel mitte valitsuskoalitsiooni ja opositsiooni piirjoont mööda, vaid uueneva ja avatud (Reformierakond, IRL, sotsiaaldemokraadid) ning suletud ja minevikku vaatava ühiskonna (Keskerakond ja Rahvaliit) eelistajate vahel.

Ilves ja Rüütel kehastasid toona ühiskonda lõhestavaid arusaamu nii, et need need muutusid mõistetavaks ka poliitikakaugele inimesele. Avaliku arvamuse küsitlused näitasid Ilvese selget ülekaalu, kuid valimiskogus olid üleesindatud väikeste omavalitsuste esindajad, kellest suur osa kuulus Rahvaliitu ja Keskerakonda.
2011. aasta presidendivalimistel on olukord paljuski vastupidine.

Presidendivalimised toimuvad pool aastat pärast Riigikogu valimisi, mis loomuldasa maandasid ühiskondlikke pingeid. Esimest korda pärast taasiseseisvumist toetasid valijad kindla häälteenamusega masust hoolimata senise valitsuse jätkumist. Nii kinnitasid valimistulemused mulluse inimarengu aruande järeldust, et suur osa eestlasi eelistab stabiilsust muutustele. Suure tõusu tegid sotsiaaldemokraadid, keda tajuti Keskerakonna asemel uue ja tõelise vastukaaluna valitsusele.

Toetajaid jäid Ilvese taha
Kõik kolm edukat erakonda olid viis aastat tagasi Ilvese toetajad jäid selleks ka tänavu. Mõelgem korraks, mis saanuks siis, kui näiteks IRL oleks eelmisel nädalavahetusel otsustanud, et nemad ei pea Ilvese jätkamist presidendina enam õigeks. Sel juhul tulnuks IRL-il oma valijatele ja avalikkusele selgitada, miks on kadunud nende usaldus viis aastat ametis olnud presidendi vastu.

IRL seda ootuspäraselt ei teinud ning seni ei ole ühtki sisulist põhjust Ilvese vastu esitatud ka avalikus arutelus. Kui mitte arvestada mitmel eri moel sõnastatud soovi, et Ilves pidanuks käituma nagu Lennart Meri. Ilves pole tõesti püüdnud presidendivõimu suurendada ja valitsusele ning Riigikogule vastandudes oma autoriteeti tõsta, vaid on vastavalt valimiseelsele lubadusele riigipea ülesanded ümber sõnastanud viisil, mis tema meelest vastab paremini parlamentaarse põhiseaduse vaimule. Tehes näiteks ettepaneku vähendada põhiseaduses riigipea rolli riigikaitse juhtimisel, mis Põhiseaduse Assamblees 20 aasta taguse pärimuse kohaselt anti presidendile erandkorras hirmust, et kui peaministriks saab Edgar Savisaar, siis saab riigipea piirata valitsuse rolli kaitseväe tegevuse politiseerimisel.

Muidugi võinuks IRL juba iseloomu näitamiseks välja tulla oma partei presidendikandidaadiga, näiteks 2006. aastalgi kandideerinud Ene Ergmaga. Kindlasti oli üheks põhjuseks, miks IRL nii ei käitunud, arusaam, et valimiste lõpptulemus poleks sellest muutunud, ehkki kõrvalproduktina oleksid tänuväärset uudismaterjali saanud ajakirjanikud.

Ühed tõusid, teised vajusid
Seega käitusid Ilvest viis aastat tagasi ja tänavugi toetavad erakonnad igati loogiliselt. Kõige suurema panuse Ilvese tagasivalimiseks Riigikogus andsid need 380 585 Eesti kodanikku, kes märtsis hääletasid Reformierakonna, IRL-i ja sotsiaaldemokraatide poolt.

Küsida saab hoopis teisiti – kuhu on kadunud tugev vastukaal Ilvesele? Eeldan, et ühiskonnas on see märksa tugevam kui Riigikogus või valimiskogus. Kui Ilvest toetavad erakonnad kasvatasid kevadel märgatavalt jõudu, siis kunagine KeRa on päris ära kukkunud. Juba pärast 2009. aasta kohalikke valimisi oli selge, et Ilvese toetajad suurendasid toetust ning KeRa esindus võimalikus valimiskogus vähenes.
Veel tugevam oli see trend tänavu. Rahvaliit kukkus valimiskünnise alla käitumisega, mis mullu meenutas kollektiivset kandideerimist Meie Matsi huumoripreemiale. Nende allakäik algas seejuures just viie aasta tagusest kurikuulsast KeRa lepingust ja sellele järgnenud valimiskaotusest.

Keskerakond sai kevadel soliidse häältesaagi, aga Edgar Savisaar mängis hoolimata 26 kohast Riigikogus oma partei jälle poliitilisse isolatsiooni ning uue asjana ka suurtesse sisetülidesse.

Põhimõtteliselt võib Keskerakond presidendivalimiste abil proovida oma mainet tugeva vastaskandidaadiga välja tulles parandada. Tugevuse all ei mõtle ma kandidaadi taha koondunud häälte arvu Riigikogus, vaid inimest, kelle väärtushinnangud ja olemus vastandub veenvalt Ilvesele ning vastab nende inimeste ootustele, kes praeguse presidendiga rahul pole. Oleks ju õpetlik vaadata Ilvese ja Savisaare teledebatti või teada saada, kuidas suhtub ühiskond Mihhail Stalnuhhini kandideerimisse.

Täiesti kindel on see, et loodus ja poliitika tühja kohta ei salli. Ühe võimalusena sõnastas oivalise ajakirjanduse preemia laureaat Daniel Vaarik Twitteris säutsudes tänavuste valimiste eripära nii: „Toomas Hendrik Ilvese vastaskandidaat peagi tulevatel presidendivalimistel on leitud. Selleks on meedia.”

See lugu ilmus eilses Postimehes.

18.4.11

Anekdoot Veerpalust ja Kanterist


Kuna Tallegg oli dopinguskandaali tõttu sunnitud loobuma reklaamist „Andrus Veerpalu klassikaline ahjukana“, siis lasti lihavõtete eel massiivse reklaamikampaania toel kiirkorras välja järgmine sportlik uudistoode „Gerd Kanteri munad“.

6.4.11

Eesti uuskodanluse diskreetne võlu

Publik Solarise keskuses kasutas eile tänulikult iga võimalust naerda, aga "The Rise and Fall of Estonia" võitis südame sellega, et suutis siduda nii traagikat kui komöödiat. Rääkida ühtaegu tõsimeelselt nii meie minevikutraumadest kui näidata seda, kuidas nende käsitlemine on muutunud juba küüniliselt rutiinseks ühiskonnas, kus valdavaks eesmärgiks on isikliku heaolu nautimine.

Minu jaoks oli etenduse tipp lõpueelne pilt, kus traagilist mälestuspäeva ettekäändeks tuues tormiliselt ja tuimalt õgiti ning viina visati. Etendust näinud inimestele toob selle stseeni kohe silme ette võimas visuaalne kujund, kus Jaak Prints ja Rasmus Kaljujärv ahnelt taldrikust toitu nokivad nagu linnakajakad.

Andestagu Eero Epner, kes võimsa viisiklavastusega on Ojasoo ja Semperi varjus ennast veenvalt tõestanud, ja kes äsja Arteris ametlikele kriitikutele pahaks pani väidetavat Frank Castorfi etenduse ekslikku tsiteerimist, aga see stseen tekitas mul tugeva seose aastakümneid tagasi nähtud Luis Buñueli filmiga "Kodanluse diskreetne võlu".

Tolle filmi lõpustseenis vedelevad pidulaua ümber terroristide ohvriks langenud kodanlaste laibad, kui korraga kerkib lina alt käsi, millega õigel ajal surma eest laualina alla peitu pugenud tegelane kobab oma taldrikult söömata jäänud ahvatlevat pala.

Kui NO lubab, siis saab ETV selle etenduse parematest stseenidest kokku panna pooletunnise aastalõpusaate, mis on palju vaimukam ja diibim kui erinevate telekoomikute mitmeaastased ponnistused kokku. Aga seda NO muidugi ei tee ning samuti ei riski ETV aasta viimastel tundidel nii suure osa publiku tõekspidamisi lihtsalt solvata.

