23.2.10

Narkokuritegude järsk vähenemine on statistiline vale

Avalikkust petab statistika, mille kohaselt registreeriti Eestis 2009. aastal narkootikumide väikeses koguses käitlemisi 50% ja suures koguses käitlemisi 30% võrra vähem.

Erinevalt vargustest ja röövimistest, mille puhul ohvrid pöörduvad ise politsei poole, tuleb korrakaitsjatel narkokurjategijaid ise aktiivselt jahtida. Nii järsk kuritegude vähenemine näitab, et politsei pöörab tõenäoliselt narkomaanide püüdmisele rahapuudusel vähem tähelepanu.

Seda kinnitavad eravestluses mitmed politseinikud, kes tunnistavad, et kui politseinik tabab ilmselgelt narkojoobes inimese, siis lastakse ta karistamatult minema, kuna politseil pole piisavalt raha narkoekspertiiside tellimiseks. Narkomaane said politseinikud mullu kinni pidada ainult siis, kui neil oli kotike mõnuainega veel taskus. Sellist käegalöömist on politseile raske ette heita olukorras, kus nende eelarvet on järsult vähendatud.

Politseiallikate andmetel ei pea paika justiitsminister Rein Langi kaks nädalat tagasi Riigikogus esitatud väide selle kohta, et politsei tegeleb nüüd ainult suurte narkokurjategijate püüdmisega. Justiitsministeeriumi enda andmetel vähenes ju järsult ka karistuste arv narkootikumide suures koguses käitlemise eest.

Pealegi ei püüa kogenud politseinike sõnul suuri narkokurjategijaid patrullpolitseinikud, kes tegelevad väikeste narkokoguste konfiskeerimistega, mille arv vähenes mullu statistiliselt üle 50%. Teiseks ei ole politseiallikate sõnul võimalik suurte kurjategijateni jõuda ilma leviahelate alumistelt astmetelt alustamata. Kolmandaks tõuseb varavastaste kuritegude kasv, mis omakorda on narkomaanide põhiliseks tegevusalaks.

Kahjuks andis sel teemal täna Riigikogus toimunud ettekande ajal väga mittemidagiütleva vastuse ka siseminister Marko Pomerants. Küsisin ministerilt: "Mis on selle põhjuseks, et statistiliselt narkokuritegude arv järsult vähenes? Kas põhjuseks on see, et narkoekspertiisi tegemine on politsei jaoks järsult kallinenud ja seetõttu on politsei rahapuudusel loobunud narkomaanidega tegelemisest või on põhjuseks asjaolu, et narkomaanide püüdmine on töömahukam kui röövimiste või varguste puhul, kus ohver ise pöördub politseisse?"

"Mis siin on see täpne ja võib-olla korrektne vastus, ongi väga raske öelda," sõnas Pomerants. "Kindlasti on üks tõde selles, et Eesti narkopolitseinike järjepidev töö on viinud selle seltskonna ka varjatumate töömeetodite juurde, ja tõde on ka see, et nende juhtumite osas ei tegeleta konkreetselt nende tänavameestega niivõrd - kuigi ka see on igapäevane tegevus -, ja püütakse saada kätte tegelikult see ladvik ja kriminaaltulu, mis sellega seoses tekib."

Kahe siseturvalisuse eest vastutava ministri ebamäärasus kinnitab vana tõde, et on olemas kolme sorti valesid: väike vale, suur vale ja statistika. Narkokuritegevuse statistikat võivad meie ministrid rahvusvahelistel konverentsidel uhkusega näidata, kuid kahjuks pole sel mingit pistmist tegelikkusega. Uuringute kohaselt petab Eesti narkokuritegevuse statistika avalikkust ning selle varjus võimenduvad narkootikumidega seotud probleemid hullemal juhul sama moodi nagu kunagine AIDS-i epideemia, mida kaua aega avalikult tunnistamast keelduti ning mis seetõttu pidurdamatult levis.

Kuritegevuse statistikat vaata:
Allikas: „Registreeritud kuriteod 2003-2009” http://www.just.ee/orb.aw/class=file/action=preview/id=49210/Kuritegevuse+andmed+2003-2009.xls

20.2.10

Kodu läheb, võlaorjus jääb?

Viimastel kuudel on lehti lugedes alatihti meel mõru, sest üha rohkem kirjutatakse lugusid peredest, kes on oma eluasemelaenude tagasimaksmisega töö kaotamise tõttu väga raskesse olukorda sattunud.

