27.4.10

Poliitikud teadlaste vastu

Selliseks kujunes ühel hetkel tänase ETV saate Vabariigi Kodanikud mõttevahetus Eesti inimarengu aruande mõju või mõjutuse üle. Endise ajakirjanikuna tean väga hästi, et pole midagi lihtsamat, kui vastandada end publiku poolehoiu võitmiseks otse-eetris poliitikutele ja pahadele parteidele nagu seda täna tegi Hardo Aasmäe.

Paraku olen Aasmäe asemel, kelle arvates poliitikud inimarengu aruandest palju ei pea, nõus hoopis viimaste inimarengu aruannete peatoimetaja Marju Lauristiniga, kelle hinnangul on selle töö mõju viimastel aastatel tänu avalikele aruteludele Riigikogus saanud kogu ühiskonnas ja poliitikute seas rõõmustavalt suure mõjujõu. Korralikud avalikud debatid on tekitanud olukorra, kus sotsiaalteadlaste sõnum on jõudnud paljude inimesteni, kes seni pidid piirduma ainult selle infoga, mida neile erakonnad reklaamimiljonite eest või pressiteateid külvates jagasid.

Loodan väga, et see tekitab ka olukorra, kus paljud inimarengu aruandes vaidlustatud senised käibetõed vaidlustavad valijad ka järgmistel Riigikogu valimistel. Näiteks väidab inimarengu aruanne risti vastupidi Andrus Ansipile, et vaesuse ja varandusliku kihistumise kasv on meil tõsine probleem; et on vaja muuta meie majandusmudelit isegi hoolimata eurole üleminekust, kuna see pole rahvusvaheliselt piisavalt konkurentsivõimeline; või tõdemus, et Eesti tulumaksumäär on ebamõistlikult madal.

Vaidlesin vastu ka Aarne Rannamäe käsitlusele, mille kohaselt on inimarengu aruanne malakas, millega poliitikud üksteisele võimalust mööda äsavad. Viimaseski aruandes välja toodud probleemide puhul on poliitikud oma positsioonid ammu sisse tulistanud, inimarengu aruanne on kujunenud sõltumatuks ja usaldusväärseks hindajaks selle üle, mis Eesti riigis on viltu.

Kuna aruande tuntus ja mõju on ühiskonnas viimastel aastatel kiiresti kasvanud, siis tekitab see tugeva surve poliitikutele juba järgmiste valimisprogrammide koostamisel. Suures osas võetakse inimarengu aruandes sisaldunud ideid valimisprogrammides kasutusele, teisalt peavad parteid arvestama juba ette sellega, et kui nende seisukohad on vastuolus sotsiaalteadlaste uuringutega, siis vähendab see nende usaldusväärsust valijate silmis.

24.4.10

Kivirähk ja Karusoo nad tõid meil siia...

Loodetavasti ei kutsunud Draamateater homsele Andrus Kivirähki-Merle Karusoo esietendusele "Vassiljev ja Bubõr ta tegid siia..." Saksamaa suursaadikut, sest muidu peab diplomaat protestiks baltisaksa kultuuri naeruvääristamise vastu hiljemalt teise vaatuse keskel saalist välja marssima.

Draamateatri 100 sünnipäevale pühendatud ning teatrihoone loonud vene arhitektide elust ajendatud etenduse esimeses vaatuses saame teada, kuidas Peterburis hästi makstud kortermajade projekteerijad naistekütt Bubõr ja tuhvialune Vassiljev tulevad loomekriisist ajendatuna Revalisse saksa teatrit rajama.

Hoopis karmim on teine vaatus, kus Kivirähk põletab piltlikult öeldes maha kõik need baltisakslaste mõisad, kunstikogud ja raamatud, mis maatameestel 1905. aasta revolutsiooni ajal põletamata jäid. Etenduse lõpplahendus on suisa rehepaplik - paratamatult välja suremisele määratud baltisakslased ehitavad oma raha eest endale saksa ülemvõimu sümboli, aga selle saatuseks on juba ette määratud saada eestlaste teatriks niikuinii.

