29.11.07

Põletik valitsuse terves ihus?

Poliitdoktorid panid nädala alguses mureliku diagnoosi: valitsuse muidu nii terves ihus on tekkinud põletikukolle majandusminister Juhan Partsi ümber. Ja mis kõige hullem: see kolle ohustab Tallinna–Tartu maantee laiendamistööde algust, bussi- ja praamiliikluse korrastamist ning mida kõike veel.

Tõsi ta on, et valitsusliidus on tekkinud pinged Reformierakonna ja IRLi vahel – seda nii Nord Streami gaasijuhtme ning nüüd ka mõningate majandusministri haldusalasse käivate probleemide pärast. Aga nagu ikka, on poliitdoktorite ohuhinnang üle pakutud. Kui lahutada loost Andrus Ansipi valitsuse «sügavaima kriisi kohta» arusaadav ajakirjanduslik liialdus, siis jääb järele järjekordne õpetlik näide Eesti valitsusliitude üldise toimimisloogika kohta.

Kes on Liivimaa parim ratsutaja?
Eestis on juba 15 aastat ihaletud tõupuhast parem- või vasakpoolset valitsust. Paraku pole seda veel kordagi sündinud. Tavaliselt on meie valitsuste retsept olnud kaks osa parempoolseid ja üks vasakpoolseid või vastupidi. Nende koosluste juures räägivad opositsiooni jäänud erakonnad tavaliselt sellest, et maailmavaateliselt nõrgem pool kaotab valitsuses oma näo.

Tegelikkus on hoopis teistsugune. Valitsuse sees käib kõva konkurents valijate toetuse pärast mitte erinevate, vaid sarnast maailmavaadet kandvate erakondade vahel. Praeguses valitsuses võistlevad just Reformierakond ja IRL selle üle, kes on tegelikult Liivimaa parim ratsutaja. Mis võimaldab sotsiaaldemokraatidel rahulikult oma huve teostada, tegeldes näiteks avaliku sektori palgatõusude, toimetulekutoetuse tõstmise, lasteaedade rahastamise ja muude meile omaste asjadega.

Väiksed pinged praeguses valitsuses pole ka midagi uut ega üllatavat. Pärast 2003. aasta valimisi lõppes Res Publica ja Reformierakonna koostöö valitsuses esialgu kavandatud liitumise asemel hoopis sellega, et paremparteide omavaheline vihane konkurents viis valitsuse lagunemiseni.

Ka Rahvaliidule ei saanud viimastel riigikogu valimistel saatuslikuks mitte ainult korruptsiooniskandaalid, vaid ka maailmavaatelt lähedase Keskerakonna varju jäämine. Kuna kahe aasta vältel ühes valitsuses ei paistnud Villu Reiljan Edgar Savisaare selja tagant lihtsalt välja, siis lõi Keskerakond väiksemalt vennalt hulga hääli üle.

Ära panna või ära teha
Enamikule SL Õhtulehe lugejatest on üsna ükskõik, mis värvi kassid parasjagu valitsuses on, peaasi, et nad hiiri püüavad. Seepärast on ka sotsiaaldemokraatide suurim mure, kuidas leppida võimalikult kiiresti kokku Tallinna–Tartu maantee laiendamiskava rahastamine. See tee on lisaks liiklusohutuse tagamisele oluline selleks, et töökohad liiguksid Tallinnast ja Harjumaalt ka Kesk- ja Kagu-Eestisse. Kui näiteks Põlvas toodetud kaupu pole võimalik kuluefektiivselt toimetada kõige ostujõulisemale siseturu osale ehk Tallinna ja Põhja-Eesti sadamate kaudu välisturgudele, siis ei koli töökohad Põlvasse, vaid põlvamaalased kolivad Tallinna.

Sellest ei võida Eestis keegi, kui kusagil kuluaarides üritatakse majandusminister Juhan Partsile külge pookida Toivo Jürgensoni mantlipärija imagot. Mis tahes tühjast tülist hoopis kaotavad need tavalised reisijad, kelle huvides on valitsuse üksmeelne tegutsemine bussijuhtide streigi ärahoidmiseks ja praamipiletite järsu hinnatõusu leevendamiseks.

Praegune valitsus on juba esimese poolaastaga teinud päris palju häid asju ning nagu näitavad avaliku arvamuse uuringud, oskavad meie valijad seda hinnata. Kui valitsusliit tahab toetust hoida ja kasvatada, siis on mõistlik keskenduda ärapanemise asemel vajalike asjade ärategemisele.

