26.4.07

Lugemissoovitus: Juri Lotmani, suure isamaasõja veterani mälestused

Enne lähenevat 9. maid soovitan kõigil ajaloohuvilistel lugeda suure semiootiku Juri Lotmani mälestusi, kes sõdis Punaarmees 1940. aastast võiduka lõpuni 9. mail 1945. Ilmuma hakkasid need mälestused ajakirja Akadeemia kolmandas numbris ning lõppevad neljandas numbris.

Lotmani mälestused sõjast teeb harukordseks asjaolu, et neid kirjutas üks kõige väljapaistvamaid Eestis tegutsenud teadlasi ajal, mil nende avaldamiseks polnud vähimatki lootust. Sel lihtsal põhjusel, et Lotmani aus jutt oli täielikus vastuolus nõuka-aegse propagandaga.

Toon näiteks vaid ühe tsitaadi Lotmani mälestustest: „1943. aasta suvel tekkis rindel komandöride seas tava, mida võiks nimetada ka moeks: vedada raskekahurid otsesihtimisele. Osalt oli see vajalik/…/ Kuid sel suundumusel oli ka teine külg: diviisi- ja armeekomandöride hulgas võttis aina enam maad ordenijaht. See aga nõudis efektseid läbimurdeid ja neljakümne esimese ning neljakümne teise aasta suurtaganemise omal nahal üle elanud üksustele täiesti võõra tendentsi – inimesi mitte säästa. /…/ Kohutavad kaotused olid sageli silmnähtavalt mõttetud ja tingitud efektsete fraaside tagaajamisest raportites.”

Lotmani jutt selgitab veenvalt, miks ajasid Punaarmee komandörid sõdureid mõttetult surma ning miks vägivallatsesid sõdurid vallutatud aladel. Tema jutust võib teha järeldusi ka selle kohta, miks oli nõuka ohvitseridel vaja puruks pommitada niikuinii koheselt okupeeritav Tallinn (sajab pomme, sajab ordeneid) ning miks mõttetult surma aetud sõdureid hiljem heroiseeriti (et kuulsate väepealikute tegusid õigustada).

Samas sobib ka ühe põletikulisemaks muutuvas pronkssõduri ümber toimuvas sõjas kuulata Lotmani aastate taguseid õpetussõnu: „Aga üldiselt soovin kõigile lugejatele elada rahuajal.”

16.4.07

Annan vande jääda ustavaks Eesti Vabariigile...

Küsimus mälumängureile: kui pikk on Riigikogu liikme ametivanne?

Vastus: väga lühike, vaid üks lause ehk 19 sõna: "Asudes täitma oma kohustusi Riigikogu liikmena Riigikogu XI koosseisus, annan vande jääda ustavaks Eesti Vabariigile ja tema põhiseaduslikule korrale."

Ometi kogesin eile omal nahal, et nende sõnade selge ja kõlava häälega üles ütlemine Riigikogu saalis tekitab veidi suuremat stressi kui tunniajase otsesaate tegemine Kuku raadios. Jutt on lühike, aga mõte sügav. Tundus, et ka kolleeg Aivar Riisalu, kes muidu ka tõsiseid asju vähemalt väliselt lõõpides teeb, oli ametivannet andes ebatavaliselt kammitsetud ja tõsise olekuga.

Läksin esimest korda Toompeale tööle 92. aasta sügisel. Postimehe reporteriks. Veetsin Riigikogus aastatel 1992.-94. päris palju aega. (Eks olen ajakirjanikuna hiljemgi Riigikogu tegemistega end enam-vähem pidanud kursis hoidma.) Seetõttu võin kinnitada, et eilne pilt erines üheksakümnendate aastate algusest nagu öö ja päev.

Riigikogu liikmed on välja sõelutud läbi palju tihedama ja ühtlasema sõela. 92. aastal võtsid ses saalis koha sisse küll Jaan Kross ja Jaan Kaplinski, aga teisalt ka sellised tegelased nagu Jüri Toomepuu, Aime Sügis, Kalle Kulbok, Jaanus Raidal jt. Välismaa ajakirjandus ei pajatanud toona Eestist edulugusid, vaid kirjeldas meid kui lollidemaad, kus üks protestipartei tahab Eesti riigipeaks kutsuda Inglise printsi ning populaarseim poliitik on äärmuslike vaadetega USA eruohvitser. Nüüd on Riigikogu liikmete tase ühtlasem ja nende ettevalmistus parem, sest isegi Võta Petsi sugusel telestaaril ei õnnestunud vaid kolme kuu pikkuse hoojooksu pealt parlamenti hüpata.