20.4.10

Ajakirjale Kroonika: loll, kes treenib, tark võistleb

Eriteade ajakirjale Kroonika: Riigikogu korvpallimeeskond kaotas täna järjekordselt Kohila korvpalluritele tulemusega 64:74 ning ükski parlamendi liige seekord kahjuks vigastada ei saanud.

Pool aastat tagasi samade meeskondade vahel toimunud mängu puhul kirjutasin oma blogis pahaaimamatult, et rebestasin Kohila kossumeestega mängides ühe sõrme kõõluse. Ja uskuge, või mitte, aga seda blogikannet vahendas oma lugejatele sadade tuhandete lemmik Kroonika! Olin kaotusest ja nelja kuu pikkusest lahase kandmisest hoolimata õnne tipul:)

Minu kõõlus pole tänini paranenud ning mängisin ikka teibitud näppudega. Paraku ei aidanud Riigikogu seekord ka noore pensionäri, omal vabal tahtel Riigikogu rasvase palga pealt lahkunud Ott Lumi võimas panus, kes viskas vähemalt pooled meie meeskonna punktid. Kohila meeskonda vedanud äsjane Eesti kõrgliiga mängija Kaur Heinaru ja väga hea noortetreener Jüri Pritsin kontrollisid oma meeskonna mängu lõpuni.

Pidevalt kaotusseisus olnud Riigikogu jõudis viimasel minutil 3-punktilisse kaotusseisu ning juba tekkis võidulootus, kuid siis saime rünnakul kaks korda järjest kulpi ja hävisime vastaste tabavate visete tõttu valusalt.

Meie kokkuvõte mängust on lihtne: loll, kes treenib. tark mängib niigi. Oleme sel aastal Riigikogu kossutiimiga ainult trenni teinud ning pole kordagi võistelnud. Hea oli peksa saada Kohilas, mitte mai lõpus toimuvad Balti parlamentide korvpalliturniiril Cesises. Otsustasime, et treenimine tuleb lõpetada ning kaitsmaks 3 aastat järjest võidetud Balti parlamentide karikat tuleb rohkem võistelda. Just seepärast oleme teist korda järjest tänulikud sotsiaaldemokraat Alger Aleksei poeg Tammistele Kohila vallavolikogust, kes meid nii tugeva tiimi vastu võistlema kutsus.

Meie meeskonna mängiv aju Jüri Ratas koostas kiiresti kriisiplaani ning seetõttu pole meil sel kevadel enam eriti aega poliitikaga tegeleda, selle asemel keskenduma korvpallile:)

Võlakaitse seadus: jõustumisaeg nihkub, nimi muutub

Äsja otsustas Riigikogu õiguskomisjon algatada homme võlgade ümberkujundamise ja võlakaitse seaduse eelnõu, mis annab võlgnikele õiguse taotleda kohtu abil oma võlgade ümberkujundamist ning pandiga tagamata juhtudel ka võlakoormuse vähendamist. Samuti leevendab uus seadus lootusetutsse võlgadesse sattunud inimestel üksikisiku pankroti menetluse läbimise korda.

Viimaste oluliste muutustena on homme esitatavas seaduses erinevalt varem 1. septembrile kavandatud jõustumistähtajast selleks märgitud 1. jaanuar 2011, et anda kohtunikele aega seaduse jõustumiseks valmistuda. Kindlasti suurendab uus seadus kohtunike töökoormust ning annab neile täiesti uusi tööülesandeid, millega toimetulemiseks on vaja korraldada täienduskoolitusi. Lisaks jõustub suvel uus ja mahukas perekonnaseadus ning kohtunike hinnangul oleks kahe suure seaduse üheaegne jõustumine tekitanud kohtutes suure ülekoormuse.

Teiseks rõhutasid erinevad eksperdid ja erakonnad seaduse lõppversiooni arutelul, et meedias juba tugeva kaubamärgina käibele läinud nimetus "võlakaitse seadus" ei vasta seaduse sisule. Seetõttu on eelnõu ametlik pealkiri "Võlgade ümberkujundamise ja võlakaitse seaduse eelnõu". Olen kindel, et menetluse käigust kaob seaduse pealkirjast mõiste "võlakaitse" sootuks ning jääb ainult sisult täpsem "võlgade ümberkujundamine".