Kahjuks on praegune opositsioon nii nõrk, et ei esinda oma valijate huve, valitsusliidu survestamisest rääkimata. Isegi parandusettepanekuid riigieelarvele esitas nüüdne opositsioon mitu korda vähem, kui seda on tehtud varasematel aastatel. Riigieelarve teisele lugemisele võtsid kogenud kolleegid kaasa hambaharja ja habemeajamistarbed, aga opositsioon lasi nad koju vaid mõnetunnise loiu arutelu järel. Kui opositsioon jalad kõhu alt välja võtaks, sunniks see ka valitsusliitu tõhusamalt tööle.

See artikkel ilmus ka tänases SL Õhtulehes.

23.11.07

Mart Laar tulistas ametniku pilti

Sel sügisel andis ühe valitsuspartei esimees Mart Laar tihedat tuld ametniku pildi pihta. Seekord õnneks paukpadrunitega ning ülekantud tähenduses.

Põhjus, miks kahekordne ekspeaminister otsustas just riigiametnikke populistlikult rünnata, on kurb. Eestis on halvaks kombeks vastandada avalikku sektorit ja erasektorit, ehkki see on sama rumal nagu vastandada vasakut ja paremat kätt.

Kahjuks valdab Eesti meediaruumis hoiak, et kuna avalikku sektorit rahastatakse riigieelarvest, siis on see sektor teravdatud kriitika all, aga erasektor on avaliku kriitika alt suuresti väljas, sest erafirma eesmärk on ükskõik kuidas kasumit teenida. Avalik sektori palgad on tavaarusaama kohaselt põhjendamatult suured ja läbipaistmatud, erasektoris käivad palgatõus ja tootlikkus seevastu käsikäes.

Pidasin seda artiklit kirjutades nõu mõne maineka erasektoris (!) töötava majandusanalüütikuga ning sain kinnitust oma veendumusele, et tegelikkus erineb oluliselt meedias maalitud mustvalgest pildist.

Tõeline palgaralli käivitus Eestis 2004. aastal pärast ühinemist Euroopa Liiduga ning palgarallit vedasid selgelt erafirmad. Esiteks põhjustas palgaralli avanenud euroliidu tööturg. Teiseks välisinvesteeringute ja eurotoetuste abil kiirenenud majanduskasv ja sellega kaasnenud järsk sisetarbimise kasv.

Eriti karm oli palgaralli ehituses, kuna kinnisvarabuum suurendas selles sektoris järsult nii töökohtade arvu kui ka palgataset. Ehituse mõju muu majanduse palgatasemele on viimastel aastatel aga väga suur, sest tänavu esimeses kvartalis oli Eestis ehituses hõivatud 11,2% kõigist töötajatest.

Paraku pole ehitussektori mõju meie majanduse konkurentsivõimele sugugi meeldiv, sest äsja kirjutas ühes artiklis Hansabank Marketsi analüütik Maris Lauri: „Ehitus on Eestis praegu selgelt tootlikkust hävitav sektor – uued töötajad ei tooda enam väärtust juurde, nad hävitavad seda.”

Tunnustada tuleb eksportivaid ettevõtteid, sest nad olid sunnitud palgaralliga kaasa minema, kuid erinevalt siseturul tegutsevatest firmadest suutsid nemad samaaegselt oma tootlikkust tõsta. Alles tänavu on ka eksportivate ettevõtete tootlikkus kasvanud aeglasemalt kui palgad.
Seega hõõruvad mõned ettevõtlusjuhid ülekohtuselt avalikule sektorile nina alla tootlikkust ületavat palgatõusu olukorras, kus mitmes suures majandusharus on tootlikkuse kasv palgatõusudest mitu aastat pikalt maas olnud.

Kuna avalik sektor pole nii paindlik kui erasektor, spurtisid erasektori palgad viimastel aastatel pikalt ette. Võrreldavatel ametikohtadel on riigi palgal olevate inimeste töötasu juba 2000 krooni madalam kui eraettevõtetes. Mistõttu erasektor ostis riigilt järjest üle parimaid politseinikke, õpetajaid ja ametnikke.

Tekkinud olukorras on loomulik, et sotsiaaldemokraadid täitsid ühe esimese asjana oma valimislubaduse tõsta palku õpetajatel, politseinikel ja isegi paljukirutud ametnikel. Kui valitsus ei tõstaks 2008. aasta riigieelarves avaliku sektori palku, siis põlistataks pikaks ajaks olukord, kus avalik sektori töötajad teenivad ebaõiglaselt väikest palka. Seega ei võeta avaliku sektori palgatõusu numbreid mitte laest, vaid näiteks hariduses ja sisejulgeolekus tõstetakse need välja sellest sügavast august, kuhu nad erasektori käivitatud palgaralli käigus kukkusid.