Ent teisalt oli 15 aasta tagasi Riigikogu käes palju suurem võim kui praegu, sest ühiskond oli välja kujunemata ning just esimene Riigikogu koosseis pani paika tänase Eesti vundamendiks olevad seadused: kodakondsus- ja välismaalaste seadus, maksuseadused, lõi alused ettevõtete erastamiseks jne jne.

Kui sõnastada ümber üht Lennart Meri parimat võrdlust, siis esimene taasiseseisvumisjärgne Riigikogu oli nagu eskimo kajakk, mis võib ühiskonna ümber pöörata ühe aerutõmbega, aga tänane Riigikogu on nagu tanker, mille interts on nii suur, et millegi ümber pööramiseks ühiskonnas kulub 12 meremiili.

Selles inertsis on nii head kui halba. Ühelt poolt on vajalikke muutusi raskem teostada, teisalt on need muutused paremini ette valmistatud ning nende tegemisse on kaasatud palju rohkem inimesi ja huvirühmi, kui Toompea 101 hääletusnupule vajutajat.

Loodan, et ametisse astunud valitsusliit ja valitsus on edukad, sest mida tegusamad ja arukamad on valitsus ja Riigikogu enamus, seda paremini käib riigi ja selles riigis elavate inimeste käsi.

10.4.07

Tütar Mari ja paranähtus perbüroos

Kui ma eile keskpäeval pahaaimamatult Tallinna perekonnaseisuametisse sisse astusin, siis põrkusin esimese hooga tagasi. Fuajee oli rahvast nii täis, et sabas seismine tundus lootusetu ettevõtmisena. Õnneks astus kohe ligi lahke infotöötaja ning teatas, et lapsele nime panemise järjekord on lühike.

Perbüroo olid aga ummistanud need noorpaarid, kes soovisid oma abielutunnistusele saada maagilist ja kordumatut kuupäeva 7.7.2007. Perbüroo töötajate jutu järgi oli esimene numeroloogiahuviline noorpaar järjekorra sisse võtnud juba laupäeva öösel.

Seega soovitus neile noortele, kes tänavu ainulaadse võimaluse paariminekuks maha magasid - seiske aegsasti järtsus, sest järgmine šanss tekib teil alles aasta pärast päeval 8.8.2008. Tõeliselt unikaalse ja õnnetoova abiellumispäeva saavad siiski alles need noorpaarid, kes maldavad neli aastat oodata. Vaat 11.11.2011 on päev, mida pole võimalik mingil moel üle trumbata järgmised 100 aastat!

Aga mitte sellest ei tahtnud ma kirjutada. Meie teine tütar sai eile endale kiire ja korrektse formaalsuste täitmise järel ametlikult nimeks Mari.

Tänan siinkohal kõiki neid häid inimesi, kes blogi vahendusel oma nimesoovitusi pakkusid. Teie pakkumistest lähim oli vist Maarja Mirjam. Ann ja Anni tundusid olevat liiga sarnased vanema õe Anu nimele. Lõppvooru jõudis ka nimi Emma, sest kuna tütar sündis emakeele päeval, siis seostusid vanema õe arvates kenasti "Emma" ja "emakeel". Lõpuks jäi siiski peale ema tahtmine.

Mari on aastatel 1992-2004 Eestis pandud tüdrukunimede seas 73. kohal 241 esinemiskorraga. Kõige popim nimi on Anna (1213), mis sobib nii eesti kui vene tirtsudele. Samuti väga rahvusvaheline Maria, mille eestindatud variant on Mari, on ses pingereas viiendal kohal 1125 korraga. Marist eespool on samatüvelistest nimedest nii Mari-Liis kui Maris. Kõigil nimehuvilistel soovitan vaadata siseministeeriumi kodulehekülge, kus on lisaks aastatele 1992-2004 üleval ka viimaste aastate menukamad nimed.