Uus seadus ei võimalda kellegi oma võlgu kohtusse esitatud avalduse alusel lihtsalt korstnasse kirjutada, kuid tasakaalustab senisest paremini võlgnike ja võlausaldajate suhteid.

Õiguskomisjoni juurde loodud võlakaitse seaduse töörühma liikmena ning tänasel õiguskomisjoni istungil osalenud Riigikogu liikmena on mul eriti hea meel selle üle, et homme esitatava mahuka ja keeruka seadusega näitas Riigikogu, et parlament ei pea olema ainult see sõel, mis ootab valitsusest eelnõusid, vaid võib ja peab ka ise tegusalt seadusloomes osalema.

Uus seaduseelnõu ja selle seletuskiri jõuavad avalikkusele tutvumiseks Riigikogu koduleheküljele loodetavasti juba homme pärast selle ametlikku üleandmist kell 2 parlamendi suurkogule.

19.4.10

Kaitseministeeriumi raiskas dokumendihaldusele 9 miljonit ülearu

Tänasel Riigikogu arupärimisel selgitas Jaak Aaviksoo vastuseks minu, Kalev Kotkase ja Kalvi Kõva küsimusele, miks kulutab kaitseministeerium elektroonilise dokumendihaldussüsteemi loomiseks esialgu kavandatud 9 miljoni krooni asemel kokku 18 miljonit krooni. Vähe sellest, mullu lõppema pidanud töö loodab Aaviksoo lõplikult tööle saada alles tänavuse aasta lõpuks.

Aaviksoo selgituse kohaselt oli suurimaks probleemiks vilets lähteülesanne, milles ei hinnatud õigesti töö keerukust ning mullu toimunud 26 kaitseväe asutuse integreerimine üheks tervikuks.

Paraku ei saanud ma Riigikontrolli auditile "Riigi infosüsteemide arendusprotsessi tulemuslikkus" tuginedes kaitseministri selgitustega rahule jääda:

"Jaak Aaviksoo ütles meile, et tema ei usu, et tugevam poliitiline vastutus aitaks IT-valdkonnas paremini määratleda hangete lähteülesannet. Mul on hea meel tuua ministrile vastupidine näide, mis pärineb Riigikontrolli auditist. Ainsa hea näitena on siin esile toodud Justiitsministeerium, mille puhul on rõhutatud, et poliitiline vastutus ministri ja asekantsleri tasemel on algusest peale väga selgelt paigas. Erinevalt Kaitseministeeriumist, mille puhul toodi välja, et väga suure ja ambitsioonika hanke puhul taotleti küll riigieelarvest raha, usaldati see ametnikest koosneva töörühma kätte, kuid selle töörühma tase oli väga madal ja töörühma üle puudus esimestel etappidel selge ministeeriumi juhtkonna ja ministri kontroll.

Erinevalt Justiitsministeeriumist on kontrolli puudumine andnud ka vastupidiseid tulemusi. Meenutan, et Kaitseministeerium on kulutanud 9 miljoni krooni asemel 17 miljonit krooni ja nagu me äsja kuulsime, peab kulutama veel vähemalt ühe miljoni krooni, et süsteem lõplikult töösse läheks. Justiitsministeeriumis sooritati kaks keerulist auditeeritud tööd, "Ettevõtjaportaal" ja "Kinnistusraamat". Need on suunatud ministeeriumist väljapoole, hõlmavad väga suurt arvu partnereid ja erinevalt Kaitseministeeriumist on nende mõlema puhul ka erasektoriga võrreldes saavutatud uskumatu tulemuslikkus. Ettevõtjaportaali puhul oli planeeritud IT-hanke kulu 4 miljonit krooni, kulus 800 000 krooni. Kinnistusraamatu puhul oli plaanitud kuludeks 6,2 miljonit krooni, kulus 4,8 miljonit krooni.