3.4.11

Auhinnatud küsimus Mnemoturniirile

Esitasin täna Mnemoturniiris tarkadele meestele sellise küsimuse:

USA presidendi Barack Obama vanemad Stanley Ann Dunham ja Barack Obama seenior tutvusid 1960. aastal Havai Ülikoolis. Obama vanemad kohtusid Havail sellise eriala kursusel, mida õpetati ja õpetatakse tänapäevani ka Eestis. Mis eriala viis kokku Barack Obama vanemad?

Pärast mõningast arutelu ja saatejuhi suunavaid viiteid pakuti vastuseks hispaania keel. Õige vastus on küll keel, aga siiski vene keel. Meeldiva üllatusena sain küsimuse eest auhinnaks Tallinna ajalooliste kaartide kogu, ehkki mulle endale tundus huvitavaim küsimus, millest selgus, et üks Rooma paavst oli nii kirglik kärbestevihkaja, et kandis oma ametirüü all kärbsepiitsa ja nüpeldas vastikuid tiivulisi igal võimalusel.

20.3.11

Valikud on tehtud, aga millised?

Kaks nädalat enne riigikogu valimisi ütles kogenud reformierakondlane eravestluses tänavuse valimiskampaania kohta, et seekord otsustas tema partei loota erakonna edukale esinemisele masu ajal ja eurole üleminekul ning teha vaoshoitud reklaamikampaania.

Parajasti näitasid küsitlused IRL-ile populaarsuse tõusu ning oravaparteile ootamatult kasinat tulemust. Reformierakondlane suhtus oma partei käitumisse kriitiliselt ja ennustas: „Me saame selle eest karistada. IRL on seekord korranud meie varasemate valimiste võtet, tulnud turule mitme poliitilise tootega, mida müüakse reklaamides kindlatele sihtrühmadele, ning see toob neile edu.”

Tagantjärele on äsja lõppenud valimised pälvinud kiidusõnu selle eest, et need olid ebatavaliselt asjalikud ning keskenduti sisulistele aruteludele. Tõsi ta on, et tavatult tegusad olid tänavu mitmed kodanikuühendused, kes arutelusid korraldasid, valimisprogramme vaagisid ja poliitikuid rahva ette esinema kutsusid. Nagu seegi, et masu sundis erakondi ajakirjan­duse suureks kurvastuseks reklaamiraha kokku hoidma, on ju reklaam enamiku ajakirjanduse peamine sissetulekuallikas.

Küll olen ma tükk maad pessimistli­kum selles, kui sügavale asja tuumani neis aruteludes jõuti ning kui hea pildi legendaarne tädi Maali oma valiku tegelikust olemusest sai. Pigem julgen arvata, et alles valitsuse moodustamiseks Reformierakonna ja IRL-i alanud kõnelustel saab suuresti selgeks see, mida valitsusparteide mitmed loosungid tegelikult tähendavad ning kui palju need riigile maksma lähevad.

Ilus uudissõna
Võtame ühe lihtsa näite. Mäletame ju kõik teleekraanilt naeratavaid IRL-i poliitikuid, kes lubasid valijate soove arvestades kehtestada emapensioni. „Emapension” on samasugune üldist poolehoidu tekitav uudissõna nagu kunagi „emapalk”. Kellel võiks midagi olla selle vastu, et riik emade panust ühiskonda rahaga praegusest rohkem väärtustab?

Ometi olen kindel, et valitsuskõne­lustel kritiseerib Reformierakond ideed praegu suletud uste taga tõsiselt ja põhjendatult. Esiteks on pärast valimisi vaja ausalt läbi arvutada, kui palju IRL-i emapensioni kehtestamine maksab ning mille arvelt see raha tuleb, sest mõlemad paremparteid on lubanud riigieelarvet tasakaalustada ning maksukoormust ehk riigi tulusid koguni vähendada. Üldarusaadava seaduseelnõu keeles pole IRL sümpaatset valimisloosungit seni lahti kirjutada suutnud või tahtnud, nii on ka selle maksumust raske hinnata.

Teiseks on ühiskonnas läbi arutamata, millistele emadele ja miks Eestis praegu kõige rohkem riigi rahatuge vaja läheb. Tänu vanemapalgale on Eesti emal (või isal) võimalik ebatavaliselt pikalt kodus olla ja riigi suure toetusega oma lapse esimese pooleteise aasta eest hoolt kanda.

Samas saavad enne 1999. aastat pensionile läinud naised (või täpsemini üks vanem igast perest poolte kokkuleppel) praegugi lisapensioni laste kasvatamise eest. Eestiski kasutusel olev õiglane euroopalik tava mitte teha vahet naiste ja meeste vahel on ka siin oluline. Ehk kui juba rääkida emapensionist, tuleb rääkida ka isapensionist.

Kahjuks keskenduti valimiskampaanias ideede heade ja halbade külgede arvustamisele, kuid puudu jäi tervikpildist, mis aidanuks valijatel otsustada, kellele ja miks on riigi abi eelkõige vaja.

Oluline on küsida, mis on suurema lapsetoetuse või emapensioni eesmärk. Kui eesmärk on suurendada sündimust, siis on rumal loota, et 20–30-aastaseid naisi motiveerib rohkem sünnitama laste arvust sõltuvusse seatud pension. Selles eas inimeste jaoks on pension ebareaalselt kaugel ning igapäevane toimetulek laste kasvatamisel ja riigi abi selleks on palju olulisemad.

Tunnustus tagantjärele
Sotsiaaldemokraadid on seisukohal, et emad ja meie pered vajavad riigi rahatunnustust eelkõige ajal, mil nad lapsi kasvatavad. See on palju olulisem, kui teha seda tagantjärele tunnustusena siis, kui ema või isa on juba pensionile läinud.

Kui eesmärk on väärtustada emade panust tagantjärele, on riigil ehk mõttekam maksta emade eest suuremat sotsiaalkindlustusmaksu. Nii nägi 2007. aastal sõlmitud valitsusliidu lepe sotsiaaldemokraatide ettepanekul ette seaduseparandust, mis oleks kohustanud riiki tasuma kuni lapse kolmeaastaseks saamiseni täiendavalt pensionikindlustusse summa, mis oleks võrdsustanud kodus oleva vanema tulu Eesti keskmisega. (Seegi hea idee jäi masu ohvriks.) Sest see on aeg, millal vanematel endil on perekondlike kohustuste tõttu teenimine keerukam. See eeldab muidugi riigilt lisaraha, aga meie pensionisüsteem on praegu niikuinii miinuses ja riik peab selle vahe kinni maksma, kuid ajal, mil täiendava sotsiaalmaksu võrra suuremat pensionit saavad vanemad pensionile lähevad, on pensionikindlustussüsteem puudujäägist välja tulnud.

Seega on valimiskampaanias tutvutud üksikute toredate ideedega, kuid tervikpilti sellest, kuidas muuta meie sotsiaalpoliitikat nii, et see väärtustaks lapsi kasvatavaid vanemaid ning teadvustaks tegelikud otsustuskohad, kahjuks polnud. Nii tuleb oodata, mida toovad kõnelused valitsusliidu leppe sisu üle. Hea on see, et erinevalt 2007. aastast, mil valitsusparteidel oli tänu majanduskasvule ja riigi tulude kiirele kasvule meri põlvini, ollakse tänavu märksa kainemad, ning loodetavasti kajastub see kõneluste tulemuses.

Artikkel ilmus äsja Õpetajate Lehes.

5.3.11

Täiesti konfliktivaba valimiskampaania

Eesti rikub sel aastal rahvusvaheliselt üldtunnustatud põhitõde, et mistahes valimiskampaanias võidab see erakond, mis suudab sõnastada endale kasulikult valimiste keskse küsimuse.

Asi on lihtsalt selles, et esimest korda pärast taasiseseisvumist pole Riigikogu valimistel tänavu üldse mingit keskset teemat ega konflikti. Iga erakond püüab reklaami tehes võimendada oma valimislubadusi, aga mingit ühtselt tajutavat ning kogu ühiskonda elektriseerivat keskset valimisteemat seekord pole ega tule.

Meenutame korraks ajalugu. 1992. aastal lõid noored isamaalased platsi endistest puhtaks. Kolm aastat hiljem võtsid „endised“ avalikkuse silmis läbi kukkunud noortelt isamaalastelt magusa revanši. Mõlemal korral elasid inimesed valimistele ühel või teisel poolel kirglikult kaasa.

