28.2.07

Jaan Kaplinski: valides sotsiaaldemokraate valin Soome tee

Panen ka oma blogisse üles kirjaniku ja sotsiaaldemokraadi Jaan Kaplinski selgituse selle kohta, mis ajendab tema valikut:

Elame reklaamiklippide ja loosungite ajal. Valimistest on saamas erakondade ja maailmavaadete võistluse asemel reklaamitellijate ning nende raskete rahakottide võistlus. Tegelik Eesti asendub virtuaalse reklaamide-Eestiga.

Ometi ei kao tegelik Eesti kuskile. Eesti, mida peetakse üheks endise Idabloki kõige edukama majandusega maaks. Tallinn, Tartu ja Pärnu uuenevad, palgad tõusevad, eestlased käivad puhkamas Bali saarel ja Brasiilias...

Seda edu vaadates võiks nagu tõesti öelda: „Sellist Eestit me tahtsime”. Kuid ei tohi unustada, et seltskonnakroonikate särava pinna all on ka teine Eesti. On probleemid, mured, isegi viletsus. On Eesti, mis on Euroopas ühel esikohal HIV-viiruse kandjate, alkoholi tarbimise, kuritegevuse ja õnnetuste, jooksevkonto defitsiidi, erasektori laenukoormuse, koolidest väljalangevuse, vangide arvu ja sotsiaalse kihistumise poolest.

Kas meie probleemid lahenevad iseendast senise majandus- ja sotsiaalpoliitika jätkudes või peaks kurssi muutma?

Tõsisemaid arutlusi kohtab valimispropagandas haruharva. Ja ometi kostab asjatundjate kirjutistes aina murelikumaid noote. Majandusinimesed leiavad, et Eesti majandus on kriisi lävel. Sotsioloogid hoiatavad vähese iibe ja oskustööliste lahkumise eest. Haridustöötajad ja teadlased hoiatavad haridustaseme languse eest. Selle eest, et senise poliitika jätkudes kaotab Eesti võimaluse saada teadmispõhise majandusega riigiks. Välismaalased imestavad, kuidas küll on meie poliitikute tähelepanu keskmes üks vana monument Tallinnas.

Need on probleemid, millele tuleb otsida lahendusi enne valimisi. Tuleb leida võtmeprobleemid, mille lahendamine aitab lahendada ka teisi. Minu jaoks on võtmeprobleem meil valitsev naiivne individualismi-ideoloogia ja sellest tulenev ühiskonna kihistumine. Solidaarsuse puudus, mis segab kõigi teiste probleemide nägemist ja lahendamist. Ning sellepärast, mõnegi kolleegi ja sõbra hämmastuseks ei löö ma poliitikale käega, vaid jään kindlaks oma valikule. See valik on sotsiaaldemokraatia.

Hääletan Sotsiaaldemokraatliku Erakonna poolt. Kuigi meie sotsid ei söanda tihti välja murda valitseva rahvusliku ja neoliberaalse poliitkorrektsuse surve alt, on sotsiaaldemokraatia aidanud meie naabermaadel luua ühiskonna, mis suudab oma probleeme lahendada kõigi huvides.

Eestit ootavad ees rasked valikud, võibolla majanduslangus, mis nõuab meilt loobumisi. Selleks on suuteline ainult solidaarne ühiskond, nagu on näidanud Soome, tõustes targa planeerimise ja investeerimise tulemusena üheks Euroopa kõige edukamaks riigiks.

Ma tegin oma valiku pärast sügavaid mõtisklusi, tegin sellepärast, et paremat valikut ma lihtsalt ei näe. Valides sotsiaaldemokraate valin Soome tee.

27.2.07

Ära anda filmistsenaarium

Kas te sellist filmi vaataksite? 1936, Berliini olümpiamängud. Deutschlandhalle mitmekümnetuhandeline publik. Auloožis kogu maailma hirm Adolf Hitler, kes on tulnud nautima tõelise aarialase Kurt Hornfischeri triumfi. 20-minutilise matši lõpus teeb aga võiduka heite hoopis noor Kristjan Palusalu ning führer lahkub pettunult.

1946, Pagari tänav. Ülekuulaja: olles ümbritsetud Soome väeosa poolt, kas te avaldasite ka mingit vastupanu? Kristjan Palusalu: Kui kõik padrunid olid lõppenud, alles siis andsime alla. Hiljem viidi mind hospidali, kuna olin kaelast haavatud.

1930, külapidu Suurupis. Korda peab hiiglasekasvu madrus. Tüli käigus virutab üks külajoodik talle kirka kaela pihta, õnneks nüri otsaga. Madrus muljub pätti karistuseks kõvasti.

1941, Kotlase töölaagrist põgeneb 60 eestlast, et marssida mööda metsi 1000 kilomeetrit Soome. Palusalu mõnemeheline rühm küsib paar päeva hiljem külast süüa. Mehed antakse üles, tribunal mõistab nad surma. Mahalaskmise asemel saadetakse nad äkki sinnasamasse Soome rindele trahvipataljoni!

Vaikne rindelõik. Kolm punaarmee vormis meest roomavad Soome kaevikute suunas, õnneks ei lase tunnimees eesti keelt kuuldes neid maha.

Soome ohvitseride telk. „Tere!” hõikab ülejäänud soomlaste üllatuseks silmapaistvalt rühikas arst kõige pikemale sõjavangile. Teretaja on legendaarne võimleja Heikki Savolainen, kes tutvus Palusaluga Berliinis.

1946, Pagari tänav. Ülekuulaja asetab lauale ajalehe Eesti Sõna aastast 1942, mille esikaanel kirjeldab Palusalu oma deserteerumist Punaarmeest. Palusalu pole kärbes ega poliitik, ajalehega ta ennast ära tappa ei lase ning intervjuud omaks ei tunnista.

1948, Londoni OM. 41-aastane Savolainen võidab võimlemises kaks kuldmedalit. Kristjan Palusalu niidab samal ajal Võrumaal Johannes Kotkase nimelises kolhoosis heina. Õhtul teeb ta koos Kotkasega murule pandud maadlusmatil demonstratsioonesinemise. Kuigi Kotkas võitis oma esimese EM-tiitli iseseisvale Eestile, on rahvas Palusalu poolel. „Keera see kommunist kummuli!” nõuab publik.

Kui mõnele produtsendile selline lugu meeldis, siis palun, võtke see sünopsis töösse. See lugu räägib suurest sportlasest ajal, mil maadluse populaarsust võis võrrelda jalgpalliga. See lugu räägib Palusalu kaudu eesti rahvast, see lugu toetab meie rahvuslikku identiteeti ning sel lool on piisavalt väge, et ületada riigipiire.