Loodan nende näidetega kaitseminister Jaak Aaviksood, kes, muuseas, astus ametisse 2007. aastal, mil käivitus ka dokumendihaldussüsteemi projekt, et tugev poliitiline kontroll ja selge vastutus ministeeriumis aitab tagada ka korraliku IT-alase lähteülesande.

Teiseks tahan tähelepanu osutada, et Kaitseministeerium on kurvas mõttes Eesti rekordi omanik. IT-hanked on keerulised ja nad on hilinenud ka teistes ministeeriumides, aga seda, et hilinemine on nii pikk ja sellest hoolimata enam kui pool n-ö kliente ei saa rakendust tänini kasutada, on Riigikontrolli hinnangul ainulaadne. Kurb on, et maksumaksja peab viletsa lähteülesande tõttu maksma veel vähemalt 1 miljoni ja hanke maksumus kujuneb algsega võrreldes kaks korda kallimaks.

Kindlasti on parlamendi ülesanne aasta lõpus kontrollida Jaak Aaviksoo lubadust, et aasta lõpuks on arendustöö lõpuni viidud ja rakendatud ka kaitseväes.

Lõpetuseks veidi humoorikamas toonis. Eestis on kombeks öelda, et see või teine asi pole raketiteadus. Kui me riigieelarve kontrollikomisjonis seda auditit arutasime, siis teatas üks Kaitseministeeriumi kõrge ametnik, et me siin Kaitseministeeriumis teeme ka väga palju suuremaid hankeid, maksame sadu miljoneid kroone näiteks õhuseiresüsteemide eest, aga uskuge mind, dokumendihaldussüsteem on nendest veel keerulisem hange. Seega selgus, et kaitseministeeriumi IT-põhine dokumendihaldussüsteem on keerulisem kui raketiteadus."

17.4.10

Peaminister peab survestamise ja solvamise pärast kaitsepolitsei ees vabandama

Peaminister Andrus Ansip võlgneb kaitsepolitseile vabanduse, sest ta survestas ja solvas korrakaitsjaid neljapäeval valitsuse pressikonverentsil tehtud avaldusega, milles nimetas kaitsepolitseis justiitsminister Rein Langi suhtes algatatud väärteomenetluse uurimist Eesti riiki häbistavaks klounaadiks.

Teadupärast alustas kaitsepolitsei kolmapäeval justiitsminister Rein Langi suhtes väärteomenetluse, kuna ta avaldas seoses viisaskandaaliga Postimehe ajakirjanikule Tuuli Kochile piiratud tasemega riigisaladuse. Kaitsepolitsei ametile eelnes riigiprokuratuuri poolt välisministeeriumi esitatud avalduse alusel läbi viidud kriminaaluurimine, mis riigisaladuse lekkes süüdlast ei tuvastanud. Väärteomenetlus justiitsministri suhtes algatati kriminaalasjast eraldatud materjalide alusel.

Seega on kõik asjaomased ametkonnad käitunud seaduste alusel ning puudub igasugune põhjus neile parteipoliitilistel põhjustel etteheidete tegemiseks.

Neljapäevase avaldusega õõnestas peaminister Andrus Ansip esiteks kaitsepolitsei usaldusväärsust ning teiseks survestas valitsusjuhina kaitsepolitseid jõudmaks võimuparteile vajalike uurimistulemusteni. Demokraatlikus riigis võlgneb peaminister õiguskaitsjatele avaliku pealehüppamise ning nende tegevuse kahtluse alla seadmise eest vabanduse.

Kaitsepolitsei algatatud väärteomenetlus näitab Eesti demokraatliku riigikorra tugevust, sest see on suunatud võimulolevasse parteisse kuuluva ministri vastu. Kahjuks ei saa peaminister Andrus Ansip sellest demokraatia toimimise aluspõhimõttest aru ning ründas parteijuhina avalikult kaitsepolitseid.

Rein Langi suhtes igati õiguspäraselt algatatud väärteomenetluse kohta võib maadlejate keeles öelda, et Reformierakond kukkus omast võttest selili, sest riigisaladuse lekkimise osas käivitas uurimisahela samuti ühe viisaskandaali osalise Urmas Paeti juhitud välisministeerium. Kui uurimise tulemusena oleks väärteomenetlus algatatud mõne ajakirjaniku või mistahes teisest erakonnast pärit poliitiku suhtes, siis oleks peaminister Ansip sellee inimese karmilt hukka mõistnud.

