Euro tõmbab Balti riikide vahele uue piiri

Eesti ei ole parem kui Läti või Leedu, Eesti lihtsalt meigib ennast väljakutsuvalt nagu prostituut! Umbes nii teatas 1997. aastal kibestunult ühe Läti parlamendikomisjoni esimees, kui Eesti sai tol hetkel ainsa Balti riigina kutse liitumisläbirääkimistele Euroopa Liiduga.

Vaoshoitumas toonis, aga ka Eestis käsitleti toona ühinemisläbirääkimiste algust kaunis emotsionaalselt ja võeti seda eelkõige kui magusat võitu Balti meistrivõistlustel, mis lasi meid Euroopa silmis parematena paista.

Tagantjärgi eelmise sajandi lõpu sündmusi hinnates on selge, et esmapilgul kõigis kolmes Balti riigis Eesti võiduna käsitletud otsus osutus tegelikult kõigi kolme Balti riigi ühiseks võiduks. Esiteks tähendas toonane kutse liitumisläbirääkimistele euroliiduga olulist psühholoogilist läbimurret kõigi Balti riikide jaoks, mida mitmed mõjukad EL-liikmesriigid käsitlesid võrreldes Poola, Ungari ja Tšehhiga teise sordi uustulnukatena. Sama oluline oli läbimurre idasuunal, sest Venemaa polnud huvitatud Balti riikide väljumisest „endise N Lidu liikmesriikide“ seast ehk Venemaa vaimsest mõjusfäärist. Meenutagem, et NATO-liikmelisus tundus toonases poliitilises keskkonnas kauge tulevikumuusikana ning ainuüksi EL-läbirääkimiste partneri staatus parandas hüppeliselt meie pehmeid julgeolekutagatisi.

Võitis Eesti, võitsid kõik
Teiseks tähendas liitumisläbirääkimiste algus Eestiga seda, et euroliidus tekkis surve kaasata ka Läti-Leedu võimalikult kiiresti ühinemiskõnelustesse, sest erisused Balti riikide arengus polnud eriti suured ning mitmel erineval põhjusel oli mõistlik võtta Balti riigid euroliitu korraga, nagu see 2004. aastal lõpuks toimus. Kolmandaks innustas Eesti edu Lätit-Leedut, sest lisaks euroliidu läbirääkimiste peatükkides sätestatud nõuetele kannustas lõunanaabreid siseriiklikke muutusi läbi viima soov Eestile võimalikult kiiresti järele võtta.

Tänavu ajalugu kordub ning Eesti ja meie lõunanaabrite vahele tekib mõttelistel majanduspoliitilistel kaartidel kahekordne eraldusjoon. Meie erinevuseks Läti ja Leeduga saab euroraha kasutusele võtmine ning liitumine Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsiooniga (OECD). (Põhjas kaob samadel põhjustel oluline mõtteline piir suhetes Soomega, mida tunnevad kohe kõik 6 miljonit Soome lahte ületavat reisijat.)

Võrreldes euroliidu läbirääkimiste partneri staatuse kuraditosin aastat tagasi on euro kasutusele võtmine kindlasti eriti Eesti majanduspartneritele palju tugevamini tajutav erinevus.
Ajaliselt jäävad eraldusjooned Eesti-Läti piiril seekord püsima pikemaks ajaks, sest OECD liikmeskond laienes viimati kümmekond aastat tagasi ning asjatundjate hinnangul pole uut laienemisringi lähima 4-5 aasta jooksul oodata. Vaid 33-st maailma enimarenenud riigist koosnev OECD on elitaarne klubi, kuhu kuulumine tõstab eneseteadvust, kuid ei paku erinevalt näiteks euroliidust ühiskonnale lihtsasti adutavaid muutusi ega hüvesid.

Seevastu euro kasutuselevõtu mõjud on ühiskonnas teravalt tuntavad. Praktiliste üleminekuprobleemide kõrval on viimasel ajal varju jäänud tõik, et rahaliidu liikmena on meie majandus ning riigi rahanduspoliitika nüüd usaldusväärsemad kui eales varem. Usaldusel on masust räsitud maailmas aga väga kallis hind, nagu näitavad Kreeka, Portugali ja mitme muu riigi valusad kogemused.

Mitu aastat liidrikoormat
Eurotsooniga liitumisel nimetavad Läti ja Leedu ise lähima võimaliku tähtajana aastaid 2014-2015, aga eestlased mäletavad hästi, kui raske oli liitumiseks vajalikke nõudeid täita ning kuidas esimene liitumistähtaeg 2007. aastal luhtus. Kindlasti on Läti-Leedu riigid praegu olukorras, kus lähiaastatel on väga raske hoida eelarve tasakaal nõutud 3% suuruse puudujäägi juures SKT-st. Lisaks näitavad Eestiski ähvardavalt kasvavad toidu-, bensu- ja muud hinnad, et muutused maailmaturul võivad väikeriikide tahtest sõltumatult järsult inflatsiooni kiirendada ning automaatselt Läti-Leedu ülemineku eurole edasi lükata. Nii võib Eesti jääda järgmiseks 4-5 aastaks ainsaks euroalasse kuuluvaks Balti riigiks.