Mõned ettevõtlusjuhid on viimasel ajal avaliku sektori ja eriti ametnike palgatõusu peale käredalt pahandanud. Meenutan neile hiljuti Eesti Päevalehes ilmunud Indrek Neivelti sõnu: „Ka paljude kritiseeritud avaliku sektori palgatõususus ei ole midagi halba. /…/ Ka sellega annab valitsus selge sõnumi ettevõtjatele: tegelege efektiivsuse tõstmisega ja makske töötajatele rohkem palka. Aeg, mil kõrgharidusega spetsialisti sai endale palgata kolmesaja-neljasaja euro eest kuus, on möödas.”

Olen ise töötanud mõned aastad riigikantselei ametnikuna, kokku kolme peaministri alluvuses. Seepärast tean täpselt, et juba sajandi alguses oli paljude riigikantselei töötajate põhipalk vaid 50-60% nende tegelikust sissetulekust, sest põhipalgale lisandusid lugematud lisatasud „nõutust tulemuslikuma töö”, võõrkeelte oskuse ja tont teab mille eest veel.

Kahjuks pole sest saati avaliku sektori palgasüsteemis midagi muutunud. Varasemad valitsused kartsid palgasüsteemi korrastada ja uus valitsus seda esimese poole aastaga lihtsalt teha ei jõudnud. Ühe meeldiva erandiga – oma haldusalas juba korrastab palgasüsteemi ja kaotab ametikohtade tabelitest surnud hingi sotsiaaldemokraat siseminister Jüri Pihl.

See artikkel ilmus ka tänases Eesti Päevalehes.

22.11.07

Evelyn Sepp tegi 17 sõna pikkuses seaduses 2 viga

See on ilmselt uus Eesti rekord seadusandluses, et Evelyn Sepp tegi 17 sõna pikkuses parandusettepanekus kodakondsuse seadusesse kaks ränka viga.

Äsja lõppes Riigikogus Keskerakonna esitatud kodakondsuse seaduse eelnõu arutelu. Ühelauseline ning 17 sõna pikkune parandusettepanek kõlas nii: "3) laps, kelle mõlemad vanemad elavad tema sündimise ajal Eestis alalise elamisloa alusel, kuid ei ole Eesti kodanikud."

Lahtiseletatult on parandusettepaneku eesmärk anda koheselt Eesti kodakondsus meie riigis sündinud lastele, kelle vanemad siin alaliselt elavad, kuid pole Eesti kodanikud.

Esimene viga selles parandusettepaneku tekstis on see, et selle alusel saaks koheselt Eesti kodakondsuse ka näiteks selline laps, kelle üks vanem on Läti ja teine Soome kodanik. Tegelikult soovis Keskerakond anda koheselt kodakondsuse nende vanemate lastele, kel pole ühegi riigi kodakondsust, kuid kahjuks oli seaduseelnõu sõnastatud erakordselt lohakalt.

Teine suur lohakusviga selle eelnõu puhul oli asjaolu, et selles kasutati mõistet "alaline elamisluba", mille kaotas Eesti seadusandlusest juba Riigikogu eelmine koosseis.

Juhin tähelepanu neile lohakusvigadele sel põhjusel, et need väljendavad autorite pealiskaudset suhtumist oma loomingusse. Nii pealiskaudne suhtumine näitab, et eelnõu eesmärk pole mitte muuta olukorda, kus umbes 14 000 alla 18 aastasel Eesti elanikul pole ühegi riigi kodakondsust, vaid soov ületada korraks ajakirjanduse uudiskünnis.

Taustaks niipalju, et kõigil kodakondsuseta Eestis elavatel lastevanemetel on juba praegu võimalus saada oma lapsele Eesti kodakondsus esitades selleks enne lapse 16-aastaseks saamist lihtsalt kirjalik taotlus. Kuna tuhanded vanemad pole seda õigust kasutanud, siis nad kas ei tea sellest võimalusest või ei ole sellest huvitatud.

Sisuliselt on Keskerakonna muudatusettepaneku suurim viga see, et see ei arvesta vanemate tahtega ning tekitab topeltkodakondseid.