Kuna aga uurimine jõudis reformierakondlase Rein Langini, siis püüab peaminister juba ette võimaliku süüdimõistva otsuse mõju pisendada, halvustades avalikult kaitsepolitseis algatatud väärteomenetlust ning kujutades justiitsministrit enne uurimistulemuste selgumist süütu ohvrina.

15.4.10

Viimasel hetkel pääsesin Islandilt vulkaanivangist

Kui meie lennuk eile kl 1 Islandilt õhku tõusis, soovitas piloot aknast välja vaadata, et näha äsja purskama hakanud vulkaani. Nagu kinnitas parema nähtavusega kohal istunud Priidu Ristkok siseministeeriumist, ei olnud peale aurusammaste sel hetkel suurt midagi põnevat näha.

Tagantjärele tarkusega võib väga õnnelik olla, sest päev kauemaks Islandile jäänud Eesti diplomaadid istuvad seal täna ja tont-teab-kaua-veel vulkaanivangis, sest purse on lennukite jaoks ohtlikult võimas. Loodan, et Eestist ostetud reisikindlustus korvab ikka ka need force majeuri'iga kaasnevad kahjud, mille on põhjustanud Eesti oludes täiesti ettenägematuna tunduv vulkaanipurse.

Mõnepäevase Islandi väisamise põhjus oli paariteistkümne eestlase jaoks seal toimunud euroliidu teemaline ja väga menukaks osalenud seminar Islandi riigiametnikele. Eesti korraldatud üritusel oli saal publikut täis ning kõigile eestlastele korraldati ka küllaga kahepoolseid kohtumisi nende kolleegidega eri ametites ja ministeeriumites. Mis oli eriti üllatav seetõttu, et esmaspäeval avalikustati Islandil 2000 lehekülje paksune raport nende majanduskrahhi põhjuste ja süüdlaste kohta ning see on väikse ühiskonna kõige tähtsam jututeema veel mitmeks kuuks.

Eestlaste jaoks oli võimalus rääkida Islandil Euroopa Liiduga peetavatest läbirääkimistest haruldane võimalus tunda end suure ja targemana. See viimane pole sugugi üleolev väide, sest eks me ole Islandilt rahvaarvult ikka mitu korda suuremad ning ka euroläbirääkimiste osas tükk maad kogenunad. Rõõm oli kuulda, et kui sellised Eesti spetsid nagu Toomas Kevvai või Kadri Uustal tihedalt infot tulistasid, siis ahhetasid nende Islandi kolleegid ühtevalu ning küsimusi muudkui sadas.

Euroläbirääkimised algasid islandlastele mullu ülitempokalt, kuid on tänavu takerdunud ning nüüd hinnatakse nende kestvuseks umbes 3 aastat. Läbirääkimised on islandlastele väga rasked ses mõttes, et kui kalandus välja arvata, siis puudub neil europoliitikas seni suuresti kompetents ning nende riigiametid on väga väiksearvulised.

Teiseks on islandlaste toetus euroliiduga ühinemisele väike ning selgelt toetab seda ainult sotsiaaldemokraatlik peaministripartei. Laiemat toetust omab seisukoht, et peame liitumisläbirääkimised ära ja eks siis rahvahääletusel otsustame, kas ühineme või mitte. Selgelt on liitumise vastu väga mõjukad kalandusetttevõtjad ja põllumehed. Samas on islandlaste majandusseis pärast ränka kriisi nii tõsine, et näiteks EL-iga ühinemisega kaasnev üleminek eurole lahendaks nende jaoks palju probleeme ning tagaks palju stabiilsema majanduskeskkonna.

Kohtumisel mõne Islandi parlamendi väliskomisjoni liikme, aga ka nende europooldjate ja -vastastega sai selgeks, et esialgu on üldine arusaam võimaliku ühinemise mõjudest hägune ning kalandusekeskne. Üllatasin mõnd islandlast näiteks teadmisega, et liitumine tähendab Islandi keele muutumist Euroopa Liidu ametlikuks keeleks, mis annaks nende väga vanale ja väärikale keelele uue staatuse.