Selles olukorras on Eestil kaks erinevat käitumisvõimalust. Muidugi võib Eesti oma €-eelise ja OECD-liikmelisuse ametlikus retoorikas uljalt välja mängida ning vihjamisi end lõunanaabrite arvelt kõrgemale upitada. Iseasi, kui mõistlik see on ja kui hea mulje see meist jätab. Pole mingit kahtlust, et kui mõni Põhjamaade ettevõte soovib lähiajal Balti riikidesse uue ettevõtte luua, siis tänu valuutariski kadumisele on Eestil suur eelis niikuinii.

Muidugi on Eestil mõistlik ajaloost õppida ning käsitleda meie edumaad mitte lühiajalise eelisena lõunanaabrite ees, vaid pidada parimaks stsenaariumiks lõunanaabrite võimalikult kiirelt eurorahale üleminekut. Õnneks näitabki omaaegse naabritele ärategemise rõõmu asemel Eesti poliitilise kultuuri küpsust tänavune asjalikum ja vähememotsionaalne mõtteviis.

Hiljuti väitis üks Läti rahvuslik poliitik, et eestlased peavad euro eest tänama lõunanaabreid, sest kui Valdis Dombrovskise valitsus poleks pankroti äärel vaakuvat riiki ebapopulaarsete otsustega välja vedanud, tulnuks latt devalveerida ning see tekitanuks naaberriikides doominoefekti. Selles Seimi-valimiste eelses väites on kõvasti soovmõtlemist, sest eks lätlased võitlesid pärast Parex panga krahhi ikka iseenda riigi jalule jäämise eest ning eestlased tõid ikka ise euro maale.

IMF-i piits ja Eesti präänik
Tõsi on muidugi see, et ametist lahkuv Dombrovskise valitsus tegi tõesti head tööd ning sellest oli kaudselt kasu ka Eestil. Sel lihtsal põhjusel, et Läti kriisi ajal pandi Londoni ja Pariisi pilvelõhkujates kohemaid kõik Balti riigid jälle ühte patta, mis tõsiselt kahjustas Eesti usaldusväärsust rahvusvahelises rahamaailmas ning tekitas Eesti krooni vastaseid spekulatsioone.

Nüüd aitab Eesti oma eurole üleminekuga lõunanaabreid järele ainuüksi sellega, et suurendab usaldust kokku vähem kui 7 miljoni elanikuga Baltimaade vastu. Kuigi see paljudele eestlastele, lätlastele ega leedulastele ammu enam meile ei meeldi, püsib Balti identiteet kindlalt paljude maailma otsustajate kahe kõrva vahel.

Teiseks on selge, et mida tugevamal järjel on Eesti lähinaabrid ja olulised eksportturud, seda kindlam on meie julgeolek ja seda paremad on meie ettevõtete kasvuväljavaated. Majanduslikud vapustused viivad sageli poliitilise ebastabiilsuseni ning ükskõik millise naaberriigi puhul tähendavad need Eesti jaoks täiendavaid ohu allikaid.

Ja muidugi kordub ajalugu ka selles mõttes, et euro kasutuselevõtt Eesti toimib nii Läti kui Leedu puhul jälle olulise motivaatorina sisepoliitiliste muutuste läbiviimiseks. See annab lõunanaabritele lootust, et euro pole mingi kättesaamatus kauguses olev teoreetiline võimalus. Lätis on Eesti suisa olmetasandil mõõdupuuna juba pikka aega samasugusel kohal nagu meie jaoks Soome üheksakümnendatel aastatel. Kui Läti puhul on välismaised võlausaldajad seni karmilt ette kirjutanud, mida riigi majanduse ja rahanduse tervendamiseks teha, siis Eesti näitab piitsa asemel präänikut, mida vastutustundlik ja mõistlik käitumine euroliidus pakub.

Eestile omakorda on kasulik, mida rutem lõunanaabrid euroraha kasutusele võtavad, sest euro on nendegi majanduse jaoks kvaliteedimärk, mis suurendab kokkuvõttes kogu siinse piirkonna usaldusväärsust, rahvusvahelist konkurentsivõimet ja inimeste heaolu.

Nii tuleb lõpuks korrata Hando Runneli viledaks kulunud, kuid alati paika pidavaid sõnu – ei saa me läbi Lätita ja Venemaa meelest ei lähe, nii nagu käterätita meist sauna ju keegi ei lähe.

See lugu ilmus veidi toimetatul kujul tänases Postimehes.