1999. aastal lõhestas Eestit vastandumine selle pärast, kas lõplikult ära kukkunud Koonderakonna asemele võtab võimu Keskerakond või demokraatlik kolmikliit (Isamaa, Reformierakond, sotsiaaldemokraadid). 2003. aasta valimiste põhiküsimuseks konstrueerisid Res Publica poliittehnoloogid kõva käega uustulnukate vastandumise kõigile vanadele erakondadele.

2007. aastal võitsid Reformierakonna poliittehnoloogid, kes tekitasid valimiste võtmeküsimuseks pronkssõduri teisaldamise ehk lõid teadlikult Eestis enneolematult tugeva rahvusliku polariseerumise. Sellise valimiskampaania tulemuseks olid seni esimesed ja loodetavasti ka viimased tänavarahutused ning valus tagasilöök Eesti rahvusvaheliselt heale nimele.

Valimised nagu hällilaul
Eelnevate valimiste kirgede taustal mõjub tänavune valimiskampaania nagu uinutav hällilaul.

Kindlasti ei ole enneolematult uimane ja ühtse tähelepanu keskmeta valimiskampaania juhuslik. Eelkõige on kampaania uimane tänu Reformierakonnale ja Keskerakonnale. Reformierakond enam ei taha ja Keskerakond enam ei suuda sõjakat valimiskampaaniat teha.

Kuna kõik küsitlused näitavad juba pikka aega Reformierakonnale turvalist edumaad konkurentide ees, siis võtsidki oravad seekord oma valimisstrateegiaks edu hoidmise. Seetõttu lubavadki nad riigitüüri täpselt samal kursil hoida ning väldivad mistahes konflikte, kuigi Reformierakonna poliittehnoloogid on Eestis kõige osavamad neid teadlikult esile kutsuma.

Keskerakond pole valimistel olnud kunagi nii väsinud ja sisutu nagu tänavu. Savisaar rajas kogu oma valimisstrateegia masu ajal valitsusele vastandumisele, lootes Keskerakonna häälteks muuta elus haiget saanud inimeste rahulolematuse. Paraku sai valitsus masuga kõvasti üle Euroopa keskmise hästi hakkama ning Keskerakonna tülinorimine on vähendanud mitte valitsuse, vaid Keskerakonna enda toetust. Rääkimata sellest, et pankrotiohus erakonna jõuetut valimiskampaaniat poleks üldse, kui selleks ei kasutataks Tallinna maksumaksja raha.

IRL positsioneeris end tänavuses kampaanias Reformierakonna varju. Kõige ilmekamalt toob nende altmineku välja sloganite sisuline kokkulangevus („Võid kindel olla“ ja „Sinu kindel võit“), mis mängib suurema valitsuspartei kasuks. Teisalt on Reformierakonna passiivsus seekord aidanud IRL-i sõnumitel paremini silma paista.

Stressivaba pole hea
Samal põhjusel on selge tähelepanu keskmeta kampaaniast on veidi võitnud sotsiaaldemokraadid, kellele arvamusküsitlused näitavad pärast Keskerakonna ära vajumist vaikset, kuid kindlat tõusu.

Erinevalt 100% suhkruvabast toiduainest pole 100% stressivaba valimiskampaania üldse tervislik. Muidugi võib rõõmustada selle üle, et enam ei ohverdata valimisedu nimel ühiskonna turvalisust ega manipuleerita valijatega nii küüniliselt nagu paaril varasemal korral.

Kahjuks tähendab sisulise mõttevahetuseta möödunud valimiskampaania seda, et inimesed ei mõtle Eesti jaoks strateegiliselt olulisi arengusuundi läbi. Valimiste eelne aeg aga just selleks ju ongi, et teadvustada erinevate ühiskonnarühmade vahelised arusaamad, mida kehastavad erakonnad.

Pärast tänavust valimiskampaaniat hakkavad mõned parteid moodustama järgmist valitsust, aga küsimusele, miks nad seda või teist teevad, hakkavad valijad tänu uimasele valimiskampaaniale mõtlema alles siis, kui oma volitus riiklike otsuste tegemiseks on järgmiseks neljaks aastaks juba käest antud.

27.2.11

Mõte hiidlastele: üle-mere-maraton

Reedel üle Euroopa pikima jäätee Rohukülast Sarvele sõites nägin mitmeid suusatajaid mõnuga merd mööda rühkimas. Muidugi on palju põnevam suusatada mööda merejääd kui maad, sest nii haruldast lõbu ei saa peale hiidlaste endale suurt keegi lubada.

Suusatajaid kadestades liikus mõte küsimuseni, et miks hiidlased oma looduslikku eelist ära ei kasuta ega korralda Heltermaa-Rohuküla vahelist suusamaratoni? Näiteks nii, et tugevamad suusatajad sõidaksid korraga edasi-tagasi täispika maratonimaa, tagasihoidlikuma tempoga tervisesportlased aga laupäeval ühe ja pühapäeval teise otsa. Hiiumaa majutuspaikade omanikele meeldiks selline asi väga.

Kuuldavasti on mõni Euroopa meediakanal 23-kilomeetrisest jääteest haisu ninna saanud ning juba homme filmivat seda ilmaimet õhust üks Saksamaa telekanal. Eks ta kõlab uskumatult ning huvitekitavalt küll, et merejääd mööda saab autoga sõita palju pikema maa kui Rootsit ja Taanit lahutavat Öresundi silda ületades.

Kui jäätee juba autosid kannab ja Hiiumaale tähelepanu tõmbab, miks siis mitte siis seda võimalust tervisespordi ja turismi edendamiseks ära kasutada?

Ebatavalise suusamatka mõte oleks esiteks pakkuda mandrieestlastele meeldiv võimalus oma tervisespordiharrastusega Hiiumaad väisata, sest saare turismitalud seisavad talvel tühjalt. (Hiidlased seda muidugi ei usu, aga mõni aasta tagasi tunnistas mulle üks pensionieelikust kolleeg, et ta on ära käinud isegi Lõuna-Ameerikas, aga vaat Hiiumaale pole tema jalg veel kordagi saanud.)

Teine eesmärk oleks ebatavalise suusamaratoni abil teadvustada Hiiumaa eripära kodust kaugemal. Euroopas püütakse ju igasuguste spordivõistlustega endale tähelepanu tõmmata. Saksamaal korraldatakse maratonijooksu, mis toimub vanas kaevanduses maa all. Mõni omavalitsus korraldab naisekandmise, teine kanamuna viskamise maailmameistrivõistlusi. Päris ehe suusasõit üle pika merejää oleks sel taustal erilise kõrvalmaitsega tervisespordiüritus, millel osalemise eest oleksid paljud suusatajad, kes üha uusi ja põnevaid suusaradu otsivad, nõus kopsaka stardiraha maksma.

Muidugi ei lase ilm ülemeresõitmist korraldada igal aastal teha ning merejääle ei saa Tartu maratoni massi lasta. Aga seda eksklusiivsem ja ahvatlevam osalemisvõimalus on, kui merejääle ei pääse igal aastal ning osalejate arv on turvalisuse pärast piiratud.

Ebatavalise suusasõidu abil saab Hiiumaad tutvustada end inimsõbraliku ja puhta loodusega paigana, kuhu tasub tulla neil inimestel, kes lõõgastumiseks ei vaja ööklubisid ja stripibaare, vaid turvalisi jalgrattateid ühest kaunist rannast teise väntamiseks, ning kel meeldib elada suurte spade asemel omaette olemist pakkuvates turismitaludes.

Mulle tundub, et mõte üle-mere-maratonist kannab ja loodetavasti kannab järgmisel aastal ka merejää. Ehk võtavad hiidlased asja siis ette ja teevad ebatavalise suusasõidu ära, olgu selle eestvedajaks turismiedendajad, Kalev Kotkas, mõni omavalitsus või spordiselts.

24.2.11

Karmilt kaunis oma riigi sünnipäevahommik, välja arvatud Ene Ergma valimispropaganda

Toompea lossi hoov oli hommikul 7.33 meeldivalt rahvast täis ning lipuheiskamise tseremoonia läks hoolimata 22-kraadisest pakasest meeleolukalt.

Nagu ütles pärast esimenemist meeskoori dirigent omadele: "Mehed, aitäh teile! Me tegime selle asja ilusasti ära!" Minu meelest võib neid sõnu laiendada kõigile osalejatele, kes krõbeda ilmaga varahommikul välja tulid.