Toon näiteks loo üksikemast, kes ostis paar aastat tagasi Mustamäele 2-toalise korteri ja maksis selle eest miljon krooni. Masu tõttu kaotas naine töö ning kohe kaotas ta pere ka kodu, sest pank pani nende korteri sundmüüki. Mis kõige hullem, kuna korteri hind oli vahepeal kõvasti kukkunud ei katnud selle sundmüügist saadud raha võlasummat ning õnnetule naisele jääb pikaks ajaks kaela võlakoorem kodu eest, mida tal enam ei ole.

Praegu ei saa riik sellise pere kaitseks midagi ette võtta, kuigi eluasemelaenu on võtnud üle 130 000 pere ning ligi 6000 neist on raskusi võlgade tasumisega. Mis pole ka ime seetõttu, et tööpuudus on saavutanud taasiseseisvunud Eestis kõigi aega kõige kõrgema taseme.

Nii hullus olukorras ei saa riik istuda käed rüpes ja jätta raskustesse sattunud inimesed sõltuvusse pankade käitumisest. Kuigi ma mäletan, et kui aastapäevad tagasi tuli sotsiaaldemokraat rahandusminister Ivari Padar esimesena välja ideega toetada riiklike tagatistega eluasemelaenu võtnud perede maksepuhkust, siis parastati online-kommentaarides: ise olid loll, kui laenu võtsid, nüüd vaata ise, kuidas hakkama saad!

Julm ja rumal parastamine
Selline suhtumine on julm ning rumal. Julm hätta sattunud pere suhtes, rumal terve Eesti jaoks. Kui me lepime sellega, et tuhanded pered kaotavad masu tõttu töö ja kodu, kuid jäävad laenu edasi maksma, siis tähendab see mitte ainult üleöö vaesumist neile peredele, vaid tõsiseid sotsiaalseid probleeme pikkadeks aastateks tervele riigile.

Olukorra leevendamiseks töötab Riigikogu õiguskomisjoni juures laenukaitseseaduse töörühm, mis otsib lahendusi nii ajutiselt makseraskustesse sattunud kui ka lootusetute võlgnike jaoks. Tavaliselt on eluasemelaenud võetud nii pikaks ajaks nagu 25-30 aastat. On loomulik, et kui sellesse aega satub taasiseseisvunud Eesti kõige rängem majanduskriis, siis on töö kaotanud hea töötaja jaoks tegemist ajutiste makseraskustega. 30 aasta perspektiivis me ju teame, et vananeva elanikkonnaga Eesti suurim probleem pole tööpuudus vaid töökäte vähesus.

Praegu kohtleb Eesti riik sotsiaaldemokraatide hinnangul täiesti ebavõrdselt ettevõtteid ja inimesi. Kui ettevõte satub pankrotiohtu, võib see saneerimismenetluse abil saada lisaaega oma töö ümberkorraldamiseks ja võlgade ajatamiseks. Sellisele ettevõttele uue võimaluse andmine jaluletõusmiseks toimub kohtu abil ning Riigikogu poolt vastu võetud seaduse alusel. Muidugi vajavad samasugust kohtu kaitset ja abi oma võlgade ajatamiseks ka laenu võtnud üksikisikud.

Valmiva laenukaitseseaduse esimese eelnõu kohaselt annab riik ajutistesse raskustesse sattunud võlgnikele võimaluse pöörduda kohtu poole avaldusega võlgade üle vaatamiseks ja ajatamiseks. Võlgade ümberkujundamise ajal kaitseb seadus peret näiteks sellega, et pangal pole võimalus inimesi kodust välja tõsta ning seda sundmüüki panna.

Kuna uus seadus on tekitanud hätta sattunud inimestes väga suuri ootusi, peab kohe hoiatama, et ka uus seadus ei lahenda kõiki muresid. Riik ei saa kõigi võlgnike laene korstnasse kirjutada ega päästa neid võlgnikke, kelle laenud on lootusetult suured.

Vaja ausat ja head seadust
Väga oluline on ka võlakaitseseaduse kvaliteet. Uus seadus peab tagama hädaliste tegeliku, mitte ainult näilise kaitsevõimaluse. Näiteks ettevõtete saneerimise puhul said kohtud aastaga 86 saneerimistaotlust, kuid käiku läks neist ainult 5. Riigikogul pole õigust narrida inimesi võlakaitseseadusega, mille alusel tuhanded võlgnikud pöörduvad kohtusse abi järele, kuid erinevatel põhjustel on neist abipalvetest võimalik rahuldada ainult 5-10%.

Lootusetute laenude puhul, näiteks juhul, kui võlasumma on 4-5 miljonit krooni, ning kohtu hinnangul pole perel lootustki seda isegi väga pika aja vältel tööga tagasi teenida, tasub senisest rohkem kasutada üksikisiku pankrotti. Sõna „pankrot“ kõlab ehmatavalt ja seetõttu esitati mullu ainult 167 üksikisiku pankrotiavaldust (avaldusi esitasid nii võlgnikud kui võlausaldajad).

