23.8.08

Edgaripäevast on saanud Eesti päev

Märkamisaja kontsert 19. augusti hilisõhtul tõestas lõplikult, et Edgaripäevast on saanud kogu Eesti rahva pidupäev.

Teadupärast püüdis Keskerakonna esimees Edgar Savisaar pikka aega taasiseseisvumispäeva privatiseerida oma parteile ning näidata seda päevana, mille eest tuleb suuresti tänulik olla tollasele valitsujuhile Savisaarele isiklikult. Ent president Toomas Hendrik Ilves on viimasel kahel aastal sihikindla tööga saavutanud selle, et taasiseseisvumispäeval on seda päeva riiklikult rohkem väärtustatud ning iseseisvumise taastamise eest väärtustatakse rohkem nii toonast parlamenti, kultuurieliiti ja kogu rahvast.

Kõnekas oli juba fakt, et sama demonstratiivselt nagu 24. veebruari pidustustele, jättis Savisaar tänavu minemata ka märkamisaja kontserdile. Erinevalt Arnold Rüütlist ei suutnud ta Toomas Hendrik Ilvese kõrvale istuda. Ja tagantjärele halvustas ta ilusat kontserti ning seda mõnusat ühtsusetunnet, mis Lauluväljakul tekkis. Savisaare virisemist pärast märkamisaja pidu seletab just pettumus selle pärast, et president Ilves "varastas" parteijuhilt riikliku pidupäeva, mida too päris enda omaks pidas.

Arutlesime sel teemal täna Kuku Raadio Keskpäevatunnis Priit Hõbemägiga, kes samuti peoga väga rahul oli ning tagantjärele virisemist suurt millekski ei pidanud.

Lõpetuseks suur aitäh märkamisaja pea korraldajale Margus Kasterpalule ning tema tiimile hea töö eest märkamisaja peo korraldamisel!

20.8.08

Kanter või Nool - kumb on edukaim Eesti kergejõustiklane?

Eilne Gerd Kanteri olümpiavõit tekitas ühe huvitava küsimuse - kumb on läbi aegade edukaim Eesti kergejõustiklane, kas Erki Nool või Gerd Kanter?

Suurvõistluste medalite arvult on mõlemad mehed oma kuulsad eelkäijad ületanud. Kõrgushüppajal Jüri Tarmakul ja kolmikhüppajal Jaak Uudmäel on samuti OM-kuldmedal kodus auhinnakapis, aga muid suurvõistluste medaleid on neil palju vähem kui Sydney ja Pekingi staaridel.

Loeme Noole ja Kanteri senised medalid üle. Mõlemad mehed on olümpiavõitjad. Mõlemal on auhinnakapis nii MM- kui ka EM-võistluste hõbedamedal. Kanteri trump on MM-kuld, Noolel on sellele vastu panna EM-kuld.

Lisaks on Erkil 5 sise-EM ja -MM medalit. Kettameestel pole sisehooajal loomulikult võimalik kõlavaid tiitleid võita, ent Kanter on 5 aastat järjest võitnud selle ala kõige mainekama talvise võistluse European Winter Challenge.

Maailma kõigi aegade edetabelis on Erki Nool oma 8815 punktiga seitsmendal kohal. Gerd Kanter oma 73.38-ga kolmandal kohal.

Nagu näha, on jõudude vahekord väga võrdne. Praeguse seisuga kaldub minu eelistus Eesti edukaima kergejõustiklase valikul Erki Noole kasuks tänu tema karjääri pikkusele ning neile ainukordsetele emotsioonidele, mida Erki pakkus (näide - tema fännklubi fenomeni pole Kanter seni veel korrata suutnud).

Ent Kanteri käes on trumbid ses mõttes, et temal on aega oma medaliarvet suurendada küll ja veel.

Helistan homme Erkile ja küsin, kuidas tema sellele küsimusele vastab.

12.8.08

Kõne Sakhartvelo ehk Gruusia toetuseks

Hea eesti rahvas,
head kolleegid ja külalised,

Kõnelesin enne teie ette astumist kahe Tbilisis töötava eestlasega. Nende kirjeldus olukorrast erineb tunduvalt sellest pildist, mida maalib Kreml.

Hoolimata Venemaa presidendi käsust peatada sõjategevus, pommitatakse Gruusia ehk Sakhartvelo asulaid. Venemaa toob Gruusiasse pidevalt sõjajõude juurde. Lõuna-Osseetias toimub täna ja praegu grusiinide vastu suunatud etniline puhastus, mida viivad Vene armee vaikival heakskiidul läbi nn paramilitaarsed rühmitused. Vaid mõni tund tagasi võttis üks Eesti ajakirjanik Gori lähistel oma autosse haavatud grusiini, kes oli õnnega pooleks pääsenud paramilitaarse rühmituse liikmete poolt mahalaskmisest.