Kirjanik Paavo Kivine nühkis jõulude eel eredalt särama kaks kuldmedalit, mille 60 aastat tagasi tõi Berliini olümpiamängudelt Kristjan Palusalu. Esimene ja viimane mees, kes suutis olümpial korraga võita kulla nii klassikalises kui vabamaadluses.

Kurb, kuid enne Kivise nii sisult kui väljanägemiselt suurepärast raamatut olid Palusalu medalid ja mees lubamatult kauaks ära unustatud. Hoopis tundmatu on ta kardetavasti paljudele noortele, kes teavad peast kogu Meistrite liiga viimase viie aasta statistikat, kuid mitte midagi sellest, mis toimus Eesti spordis enne interneti leiutamist.

Millal te käisite viimati mõne vabadussõja mälestusmärgi juures? Filmi „Nimed marmortahvlil” käis kinos vaatamas 136 000 inimest ning vähemalt sama palju inimesi vaatas seda filmi vaadanud telerist. Nii on see film tänapäeval suurem mälestusmärk Vabadussõjale kui mistahes pronksist monument.

Pärast Paavo Kivise raamatut väärib ka Kristjan Palusalu oma filmi, mis teadvustab teda noorte jaoks ning aitab tema lool jõuda üle riigipiiride.

P.S. See lugu ilmus ka Spordilehes.

26.2.07

500 krooni > 15 miljonit

Teise klassi töövihikus oleks pealkirjas toodud võrdus vale, aga rääkides korruptsioonist Eestis peab see õnnetuseks igati paika. Kõik saavad aru, et see on kuritegu, kui järjekordne liikluspolitseinik 500 krooni suuruse altkäemaksu võtmisega vahele jääb. Samas märkab avalikkus haruharva, et mõni poliitik või ametnik aitab kinnisvaraärimehel riigi või linna arvelt 15 miljonit krooni teenida ning sellest summast ise suure suutäie haukab.

Summa 15 miljonit pole laest võetud, sest nagu selgus Ants Mangluse kohtuasjast, kavandas üks ärimees korrumpeerunud ametniku abil maid vahetades just nii suure summaga riiki petta. Kui 15 miljonit oli mängus Otepääl, siis võite vaid ette kujutada kui kõrgete panustega mängitakse Tallinnas, kus Sakala keskuse, Lasnamäe ja Kopli uusasumite, uue linna esindushoone jt kinnisvaraprojektide maksumus algab miljardist kroonist.

Olmetasandil on korruptsiooni Eestis õnneks tõesti vähem kui sarnase minevikuga euroliidu liikmesriikides. Microsoft Eesti esinduse juht Rain Laane tõdes hiljuti Äripäevas tabavalt, et korruptsiooni ei juuri välja seadused, vaid aus kodanik ja ärimees.

Kahjuks on pahatihti nii, et fair play stiilis ettevõtjad saavad valusasti vastu pükse ja valemängijad kasseerivad hiigelkasumi. Mäletate ju kümneid artikleid sellest, kuidas tunnustatud ärimehed ei saanud kunagi keskkonnaministeeriumilt luba looduskaitse all olevate maatükkide vahetamiseks, aga Tullio Liblik sai alati. Kuniks kapo pole tõestanud vastupidist, pole see korruptsioon, vaid lihtsalt õnnelik juhus.

Ausast üksikkodanikust korruptsiooniga võitlemiseks ei piisa, talle on toeks vaja tugevat avalikku survet. Kahjuks on trend viimastel aastatel hoopis üha leebem suhtumine korruptsioonikahtlasesse käitumisse.

Rootsis reageeriti mullu sügisel hüsteeriliselt, kui Carl Bildt tegi välisministrina rahaks Vostok Nafta aktsiaoptsioonid. Kuigi Bildt jäi ametisse ei julge ükski Rootsi tipp-poliitik enam samasuguses olukorras raha pärast nii tugeva avaliku ja õigusliku rünnaku alla jäämisega riskida.

Eestis lõi Andrus Ansip 2005. aastal vastupidise pretsedendi: valitsuse kooshoidmiseks kaitses ta tugevasti alla turuhinna Oliver Kruudalt suvila „ostnud” Edgar Savisaart. Sellega andis valitsusjuht teistele poliitikutele ja ettevõtjatele selge sõnumi: nii pole ilus, aga nii võib, kui jaksad ajakirjanduse näägutamist taluda.

See pretsedent suurendas kindlasti korruptsiooniohtu, sest nagu tõdeb justiitsministeeriumi tellimusel korruptsiooniuuringuid teostav Konjunktuuriinstituut: „Korruptiivne tegevus ei ole alati illegaalne, vaid ka legaalne mitte-eetiline tegevus, mis kahjustab avalikkuse huvi.”

Eestis paraku puudub poliitiline tellimus korruptsiooniga võitlemiseks. Valitsus moodustas 2003. aastal korruptsioonivastaseks võitluseks ministrite komisjoni. Viimati käis see komisjon koos 2005 (!) aastal, ministrid Rein Lang, Kalle Laanet ja Edgar Savisaar mõlgutasid seal loiult mõtteid ametnike eetikakoolituse edendamisest.

Sest ajast alates on altkäemaksu võtmise pärast kohtu alla saadetud sotsiaalministeeriumi, keskkonnaministeeriumi ja riigikantselei ametnikke, maa-ameti ja veterinaarameti juhid. Mida sellest järeldada? Esimene võimalus – korrumpeerunud on ainult keskvalitsus. Teine võimalus – korruptsiooniga omavalitsustes ei tegele keegi.

Tõene on kahjuks teine variant. Oma volituste piires sai alles paar aastat tagasi õiguse omavalitsusi kontrollida Riigikontroll, ent kapole ja kripole pole omavalitsustega tegelemist ülesandeks tehtud. Tallinnas asub julgelt kolmandik Eesti kinnisvara väärtusest, kuid erinevalt riigi tasandist kontrollivad pealinnas toimuvat oma väheste võimaluste piires ainult opositsioon ja ajakirjandus.

Milline on lahendus? Korruptsiooniga võitlemiseks on vaja tugevat avalikku survet. Esimene võimalus ühiskondliku tellimuse jõuliseks esitamiseks on järgmise koalitsioonileppe sõlmimine. Ajakirjanduse asi on nõuda, et mistahes valitsust moodustavad erakonnad kohustuvad lõpetama jokitamise ning kirjutavad koalitsioonileppesse need toredad mõtted, mis korruptsiooni teemal valimiste eel välja hõigati.