Samas tähendab pankrot üht võimalust pikast võlaorjusest vabanemiseks ja tavaellu tagasi tulemiseks. Kahjuks on praegune pankrotiperiood määratud 5 aasta pikkusena ning selle aja vältel peab võlgnik kõigist oma sissetulekutest pärast elatusmiinimumi maha arvestamist loovutama 75-85%. Nii karm süsteem ajendab lootusetuid võlgnikke kas pankrotti minekut meeleheitlikult vältima või selle ajal oma sissetulekuid varjama.

Sotsiaaldemokraadid soovivad pankrotiperioodi lühendada ning anda kohtule võimalus rakendada pankrotiaega paindlikult. Kui näiteks kohus otsustab, et konkreetse pere puhul on pankrotiaeg kolm aastat ja võlgnik tasub võlausaldajatele sel ajal ausalt 75% oma sissetulekutest, siis kustub kolme aasta möödudes tema võlg. Teisisõnu kehtib elus mõnikord tõesti põhimõte – parem õudne lõpp kui lõputu õudus.

See lugu on äsja ilmunud mitmes maakonnalehes, näiteks Virumaa Teatajas.

19.2.10

Jaan Krossi anekdoot Ain Kaalepist

Sümboolsel moel saab täna, Jaan Krossi 90. sünnipäeval esimese temanimelise kirjandusauhinna Ain Kaalep, sest mõlemat eakaaslast ja head sõpra seob ühine minevik ja üleolek nõukogude võimu tagakiusamisest.

Jaan Kross kirjeldab oma mäletustes anekdootlikku seika, kuidas Ain Kaalepit ähvardas 1949. aasta alguses Tartu Riiklikust Ülikoolist välja heitmine. Vapper tudeng sõitis nõukogude aja kohta täiesti jultunult Tallinnasse EKP Keskkomitee esimese sekretäri Nikolai Karotamme juurde õigust nõudma. Karotamme asemel võttis ta vastu tulevane kompartei juht Johannes Käbin.

Päev hiljem sai pealinnas õigust nõudmas käinud Kaalep päeva pealt eksmati, sest ülikooli oli helistanud Nikolai Karotamm isiklikult ja öelnud: „Ta käis eile minu juures Tallinnas. Järelikult pidi ta loengutelt puuduma. Nii et nüüd on teil tema eksmatrikuleerimiseks põhjus olemas.”

15.2.10

Kristina, mitte ainult suur sportlane

Tänane Kristina Šmigun-Vähi hõbemedalivõit meenutas üht õhtut neli aastat tagasi, mil kahekordne olümpiavõitja astus Torinost naastes Tallinna lennujaama vanasse hoonesse, kus teda pimestasid fotograafide välgusähvatused ja kurdistas puhkpilliorkester.

Siis järgnesid ametlikud tervituskõned ja Kristina sai veidi ringi vaadata. Jaamahoone kaugemas nurgas seisid kobaras Keila SOS-Lasteküla lapsed, sellised mõneteist aasta vanused poisid-plikad.

Hoolimata sellest, et üks kõnemees parasjagu kahekordset olümpiavõitjat ülistas, tuiskas Kristina korraga lastekodulaste juurde ning kallistas üht tuttavat poissi kõvasti.
Selles eas poisid häbenevad üle kõige maailmas pisaraid. Aga mis sa teed, kui kahekordne olümpiavõitja just sinu juurde tuleb.

Kõhetul siilipäisel poisil lausa purskusid silmist rõõmupisarad. Tseremoonia jätkus, poiss muudkui nuttis, kogu lasteküla pabertaskurätikute varu sai otsa. Õnneks oli Kristinal enne Vabaduse väljakule sõitmist veel niipalju aega, et kõik lasteküla lapsed said end koos temaga pildile jäädvustada.

See oli sama ilus hetk nagu Kristina võidukad finišid Torinos ja eile Whistleris. Olümpiavõitja tegi ühe väikese inimese väga-väga õnnelikuks. Ta näitas, et pole lastekodulaste toetaja ainult intervjuusid andes, vaid tõesti tunneb neid lapsi ja hoolib neist. Just sellepärast oli eile Kristina hõbemedalivõitu üle kahekordselt hea meel, sest selle võitis mitte ainult suur sportlane, vaid suure südamega inimene.

14.2.10

Indrek Tarand hakkab roheliste eestkõnelejaks tööpuuduse asjus

Erakond Eestimaa Rohelised loodab Indrek Tarandit kasutada karguna, mille najal pääsetakse järgmisel teisipäeval Riigikogus pildile tööpuuduse vähendamise ja majanduse elavdamise teemalisel arutelul.