Viimastel aastatel on Goris käinud tuhanded, kui mitte kümned tuhanded eestlased. Me oskame seetõttu mõelda end selle linna elanike ja kogu Gruusia elanike rolli. Vahemärkusena – Gori oli siiani ajaloos tuntud ühe Venemaa isevalitseja sünnilinnana, nüüd läheb ta lisaks ajalukku ka linnana, mille üks teine Venemaa valitseja purustas.

Gori linna hõivamisega on Venemaa Gruusia sisuliselt pooleks lõiganud. Ilmselt on sellise käitumise minimaalne eesmärk tekitada olukord, kus Venemaa hakkab oma järgnevatel päevadel väiksele naaberriigile ette kirjutama, mida nad senise vaba ja sõltumatu poliitika asemel peavad ette võtma. Ent jätkuvalt pole välistatud ka see, et Kremli eesmärk on Gruusia sõjaliselt vallutada.

Kui rahvusvaheline üldsus ei sekku, siis nii lähebki nii ehk naa. Seetõttu Sotsiaaldemokraatlik Erakond toetab Riigikogu avaldust, mille kohaselt:

- Venemaad tuleb jõuliselt ja konkreetsete sanktsioonidega survestada selleks, et lahingutegevus ka tegelikult lõppeks ning Venemaa väed viidaks tagasi oma territooriumile.
- me veename kindlasti oma partnereid, et EL-il pole võimalik sõlmida partnerluslepet riigiga, mis nii jõhkralt rikub rahvusvahelist õigust
- Venemaa rahuvalvajate asemel peavad tulevikus nendes konfliktikolletes asuma rahu valvama erapooletud rahuvalvajad, vajadusel ka Eesti rahuvalvajad.

Liikluseeskirju tunnevad ja teavad kõik inimesed, sest see puudutab meid kõiki iga päev. Rahvusvahelist õigust tunnevad vähesed inimesed, sest meie igapäevast elu mõjutab see haruharva. Liikluseeskirjad on olulised, sest nende rikkumine ohustab sadade inimeste elu ja tervist. Rahvusvahelise õiguse rikkumine on veel olulisem, sest sellest sõltub tervete rahvaste ja riikide, miljonite ja kümnete miljonite inimeste saatus.

Kasutan siinkohal liikluseeskirjade võrdlemisest rahvusvahelise õigusega, et teha paremini mõistetavaks see, milliseid uskumatuid rahvusvahelise õiguse rikkumisi on Kreml praegu endale Gruusias lubanud.

Liikluseeskirjade rikkumine on see, kui sõita lubatust 10 km tunnis kiiremini. Hoopis teisest mastist liikluseeskirjade rikkumine on see, kui kihutada vastassuuna vööndis ja põhjustada paljude inimeste hukkumisega lõppenud liiklusõnnetus. See, mida Venemaa on teinud ja teeb praegu Gruusias, ei ole piltlikult öeldes väikene kiiruseületamine, see on tankiga kihutamine maanteel, mille tulemusena lömastatakse süütuid inimesi.

Viimastel aastatel Gruusiat külastades on olnud heameel jälgida nende majanduse silmnähtavat arengut. Pikk tee rahva elujärje parandamiseks on pärast pikaajalist seisakut käidud, aga väga pikk tee on veel käia. Eriti imetlusväärne on Gruusia areng hoolimata Venemaa pikaajalisest majandusblokaadist. Nüüd me teame, et isegi kui sõjategevus peatub, on Gruusia majandusel tekitatud ränka kahju. On purustatud infrastruktuur ja hävitatud välisinvestorite usaldus. Eesti on siiani panustanud sellesse, et Gruusia majandus areneks ning peab seda tegema ka edaspidi.

Kuidas seda teha? Väga olulised on rahvusvahelised abiprogrammid. Ent vähemalt sama oluline on ka välisinvestorite usu taastamine sellesse, et Gruusia majandusse tasub raha paigutada.

Meenutan teile, et hiljutisel NATO tippkohtumisel Bucarestis jäi Gruusia koos Ukrainaga ilma NATO-liikmelisuse teekaardist. Toona eelkõige Saksamaa vastuseisu tõttu. Saksamaa väide, et Gruusia NATO teekaart ärritab Venemaad, oli väga ekslik. Seda teame me nüüd kahjuks juba tagantjärele tarkusega, mis on täppisteadus. Venemaa tõlgendas NATO otsust hoopis võimalusena – võibolla viimase võimalusena – oma huvid Gruusias jõuga maksma panna. Võtta oma sõjalise kontrolli alla separatistlikud Gruusia piirkonnad, hävitada Gruusia majandus ning vahetada välja Kremlit ärritav läänemeelne valitsus.