Ühel õhtul tutvusin Reykjavikis endise suursaadikuga Soomes ja Eestis Hannes Heimissoniga. Kui me restoranis üksteist kõnetasime, siis pöörduti meie poole kõrvallauast ning selgus, et sealgi istub kaks Hannest. Oli väga koomiline nelja nimekaimu kokkusattumine, sest Hannes olevat Islandil suhteliselt harva esinev nimi.

Omalt poolt täitsin juba täna Islandi välisministeeriumis antud lubaduse ja avaldusin soovi astuda Eesti-Islandi sõprusrühma liikmeks.

8.4.10

Pressivaenlase jõuline pressing sõnavabaduse vastu

Õnneks on Eesti rahvusvahelistes uudistes väga harva pigilinnu rollis. Kahjuks rääkisid Eestist hiljuti paljud Euroopa meediakanalid halvustavalt justiitsminister Rein Langi soovi tõttu võtta vastu sõna- ja ajakirjandusvabadust ohustav allikakaitse seadus.

Meediakanalid vahendasid igati põhjendatult Maailma Ajalehtede ja Väljaandjate Liidu, Ülemaailmse Toimetajate Foorumi, Euroopa Ajalehtede Väljaandjate Liidu ning Euroopa Ajakirjanike Föderatsiooni väljendatud muret selle üle, et seaduseelnõu nr 656 kujutab Eesti ajakirjandusvabadusele tõsist ohtu.

Nii Eesti-sisese pahameeletormi kui ka rahvusvahelise mainekahju põhjus oli lihtne – meedialt mullu karmi kriitikat ja suisa pressivaenlase tiitli saanud justiitsminister Lang tuli ootamatult välja seadusega, mida üldse hädasti vaja pole ning mis oli ajakirjandusorganisatsioonidega läbi arutamata.

«Pealtnägija» paljastas pettuse
Siinkohal tuleb selgitada, mida tähendab allikakaitse ajakirjanduses ja kuidas see tagab olulise info jõudmise avalikkuseni. «Pealtnägija» saatejuht ja Eesti Ekspressi ajakirjanik Mihkel Kärmas, kes viimati alles kaks kuud tagasi ühe anonüümsel allikal põhineva loo pärast ülekuulamisel käis, selgitab asja olemust nii: ««Pealtnägija» lähiminevikust meenub vähemasti kaks olulist lugu, kus anonüümsed allikad – kui soovite, lekitajad – mängisid olulist rolli. Sügisel oli eetris lugu sellest, et Eesti Energia Jaotusvõrk petab massiliselt tarbijaid, esitades arveid taatlemata arvestite alusel. Selle aasta alguses oli eetris lugu Padise perearstist, kellel on narkoprobleem. Mõlema loo olulised faktid laekusid meile infoallikatelt, keda me avalikustada ei saa.»

Ajakirjanikud lähtuvad anonüümseid allikaid kasutades rahvusvahelisest kutse-eetikast, mille kohaselt on ajakirjanikel kohustus neile infot usaldanud allikaid mitte avalikustada. «Pealtnägija» näitel said inimesed tänu oletatavasti jaotusvõrgus töötavale inimesele teada, et neilt nõutakse ülekohtuselt palju raha ning firma pidi avaliku surve tõttu ausalt käituma hakkama. Info jõudis ajakirjandusse anonüümsuse kaitse all, sest muidu riskinuks see inimene töökoha kaotusega. Ilma anonüümse allikata poleks keegi sellest probleemist kuulnudki ning tarbijad tasuksid jätkuvalt põhjendamatult suuri arveid.

Õnneks on Eestis allikakaitseprobleeme olnud väga vähe ning asjad on toiminud ilma spetsiaal-se seaduseta. SE 656 arutelul riigikogu töörühmas ei osanud justiitsminister vastata küsimusele, kui paljusid juhtumeid tema pakutud seaduseelnõu reguleerida võib. Selle asemel kuulsime ohtrasõnalist juttu oi-kui-suurest-probleemist.