Kui ka järgmisel neljal aastal hüüavad ajalehtede esiküljed „Soodne suvilaost, tehtud!”, siis võib seda pealkiri lugeda ka nii: „Võitlus korruptsiooniga, tegemata!”

See lugu ilmus ka tänases Äripäevas.

24.2.07

Palju õnne meile!

Uhkust oma kodumaa üle! Soovin meile uhkustunnet oma kodumaa üle, uhkust selle üle, et väikerahvas on suutnud luua riigi, mis on meie rahvale parim kodu. Nii head kodu pole meie rahval olnud viimased 7-8 sajandit. Soovin, et see uhkustunne ajendaks meid oma riiki hoidma ja kaitsma, mitte ainult riigi käest nõudma.

Ühtehoidmist! Soovin Eesti Vabariigi kodanikele samasugust ühtekuuluvustunnet nagu ma seda viimati kogesin eelmisel aastal 23. septembril Tammsaare pargis tund enne presidendivalimiste algust. Kui me niimoodi ühte hoiame, siis teeme koos õigeid otsuseid. Kui me niimoodi ühte hoiame, ei võistle naabri ja kolleegiga, vaid töötame koos nendega ja toetame neid, siis oleme ka majanduses ja poliitikas rahvusvahelises konkurentsis sama edukad nagu meie sportlased ja koorilauljad.

Palju õnne meile!

22.2.07

Uudissõna - lausing

Hardi Volmer (animaator, karikaturist, Singer-Vingeri solist, teatrikunstnik, filmirezhissöör jne) istus täna kannatlikult Tallinna linnavolikogu mudaigaval istungil. Istus, kuni sai inspiratsiooni ja leidis ühe Eesti rahvale kahjuks väga omase nähtuse tähistamiseks lühikese ja lihtsa uudissõna - lausing.

Tänane Tallinna linnavolikogu istung kaotas teadupärast kogu sära pärast seda, kui Elmar Sepp teatas oma otsusest kolm kuud puhata. Seega jäi ära ka volikogu aseesimehe umbusaldamine korruptsioonikahtlaste vanalinna korteritehingute pärast, mille käigus 2-3 miljonit krooni maksunud kortereid müüdi külmkapi hinna eest inimestele, kes juriidiliselt on sundüürinikud, tegelikult aga kinnisvaramiljonärid.

Ent koos Elmar Sepaga kadus keskfraktsioonist distsipliin ning volikogus puhkes mokalaat küsimustes, millest muidu Sepa punase pliiatsi dirigeerimisel kiiresti üle ratsutatakse. Iseäranis kirglik mõttevahetus puhkes ühe IRLi esitatud otsuse eelnõu pärast, millega taheti välistada Tallinna rahaline toetus neile kultuuriüritustele, kus müüakse alkoholi.

See eelnõu pani kahvlisse võitleva karsklase, Tallinna volikogu kultuurikomisjoni esimehe Tarmo Lausingu. Ühelt poolt oli IRL teinud mõistliku ettepaneku, teisalt ähvardas see otsus jätta Tallinna rahalise toetuseta Õllesummeri, tudengipäevad ja linnaosades korraldatavad jaanituled. Kõik need toredad üritused, millel keskerakondlased eesotsas Edgar Savisaarega avasõnu ütlevad ja end rahvameestena näitavad. Või mida korraldavad keskerakondlased ja nende lähisugulased - nagu näiteks Õllesummer.

Kõik loetletud üritused on väga populaarsed. (Õllesummer ka ülikasumlik.) Paljude osalejate jaoks populaarsed aga just põhjusel, et tähendavad grupiviisilist lausjoomingit. Tarmo Lausing vehkles nagu tumm leilis, et kiita Keskerakonna karskuspoliitikat ning samal ajal õigustada seda, miks Tallinna linn maksab peale massilistele lausjoomingutele.

Tarmo Lausingu aktiivsel osalusel kulus selle küsimuse arutelule tund, kulus teine. Kuni sotsiaaldemokraat Hardi Volmer oma muhedal moel tähendas: lausjooming on liiga pikk ja keeruline liitsõna. Edaspidi võiks öelda mitte "lausjooming", vaid lihtsalt "lausing".

Sädelevalt sõnamänguline luuletaja Arno Vihalemm kirjutas kunagi vist Johannes Aavikust ajendatult read: Ja se sönna löi läbbi/ kui käbby.

Teie abiga, head lugejad, lööb läbbi kui käbby ka "lausing". Tarmo Lausing igatahes väitis, et isegi Hundisilmal tähistatakse ülehomme esimest korda iseseisvuspäeva nii, et külamehed jäävad lausinguta.

21.2.07

Järelehüüe Allan Alakülale

Eesti ajakirjandust on tabamas raske kaotus - oma parimas loomeeas, vaimsete ja kirjanduslike võimete tipul on meie seast lahkumas Allan Alaküla.

Allan Alaküla saadetakse ajakirjanikuna viimasele teele homme, 22. veebruaril. Juba homme koguneb Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuse nõukogu, mis kõigi eelduste kohaselt lähetab Allan Alaküla EASi esindajaks Londonis. Oma lähedase kaasvõitleja vääriliste auavaldustega välismaale läkitamise eest eest kannab isiklikult hoolt EASi nõukogu liige, majandusministri nõunik Oleg Harlamov.

Kahjuks oli Allani pikaajaline töö Keskerakonna ja isiklikult Edgar Savisaare kintsu kaapimisel nii kurnav ja tervistkahjustav, et kohe Riigikogu valimiste järel on otsustatud saata kirjatsura auga välja teenitud sinekuurile Londonis.

Raske, kui mitte võimatu on sõnades kirjeldada seda hoomamatut tühimikku, mida Allani lahkumine Eesti ajakirjandusse jätab. Eriti tema viimaste aastate töö Kesknädala peatoimetajana oli väga viljakas, Alaküla on väetanud meie meediapõldu sellise sõnnikuga, millest ülejäänud tintinimesed unistadagi ei osanud.

Teisalt on raske kirjeldada seda õnne, mis saab nüüd osaks Eesti majandusele, mida Londonis asub esindama nii sädelev ja kompetentne isiksus. Kahtlemata suureneb Eesti kaubavahetus Suurbritanniaga lähiaastatel hüppeliselt ning taas murravad end inglise turule vanad head eesti pekk, või ja munad.

