Pettunult Barcelona kümnevõistlusest

Veetsin viimased kaks ööpäeva Barcelona olümpiastaadionil ning enamuse sellest ajast kümnevõistulusele kaasa elades, kümbile omaste pikkade igavate pauside ajal lugesin kokku, et viimase 11 aasta vältel olen oma silmaga pealt näinud 7 tipptasemel võistlust.

Tipptaset näitavad OM, MM ja EM-võistlused ning minu spordituristi rida algab Sydney OMiga 2000 ning hõlmab kõiki kolme sellele järgnevat EMi. Aga nii kurvalt lõppenud 10-võistlust nagu täna, ma ei mäleta.

Olen näinud Erki Noole luhtunud hüvastijätuvõistlust Ateenas 2oo4, aga see oli vanameistri väärikas lahkumine. Täna nägin koos paadunud eesti kümnevõistluse sõpradega, kel erinevalt minust on selja taga 20-30 tipptasemel kümnevõistlust, väga kurba võistlust. Kahjuks oli täna selline päev, kus Eestile pakuti mitu korda suurvõistluse medalit, aga meie mees ei olnud valmis seda vastu võtma.

Ometi teadis Mikk Pahapill eelmise EMi najal hästi, et 8400 punkti toonuks ka seekord medali. Miku altminekuid esimesel päeval leevendas paari konkurendi ärakukkumine. Eriti hästi teadis Mikk enne odaviset, et vaja on mõne meetriga ületada oma tänavune hooaja parim tulemus. Ehk nagu ütles kohe pärast võistlust tribüünil kurvalt Erki Nool: 64-meetrise viskega saanuks täna medali.

Kahjuks olid täna eneseületajad teised mehed. Teivashüppes supervõistluse teinud Sintnicolaas ja Kravtshanka ning rahulikult oma pika karjääri lõpuks kindla esitusega võidu skoorinud Barras.

Kristjan Rahnust ei saanud hoolimata üliandekusest Erki Noole mantlipärijat. Mikk Pahapill on sise-EM kullaga ennast ja Eesti mitmevõistluse traditsioone vähemalt korra väärikalt esindanud. Aga kahjuks mitte täna, kuigi täna oli võimalus selleks ka vabas õhus.

Alates 2000. aasta OMist on Eesti kergejõustik alati tippvõistlustelt medaliga koju tulnud (Nool, Värnik, Tammert, Kanter). Tänase Eesti seisu võttis tabavalt kokku meie perega staadionil paar sõna vahetanud Gerd Kanteri manager Raul Rebane sõnadega: "Jälle on kogu Eesti koondise koorem meie õlgadel."

Soovisin Raulile ja Gerdile kindlat meelt selle koorma kandmiseks ning alles hetk hiljem meenus, et kui Gerd tänavu võidab, siis saab temast esimene ja ainus eesti kergejõustiklane, kes on võitnud nii OM, MM kui EM tiitli. Ptüi, ptüi, ptüi!