Juba eelmiste valitsuse ajal on korduvalt tehtud teavituskampaaniad, mille eesmärk oli teavitada vanemaid sellest, et nende lapse Eesti kodakondsus on ühe avalduse esitamise kaugusel. Kindlasti jätkab neid teavituskampaaniaid, loodetavasti varasemast paremini adresseerituna ning kindlasti vähendab see kodakondsuseta alaealiste arvu.

Ent kindlasti on Eestis ka selliseid kodakondsuseta vanemaid, kes on teadlikult otsutanud jätta oma lapsele õiguse passisaamise ikka jõudes ise otsustada, kas valida Eesti, Vene või võimalusel ka mõne muu riigi kodakondsus. Eesti riigil pole õigust vastu nende vanemate tahet Eesti kodakondsust peale suruda.

Andes kodakondsuseta vanemate lastele sünnihetkel automaatselt kodakondsuse tekitab Eesti
riik olukorra, kus täiskasvanuks saades võivad need lapsed võtta mõne teise riigi kodakondsuse ning nii hakkab meil tekkima topeltkodakondsusega kodanikke, ehkki see on vastuolus Eesti põhiseadusega ning riiklike huvidega. Just seda tüüpi praktika kodakondsuseta vanemate lastele automaatse kodakondsuse omistamisel on tekitanud tõsiseid probleeme Lääne-Euroopa riikidele, kus seda praktikat on kasutatud aastakümneid.

Näiteks Iirimaal tekkis olukord, kus teistes EL liikmesriikides elavad kodakondsuseta inimesed sõitsid sünnitama Iirimaale, kuna seal sündinud lapsele tagati koheselt Iirimaa ehk laiemalt euroliidu kodakondsus. Kindlasti ei ole see Eesti huvides avada oma seadusandluses samasugune auk, mida Eestis pikaajaliselt elavate vanemate asemel hakkavad kasutama teistes EL riikides elavad immigrandid.

Sotsiaaldemokraadid soovitavad: uurime välja, miks kodakondsuseta vanemad oma lastele Eesti kodakondsust ei taha. Kui selleks on teadmatus, siis teavitame. Keskerakond oma eelnõu ette valmistades mingeid uuringuid kahjuks ei teinud. Kõik Evelyn Sepa selgitused sel teemal olid puhtalt oletuslikud. Kui vanemate huvipuuduse põhjuseks on aga soov jätta valikuvõimalus oma lastele, siis tuleb seda valikut austada.

20.11.07

Kuidas kommunistid võltsisid Narva nukuvalitsuse ajalugu

Tänases Postimehes ilmus artikkel sellest, et 90 aastat tagasi 29. novembril Narvas välja kuulutatud Eesti Töörahva Kommuuni mälestusmärk püsib piirlinnas tänini. Kahjuks ei ole selles loos kirjeldatud anekdootlikku seika selle kohta, et mälestusmärk on rajatud kohta, millel Narva nukuvalitsusega mingit pistmist pole.

Nagu kinnitab Narva muuseumi direktor Andres Toode, kuulutati töörahva kommuun välja hoopis Aleksandri kirikus. (See on ka üks suuremaid Eesti kirikuid, mis pidi mahutama korraga tuhandeid Kreenholmi töölisi ning mida viimastel aastatel tänuväärselt renoveeritakse.) Kui kommunistid otsustasid seitsmekümnendatel aastatel püstitada kunagisele nukuvalitsusele mälestusmärgi, siis leiti, et pühakoda ja kommunistlik mälestusmärk ei sobi kokku.

Seetõttu otsustati täiesti kompelksivabalt ajalugu võltsida ning püstitati mälestussammas hoopis Narva raekoja kõrvale.

Seda kummalisem on, et Narvas püsib tänini mälestusmärk Eesti Vabariigi vastasele nukuvalitsusele meie riigi 90. aastapäeva eel ning kohas, mis on puhas ajaloovõltsing.

14.11.07

Meie Mehe tööõnnetus Riigikogus

Hetk tagasi võttis Riigikogu vastu seaduse, mis tõstab järgmisel aastal pensione keskmiselt 22%. Nagu arvata võis, anti sellele seadusele ainult poolthääli. Seda enam äratas tähelepanu üksik vastuhääl.

Personaalseid hääletustulemusi oodates imestas Aivar Riisalu kõva häälega: "Huvitav, kes küll sellisele seadusele vastu hääletab!?"

Kui tulemused Riigikogu suurele tabloole ilmusid, pööras kogu Riigikogu täissaal pead, et teada saada, kes on see eelviimases pingis istuv keskerakondlane, kes Eesti kõigi aegade kõige suurema pensionitõusuga päri pole.