Toimunud sündmused ei tohi olla tõkend Gruusia teel NATO-sse. Vastupidi, pärast neid sündmusi on selge, et Gruusia vajab võimalikult kiiret võimalust liikmelisuse omandamiseks. Praegune õppetund peab NATO jaoks olema ühene: Gruusia julgeoleku tagamiseks on vaja anda Gruusiale võimalikult kiiresti võimalus NATO-ga ühinemiseks. Meenutan, et Gruusias toimunud rahvahääletusel toetas rahvas ülekaalukalt NATO-ga ühinemist.

Ent Gruusia juurest Eesti juurde. Kremli käitumine on andnud Riigikogule ja kõigile Eesti elanikele ühemõttelise sõnumi: hoolimata majandusseisakust on praeguses olukorras vajalik suurendada kaitsekulutusi varem NATO partneritega kokku lepitud tempos. Eesti peab suurendama oma heidutusvõimet ja mitte lootma ainult NATO vihmavarju peale. Juba järgmise aasta riigieelarve arutamisel peame me Gruusia kogemusest õppima.

Lõpetuseks on mul kogu selle kurva loo juures ühe asja pärast ka heameel. Heameel on selle üle, et Eesti Riigikogu, valitsus ja president on tekkinud olukorras reageerinud erinevalt paljudest teistest Euroopa riikidest kiiresti. Ühe erandiga ka väga ühtselt. Parimaks näiteks sellest on nii sotsiaaldemokraatide ja IRLi korraldatud meeleavaldused mitmes linnas, millel on osalenud tuhandeid inimesi. Kuni president Ilvese tänase visiidini koos meie naabrite riigipeadega Tbilisisse. See näitab, et rasketel hetkedel me oskame hoida ühte. Üksmeelt meile ja tugevat toetust Gruusia omariiklusele!

See on tänases Riigikogus veidi lühendatult esitatud kõne tekst.

1.8.08

Vana daami esiknäitus

Kuna ma ei ole juba 10 aastat uudistereporterina töötanud, siis ei suuda ma juhtlõiku lühidalt ja löövalt sõnastada fakte selle kohta, et naine, kes 1959. aastal lavastas esimese N Liidu täispika telefilmi "Näitleja Joller", avas üleeile hoolimata kõrgest east Hiiumaal Vaemla villaveskis oma vaipade esiknäituse.

Piduliku sündmuse magas maha seltskonnameedia, kuigi kohal olid Ellen Niit, Ülle Ulla jt meie väljapaistvad kultuuritegelased.

Virve Aruoja on imetlusväärne daam, kes on väga tegus ja suhtlemisaldis. On lihtsalt uskumatu, et see daam on töötanud koos Voldemar Panso, Ants Lauteri, Georg Otsa ja teiste Eesti teatri suurkujudega. Virve mälestused nendest inimestest ning tema oma töödest väärivad kindlasti talletamist ja avaldamist (nb! see on miljonikroonine vihje kultuuriajakirjanikele!).

Ent kõnelgu faktid ise Virve eest:

Aruoja, (aastast 1978 Hellström) Virve (19.02.1922 Härjanurme vald, Saduküla), 1941 Tartu Õpetajate Seminar, 1942–1945 „Vanemuise” ooperikoori liige, näitleja, 1945–1947 Draamastuudio eriklass, Tallinna Draamateatri näitleja, 1947–1949 „Vanemuise” näitleja, 1949–1953 GITIS (kiitusega), näitleja, 1953–1956 Tallinna Draamateatri näitleja, 1956–1978 ETV režissööri abi, assistent, režissöör, 1972–1976 filmirežissöör Tallinnfilmis. Elas 1978–1994 Rootsis, 1984 Uppsala Ülikooli filoloogiamagister. Filmid – ETV: 1960 „Näitleja Joller” (esimene televisiooni mängufilm NL-s), 1962 „Romantikud”, 1966 „Ühe suve akvarellid”, 1968 „Tädi Rose”, 1970 „Kolme katku vahel”; portreefilmid: 1963 „Väikese Illimari radadel” (Fr.Tuglas), 1963 „Albert Üksip”, 1964 „Mõistus, tahe, töö ja Lauter”, 1965 „Teatri vang”, 1965 „Evald Okas”, 1966 „Kristjan Raud”, dokumentaalfilmid, lavastused, saatesarjad, ETV esimene seriaal „Parkinsoni seadus”, tänaseni meenutatakse 1960–1961 aastavahetuse lustlikku lavastust „Seasabakesed”; – TF: 1974 „Värvilised unenäod”, 1976 „Minu naine on vanaema”.
Virve Aruoja, kõrgema kategooria režissöör, kelle kohta öeldakse, et tänu loomingulise potentsiaali suurele kontsentreeritusele võivat ta oma kavatsuste teostamiseks ka läbi kiviseina minna. (Ajaleht „Televisioon” 27.11.1972).

Tema näitust võib vaadata Vaemlas, mis on Hiiumaa üks käidavamaid kohti niikuinii.