5.4.07

Savisaare isatapja kompleks

Täna õhtul võttis Edgar Savisaar tagasi selle, mis talle tugevama õigusega kuulub - Tallinna linnapea ametiraha.

"Kas linnapea Jüri Ratas ei saanud tõesti oma tööga hakkama?" küsisid minult mitmed ajakirjanikud pärast seda, kui Edgar Savisaar sundis ta Tallinna linnapea kohalt lahkuma.

Minu meelest võis Ratase vabastamise põhjus olla hoopis vastupidine - Savisaar hakkas kartma, et noorem linnapea on liiga hea. Ratas sai valimistel korraliku tulemuse ning ilmutas kohati liiga iseseisva mõtlemise märke.

"Peidame poisi parlamendipinki, muidu sirgub temast teine Sven Mikser," võis Savisaar mõelda. "Kasvab minu tiiva all suureks meheks ja kui tunneb, et tiivad juba kannavad, lendab Keskerakonnast kaugele eemale."

Kindlasti oli üks Savisaare linnapeaks naasmise põhjus asjaolu, et sel ametipostil on võimalik palju paremini erakonna eelarvet täita kui parlamendi asespiikrina või opositsioonijuhina Riigikogus. Eriti kinnisvaraarendajate äri edu Tallinnas sõltub sellest, kas suhted linnavalitsusega on soojad või külmad. Kui toetad parteikassat soliidsete summadega, äri õitseb.
Kui parteikassa arvelt kokku hoiad, maksab see kurjalt kätte. Mõelge näiteks selle peale, kui hästi läheb äri Sakala keskuse lammutajatel ning kui kehvasti Keskerakonnaga tülli pööranud Endel Sifil.

Ratas jäi sellistel jutuajamistel ettevõtjatega, kus tuli jõuliselt kehtestada erakondlikud huvid, liiga pehmeks, Savisaar saab sedasorti linnajuhtimisega temast kindlasti palju paremini hakkama.

4.4.07

Varuge vett ja toitu seitsmeks päevaks! Soovitab ÜRO.

Pealkirjas toodud üleskutse ei ole nali, vaid võetud elust enesest. Seda üleskutset eesti keelde tõlkides mõtlen vapra Eestist pärit ning ühes rahvusvahelises organisatsioonis töötava Merle ja tema 2-aastase pisipoja peale, kes elavad Kiievis, kus on puhkemas oranž revolutsioon 2.

Mis seekord kordab vana tõde, et ajaloolised suursündmused korduvad, kuid kahjuks ainult farsina.

Kuigi näiteks Eesti Raadio korrespondendi Vallo Kelmsaare kinnitusel on olukord Kiievis rahulik, soovitab ÜRO oma töötajatel varuda seitsme päeva jagu vett ja toitu ning hoida sõiduautos miljonilinnast põgenemiseks hädavajalik paagitäis bensiini. (Vt ÜRO hoiatuskirja originaal allpool.)

Nali naljaks, kuid erinevalt autoritaarsest Gruusiast, mis liigub kobamisi, kuid siiski kindlalt õiges suunas, on Ukraina juhid raiskamas ära seda usalduskrediiti, mille nad oranži revolutsiooniga saavutasid nii oma kodanike kui välisriikide silmis. Kui Ukraina juhid ka seekord ei suuda teha mõistlikku koostööd, siis muutub see suur 40 miljoni elanikuga riik lootustandvast üleminekuriigist järjekordseks mõttetuks SRÜ rämpsriigiks, mis on koormaks oma kodanikele ja lääneriikidele ning rõõmuks üha tugevnevate imperiaalsete ambitsioonidega Venemaale.

Eesti jaoks ei ole Ukrainas toimuv kauge ja võõras asi. Kui Ukrainast saab normaalne igav Euroopa riik, on see tugev tagatis Eesti iseseisvuse jaoks. Kui Ukraina s-r-ü-stub, siis annab see Venemaale võimaluse muutuda taas kogu Euroopat ähvardavaks impeeriumiks.

Seepärast loodan, et Kiievis küdeva kriisi lahendus pakub pettumuse valvsatele ÜRO keskkontori turvatöötajatele ning meeldiva lahenduse kõigile Ukraina sõpradele.