Peotuju parandas kindlasti asjaolu, et Riigikogu esimehe Ene Ergma maitselagedalt valimispropagandistlik kõne Toompea lossi hoovi kogunejateni ei kostnud, sest tema kõne ajal ei hakanud mikrofon tööle.

Küll nägid kõik televaatajad, kuidas Ergma rikkus kirjutamata tava, et riigi sünnipäeva ei tohi kasutada valimiseelse kihutustöö tegemiseks. IRLi kontor oli Ergmale kõnesse kirjutanud mõtted, mil oma riigi aastapäevaga mingit pistmist pole: "Selle vastu ei aita ka astmeline tulumaks, mis pole rohi madala haridustaseme vastu. /.../ 6. märtsil on parlamendivalimised. Juba täna paari tunni pärast on võimalik elektrooniliselt oma hääl anda. Valida tuleb maailmavaadete vahel, kus on esindatud nii ümberjagajad, kui ka hariduse ja majanduse edendamisele panustajad."

Jõudu Marek Reinaasile, kelle valvas silm jälgib hea valimistava rikkumisi, selle kaasusega tegelemiseks, kus parlamendi juht korrutab pidupäevakõnes oma partei valimisloosungeid.

Ilm oli ikka nii külm, et kui EÜSi ja teiste tudengiorganisatsioonidega pärast Stenbocki maja juures peaministri tervitamist kaks tundi hiljem vabadussamba juures pärgi pandi, siis tekkis tunne, nagu seisaks pakase käes paljajalu. Nooremad ja tugevama tervisega mehed võitlesid külma vastu pudelist peaministri kingitud Valget viina rüübates, nõrgamad isendid kannatasid hambad ristis ja lubasid ilma marataonivarustuseta järgmisel korral peole mitte tulla.

23.2.11

Võitsime üllatavalt kindlalt erakondade mälumängu

Täna eetris olnud ETV erakondade mälumäng õnnestus meil Sveni ja Barbiga üllatavalt pika puuga kinni panna, sest konkurendid kaotasid punkte päris lihtsate küsimuste peale.

Selles mängus piisas konkurentidega vahe suureks vedamiseks juba sellest, kui teadsid, kes on kaksivennad Piusid või kolmikud Purid.

Tagantjärgi olen kõige uhkem selle üle, et ainsana suutsime välja mõelda luuletuse "Suitsupääsuke" autori Kalju Lepiku, kuigi keegi meist polnud seda luuletust lugenud. Kuigi ega meile ka kirjanik Jaan Pehki osalemine Eurovisioonis kellelegi meenunud, aga suutsime ta võimalike variantide seast välja tuletada.

Eraldi kiidan Sven Mikserit, kes ainsa parlamendipartei esimehena tuli julgelt mängu ning näitas kiiret taipu. Sven nokkis välkkiirelt ära näiteks selle, et 1984. aastal tulid Moskva spordiajakirjanikud Tallinnasse selleks, et vaadata siin Soome telekast Los Angelese olümpiamänge, mida N Liit kramplikult boikoteeris.

Barbi tõi kindlalt ära punktid Johannes Voldemar Veski eest ajal, kui enamus konkurente pakkus Aavikut.

ETV tegijad proovisid mängu jube põnevaks ajada, aga kui nende eesmärk oli omaaegset Mõigu KEKi panna, siis võinuks lasta küsimused koostada mõnel päris mälumängijal, saade saanuks ühtlasem ja vaatajale paremini jälgitav.

Täna selgub ETVs Eesti kõige targem erakond

Kas Sven Mikser on tõesti nii tark nagu paistab? Mida on talle vastu panna Rein Langil ja Marko Mihkelsonil?

See selgub tänu õhtul, kui ETV selgitab mälumängus välja Eesti kõige targema erakonna.

Loodetavasti piirdub ETV oma üha tugevnevas ensv-nostalgias Mõigu KEKi laadis mälumängu korraldamisega ega sunni Riigikokku kandideerijaid järgmine kord VTK mitmevõistlust tegema.

21.2.11

Kuidas ma Õhtulehega ebaviisakalt käitusin

Tänasest Õhtulehest jääb mulje, et solvasin Eesti ühe menukaima lehe lugejaid jättes vastamata lehe küsimusele Riigikogu viimase nelja aasta töö kohta.
Viisaka inimesena vastan ma ikka kõigile avalikele arupärimistele ning vastasin ka ajakirjanik Marius Suviste e-kirjale. Eksiarvamuste vältimiseks avaldan siinkohal lühikese kirjavahetuse:

Tervitus!
Riigikogu XI koosseis lõpetab varsti, andes teed järgmisele koosseisule.
Seoses sellega küsime igalt rahvasaadikult:
"Mida te peate oma suurimaks ebaõnnestumiseks Riigikogu XI koosseisu liikmena?".
Palun vasta lühidalt, ühe lausega. Ootan vastust nädala jooksul.
Lugupidamisega
jõudu ning vaprust soovides
Maarius Suviste
Õhtulehest

Tere, Marius,
ei hakka Sinu küsimusele vastama, sest sellest õhkub ühemõttelist soovi kogu Riigikogu tööd halvustada näidates seda läbikukkumiste jadana. Kui küsimus olnuks tasakaalus - õnnestumised ja ebaõnnestumised - siis saanuksid minult vastuse.
Kuna Su soov on aga lihtsalt Riigikogule lõpetuseks nätakas ära panna, siis tee seda palun ilma minu kaasabita,
jõudu ning mõistust soovides
Hannes Rumm

16.2.11

Barbi ja seks, riik ja seks, krimi ja seks

Nii vinge pealkirja sain kohe kokku avades Mart Juure lemmiknaise ja kogu Eesti ainsa valvefeministi Barbi Pilvre äsjailmunud raamatu "Minu võitlused".

Väga hea pealkirja tunnus on kollase ajakirjanduse tava kohaselt see, et tiitel meelitab publiku lugema, kuid ei oma midagi ühist teksti sisuga. Minu puhul on blogikande pealkirjas omalt poolt loodud vaid pealkirja esimene osa, ning seegi sisuga kooskõlas, järgmised kaks on Barbi ise kirja pannud ning alustab nendega koguni oma raamatu alapeatükke.

Barbi raamatut lugedes ei saa lahti tundest, et Barbi on Holodomor Volga kõrval üks meie paremaid seksiteoreetikuid. Või vähemalt arusaamast, et autor teab, et seks müüb, ja kasutab seda ka oma toodangu müügiks.

Barbi ise läks tsipa turri, kui pidasin üleeile tema raamatut kogemata feministlikuks, sest tegelikult tegeleb enamus teosest tõesti kodanikuühiskonna, riigi ja selle sümbolite (Toomas + Evelin = EW), meedia ja ökoga.

Kuna ma ei taha lugejate tekstiavastamise naudingut kahandada, siis piirdun Riigikogu ja presidendi valimiste eel ainult Barbi P. tsitaadiga leheküljelt 40, mis müüb raamatut mühinal: "Riik ja seks on Eestis seni tõesti lahus olnud. Kuid et me oleme paljudes asjades maailmast tsükli võrra maas, siis ehk üllatab meid varsti mõni juhtiv poliitik maineka seltsidaami käevangus?"

Ning küsin omalt poolt Barbi 2008. aasta teksti peale: kallis Barbi, me oleme juba näinud juhtivaid daame (Carmen Kass) pooljuhtivate meespoliitikute (Urmas Reinsalu) käevangus. Järgmine presidendi vastuvõtt on juba järgmisel nädalal, ehk näeb rahvas seekord riigi ja seksi kooskõla seekord lõpuks ometi selles, et mõni kutsutud mees oma samasoolise elukaaslase käevangu võtab?

Vaat selline julgustükk senistelt kapisolijatelt tekitaks vahetult enne valimise tõelise keskse teema, mille järele senine valimiskampaania nutab nagu Argentiina oma esileedi järele.

P.S. Barbi tõestas sel nädalal, et on üks Eesti targemaid naisi. Kes ei usu, vaadaku järgmisel nädalal ETV-st erakondade vahelist mälumängu.

9.2.11

Ilus mälumängu küsimus tänasest Jüri mängust

Ilus mälumängu küsimus tänasest Jüri mängust: Miks koliti 1979. aastal kiirkorras von Stackelbergidele kuulunud Väike-Rõude mõisast, mis kunagi oli Läänemaa pärl, kiirkorras välja kolhoosi ühiselamu elanikud?