Jää hüvasti, Allan! Olgu lend Sulle kerge!
Kõigi Sinu talendi austajate nimel
Hannes Rumm

18.2.07

Mihkel Kärmas ja keskkriminaalpolitsei

Mihkel Kärmasel ja Pealtnägija saate tegijatel on mitu tunnistajat, kes kinnitavad, et kurikuulus Tallinna linnaametnik Indrek Ahlberg elas aastaid korteris, mis juriidiliselt sai tema omaks alles eelmisel aastal.

See Pikal tänaval asuv korter erastati mullu võileivahinna eest ühele jõukale sundüürnikule, kes on juhtumisi Ahlbergi klassivend. Seejärel sai korter juba kiiresti Ahlbergi omaks.

Enam kui kahtlast tehingut uuris Tallinna linna sisekontroll ja jõudis järeldusele, et nende käed jäävad tõe välja selgitamiseks lühikeseks. Seejärel palus linnapea Jüri Ratas asja kontrollida keskkriminaalpolitseil. Kripo teatas reedel, et kuna kõik otsused Pikk tn 41 korteri erastamisel tehti kollegiaalselt, siis ei sooritanud ka Indrek Ahlberg ametialast kuritegu.

Rääkisin eile Mihkel Kärmasega, kes kinnitas, et Pealtnägija poole politsei täiendava info hankimiseks ei pöördunud. Sellest on tõsiselt kahju, sest näiteks mullu riigi maade vahetamise eest altkäemaksu võtnud Ants Manglusele sai saatuslikuks üks artikkel Eesti Ekspressis, mille põhjal kaitsepolitsei käivitas põhjalikud uurimistoimingud ja tabas kurjategija.

Kui Ahlberg osales korteri erastamisel, milles ta ise oli juba 99. aastal tunnistajate sõnul põhjaliku remondi teinud ja seal aastaid elanud, siis varjas ta ilmselt teiste otsustajate eest oma isiklikku huvi selle konkreetse korteri erastamise suhtes. Võibolla on see järjekordne jokitamine, kus paberite järgi on kõik korras. Aga linnaametniku selline käitumine on eetiliselt nii mäda, et linnavalitsuse teenistuses ta küll enam jätkata ei tohi.

Seepärast paluvad Tallinna linnavolikogu sotsiaaldemokraadid keskkriminaalpolitseil selgitada, kas uurimise käigus pöörati tähelepanu väidetele, et Indrek Ahlberg kasutas Pikk tänav 41 majas asuvat korterit elamispinnana pikki aastaid enne selle ametlikku erastamist. Palume keskkriminaalpolitseil selgitada ka seda, milliseid uurimistoiminguid Pikk tänav 41 asuva korteri erastamisskeemi välja selgitamiseks täpselt kasutati.

17.2.07

Tervitusi teisest ilmast! Esilinastus.

Eile esilinastus kinos Sõprus dokfilm "Tervitusi Nõukogude Eestist!", milles nõuka-elu kirjeldavad vanade kroonikakaadrite taustal kolm dissidenti - Tiit Madisson, Tunne Kelam ja Lagle Parek.

Aga nad ei ole filmis lihtsalt kommentaatorid, film jutustab ühe loo nende tegelaste tänasestki elust. Madisson ja tema naine otsivad filmis endale uut kodu Kreekas. Lagle Parek matkab koos eakaaslastest sõbrannadega Petlemma kandis ühe mäe tippu. Pooled prouad nõrkevad poolel teel, kuid mitte Parek! Tunne Kelam tähistab koos Balti kolleegidega Strasbourgis luksusest pakatavas europarlamendis juuniküüditamise aastapäeva.

Urmas E. Liiv on kõigi kolme tegelase suhtes tuntavalt irooniline. Madisson teeb ennast nagu ikka ise totaalselt lolliks. Kelami ja Pareki loo lõpetab rezhissöör ise puändiga. "Ei tea," paneb ta Pareki vastama küsimusele, miks oli vaja tunde tapvas kuumuses ronida mäe otsa, kuhu kõik kohalikud soovitasid neil bussiga sõita. Kelamilt küsitakse, kas tol on vähimatki aimu, mida teeb europarlament baltlaste kingitud mälestusplaadiga, et kas see kunagi kusagil ka üles riputatakse? Vastus on kõike muud kui veenev.

Minu jaoks iseloomustaski see film rohkem kolme tegelast kui nõuka-aega. Madisson, Parek ja Kelam on täiesti erinevad inimesed, aga üks ühine iseloomujoon on neis kindlasti visadus. Kelam ja Parem on oma visadusele vabas Eestis rakenduse leidnud ja ajavad kumbki oma rida. Madisson on kibestunud ja vihkab Eesti Vabariiki, aga kasinad vaimsed võimed ei luba tal ka midagi asjalikku teha.

Kahjuks on filmi kõige nõrgem osa on tegelaste kommentaarid vanadele kroonikakaadritele. Kaasaegsete jaoks pakub kroonika äratundmisrõõmu või -kurvastust. Kommentaarid ei lisa sellele kahjuks mingit tagantjäreletarkust, mis aitaks minevikku paremini mõista. Nooremale publikule võib temoka rütmiga film küll nalja teha, aga neid võinuks samade võtetega naerutada kasutades Soome või USA vanu ringvaateid.

Filmi parim osa on vaimukas lõpp, kus nõuka-aegse kroonika pildi- ja helikeeles kirjeldatakse elu tänases Eestis. Kolhoosi asemel on suurtalu Harjumaal, kolhoosipeo asemel lõbustab töötajaid õllesummer, uuselamurajoonis võib igaüks osta endale suurepärase kodu ainult 30-aastase pangaorjuse abiga!

Mida Urmas E. Liiv sellega öelda tahtis? Et vahet pole, kas ENSV või EW? Et filmikroonikas võib tegelikkusega moonutada igal ajal?

Ilu on vaataja silmis. Üks neljakümnendais naisajakirjanik kurtis pärast esilinastust, et film rusus teda meenutusega sellest, kui õudne oli elu tema nooruses. Nooremad vaatajad rõkkasid kinosaalis ja olid hea meelelahutusega igati rahul. Igaühele midagi, aga seda midagit oli vähem, kui tunniajaselt filmilt ootasin.

16.2.07

Maa-õhk tüüpi mehed

Kes on maa-õhk tüüpi mehed? Need on teise sordi tegelased, kes paisatakse ajakirjandusse siis, kui tõsised tegijad oma käsi määrida ei taha. Seletan värske näite varal.