Aga siin nüüd selline nauditav hoiatuskiri:

Dear all, please find attached Precautionary security advisory communiqué to UNpersonnel in Kyiv distributed by UN Designated Official.

Precautionary security advisory communiqué to UN personnel in Kyiv distributedby UN Designated Official

Background:

President Viktor Yuschenko dissolved the Ukrainian Parliament on 2 April, and called elections for 27 May, under decree No. 264/2007. The decision was made by the President following consultations with the Verkhovna Rada (Parliament) speaker, deputies and party leaders. The Rada and Cabinet of Ministers declaredthe President?s Decree unconstitutional, and the matter is now in dispute.

Risk threat to UN staff: As per previous experience with political events from two years ago, up to the present political protest gatherings have been largely non-violent. Furthermore, currently there is an increased presence of police units around the most politically significant places (Parliament, Government buildings, Khrestiatik -Maidan square, and Europe square). Simultaneously the police maintain and will deploy additional security cordons to separate politically opposed crowds.

However, there is risk of deterioration of public order in Kiev as large numbers of demonstrators are being transported to Kiev from different parts of Ukraine, and some politicians have engaged in alarmist rhetoric. Taking into consideration the above-mentioned circumstances it can not be excluded that anumber of opposed crowds in some areas could break through police cordons, andsome violent confrontations may occur.

Risk mitigation precaution:
1) In all circumstances, all UN staff and their dependants are strongly advised to avoid any concentrations of political demonstrators, particular political demonstrations and crowd gatherings in above mentioned areas as wellas in any other places where similar situations may appear.
2) All UN staff are advised to maintain in their residences a 7-day supplyof drinking water and durable food. Simultaneously all office as well as private vehicles used or owned by UN staff should be kept with full tank and in usable condition.
3) All UN agencies' staff are advised to observe caution and to share all security-relevant information with their Agency Head/Representative and to keep all communication means preferably mobile phones on stand- by status.

2.4.07

Kutsume verd loovutama

Põhja-Eesti Verekeskuse palvel kirjutasin ühe üleskutse ning kogusin sellele kõigi parlamendiparteide esindajate toetuse. Panen selle üleskutse ka blogisse üles, sest tegu on teemaga, mis ei puuduta ainult poliitikuid:

ÜLESKUTSE

Head parlamendiparteide liikmed,
praegu, kui teie neid ridu loete, võitleb Eesti haiglates kümneid inimesi omaelu eest. Neid inimesi ei aita ükskõik kui suur rahasumma, neid inimesi aitabainult doonorveri.

Seepärast kirjutame teile palvega tulla sel nädalal verd loovutama. Kutsume teidverd andma, sest kahjuks väheneb doonorite arv Eestis aastast-aastasse. Kutsume just teid verd andma, sest tunneme teid kui tegusaid ja vastutustundlikke inimesi.

Kes siis veel, kui mitte täna tööd alustavasse Riigikokku kuuluvate erakondadeliikmed tunnevad abivajajatele kaasa ning on valmis neid aitama.

Doonoreid oodatakse Põhja-Eesti Regionaalhaigla Verekeskuses (Tallinn, Ädala tn 2), Tartus (L. Puusepa 1a), Pärnus (Metsa 1), Kohtla-Järvel (Ravi 10) ning verekeskuste väljasõitudel erinevatesse kohtadesse. Täpse info vereloovutuse võimaluste kohta leiate aadressilt: www.verekeskus.ee või telefonilt 617 3001. Sealt saate ka teada, milline inimene sobib doonoriks ning millega verd andma minnes arvestada.

Kinnitame teile püsidoonoritena, et vereloovutus annab hea enesetunde ninguhkustunde selle üle, et olete aidanud neid, kes teie abi kõige rohkem vajavad.

Marko Pomerants,
Isamaa ja Res Publica Liit

Siiri Oviir,
Keskerakond

Valdur Lahtvee,
Erakond Eestimaa Rohelised

Vello Tafenau,
Rahvaliit

Maret Maripuu,
Reformierakond

Hannes Rumm,
Sotsiaaldemokraatlik Erakond