Ennäe imet, tagareast naeratas vastu Aivar Riisalu! Puhkes rõõmus lärm ja aasimine, sest nagu Riisalu ise tunnistas, hääletas ta pensionitõusu vastu kogemata, mitte soovist odavat populaarsust võita.

13.11.07

Palgatõusu üle on ebaõiglane viriseda

Alustuseks palun lugejatel ära arvata, kes on järgneva tsitaadi autor:

a) Ametiühingute Keskliidu esimees Harri Taliga;
b) sotsiaaldemokraat Eiki Nestor;
c) Tööandjate Keskliidu juhataja Tarmo Kriis;
d) Hansabank Marketsi makroanalüütik Maris Lauri?

Tsitaat ise on selline: „…kui võrrelda meie ettevõtete kasumeid aastatel 2000-2006 teiste Euroopa ettevõtete kasumitega (kasumi ja käibe suhe), siis oleme riikide arvestuses väga kõval neljandal kohal. Meist on ees vaid Türgi, Iirimaa ja Läti. See tähendab, et teenitud lisandväärtusest on Eestis märksa rohkem läinud omanike kui töötajate taskusse ja meil on olemas tegelikult reserv, mille arvelt töötajate palku tõsta. Tõsi, siin on juba viimase aasta jooksul toimunud suur muutus töötajate kasuks ning mõistagi on see tööandjatele ebameeldiv ja valus. Aga kokkuvõtteks: töötajate palgatõusu üle on Eestis ebaõiglane viriseda, sest seni on neilt saadud märksa rohkem, kui neile on antud.”

Millegipärast ma kahtlustan, et enamus Ärielu lugejaid peab sellise mõtte autoriks kas Taligat või Nestorit. Eks tõekspidamine, et Eesti tööandjad on töövõtjate arvelt hästi elanud sobib ikka ametiühingujuhi või sotsiaaldemokraadi suhu.

Aga ennäe imet! Sedapuhku on nii „ettevõtjavaenuliku” mõtte julgenud avalikult välja öelda hoopis Maris Lauri ajakirja Director viimases numbris. Tsiteerisin Eesti üht mainekamat majandusanalüütikut nii pikalt põhjusel, et sedasorti mõtteavaldusi kohtab Eesti ajakirjanduses haruharva.

Tulistame ametnike pihta
Klassikalistes vesternides on tavaks, et head tegelased kannavad valgeid ja halvad tegelased musti riideid. Nii on vaatajale suisa visuaalselt selgeks tehtud, kelle poolt tuleb olla ja kellele õiglast karistust soovida.

Samasugune mustvalge maailmanägemine kehtib kahjuks suuresti ka Eesti avalikus ruumis. Eesti ajakirjanduses keerutab efektselt kolti heledas kostüümis ettevõtja ning annab imetleva publiku silme all kiirtuld mustade meeste pihta avalikust sektorist.

Publik kiidab tulistamisele takka, sest viimased 15 aastat on eestlastele sisendatud, et eraettevõtlus on efektiivne ühiskonna vedur, avalik sektor seevastu ebaefektiivne ühiskonna pidur. Mida õhem riik, seda parem.

Kuigi Eesti avalik sektor on kindlasti üle Euroopa keskmise edumeelne ja edukas. Kui tuua vaid üks näide, siis suudab Eesti võrreldes teiste Ida-Euroopa riikidega silmapaistvalt efektiivselt ära kasutada euroliidu toetusmiljardeid, sest meie bürokraadid olid selleks hästi ettevalmistanud nii ennast kui ka raha lõppkasutajaid.

Selle sügise üks lemmikteema on ettevõtjate katusorganisatsioonide pahandamine avaliku sektori palgatõusu, eriti ametnike palgatõusu pärast. Taustaks nii palju, et 2006. aastal töötas Eesti avalikus sektoris 25 protsenti ja erasektoris 75 protsenti kõigist töötegijatest. Rahandusministeeriumi andmetel on aastatel 1999–2006 Eesti kõigi töötajate palk keskmiselt tõusnud 110 protsenti, riigiteenistujate keskmine palk aga 80 protsenti.

Avaliku sektori töökohtade struktuur erineb seejuures kõvasti erasektorist, sest seal on väga vähe Narva Kreenholmi tüüpi organisatsioone, kus kõrgharidusega töötajaid on vaid mõni protsent ning odava lihttöö tegijaid palju. Avalikus sektoris on tunduvalt rohkem selliseid elukutseid, mis nõuavad kõrgharidust ja seega ka keskmisest kõrgemat palka – mõelgem näiteks õpetajate või ministeeriumiametnike peale.