Eile andis president Toomas Hendrik Ilves IRLile valusasti vastu koonu, jättes välja kuulutamata pronksmehe-seaduse. Muidugi said isamaalased aru, et nende tippjuhtidel pole mõtet presidendiga vaidlema hakata. Populaarse presidendi sarjamine on sama tark tegu nagu vana bumerangi minema viskamine. Aga kuidagi reageerima pidi.

Seepärast tulistas IRL täna välja Tallinna linnavoliniku Tarmo Kruusimäe, suus sõnad: Jokk off, härra president! Ja veel hulga sooje südamlikke sõnu. Mida ei tahtnud välja öelda Laar ega Veskimägi, ütles vähemalt endine punkar ja andunud jalgpallifänn IRLi südamelt ära.

Reformierakonna maa-õhk mees on nende fraktsiooni pesamuna Silver Meikar. Hiljuti oli Reformierakonnal vaja ennast õigustada Eesti Raudteelt altkäemaksu küsimise asjus. Et süüdistusi tõrjuda, tulistati välja Silver Meikar, kes süüdistas Pealtnägijale info ette söötmises isiklikult Mart Laari.

Mõiste maa-õhk poliitik tuli käibele juba 1992. aastal, mil toonane Isamaa fraktsioon suunas vaenlastele peale Jaanus Betlemi. Betlem esines alati kurjalt ja käredalt, aga häda oli selles, et niisugune tigedus mõjus ka mehe oma mainele halvasti. Siit siis ka võrdlus maa-õhk raketiga, mis teadupärast on relv ühekordseks kasutamiseks.

Maa-õhk meestel ei maksa meelt heita. Näiteks Evelyn Sepp kuulus Riigikogu keskfraktsiooni arsenalis alguses samuti maa-õhk riiulisse, aga on end sealt üles töötanud.

IT kiire areng on mõjutanud ka maa-õhk mehi. Varem oli maa-õhk poliitikute kasutamiseks ainus võimalus pressiteade, nüüd tulistatakse nende sõnumeid edukalt välja ka blogide abil.

15.2.07

President Ilvese esimene suur otsus

President Ilvesel polnud ametisse astumise järel hoo ega hoobi vahet. George Bush, Elisabeth II, aastalõpu kõne 400 000 televaatajale. Aga alles sel nädalal seisis Ilves silmitsi oma esimese tõeliselt suure moraalse otsusega.

Reformierakond ja IRL muutsid pronkssõduri nende valimiste keskseks teemaks, et üksteiselt rahvuslikult meelestatud hääli üle lüüa. Hoolimata sellestki, et paremparteide valimisvõitlusest võitsid kõige rohkem hoopis Kreml ja Keskerakond.

Enneolematult küüniline valimiskampaania tipnes jabura seaduseelnõuga, mis oli vastuolus põhiseadusega, lõhestas Eesti ühiskonda ja rikkus meie suhteid nii oma lääneliitlaste kui ka idanaabritega. (Mitte ainult Venemaa, vaid ka meie suhtes muidu väga sõbralikud Ukraina elanikud on pronkskuju arvelt tehtud kampaania Eesti vastu häälestanud.)

President ei saanud keelatud rajatiste kõrvaldamise seadust selge vastuolu tõttu põhiseadusega välja kuulutada. Aga Ilves võinuks seaduse ka vaikselt välja kuulutamata jätta, piirdudes mõnerealises pressiteates formaaljuriidilise selgitusega. Olnuks lihtsam ja rahulikum, ajanuks asja ära.

Õnneks president seda ei teinud. Ilves lubas presidendi ametisse astudes olla ühiskonna vaimne liider ja täna kandis selle rolli igati välja.

Mida Ilves oma otsusega ütles? Sisepoliitiliselt ütles ta selgelt, et kuigi presidendiks sai ta tänu Reformierakonna ja IRL-i toetusele, ei kavatse ta taluda nende parteide seaduse- ja riiklusevastast käitumist. Et ta seab riigi huvid ettepoole mistahes parteilistest mängudest.

Lääne partneritele andis Ilves selge sõnumi, et julgeb ja oskab kaitsta väikeriigi välispoliitilisi huve. Et erinevalt peaminister Ansipist ja välisminister Paetist ei esinda president Eesti Vabariiki välissuhtluses ainult tänu ametikohale, mille andis partei, vaid tänu väärtustele, mis teevad poliitikust riigimehe.

Kõik EL ja NATO liikmesriikide suursaadikud, kes viimastel nädalatel ärevalt ja mõistmatuses pommitasid parlamendiparteisid küsimusega „mida te ometi teete!?”, raporteerisid täna vähemalt ajutise kergendustundega kodumaale, et president Ilves kasis Andrus Ansipi ja Mart Laari tagant kiirelt ja korralikult.

Suur pettumus oli Ilvese tänane kiire ja jõuline otsus muidugi Kremlile, mis oli kohe valmis ära kasutama lääneliitlaste ja rahvusvahelise ajakirjanduse pahameelt Eesti vastu ning välja kuulutama majandussanktsioonid. Mis jätnuks tõenäoliselt tööta näiteks sajad Norma töötajad ning aeglustanuks kogu Eesti majanduskasvu ning heaolu suurenemist, mille eest Reformierakond ja IRL muidu nii suurte sõnadega hoolitsevad.

10.2.07

1 soomlane = 2 eestlast

Hiljuti alavääristas eestlasi ühe Äripäeva artikli pealkiri, mis väitis, et kaks eesti töötajat võrdub ühe soomlasega.

Artiklist endast selgus õnneks siiski tänu majandusanalüütik Leev Kuumale, et tegu ei ole mitte eestlaste väiksema töökusega, vaid sellega, et soomlased teevad palju keerukamaid ning paremini makstud töid. Majanduskeeles öelduna on soomlaste tootlikkus palju kõrgem.

Kuidas siis soomlastele järgi jõuda? Soome ei lasknud (erinevalt Rootsist) alates kuuekümnendatest aastatest riiki massiliselt odavat välistööjõudu, kuid suutis sellest hoolimata oma majanduse viia maailma kõige konkurentsivõimelisemate sekka. Selleks investeeriti suuri summasid haridusse ning innovatsiooni.

Sõnades lubatakse sama teha ka Eestis, kuid tegelikult viisid juba eelmised valitsused riigieelarvest tulumaksumäära alandades miljardeid kroone välja ning seda suunda lubab Reformierakond jätkata tulevikuski. Kui riiki lõigutakse üha õhemaks, siis kust tuleb see raha, mida investeerida meie haridusse või innovatsiooni?