Algul panime Tallinna tiimiga (Arko Olesk, Eda Post, Hannes Palang) kirja töövariandi majavamm. Siis tulime selle küsimuse juurde tagasi ja saime aru, et see on liiga lihtne vastus. Siis meenutasime, mis 79. aastal toimus - Afganistani sõda, valmistumine OM-regatiks jne. No ei löö kella! Hannesele meenus ootamatult, et millalgi umbes samal ajal filmiti Eestis legendaarse nõukogude Sherlock Holmes'i Baskerville'ide koera seeria. Mille peale keegi vaidles vastu, et Baskerville'ide mõisa ju ei põletatud.

Siit edasi turgatas mul. et 1980 või 1981. linastus Mark Soosaare mängufilm "Jõulud Vigalas" just mõisade põletamise ajast 1905. aastal. Lõpuks selgus, et õige vastus oligi: Väike-Rõude mõis põletati Soosaare filmi linastamise käigus.

Kokkuvõttes üles ja alla käinud mängule tasuks järjekordne kolmas koht, mis mängu kõrget taset arvestades on hea tulemus, kuigi ka eelmisel korral saime sama tulemuse ning hing ihkab ikka kõrgemale.

Poliitikutele oma kutsestandardid

Kuna poliitikast on Eestis juba ammuilma saanud täiesti eraldiseisev elukutse, siis on meil hädavajalik kehtestada poliitikutele samasugused kutsestandardid nagu Kutsekoda on need kehtestanud näiteks ehituses, hariduses, metsanduses, teeninduses, inseneerias ja paljudel teisel aladel.

Tõendusmaterjali poliitika muutumisest professiooniks pole vaja palju tuua, piisab poliitbroilerite mainimisest, kelle esimene põlvkond on juba jõudnud kuldsesse keskikka ilma elus ühtegi päeva päris tööd tegemata. Keskerakonna juhtimisel on aga Tallinnas jõutud juba sellisele tasemele, et on tekkinud Aasia ja Aafrika riikidele iseloomulikud töökohad, mille saamise eest ametnikud palka ei tahagi, vaid väärt ametikoha eest parteile peale maksavad.

Milline siis võiks välja näha poliitikute kutseregister? Kuna kutseregister on meil kahjuks vähetuntud, toon lugejale näiteks rahvakunsti ja käsitöö ametlikud kutsestandardid, mis jagavad selle ala meistrimehed spetsideks kivitöö, nahatöö, puutöö, sepatöö, tekstiili ja keraamika alal. Vastavalt oma teadmistele ja oskustele jagunevad rahvakunsti ja käsitöömeistrid veel I-VI kategooria asjatundjateks.

Riigikogu tasemel peab poliitikute puhul eristama kunstimeistri ja käsitöölise taset, millest esimene nõuab sarnaselt paljudele teistele erialadele kõrgharidust ning teine pelgalt käelist tegevust õiget värvi nupu vajutamisel. Heaks tasemevahe näiteks on mitu Riigikokku pääsenud rahvakunstnikku, kes erinevalt varasemast elust siin aastaid kannatlikult käsitöölisena leiba teenivad.

Täielik poliitiline tipptase on laia profiiliga spetsialist, kes tõesti valdab peensusteni erinevaid valdkondi alates fiskaalpoliitikast ja lõpetades pensionite indekseerimisega nagu näiteks Eiki Nestor. Muidugi on selliseid korüfeesid vähe. Väga vajalikud ja hinnatud on ka oma eriala tippspetsialistid, kes mõnd valdkonda peensusteni tunnevad nagu näiteks Marko Mihkelson või Mart Nutt.

Omaette tipptaseme spetsid on üldise parteipoliitika suunajad, kelle mõju ühiskonnas on väga suur, kuid kes targu eelistavad avalikkuse eest varjus püsida (eriti kui nende kitsam eriala on erakondade rahastamine) nagu näiteks Rain Rosimannus või Ain Seppik. Need tippspetsid tegelevad üldpoliitiliste küsimustega alates sellest, mis partei millisega järgmise valitsuse moodustab kuni sobivate muudatuste tegemiseni valimisseaduses.

Kindlasti peab veel välja tooma poliitilised rahvakunstnikud massimeelelahutuse alal, kes poliitikas kunagi midagi ära ei tee, aga kes pidevalt poosetavad erinevates telesaadetes ja klantsajakirjades nagu Evelyn Sepp või Aivar Riisalu.

Muidugi ei ole eelnev loetelu ammendav. Oluline erinevus on poliitikas see, et kui sepp ei koo kunagi sukka ja kangur ei vibuta vasarat, siis poliitikas on eelloetletud erialad omavahel sageli keerulises kombinatsioonis.

Muidugi peavad ka poliitikud jagunema omandatud taseme järgi eri kategooriatesse. Näiteks Rõuge vallavanemana alustades oli üks mu hea kolleeg Kalvi Kõva mõtteliselt I kategooria spetsialisti tasemel. Juba kolmandat korda vallavanemana ametisse astudes jõudis ta III kategooriani. Riigikogu liikmena sai juba V kati ja erakonna peasekretäriks saades tunnistati ta kõrgeima ehk VI kategooria spetsialistiks.

Kuniks Kutsekoda pole poliitikutele loonud oma kutsestandardeid, ei saagi valijad päris täpselt aru, kes mida tegema peab ja teha oskab. Sellest sünnibki pidev arusaamatus ja pahameel selle üle, et poliitikud ei vasta valijate ootustele.

See lugu ilmus ka Delfis ja sündis vastuseks Delfi küsimusele Ott Lumi poliitikute liigituse kohta.

6.2.11

Võimas maailmarekord Lasnamäelt

Kaks aastat tagasi elasin koos 60 000-pealise publikuga Berliini maailmameistrivõistlustel kunagisel olümpiastaadionil kaasa sellele, kuidas Usain Bolt jooksis 200 meetri uue maailmarekordi. Äsja püstitas uus kergejõustikustaar Ashton Eaton sama võimsa uue seitsmevõistluse maailmarekordi Lasnamäe kergejõustikuhallis, mida kuidagi ei saa pidada mõneks Euroopa kergejõustikumekaks.

Kui eestlased oleksid sellest rekordist lugenud online-uudistest nagu mullusest Eatoni maailmarekordist USA üliõpilasmeistrivõistlustel, siis oleks seda enesestmõistetavalt võetud. Ikkagi maailmanimi ja korralik võistlus. Täiesti uskumatu oli sellise tulemuse sünnile ise kaasa elada kodus võistluses, mida vanast harjumusest kutsutakse ikka Reval Cupiks, ehkki sellenimelist hotelligi pole enam olemas. Seda enam, et üle 10 aasta Tallinnas peetud seitsmevõistlustel on käinud igat masti superstaare oma parimatel aastatel, aga maailmarekordist on neil alati selgelt puudu jäänud.

Võistluse avapäeval ütles endine kümnevõistleja ja Kergejõustikuliidu peatreener Aivo Normak erajutus, et nähes Eatoni treeninguid Tallinnas, on see mees tema hinnangul võimeline täieliku õnnestumise korral koguma 6700 punkti. Pärast kaht avaala tundus see täiesti ebareaalse numbrina, pärast ebaõnnestunud kõrgushüpet seda enam. Tagantjärele targana tuleb tunnistada, et Normak hindas Eatoni potentsiaali päris täpselt. 6600 punkti oli päris lähedal, aga Tallinnas pidi Eaton jooksma erinevalt oma rekordjooksust ilma jäneseta.

Eatoni võimetest kümnevõistlejana kõneleb tõsiasi, et tal on väga head kõik jooksualad ning ta on väga võimekas, kuigi mitte veel stabiilne hüpetes. Oma senise kümnevõistluse rekordi 8450 punkti tegi Eaton nii, et tõukas kuuli 12.60 (Tallinnas juba 14.45) ja oda heitis 52.41. Seega on tal väljakualadel arenguruumi kõvasti ning kui tervis vastu peab, siis on ta tänavusel kümnevõistluse MM-il ja järgmisel aastal Londoni olümpiamängudel üks selge kullasoosik.