Allikakaitse = sõnavabadus
Küsitlesime riigikogus loodud töörühma liikmetena koos Eesti Ekspressi peatoimetaja asetäitja Tarmo Vahteriga suuremate meediaorganisatsioonide juhte, kes puutuvad allikakaitseprobleemidega kõige sagedamini kokku. Selgus, et sel sajandil on viie üleriigilise ajalehe töötajaid kutsutud ülekuulamisele, et teada saada nende infoallikaid, kokku ainult viie-kuue juhtumi puhul. Seega tegi justiitsministeerium terve seaduse vaid üksikjuhtumitega tegelemiseks.

Ühe erandiga on ülekuulajad suhtunud ajakirjanike keeldumisse oma infoallikaid avaldada väga mõistvalt. Äripäeva ajakirjanikelt nõudis üks riigikogu liige koguni kohtuprotsessil anonüümsete politseiallikate avaldamist, kuid kohus suhtus ajakirjanike kutse-eetikasse arusaavalt ega sundinud neid seda tegema.

Mullu kuulati Postimehe ajakirjanikke tulutult üle selleks, et teada saada, kuidas jõudis lehte info Vene äärmuspoliitiku Sergei Markovi viisakeelu tühistamise kohta. Eesti Ekspressi ajakirjanikke kuulati üle, saamaks teada, kuidas jõudis nende vahendusel avalikkusesse info keskkonnaministeeriumile kuulunud maja korruptsioonikahtlase müügitehingu uurimismaterjalide kohta.

Need näited kinnitavad, et anonüümsete allikate vahendusel on avalikkusesse jõudnud ühiskonnale olulise tähendusega info. Lähtudes põhimõttest, et inimestel on vaja ajakirjanduse vahendusel tõtt teada saada, annab ka Euroopa Inimõiguste Kohus oma otsustes alati õiguse ajakirjanikele oma infoallikaid varjata, sest kaitstes anonüümseid allikaid, kaitseb ajakirjandus sõnavabadust.

Õnneks teeb praegu justiitsministri tegemata tööd allikakaitseseaduse menetlemisel riigikogus loodud töörühm, kes kaasab oluliste meediaorganisatsioonide esindajaid. Tänu sellele on esialgselt meediat jõulise pressinguga ähvardanud seadus saanud palju mõistlikuma kuju. Kurb on ainult see, et ajalehtede valged esiküljed ja rahvusvaheline mainekahju jäänuks olemata, kui selle seadusega tegelemisse oleks algusest peale kaasatud asjatundjaid ning poleks lähtutud kibestunud ministri kättemaksuhimust.

See lugu ilmus tänases Õhtulehes.

6.4.10

Kaka ja kevad 2010

Erinevalt Andrus Kivirähu lõbusast lasteraamatust „Kaka ja kevad“ on tänavune kevad tallinlaste jaoks tigedaksajav, sest paksu lumevaiba kiire sulamise järel oleme sattunud elama tõelisesse koerasitapealinna.

Lapsega pargis käies tuleb teda pidevalt kaitsta kümnete koerahunnikute eest, mida süütud loomad on kuude kaupa kokku kandnud. Tänaval ja tervisejooksurajal liikumine sarnaneb miinivälja ületamisega, sest kannatlikult tuleb põigelda pasahunnikute vahel. Sellegipoolest on jalatsid koju või tööle jõudes ikka pruunitriibulised ning haisevad jälgilt.

Kümneid miljoneid kroone Tallinna maksumaksja raha on investeeritud selleks, et luua avalikus ruumis kohti, kus linlased saaksid ennast hästi tunda. Aga need puhkealad on talvel halastamatult täis tehtud.

Muidugi kehtib ka Tallinn reegel, et koeraomanik peab oma lemmiklooma tagant rooja ära kasima. Muidugi on teoreetiliselt võimalik linlaste ühist elukeskkonda reostavaid loomaomanikke karistada, kuigi vaevalt teab keegi ühtegi eeskirju rikkunud koeraomanikku, kes oleks mupolt laste mänguväljaku täissittumise eest trahvi saanud.