Eesti Ekspress kirjutas sel nädalal IMF-i analüüsile tugindes hoiatavalt sellest, et Eesti majandusareng sarnaneb üha rohkem mitte Iirimaa, vaid Portugaliga.

Iirimaa on Soome kõrval olnud teine riik, mis just majanduspoliitiliselt on Eestile juba pikki aastaid rollimudeliks olnud. Portugalist ei teata ega peeta Eestis suurt midagi. Mis on mõistetav, sest tegemist on nii geograafiliselt kui kultuuriliselt palju kaugema maaga. Seetõttu me ka suuresti ei tea, et Portugalil olid euroliiduga ühinedes samasugused võimalused pikaajaliseks tormiliseks majandusarenguks nagu Iirimaal, ent paraku jäeti need võimalused kasutamata.

IMF-i analüütikud Faisal Ahmed ja Bas B. Bakker võrdlesid Balti riikide majandust omaaegse Iirimaa ja Portugali arenguga. Kahjuks osutab nende analüüs, et Eesti ja meie lõunanaabrite areng sarnaneb üha rohkem Portugali allakäigu ja mitte Iirimaa edulooga.

Tagumine aeg on sel taustal analüüsida ja ümber mõtestada senist Eesti majanduspoliitikat, mis viimastel EL-ga liitumise järgsetel aastatel on olnud edukas, kuid näitab selgeid Portugali majandustõve sümptomeid. Nagu juba Indrek Neivelt osutas, on täielik muinasjutt Reformierakonna lubadus kihutada 15 aastaga Soomele järele ning neist möödagi. Ehk nagu Neivelt irooniliselt küsis: kas eestlased hakkavad 15 aasta pärast Soomes juuksuri juures käima, sest seal on odavam kui Eestis?

IMF-i abiga saab selgeks, et välispankade raha investeerimine sisetarbimise suurendamiseks ei ole mootor, mis meie vajadust pikemat aega vedada suudab. Eestis on ettevõtjatel kombeks kurta, et palgad tõusevad, aga tootlikkus ei tõuse. Kuulsin hiljuti ettevõttest, kus sajad naised kleebivad viinapudelitele käsitsi aktsiisimärke peale. Kas me sellist majandust tahtsime?

Need naised võivad oma tööviljakust tõsta 20% või isegi 50% ehk kleepida sama ajaga rohkem aktsiisimärke, aga nende töö olemus on nii närune, et maailmamajanduses see niikuinii konkurentsivõimeline pole. Tootlikkuse tõstmiseks on vaja neile naistele pakkuda keerukamat ja paremini makstud tööd.

Tootlikkust tõsta saab ka Eestis sellega, et tehakse keerukamaid töid, mis nõuavad targemaid töölisi ja juhte. Riik saab ja peab aitama tootlikkuse suurendamisele kaasa suuremate haridus- ja R&D-investeeringutega. (Mida pole võimalik teha tulumaksumäära pidevalt alandades ja riigi eelarvet vähendades.)

Aga ka ettevõtjad peavad mõistma, et tootlikkuse tõstmiseks on neil vaja oma senised ärimudelid kriitiliselt läbi mõelda, sest praegune sisetarbimise buum, mis on mõneks aastaks taganud töökoha kõigile töövõimelistele inimestele, lõppeb varsti. Ja kui pärast sisetarbimise buumi lõppu pole meil midagi väärtuslikku eksportida, siis annab see valusa hoobi nii töövõtjatele kui tööandjatele.

Tööandjate Keskliidu tegevus ses osas kahjuks erilist lootust ei sisenda. Nende jutt valimiste eel avaldatud manifestis on ikka see, et riik peab ettevõtjaid aitama ning ametiühingud segavad majandusarengut. Ettevõtjad nõuavad riigilt korraga madalamaid makse ja paremat haridussüsteemi, kahjuks ei selgita ka nemad, kuidas väiksema raha eest paremat haridust pakkuda.

Mida ettevõtjad ise teisiti ja paremini tegema peaksid, selle koha pealt ei ütle tööandjate katusorganisatsioon suurt midagi. Kui nii edasi läheb, siis võib Eesti ettevõtjaid varsti tabada samasugune omandatud abituse sündroom, mida heaoluühiskondades põevad sotsiaalabi saajad.

9.2.07

Põllumajandusministeeriumi päris oma ajalugu

Mis ühendab nii väljapaistvaid poliitikuid nagu Ester Tuiksoo, Otto Strandmann, Hendrik Allik ja Ivan Oja? Vastus: põllumajandusministeeriumi arvates on nad kõik ühtviisi olnud Eesti põllumajandusministrid.

Kui see teile uskumatuna tundub, siis lugege põllumajandusministeeriumi koduleheküljelt nimekirja „Eesti põllumajandusjuhid-ministrid”. Ilusas kronoloogilises reas on alates 1918. aastast kirjas 47 nime, teiste seas saksa okupatsiooni aegsed põllutöödirektooriumi juhid ning nõuka aegsed tehniliste kultuuride, loomakasvatuse, sovhooside jm ministrid.

Nii originaalse ajalookäsitlusega eristub põllumajandusministeerium selgelt teistest ministeeriumitest. Näiteks rahandusministeerium on oma koduleheküljel kiiduväärselt üles lugenud kõik Eesti Vabariigi rahandusministrid läbi aegade. Seal on kirjas ministrid kuni 1940. aastani ning alates 1990. aastast. Välja on toodud ka 1944. aasta septembris viis päeva (!) ametis olnud Tiefi valitsuse rahandusminister Hugo Pärtelpoeg. Selgelt eristatuna on samas kirjas nõukogude ja saksa okupatsiooni aegsed rahandusjuhid ning eksiilvalitsuses rahandusteemaga tegelenud poliitikud.

Valitsuse koduleheküljelt selgub, et nõuka ega saksa okupatsiooni aegseid valitsusjuhte Eesti Vabariigi valitsusjuhtideks ei peeta. Sealgi on aga välja toodud Otto Tiefi valitsus ning eraldi eksiilvalitsuse peaministrid presidendi ülesannetes.

Ka presidendi kodulehekülg ei üllata meid sellega, et ENSV ülemnõukogu esimehi oleks tituleeritud Eesti Vabariigi riigipeadeks või neid mingi muul moel Konstantin Pätsi ja Lennart Meri vahele topitud.