Suur kompliment tuleb teha Eesti Kergejõustikuliidule, kes pärast Kadri ja Erki Noole loobumist on jätkanud 7-võistuste korraldamist. Kuigi Kergejõustikuliit maksis Eatonile korraliku stardiraha ning peab talle lisaks tasuma korraliku preemia maailmarekordi eest, on nad võistlusega kindlasti väga rahul. Esiteks püstitavad kergejõustiku superstaarid Tallinnas maailmarekordeid haruharva, läbi aegade on neid sündinud Eesti pinnal ainult viis. (Ka kogu maailma peale sünnib neid ühes aastas tavaliselt niipalju, et ühe või vähemalt kahe käe näppudest piisab ülelugemiseks küll ja veel.) Teiseks kinnistus Tallinn talvise ühe parima seitsmevõistluse toimumiskohana pärast väikest pausi veelgi.

Kolmandaks oli äsja lõppenud võistlus võimas kogemus paljudele meie mitmevõistlejatele, sest kui sageli saavad Eesti kergejõustiklased osaleda maailmarekordiga lõppevas võistluses? Eatoni rekordit võib võrrelda Bob Beamoni 1968. aastal hüpatud 8.90-ga, mis püsis rekordina 23 aastat, kuna oli omast ajast nii palju ees. Täna isikliku rekordi üle 6100 punkti viinud Andres Raja on selles võrdluses Tõnu Lepiku rollis, kes lõpetas olümpiamängude ühe legendaarseima võistluse 5. kohaga ning tulemusega 8.09.

Ilmselt maailma läbi aegade parim kümnevõistleja Roman Šebrle on Tallinnas võistelnud üle kümne korra, väga meeldiv oli silmast silma kaasa elada ka Eatonile, kes nautis väikses hallis sama meeldivalt Eesti haritud mitmevõistluse publiku toetust. Haudvaikuses toimunud teivashüppekatsed lõid täiesti erilise fiilingu ning ei jäänud alla Berliini MM-ile, kus Ariane Friedrich palus publikult kõrgushüppe kuldmedali pärast võideldes haudvaikust.

Ülivõimas Ashton Eaton vääris seda maailmarekordit, Eesti mitmevõistluse publik vääris seda võistlust.

See lugu ilmus ka Delfis.

31.1.11

Obstsöönne setu nali Riigikogu liikmest

Üks Lõuna-Eesti kolleeg armastab rääkida setu anekdoote, sest tundub, et võrokeste jaoks on setud tänuväärne naljanumber. Kolleegi lemmiknali on selline:

Potisetu saab maad mööda ringi sõites paha haiguse. Kannatab ja kannatab, kuni viimases hädas paneb kronu vankri ette ja sõidab linna peene tohtri juurde.

"Mis sul siis viga on, setu?" küsib arst.
"M... hirmsasti kipitab," vastab setu.
Enne kui ravima hakata, õpetab arst: "Vaata, seal maal te võite öelda, et m... kipitab. Linnas tuleb viisakalt öelda, et liige valutab."

Sõidab setu õhtu eel kodu poole, kui tagant kihutab lähemale uhke kaarik. "Eest ära!" kamandab kaarikujuht. "Kas sa ei näe, et Riigikogu liige sõidab töölt koju!"
Setule tulevad meelde arsti õpetussõnad, aga linnapiirist on ta juba ammu üle ning seepärast hüüab ta vastu: "Linnas sa võid liige olla, aga siin maal oled ikka m... mis m...!"

28.1.11

Eesti riigil on trahvide arvelt saamat 37 miljonit eurot

Esitlesin täna Riigikogu riigieelarve kontrolli erikomisjoni raportit, mille kohaselt on politseiameti poolt määratud, kuid riigieelarvesse laekumata jäänud trahvide summa eelmise aasta lõpul kasvanud 37 miljoni euroni.

Kahjuks peab endiselt paika riigikontrolli auditi kolme aasta tagune tõdemus,
et riigil jääb väärteotrahvide arvelt saamata tänases vääringus kümnetes miljonites eurodes mõõdetav tulu ning täitmata jäänud karistuste suur arv ei mõjuta inimesi uutest õigusrikkumistest hoiduma.

Raport võrdleb viimaste aastate muutusi väärteotrahvide laekumises riigikontrolli 2008. aastal valminud auditiga, mille kohaselt oli 2005. aastal riigieelarvesse laekumata jäänud trahvide summa ligi 17 miljonit eurot.

Trahvide laekumine on halvenenud nii valitsusest sõltumatutel kui sõltuvatel
põhjustel. Esimeseks põhjuseks on inimeste halvenev maksevõime seoses majanduslangusega ja teiseks riigi suutmatus trahve efektiivselt sisse nõuda.

Kolm aastat tagasi riigikontrolli poolt esitatud soovitustest olukorra parandamiseks on rakendunud vähesed. Samuti venivad või on vigaselt käivitunud erinevad IT-arendused, mille tõttu riigil puudub tänini usaldusväärne ülevaade trahvide menetlemise kohta, ning selleks kulub ebaefektiivselt palju aega ja tööjõudu.

Umbes 70% kõigist Eestis kogutavatest väärteotrahvidest menetleb politsei- ja piirivalveamet. 2009. aastal määras politseiamet 180 296 rahatrahvi summas ligi 15 miljonit eurot, millest ligi 70% määrati liiklusseaduse alusel.

Raport peab vajalikuks väärteotrahvide muutmist valitsuse jaoks esmatähtsaks tegevuseks, sest praegu on väärteotrahvidega tegelemine killustunud mitme ministeeriumi ja ametkonna vahel. Piltlikult öeldes pigistab justiitsministeeriumil king varbast ja siseministeeriumil kannast, aga tervet jalanõud parandada või vahetada pole keegi mõelnud.

Riigieelarve kontrolli erikomisjoni raport on teine Riigikogu raport pärast 2009. aasta novembris jõustunud Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse muudatust, mille kohaselt võib Riigikogu komisjon koostada oma valdkonda kuuluva teema läbitöötamiseks või järelevalve teostamiseks raporti. Esimese raporti, mis käsitles pikapäevarühmi ja kooli õppekavaväliseid tegevusi, koostas Riigikogu sotsiaalkomisjoni liige Liisa-Ly Pakosta 2010. aasta sügisel.

Raport: http://www.riigikogu.ee/index.php?id=66729

27.1.11

Eestlaste rahvuslikust eripärast Facebookis - ei julge sõbrakutsele ei öelda

Täna tutvustas meediaõpetaja Maria Murumaa oma magistritöö huvitavamaid tulemusi noorte käitumisest Facebookis, millest kõige üllatavam oli see, et erinevalt Euroopa noortest ei julge eestlased Facebookis tehtud sõbrakutsetele eitavalt vastata.

Eesti noored kardavad Facebooki sõbrakutsetele eitavalt vastata, sest nad pelgavad mõjuda ebaviisakana. Meediauurija Pille Pruulmann-Vengerfeldt täiendas noorte uuringut väitega, et tegu pole ainult Eesti noorte eripäraga, selline käitumine on iseloomulik ka meie täiskasvanutele.

Seletuseks eestlaste käitumisele pakkusid uurijad, et meie ühiskonna väiksuse tõttu kardetakse, et ollakse sõbrakutse esitanud inimesega kusagil kokku puututud ja ei mäletata teda, ning teisalt on suur tõenäosus temaga tulevikus kokku puutuda.

Suurema selguse Eesti noorte eripärast Facebooki ja laiemalt interneti kasutamisel saame juba veebruaris, sest siis tutvustatakse 27 EL riigis läbi viidud uuringut, mille Eesti poolne partner oli Tartu Ülikooli meediateaduskond.

Lõpetuseks toon HUWY üritusel tutvustatud noortepärast liigitust Facebooki kasutajate kohta:
Friik - veider seibija;
Põuser ehk edvistaja – neid iseloomustab rohke pildimaterjal ja eneseeksponeerimine;
Ärimehed – kasu peal väljas olijad, keda olevat noorte seas päris palju;
Idavennad - välismaised perverdid. (Tüüpiliselt türklane või brasiillane, kuid eestlasi ei oska noored perverdiks pidada, isegi kui selleks on põhjust);
Tigedad kasutajad või lihtsalt vihkajad, alaliik vanainimesed, kes noortele turja hüppavad;
Tavakasutaja, kellega enim samastutakse.