Veel hullem on see, et hoolimata seaduste ja määruste jõust peab enamus koeraomanikke enesestmõistetavaks, et minu loom võib meie kõigi laste mänguväljakuid ja tänavaid reostada. Pole mingit vahet, kas pargis roojab kiige kõrvale uhkete medalitega tõukoer või seal hilisõhtul viina võttev joodik, laste mängukohta mürgitab see täpselt samavõrra.

Ainsaks lahenduseks on nulltolerants ehk lihtsalt sallimatus nende koeraomanike suhtes, kelle arvates peavad ülejäänud linlased loomuliku elukeskkonnana taluma nende lemmikute väljaheiteid. Lõpetuseks aitäh neile koeraomanikele, kes tõeliste eurooplastena oma penide tagant kasivad!

See lugu ilmus veidi toimetatult tänases Linnalehes.

Miks kõik kardavad erakondade rahastamist kontrollida?

Tänasel põhiseaduskomisjoni koosolekul tekkis uue erakonnaseaduse arutelul korduvalt koomilisi olukordi, kuna ükski asjaosaline ei soovinud tulevikus vastutada erakondade rahastamise kontrolli eest.

Valitsuse otsusega on uues seaduses erakondade rahastamise kontrollimise kohustus pandud vabariigi valimiskomisjonile, mille esindaja sellist mõtet kahe käega tõrjus. Kindlasti õigustatult, sest vähemalt praegu puudub valimiskomisjonil rahaliste küsimuste hindamiseks pädevus ning erakondade rahastamise kontrollimine võib tekitada konflikte samal ajal valimiste korraldamisega.

Justiitsminister Rein Lang peab kõige sobivamaks erakondade rahastamise kontrollijaks Riigikogu poliitikutest koosnevat erikomisjoni. Paraku on selge, et avalikkuse jaoks on erakondade aus ja läbipaistev rahastamine ülioluline ning avalikkuse jaoks ei mõju see sugugi veenvalt, kui erakondade esindajad ise enda üle kontrolli teostavad. Pealegi pole ka parlamendikomisjonil praeguse seisuga selleks piisavalt pädevust.

Riigikogus küsiti ka õiguskantsleri käest, kas tema ametkond ei võiks võtta rahastamise kontrolli oma hoolde, kuid ka Indrek Teder tõrjus seda ideed kahe käega tagasi põhjusel, et ka õiguskantsleri bürool puudub rahaasjade kontrollimiseks vajalik pädevus.

Õiguskantsleri hinnangul on parim võimekus erakondade rahastamise kontrollimiseks riigikontrollil, kuid riigikontrolli puhul nägi näiteks justiitsminister taas olulist rollikonflikti seniste ülesannete täitmisega.

Erakondade rahaasjadele usaldusväärse kontrollija leidmine on uue seaduse puhul kõige keerukam ja suuremaid vaidlusi tekitav probleem. Otsustamise enda peale võtmist loobitakse nagu kuuma kartulit käest kätte, aga kuna valitsusliit soovib seaduse enne jaanipäeva vastu võtta, siis tuleb lahendus leida kiiresti ning keegi selle austava, ehkki vastumeelse ülesande oma kaela saab.

5.4.10

Kui palju on Eesti riigil raha?

Riigikogu riigieelarve kontrollikomisjon sai äsja teada, et märtsi alguses oli Eesti riigil vaba raha ehk likviidseid vahendeid ligi 18 miljardit krooni:

- stabiliseerimisreserv 4,7 miljardit
- kassareserv 8,6 mld
- pensionikindlustuse erakorraline reserv 1,6 mld
- klientide raha (töötukassa, pensionikassa riigi hallatav raha) 2,6 mld
- omandireformi reserv 0,45 mld

Rõõm teada ning eriti Lätiga hea võrrelda. Kui lõunanaabrid sõltuvad suuresti välislaenudest, siis meie ajame tänini läbi ilma uute välislaenudeta, välja arvatud üks tänavu avanev laen EIBst europrojektide kaasrahastamiseks.