Põllumajandusministeerium on oma originaalse ajalookäsitlusega suutnud püstitada tõelise rekordi: tänu juba 1918. aastal alanud ajaloolisele järjepidevusele on just sel ministeeriumil palju rohkem ministreid kui mistahes muul elualal.

5.2.07

Ettepanek: Ehitas Eesti Vabariik

Panen ka blogisse välja täna Eesti Päevalehes ilmunud artikli:

Siim Kallasel nupp ei noki. Muidu sõidaks Euroopa Komisjoni volinik mööda Eestit ringi ja jagaks telekaamerate ees naeratades tšekke. 100 miljonit krooni Tartu veevärgile. Kümneid 1-2 miljoni krooni suuruseid tšekke uue traktori ostnud põllumeestele.

Tõsinedes võib vaid rõõmu tunda, et see nii ei ole. Õnneks kehtestas Euroopa Komisjon väga range korra selle kohta, kuidas tuleb tähistada euroraha eest tehtud investeeringuid: eurologode ja teksti „Euroopa Liidu kaasrahastatav projekt” eksponeerimist nõutakse kõigilt toetuse saajatelt. Kohati on euroreeglid oma investeeringute tähistamiseks tobeduseni karmid, näiteks nõutakse logode paigaldamist isegi abiprojektide raames ostetud kontoritehnikale või turundusnännile.

Euroopa Liit käitub nii selleks, et näidata oma kohalolekut liikmesriikides ja panust nende arengusse. Et tõestada euroliidu kodanikele organisatsiooni vajalikkust ning vähendada nende võõrandumist sellest.

Investeeringute märgistamine toimib hästi ka Eestis. Kui 66% valijatest hääletas 2003. aastal Eesti ühinemise poolt euroliiduga, siis paljud tegid selle otsuse majanduslikel kaalutlustel. Teadmist euroliidu rahalise abi kohta tekitasid maanteede ääres üles seatud suured sildid „Tee-ehitust kaasrahastas Euroopa Liit”, mis meenutasid möödasõitjale, et ühe kilomeetri pikkusest teejupist 750 meetrit maksis kinni Euroopa maksumaksja.

Isegi Tallinna linn seab paneb suuremate objektide juurde üles teadetetahvlid logoga „Tallinn ehitab”, mis väärtustavad pealinna linlaste silmis. See on mõistlik mõte, sest suuremates ja jõukamates omavalitsustes pole alati selge, kas investeeringu tegija on riik, omavalitsus või erainvestor.

Eesti riigil tasub Euroopa Liidult õppida, hakates suuremaid investeeringuid märgistama. Pannes välja tänutahvli, millel näiteks Eesti lipuvärvides logo ning tekst „Ehitas Eesti Vabariik. 2007”.

Kui valmis saab järjekordne koolikatus, veepuhastusjaam või raamatukogu, siis rivistuvad linti lõikama minister, selle ringkonnast valitud Riigikogu liikmed, maavanem ja kes kõik veel. Kõik nad teevad näo, et just tänu neile see maja või rajatis valmis sai. Eesti riik nende selja tagant kuidagi välja ei paista.

See trend üha süveneb. Üks Riigikogu liige kiitles äsja Eesti Päevalehes, et on oma kodukanti Tallinnast viinud 18,5 miljonit krooni. Unustades täiesti, et selle raha on kogunud Eesti riik oma elanikelt ning rahvaasemik on lihtsalt osalenud ühe manulisena keerulises otsustusahelas. Sellise isetsemise taustal pole imestada, et inimesed on riigist võõrdunud ja ei taju riigi panust nende elukeskkonna parandamisesse. Erinevalt Põhjala naabritest ei adu eestlased, mida riik neile nende tasutud maksude eest vastu annab.

Juba asus oma nime upitama ka haridusministeerium nõudes koolidelt nende toetuse eraldi esile toomist. Kindlasti pole mõistlik see, kui iga ministeerium või riigiamet mängib oma nimel, otstarbekas on ühiselt väärtustada Eesti Vabariiki.

Muidugi ei ole mõistlik pensionärile või õpetajale pangaülekannet tehes selgituse reale märkida: teile maksab pensionit ja palka Eesti Vabariik. Ka Euroopa Liit maksab otsetoetusi põllumeestele ilma seejuures eurolippu lehvitamata.

Küll aga on arukas väärtustada suuremaid riiklikke investeeringuid. Mõistlik on panna paika piir, millisest summast alates ning mis tüüpi investeeringute puhul tuleb eraldi välja tuua riigi panus. Näiteks Euroopa Liidu puhul on selleks piiriks praegu 5 miljonit krooni. Kui euroliit on investeerinud sellest suurema summa, siis tuleb tööde ajaks objekti juures üles panna hästi nähtav stend ja hiljem tänutahvel.

Euroliit nõuab, et nende panus oleks nähtav esimesed viis aastat. Eesti riigi puhul võib see aeg olla pikem, sest siis hakkab aastaarv ühel hetkel reetma, et näiteks koolimaja on juba 15 aastat vana ning nõuab hädasti kapitaalremonti.

Selleks, et otsustada, millises kujunduses ja sõnastuses Eesti riigi panust väärtustada, võib korraldada esindusliku konkursi. Elame ajal, kus rahvuskala valimiseks ja rahvustoidu leiutamiseks käiakse mängeldes välja 30-40 miljonit krooni. Sel taustal ei käi mõne miljoni andmine Eesti riiklike investeeringute väärtustamiseks meie tublile riigile kindlasti üle jõu.

4.2.07

Super-Gerli ja korsetiga sardell

Tegime alates 1995. aastast koos kolleeg Anvar Samostiga pühapäeva hommikupoolikuti Raadio 2-s saadet „Olukorrast riigis”. Ja mitu head aastat oli see meie privileeg tulla pärast euroviisu võistlust stuudiosse ning olla esimesed lauluvõistluste kommenteerijad. (Muidugi ei jaganud me muusikast muhvigi, aga võistluse tulemustest ja emotsioonidest oskab iga eestlane paar tundi pajatada.)

Muu meedia sai noka lahti teha alles pühapäeva õhtul-esmaspäeva hommikul. Publik pidi piirduma tormilise keskusteluga kodusel diivanil.

Oh aegu ammuseid! Oh vanamoodsat meediat! Nüüd vaatasin huviga, kuidas esimese 10 minutiga pärast eelvooru tulemuste selgumist kogunes Delfis üle 200 ning Postimehe võrguväljaandes üle 100 kommentaari. Kui eurovisiooni-ajakirjanikud homme pärast tormilist aftekat tööpostile jõuavad, on kommijad ja blogijad tänavuse eelvooru ammu ja ammendavalt paika pannud.