26.1.11

Obstsöönne nali Riigikogu valimisteks

Üks Riigikogu kandidaat lubas paar päeva tagasi, et trükib oma flaieril ära nalja, mis on kindlasti poliitiliselt ebakorrektne, kuid võib talle obstsöönset nalja armastavate valijate hääli tuua. Kui ta oma sõnadele kindlaks jääb, siis on valimispäeval huvitav näha, kas valija hindab rohkem poliitiku välist klanitust või rämedat, ent elulähedast huumorit. Nali ise on selline:

Õpetaja palub lastel kirjutada kodukirjandi „Minu päev“. Järgmisel päeval laseb ta Jukul oma kirjandi ette lugeda: Ärkan, pesen hambad, pesen m...i. Söön hommikust. Enne kooliminekut pesen kiirelt veelkord m...i. Õpin koolis, tulen koju, pesen m...i. Teen korralikult kodutöö, mängin natuke arvutis, pesen jälle m...i"

Siinkohal käratab õpetaja Juku vait ja jätab ta peale tunde.

Pärast tunde ütleb õpetaja: "Tead, Juku, esimese vihaga tahtsin sulle ühe panna ja sind klassist välja visata, aga siis tekkis mul mure, et äkki on sul tõesti tervisega midagi väga halvasti, et sa seda kogu aeg pesema pead?"

„Ei, tervisega on mul kõik korras,“ vastab Juku. „Aga pärast seda kui isa kevadel Riigikokku valiti, soditakse kogu aeg korteri ukse peale m... ja m.... Pese siis neid m...e kogu aeg maha.“

23.1.11

Sotside "suurima kukkuja" paar sõna selgituseks

Äsja teatas Postimees Online, et sotside "suurim kukkuja on eelmistel valimistel nimekirja 10. kohalt riigikokku pääsenud Hannes Rumm, kes tänavu asub nimekirja eelviimasel, 124. kohal (-114 kohta)."

Olen seekord erakonna valimisnimekirjas 124. kohal, sest ma ei soovi järgmisesse Riigikogu koosseisu pääseda ning palusin asetada ennast erakonna üldnimekiras eelviimasele kohale. Oleksin hea meelega olnud päris viimane ehk 125., aga kõige tagumise koha oli juba endale nõudnud minu ülikooliaegne õpetaja Marju Lauristin.

Erakonna üldnimekirjas ja ka oma valimispiirkonna nimekirjas palusin end asetada tahapoole juba enne sisevalimisi, kuna olin ammu otsustanud, et ei soovi järgmisesse Riigikogu koosseisu kuuluda. Minu nimi on kandideerijate nimekirjas oma erakonna toetamiseks, nagu enamusel kandideerijatel.

19.1.11

Riigikogu alistas koosseisu lõpumängus ERR-i 60:52

Riigikogu korvpallimeeskond võitis eile õhtul praeguse parlamendikoosseisu viimases mängus Rahvusringhäälingu 60:52 ja kolmandat korda toimunud sõpruskohtumise seis on nüüd 2:1 meie kasuks.

Mäng algas meile väga mornilt, sest meeskonna liider Jüri Ratas ei saanud haiguse tõttu ketse jalga tõmmata ning jäi treeneripingile istuma. Kuna noor parlamendipensionär Ott Lumi jättis viimasel hetkel aastavahetusel lisandunud ülekaalule viidates tulemata, jooksime ERR-i vastu platsile läbi aegade kõige nõrgemas koosseisus.

Nii jäi parlamendi au kaitsmine põhiliselt sotsiaaldemokraatide (Indrek Saar 19, Hannes Rumm 13, Kalvi Kõva 5) ja Silver Meikari (2) õlule, keda toetasid Riho Kangur (11), Peep Pillak, Herkki Leemet (10) ja Kadrin Kupp parlamendi kantseleist ja julgestuspolitseist.

Tänu Riho ja Indreku sütitavatele kolmestele saime mängu võimsalt käima ja võitsime esimese veerandaja kindlalt 19-11. Teise veerandaja alguses nõelas telemees Tarmo Maiberg kahe kolmesega vastu ning ERR tõmbas seisu korraks isegi viiki. Meie närv pidas kriitilises seisus kenasti vastu ning poolajaks oli vahe jälle turvaliselt suur. Kolmandal veerandajal ehmatas ERR meid korraks veel maa-ala-kaitsega, aga time out’i abiga saime sellestki üle. Oleks vabavisked vähegi sisse läinud (40-17) olnuks võit mäekõrgune.

Vastaste parimad olid Risto Spriit (15), Janar Vilde (15) ja Tarmo Maiberg (8). Tuntumatest telenägudest ja raadiohäältest olid seekord kohal Lauri Varik ja Rasmus Kagge, aga viimane oli lootusetult vormist väljas.

ERR võtab kohtumise kokku järgmises saates Navi pühapäeval, samuti on sellest kokkuvõte üleval ERR-i kodukal:
http://uudised.err.ee/index.php?0&popup=video&id=38685

Riigikogu on sattunud massiivse lobbyrünnaku alla

Viimastel päevadel on Riigikogu sattunud väga võimsa ja sümpaatse lobbyrünnaku alla, sest nüüd juba iga tund potsatab parlamendi liikmete kirjakasti järjekordne sõnum soovitusega muuta Hõimupäev riiklikuks tähtpäevaks ja lipupäevaks.

Eesti ja Üldkeele Teaduse Instituudi nõukogu, Eesti Rahva Muuseum, Rahvusraamatukogu, Eesti Arheoloogiaselts, Vanurite Eneseabi- ja Nõustamisühing ja paljud teised organisatsioonid pommitavad sihtasutuse Fenno Ugria algatatud seaduseelnõu toetuseks Riigikogu. Võib kindel olla, et nii tugeva ja hästikorraldatud MTÜ-de autoriteeti kasutava tagatrepluse tulemusena sätestab Riigikogu oktoobrikuu kolmanda laupäeva hõimupäevana riiklikuks tähtpäevaks.

16.1.11

Sven Mikser: sisuline vaidlus toimub Reformierakonna ja Sotsiaaldemokraatide vahel

Sven Mikser pidas täna sotsiaaldemokraatide valimiskogul silmapaistvalt hea kõne, mille taseme üle võiks uhkust tunda mistahes teise erakonna esimees, aga nemad enamasti ei kirjuta oma kõnesid erinevalt Svenist ise.

Pikast jutust toon siinkohal välja Sveni analüüsi selle kohta, miks valimiste sisuline debatt toimub seekord meie ja reformikate, mitte näiteks Keskerakonna või IRLi vahel:

Analüütikud on õigesti märkinud, et sisulisim väitlus nende valimiste eel leiab aset Sotsiaaldemokraatide ja Reformierakonna vahel. Mitte üksnes seetõttu, et meie vaated Eesti muredele ja lahendustele on sedavõrd erinevad, vaid ehk ka seetõttu, et sisuline väitlus ongi võimalik vaid sisulisi lahendusi pakkuvate erakondade vahel. Me oleme selleks debatiks valmis.

Muidugi otsime me koostöövõimalusi meile maailmavaateliselt lähedaste erakondadega. Kui vaataksime otsa vaid Keskerakonna sotsiaalmajanduslikule programmile, siis võiksime neidki selliseks pidada. Ent selle erakonna ja tema juhi tegevuses on palju sellist, mida on raske heaks kiita või vaikides taluda. Seda, kui keeruline on koostöö Keskerakonnaga, nägime lähedalt enam kui aasta kestnud koostöös Tallinna koalitsioonis, mille jätkamine osutus Keskerakonna rahastamisskandaali valguses kahjuks võimatuks.

/.../ tahaksin loota, et see hiljutine raputus lõi ehk ka Keskerakonnas õhu liikuma. Kinnitan, et SDE on valmis otsima koostööd uueneva, oma siseprobleeme lahendada suutva Keskerakonnaga. See on vajalik, et tuua see oluline erakond ja tema valijad, sealhulgas oluline osa vene emakeelega valijaist, isolatsioonist välja ja anda nende häältele tegelik väljund ka riigi asjade otsustamisel.

Head sõbrad, olen öelnud, et neil valimistel kaob Eesti poliitikast vähemalt kaks erakonda. Kui Rahvaliidu maaelu ja regionaalarengut edendavad head ideed elavad Eesti poliitikas edasi nende tublide naiste ja meeste näol, kes on leidnud endale väljudi Sotsiaaldemokraatliku Erakonna liikmetena, siis vana hea Isamaaliidu lahkumisest on tõsiselt kahju ja kes täidab neist tühjaks jääva koha, on lahtine. Uuenev Res Publica on kahetsusväärselt pöördumas tagasi mitte üksnes oma vana värvipaleti, vaid ka populistliku poliitretoorika juurde."