Järelikult võiks arvata, et avaliku sektori keskmine palk ületab erasektorit. Tegelikus elus see kahjuks sageli nii pole, sest viimastel aastatel on erasektori palgad tõusnud palju kiiremini kui avaliku sektori palgad. Alles äsja teatas Statistikaamet, et esimest korda pärast taasiseseisvumist on erasektoris palgad keskmiselt kõrgemad kui avalikus sektoris.

Vihane võitlus tööjõu pärast
Eelneva jutu taustal võib igati mõista Tööandjate Keskliidu ja Kaubandus-Tööstuskoja pahameelt järgmisel aastal riigieelarvesse kirjutatud palgatõusude üle. Kui riik tõstab palku, siis suudab avalik sektor tööjõuturul erasektorile konkurentsi pakkuda, mis tööjõupuuduses vaevlevate ettevõtete jaoks ei ole kindlasti meeldiv uudis.

Ettevõtjatele oleks see kindlasti hea uudis, kui erasektoris jääb järgmise aasta palgatõus rahandusministeeriumi prognoositud 15% asemel 8% tasemele nagu ennustab Tööandjate Keskliit. Aga kindlasti ei saa erasektor eeldada, et avalik sektor peab oma palgatõusu puhul piirduma sama numbriga, sest palgakasv on avalikus sektoris olnud pikki aastaid ebaõiglaselt aeglasem.

Muidugi on ettevõtlusorganisatsioonidel lihtsam süüdistada valitsust, kui tunnistada ebameeldivaid tõsiasju. Ketserlikult kirjutas Indrek Neivelt hiljuti Eesti Päevalehes: „Ka paljude kritiseeritud avaliku sektori palgatõususus ei ole midagi halba. /…/ Ka sellega annab valitsus selge sõnumi ettevõtjatele: tegelege efektiivsuse tõstmisega ja makske töötajatele rohkem palka. Aeg, mil kõrgharidusega spetsialisti sai endale palgata kolmesaja-neljasaja euro eest kuus, on möödas. Nii lihtne enam ettevõtjate elu ei ole. Niisiis kiirendab valitsus avaliku sektori palgatõusuga jällegi möödapääsmatuid muutusi.”

Mart Laar kurtis hiljuti, et mõnede ministeeriumite ametnike palgatõusu tuleb kärpida, sest see on kiirem kui nende tootlikkuse tõus. Olen ise töötanud kolm aastat riigiametnikuna ning tean hästi, et ühes ja samas riiklikus organisatsioonis töötavad sama palga eest mõned ametnikud 10 tundi ja teised 6 tundi päevas. Olen nõus ka nende kriitikutega, kes nõuavad riigisektoris ametnike arvu kahandamist, sest siin-seal on see tõesti vajalik.

Seni annab parimat eeskuju avaliku sektori efektiivsemaks muutmisel sotsiaaldemokraat Jüri Pihl, kes kaotab järgmisel aastal sadu piirivalvurite, politseinike ja päästeametnike töökohti. Pihl ei koonda töötajaid, vaid surnud hingi, mõttetult kirjas olnud ametikohti, mis ei kustutanud tuld ega püüdnud pätte. Lisaks korraldab Pihl näiteks päästeametnike tööd ümber moel, mis muudab nende töö efektiivsemaks ning võimaldab koondatud ametikohtade arvelt palku tõsta.

Ent taas kehtib lubamatult mustvalge arusaam, et tootlikkusega on probleeme ainult avalikus sektoris ning et ainult avalik sektor veab majanduslikult ebaefektiivset palgatõusu. Tootlikkuse ja palgakasvu vahet on kiiresti kasvatanud hoopis pankade käivitatud kinnisvarabuum. Tsiteerin veelkord Maris Laurit: „Kui see nõudlus aga järsku kasvama hakkas (nagu ehituses), jooksid palgad teenustesektoris eest ära. See aga hakkab rõhuma neid sektoreid, mis majandust tegelikult toidavad – tootmine ja eksport. Ehitus on Eestis praegu selgelt tootlikkust hävitav sektor – uued töötajad ei tooda enam väärtust juurde, nad hävitavad seda.”

Sotsid Savisaare häälte kallal?
Lõpetuseks tänan Tööandjate Keskliidu juhatajale Tarmo Kriisi, kes süüdistas eelmisel nädalal ajakirjanduses sotsiaaldemokraatide selle pärast, et me soovime ametnike palka tõstes Edgar Savisaarelt valijaid üle lüüa.