Esimesed kommijad jälgisid varužürii esimehe soovitust lauljatele: pange täiega!
· Kas see korsetiga sardell, kellest bänd üle mängis ongi Gerli Padar?
· Super, Gerli, super.
· "Tantsud tähtedega" otsustas. Mis seal ikka, Soome põruma siis!
· Esmakordselt olen õnnelik eesti eurolaulu valiku üle. Üleüldse oli kõva üldrahvalik võistlus.

Sajad tõelised interneti-sõltlased ja eurolaulufännid lasid oma esimese auru kohe interneti-avarustes välja. Olen kõigile oma tuttavatele soovitanud, et kunagi ei tasu lugeda internetist neid kommentaare, mis sinu enda kohta käivad. Loodan, et ka Gerli Padaril on homne päev nii töid ja tegemisi täis, et oma vaimse tervise huvides ta netis ei surfa.

Olen kindel, et viimaste aastate Eesti ebaedus Eurovisioonil ei saa süüdistada geopoliitikat, George Bushi valitsust, juudi panku, kehva tähtede seisu ega marslaste invasiooni. Pärast Eestit on lauluvõistluse võitnud sellised väikesed ääremaad nagu Läti ja Soome, rääkimata vana Euroopa suurimast hirmust Türgist. Ei maksa meelt heita, ükskord me võidame niikuinii! Jälle.

Aga juba tänavuses eurolaulu eelvoorus võitis ETV, mis pakkus suurepärase rahvasõbraliku show, mille kvaliteet oli pöördvõrdeline nende vana-aastaõhtu kavaga. Hea režissööri- ja kunstnikutöö. Head tempokad intervjuud Marko Reikopilt, kellega pidas enam-vähem sammu Maarja. Suurepärased vaheklipid ja –killud. 12 points!

2.2.07

Jokk off, Tallinna linnapea!

Jüri Ratas nühkis veel viimaseid aastaid koolipinki, kui kurikuulsate Tallinna kesklinna ametnike tegevus maksis toonasele peaministrile Tiit Vähile ameti. Koonderakonna esimehele heideti ette tema parteikaaslaste korruptiivseid korteritehinguid kesklinnas ning tugeva surve alla jäänud Vähi pidas õigeks ise tagasi astuda.

Toona andsid linnaametnikud vanalinnas sadu kalleid eluruume tuttavatele üürile ning mõne aja pärast erastas üürnik selle turuhinnast kümneid kordi odavamalt. Tallinna vara paristati meeletult kahjulikult maha, küll aga panid üürnikud taskusse megakasumi. Ei saa väita, et oma osa sai ka näiteks kauaaegne kesklinna valitsuse juht ja tänane volikogu keskfraktsiooni esimees Elmar Sepp või mõni tema kolleeg, sest kohtus seda tõestada ei õnnestunud.

Kümme aastat hiljem oleks kõik nagu tundmatuseni muutunud. Linnavalitsust juhib nüüd hoopis Keskerakond ning isegi Tallinna vanalinnas näib toimivat normaalne kinnisvaraturg. Aga võta näpust! Kuigi legendaarsed linnavalitsuse ametnikud on vahetanud värvi ja ametit, on paljud olulised hoovad tänini nende käes.

Õnneks on nende tegutsemisruum tunduvalt väiksem kui ennemuiste. Aga vanale tegijale, kes tunneb vanalinna nagu oma viit sõrme, leidub siiski piisavalt tegutsemisvõimalusi. Nüüd on võimalik linnale kuuluvaid kortereid oma tuttavatele ärida ettekäändel, et tegemist on abi vajavate sundüürnikega. Mullu müüdi sundüürnikele Tallinna vanalinnas ümmarguselt 20 000 krooni eest kortereid, mille turuhind on mitu miljonit krooni.

Neid skeeme on viimastel nädalatel ilmekalt kirjeldanud Pealtnägija ning neist on kirjutanud kõik päevalehed. Seepärast siinkohal vaid üks stiilinäide: mullu veebruaris müüdi sundüürnikule, kes polnud majas päevagi elanud, 24 390 krooni eest korter Viru tänaval. „Sundüürnik” teenis tehingus osalemise eest 80 000 krooni ning müüs mõni kuu hiljem miljoneid maksva korteri edasi Elmar Sepa koolivenna firmale.

Juriidiliselt on kõik muidugi korrektne. Sundüürnike valikul on läbitud kõik nõutud otsuseprotsessid kuni Jüri Ratase juhitud linnavalitsuse ja linnavolikogu jah-sõnani välja. Isegi seda viimast pole raske saavutada, sest volikogus on Keskerakonnal kindel häälte ülekaal.

Selliste „sundüürnike” abistamise sildi all tehtud tehingutega kaotab linn tänini kümneid miljoneid kroone. Tünga tehakse ka tegelikele sundüürnikele. Kui linn müüks kortereid turuhinnaga, saaks iga vanalinnas müüdud korteri eest ehitada abivajajatele kolm-neli uut linnakorterit. Rääkimata sellest, et nii võetaks võimalus korruptsiooniskeemideks, mis vanalinnas tähistavad võidukalt juba kümnendat sünnipäeva.

Ühe konkreetse tehingu asjaolude selgitamiseks, mille osaline on legendaarsesse linnaametnike põlvkonda kuuluv linnaametnik Indrek Ahlberg, on linnapea Jüri Ratas algatanud sisejuurdluse. Ennustan, et sisejuurdluse lõpptulemus on jälle üks jokk.

Kui sisejuurdlus tõesti jokitamisega lõppeb ning linnapea vaatab mööda teistestki korruptsioonikahtlastest tehingutest linna varaga, mida ajakirjandus on järjepanu paljastanud, siis saab nii linnakodanikel kui opositsiooni mõõt täis. Jokk off!

Tallinnal ei ole vaja linnapead, kes ei kaitse linna ja linnakodanike huve, vaid neid erakonnakaaslasi, kes siseinfot ja poliitilist võimu ära kasutades tükk haaval vanalinna ärastavad. Jüri Ratasel on kaks võimalust – ta kas paneb ennast Tallinnas ennast maksma või tabab teda samasugune saatus nagu Tiit Vähit 10 aastat tagasi. Keegi teenis suure raha, keegi turule tõi oma naha.

P.S. See tekst ilmus ka tänases SL Õhtulehes.