15.1.11

Õigusriik sai kaks kindlat kaotust

Äsjalõppenud riigiametnike korvpalliturniiril sai Õigusriik (õiguskantsler + Riigikogu kantselei, mida on tugevdanud mõned Riigikogu liikmed ja julgestuspolitseiniud) kindlad kaotused keskkonnaministeeriumilt ning vahipataljonilt.

Asendusmehena ei võtnud ma kaotusi südamesse, vaid pigem oli tegemist vajalike treeningmängudega enne teisipäevast Riigikogu - rahvusringhäälingu mõõduvõtmist.

13.1.11

Õel nali Isamaaliidust

Kuulsin täna Riigikogus õelat nalja erakondlikust sisedemokraatiast:

Kindlasti kaotavad 2011. aastal Riigikogus esindatuse kaks erakonda - Rahvaliit ja Isamaaliit.

Loe ka „Res Publica poisid suruvad vanu isamaaliitlasi kõrvale“ Postimehest.

12.1.11

Tänase Jüri mälumängu raskeim küsimus

Üllatuslikult oli tänase Jüri mälumängu raskeim küsimus minu koostatud, sest ükski võistkond ei osanud sellele vastata:

1977. aastal lendas Vilniusest Montreali Antanas Keblys, kelle aluspesu sisse olid õmmeldud mõned kirjad. Üks kiri jõudis tänu Keblysele kiiresti adressaadini, ÜRO peasekretäri Kurt Waldheimi kätte. Kes oli nende kirjade autor?

Vastus: need olid Konstantin Pätsi Kaasani vanglas kirjutatud kirjad. Kirjad toimetas vanglast välja 1954. aastal vabanenud leedulane Kestutys Stepšys. Alles 1977. aastal õnnestus kirjad ühe välisleedulase abiga toimetada Ernst Jaaksonile, kes need lisaks ÜRO peasekretärile edastas Ameerika Hääle toimetusele ning USA välisministrile Cyrus Vance’ile.

Äsjalõppenud mälumängu koostas seekord meie võistkond Tallinn: Arko Olesk, Eda Post, Hannes Palang ja Hannes Rumm.

Ainult üks õige vastus tuli küsimusele, mida ise pidasin koostajana head loovat mõtlemist nõudvaks, sest tegemist polnud faktiküsimusega: Šokolaaditööstur Milton Hershey tootis teise maailmasõja ajal USA armee eritellimusel üle 3 miljardi erivajadustele vastavat šokolaaditahvlit „Tropical“ ja “Field Ration D”. Šokolaaditahvel „Tropical“ ei tohtinud armee nõudel kuuma käes üles sulada. Šokolaaditahvel „Field Ration D“ vastas veel ühele ebatavalisele sõjaväe nõudele. Millisele?

Vastus: „Ration D“ polnud erinevalt tavalisest šokolaadist maitsev, et sõdurid ei sööks seda enne ära, kui nälg tõesti näpistab.

Täiesti üllatuslikult tuli vaid mõni õige vastus ka järgmisele minu koostatud küsimusele, kuigi vastajate seas oli palju ajakirjanikke ja politolooge: Taasiseseisvunud Eestis püstitas Riigikogu valimistel häälterekordi 22 540 häälega Andrus Ansip. Kes on aga pärast taasiseseisvumist Riigikogu valimistel absoluutarvult enim hääli kogunud naispoliitik?

Vastus: Laine Jänes kogus 2007. aastal 9303 häält ja oli selle tulemusega üleriiklikus paremusreas kolmandal kohal. Napilt kaotab talle Valve Kirsipuu, kes kogus Mõõdukaid esindades 1992. aastal 9051 häält.

Jüri mängu küsimused ja tulemused riputatakse lähipäevil üles aadressil http://www.kilb.ee/.

11.1.11

Kapol on aasta alguses hullud päevad

Kapol on aasta alguses hullud päevad – neli altkäemaksuvõtjat kolme päevaga.

Juhan Partsi julge ja õige otsus

Täit lugupidamist väärib majandusminister Juhan Partsi soov jätkata koostööd Marika Priskega, sest vahetult enne valimisi olnuks Partsil palju turvalisem anda kapolt riigihangete seaduse rikkumises kahtlustuse saanud kantslerile hundipass.

Kuna Priske ametiaeg lõppeb jaanuaris niikuinii, olnuks Partsil mugav nimetada tema asemele mõni teine kandidaat. Selle asemel riskis Parts oma poliitilise kapitaliga ning tegi valitsusele ettepaneku nimetada Priske ametisse veel üheks kantsleri ametiajaks. Loodan väga, et Reformierakond ehk teine valitsuserakond kiidab Partsi ettepaneku heaks.

Olulisem kui majandusministri mehisus on selle otsuse mõju kogu meie avalikule teenistusele. Seni ajakirjanduses Priske kohta ilmunud infost järeldub, et isikliku kasu teenimise asemel võitles kantsler selle eest, et Eestil õnnestuks teedeehituses ära kasutada sadu miljoneid euroraha, mille lõputud ettevõtete vahelised vaidlused ähvardasid tuulde lasta.

Kui selline käitumine maksab ühele kantslerile ametikoha, siis ei julge paljud ametnikud tulevikus riigihangete läbiviimisel lähtuda enam riigi huvidest, vaid väldiksid igasugust isikliku vastutuse võtmist. Nii jääksid riigihanked toppama ja riik kannaks kõvasti kahju.

10.1.11

Strandberg muudab rohelised Projektiparteiks

Roheliste juht Marek Strandberg muudab oma erakonna Projektiparteiks, et tagada erakonna ellujäämine.

2007. aastal tagasi üllatasid Rohelised meeldivalt sellega, et selge ilmavaate ja siira maailmaparandamise sooviga jõuti Riigikokku peaaegu olematu kampaaniarahaga. Vahepealse nelja aastaga trööpasid rohelised sisetülide ja põhimõttelagedusega parlamendis oma hea nime nii ära, et enam ei suuda see partei 5% valimiskünnist ületada.

Seetõttu tahab Strandberg roheliste nimi kõrvale heita ning muuta erakonna projektiparteiks, mis keskkonnakaitse asemel püüab ära kasutada parteidevastast pahameelt. Kuna parteid on ebapopulaarsed, siis loodavad roheliste juhid oma erakonna päästa tuntud sõltumatute kandidaatide abil, kel rohelise ilmavaatega midagi pistmist pole.

Kui valid roheliste nimekirjas Riigikokku näiteks peaminister Mart Laari endise propagandajuhi Kaarel Tarandi, siis toob see roheliste parteikassasse aastas ligi 800 000 krooni ehk umbes 50 000 eurot. Nii et rohelised panevad oma nime jälle müügiks, nagu viimati allikakaitse seaduse lõpphääletusel.

9.1.11

Küsimus Mnemoturniirile Martin Müürsepast

Esitasin tänases Mnemoturniiris tarkadele küsimuse, mille nad lennult ära vastasid.

Martin Müürsepp valiti esimese ja seni ainsa Eesti korvpallurina 1996. aastal NBAsse. Enne hooaja algust koguti kõik maailma rookie’d ehk uustulnukad koolitusele, kus neile õpetati väljaspool palliplatsi vaja minevaid asju. Miljoneid teenivatele poisiohtu palluritele õpetati oma rahaga hakkama saamist, hoiatati narkootikumide ja dopingu tarvitamise eest. Milline koolitus jäi Müürsepale aga kõige eredamalt meelde?

Vastus: Lauakommete tutvustamine. „Isegi noa ja kahvliga söömist õpetati!“ meenutab Müürsepp äsja ilmunud mälestusteraamatus. „Paks neegritädi õpetas meile eraldi ruumis lauakombeid. Kõigil olid eest taldrikud ja mitu paari nuge ja kahvleid. Klaasid ka. Selgitati, kuhu midagi kallata ja milliste riistadega alustada. Praeguseks olen ma selle juba natuke unustanud. Peaks vist uuesti kursustele minema.“

Allikas: Mart Soidro „Mürka. Pea jagu üle“.