Kriisi väide ei pea paika, kuid toimib sotsiaaldemokraatide jaoks kindlasti hea tasuta reklaamina. Sotsiaaldemokraadid ei püüa avaliku sektori ega isegi mitte ametnike palku tõstes Keskerakonnalt hääli üle lüüa. Teeme seda lähtudes teadmisest, et Eesti riik peab olema mitte õhukene, vaid tugev. Et riigi palgal peavad olema head ja konkurentsivõimelised töötajad. Tugev riik on ka ettevõtjatele hea partner, nagu tõestavad näiteks Soome pikaajaline püsimine maailma kõige konkurentsivõimelisemate majanduste edetabeli tipus.

See artikkel ilmus tänases ajakirja Ärielu numbris.

12.11.07

Rakvere Gümaasiumi parima õpetaja stipendium

Laupäeval tähistas 95. sünnipäeva Rakvere Gümnaasium, mille on alates 1918. aastast lõpetanud 7995 inimest. Muidugi on iga kooli juubeli suurim rõõm saada kokku nende inimestega, kellest paljudega käisime 11 aastat koos samas klassis.

Üleeilsel peol oli üks ilusamaid hetki aga ka see, kui kevadel loodud Rakvere Gümnaasiumi Parim Õpetaja tunnustas kirjandusõpetajat Mare Muiki 30 000 krooni suuruse stipendiumiga. Heameel oli selle pärast, et just see legendaarne õpetaja tunnustuse osaliseks sai, kuigi samavõrra oli kahju sellest, et mitu teist sama väärt õpetajat sedapuhku stipendiumit veel ei pälvinud.

Ehk nagu küsis stippi vastu võttes Mare Muik ise: “Kas te teate meie koolis mõnda õpetajat, kes ei ole hea?”

Sama head meelt tegi aga asjaolu, et leidub piisavalt vilistlasi, kes oma kooli õpetajaid toetades ja tunnustades tahavad hoida ja tõsta oma kodukooli taset. Järgmise stipi või järgmised stipid tahab vilistlasi koondav sihtasutus välja anda järgmisel kooli sünnipäeval. Kõigil neil, kes tahavad seda head üritust toetada soovitan vaadata sihtasutuse kodulehekülge aadressil:
http://www.rakgym.edu.ee/sihtasutus/.

7.11.07

Juhan Peeglist

Kui mina Tartu Ülikooli jõudsin, oli Juhan Peegel ägedamast õppetööst juba kõrvale tõmbunud ja tunniplaanis olid tal ainult mõned üksikud sissejuhatavad loengud.

Seda hardamalt ootasid esmakursuslased legendaarse professori esimest loengut. Mille algus venis üle akadeemilise veerandtunni. Viimaks läks auditoorumi uks lahti ja Peegel astus vaikselt sisse.

"Ma vabandan oma hilinemise pärast, aga selle eest lähen ma täna varem ära!" teatas ta sissejuhatuseks surmtõsise näoga.

Olen seda Juhan Peeglilt laenatud vabandust kasutanud paljudel puhkudel ja võin kinnitada, et see toimib ka teistes keelekeskkondades ja kultuuriruumides.

Eile meie hulgast lahkunud Peegel oli imetlusväärselt hea inimene ja õpetaja. Kahjuks on viimasel ajal ära ununenud tema kirjanduslik looming. Peegli ausust näitab asjaolu, et tema oma elulool põhinev fragmentaarium "Ma langesin esimesel sõjasuvel" kirjeldas 1940. aastal Eesti kaitseväest punaarmeesse sattunud meeste saatust ausalt ja halastamatult hoolimata sellest, et ilmus see raamat seitsmekümnendate teisel poolel.

Loodetavasti annab mõni kirjastus sellest raamatust peatselt välja uustrüki, sest Peegli teos on kirjanduslikust kõrgklassist ning annab tollesse masendavasse aega suurepärase sissevaate.

6.11.07

Kodusõda Eesti moodi

Alates Aleksander Einselnist ja lõpetades Tarmo Kõutsiga on kõik Eesti kaitseväe juhatajad lõpetanud oma ametis tõsise tüliga kas kaitseministri või presidendiga.

Ei ole mingit põhjust arvata, et kaitseväe juhatajad on eriti konfliktsed inimesed. Samuti pole põhjust arvata, et väga erinevad poliitikud - alates president Lennart Merist ja lõpetades kaitseminister Jürgen Ligiga - on eriti konfliktsed ning kaitseväe suhtes pahatahtlikud inimesed.

Mis siis on nende 15 aastat kestnud ja Eesti riigikaitse arengut pidurdanud ohtlikult konfliktide põhjus? Põhjus peitub ajaloos. Nagu osutas Riigikogu põhiseaduskomisjoni ja riigikaitse komisjoni ühisistungil riigiõiguse ekspert Ülle Madise, kirjutasid meie põhiseaduse autorid selle riigikaitse osasse presidendi ja kaitseväe juhataja eriti tugeva rolli tulenevat ühest õigustatud hirmust.

Selleks hirmuks oli 1991-1992. aastal kartus, et Eestis tuleb demokraatlike valimiste tulemusena võimule valitsusjuht, kes võib kaitseväe abil ebaseaduslikult võimu haarata. Just seetõttu tõsteti põhiseaduses kaitseväe juhataja sisuliselt peaministriga võrdsele tasemele ning lisaks anti presidendile riigikaitse juhtimises kõigi teiste valdkondadega võrreldes ebatavaliselt suur otsustusõigus. Toon vaid ühe näite: kaitseväe juhataja nimetab ametisse Riigikogu erinevalt kaitseministrist, kes astub ametisse lihtsalt ühe valitsuse liikmena.

Nüüd, 15 aastat hiljem, võime rõõmuga tõdeda, et toonased hirmud ei olnud õigustatud. Seetõttu on mõistlik "normaliseerida" kaitseväe juhataja ja presidendi staatus põhiseaduses. Rõhutan siinkohal, et algatus põhiseaduse muutmiseks tuli presidendilt. See on mitte ainult Eestis, vaid mujalgi kaunis ebatavaline, et riigipea ise loobub osast oma võimust. Tavaliselt käituvad poliitikud vastupidiselt. Seega on riigipea omalt poolt esimese vajaliku sammu teinud.

Nüüd on vaja Riigikogul teha järgmine samm, muuta põhiseadust ning korrastada riigikaitse juhtimise süsteemi tervikuna.

Eelmisel aastal kirjutas Andrei Hvostov Eesti Ekspressis umbes nii: tüli kaitseministeeriumi ja kaitseväe juhtide vahel on läinud nii ägedaks, et kohati tundub, nagu oleks need kaks organisatsiooni unustanud, et nende ülesanne ei ole sõdida mitte üksteisega, vaid Eesti riigi vaenlastega. See väide on ajakirjanduslikult liialdatud, kuid tugev hoiatav tõetere peitub selles kindlasti.

Just seepärast on sotsiaaldemokraadid veendunud, et põhiseaduse muutmine president Toomas Hendrik Ilvese pakutud viisil aitab korrastada Eesti riigikaitse juhtimist mõistlikul moel. Loomulikult on selleks vaja lisaks põhiseadusele muuta alama astme õigusakte ning jõuda lõpuks ometi kaitseväe korralduse seaduse vastuvõtmine, mida pole suudetud 15 aastat valmis saada.

Meil on heameel, et selle töö tegemiseks loob Riigikogu erikomisjoni. See tähendab, et jäme ots riigikaitse edasisel korraldamisel ei ole kolmest erakonnast koosneva valitsuse, vaid kõigi kuue Riigikogus esindatud erakonna kätes ühiselt. Rõhutan siinkohal samuti nagu põhiseaduse muudatuse esimesel lugemisel, et Riigikogu fraktsioonid ei pea siin äraootavalt valitsuse otsa vaatama, vaid ise liidrirolli võtma.

Seepärast toetavad sotsiaaldemokraadid põhiseaduse muudatuse teise lugemise lõpetamist ning põhiseaduse muutmist veel selles Riigikogu koosseisus. Lükates põhiseaduse muutmise ning sellest tulenevalt ka teiste seaduste muutmise edasi nelja aasta võrra võtame me endale vastutuse uute võimalike konfliktide eest kaitseväe juhataja, kaitseministeeriumi ja presidendi vahel. Jõuan siis jutuga tagasi oma kõne alguse juurde ja meenutan, et neid konflikte on minevikus olnud hoiatavalt palju.

Loodan, et Riigikogu jõuab põhiseaduse muutmises ning teistes vajalikes seadusemuudatustes järgmiseks kevadeks üksmeelele. Kui me selles tempos edasi liigume, siis oleme põhiseaduse muutmisele kulutanud ühe aasta ehk veerandi oma töö ajast. Kiirustame aeglaselt, nagu manitses kolleeg Evelyn Sepp.