Rohelised üllatavad järgmisel teisipäeval avalikkust sellega, et nende eestkõneleja riikliku tähtsusega küsimuses tööpuuduse vähendamiseks on europarlamendi liike Indrek Tarand. (Teised esinejad selles Riigikogu arutelus on märksa ettearvatavamad: Jüri Tamm, Mart Laar, Edgar Savisaar ja Taavi Rõivas.)

Europarlamendi roheliste fraktsioonis tegutseva Indrek Tarandi kaasamine Eesti-kesksesse arutelu on selles mõttes loomulik, et meie rohelistel puudub oma eestkõneleja majanduse ja sotsiaalvaldkonnas.

Samas võtab Tarand Riigikogus esinedes endale päris suure vastutuse, sest tööpuudusest vähendamiseks ja majanduse elavdamiseks ei piisa partokraatia sarjamisest, mis on seni olnud tema ainus tugev poliitiline sõnum. Loodetavasti suudab Tarand meeldivalt üllatada ega kaldu populismi, nagu mitme teise teisipäevase esineja puhul juba ette karta võib.

Peale roheliste on teisipäeval ettearvatav on ka teiste erakondade sõnum, sest nad on oma poliitikat näidanud valitsusvastutust kandes või opositsioonis süstemaatiliselt just töötute olukorra leevendamiseks suunatud seaduseelnõusid esitades nagu sotsiaaldemokraadid.

Roheliste nägemus majanduse elavdamisest on siiani olnud paraku väga üldsõnaline ning piirdub 80 miljoni krooni eest kliimaagentuuri loomisega, kuigi seda agentuuri nimetab rahandusminister Jürgen Ligi otsesõnu mõttetuks. Veel paremini hoitud saladus on roheliste poliitika tööpuuduse vähendamiseks. Kuna Tarand on piltlikult öeldes see kark, mille najal rohelised teisipäeval liipavad, siis on tal tõesti raske koorem kanda.

11.2.10

Enn Soosaart mälestades

Eile meie hulgast lahkunud Enn Soosaarega tutvusin verinoore mehena üheksakümnendate aastate alguses toimetades tema kirjaldusülevaateid lühikest aega ilmunud nädalalehte Eesti Aeg. See oli segane rublaaja lõpp, kus paljud kultuuriinimesed kirjutasid ülejala mida iganes selleks, et veidi lisaraha teenida. Ennu kirjutisi kandis alati missioonitunne, soov tutvustada laiemalt seda kirjasõna, mis Eestis üle pika aja jälle vabalt levis ning mille tundmine oli tema meelest täisväärtuslikule inimesele hädavajalik.

Olen ka hiljem pikalt erinevates ajalehtedes arvamustoimetajana töötanud ning sadade inimestega tööalaselt suhelnud, kuid Enn on neist kindlasti üks kõige eripärasemaid inimesi.

Täna on Enn avalikkusele eelkõige teada suurepärase sõnaseadja ning avara haardega mõtlejana. Üheksakümnendate alguses oli ta nimi kõva kvaliteedimärk eelkõige tõlkijana. Meie esimestel kohtumistel olingi tuntud ja tunnustatud tõlkija suhtes aukartusest päris kange. Õnneks veendusin ruttu, et Enn oli inimesena ootuspäraselt väga täpne ja korrektne kõigi kokkulepete suhtes. Väga põhjalik ja täpne loomulikult ka oma kirjatöödes. Inimesena aga väga hooliv ja sõbralik.

Ajapikku ja tutvuse edenedes avanes Ennus hoopis ootamatuid omadusi. Hämmastas tema lõputu ja sügav huvi väga erinevat laadi info ja arvamuste suhtes. Muidugi oli see osalt seotud Ennu piiratud liikumisvõimega, aga teisalt olen kindel, et ka liikumisvabadust nautides olnuks ta kõvasti üle Eesti keskmise olnud avatud kõigele ühiskonnas toimuvale.

Minulgi oli puhuti õnn kuuluda nende inimeste hulka, keda Enn pikkadeks ja põhjalikeks mõttevahetusteks enda juurde külla kutsus. Hoolimata meie suurest vanusevahest veetsin pikki tunde Ennu vanas Mustamäe ja hiljem ka Kadrioru kodus. Ka neil kohtumistel oli Enn väga põhjalik ja laiahaardeline, ta käis samm-sammult läbi erinevad huvipakkuvad teemad, pahandas ja kritiseeris, pakkus välja oma mõtteid, kuulas hoolikalt tagasisidet ning oli väga nõudlik neis küsimustes, kus ta ootas vestluspartnerilt meedia või poliitika esindajana otsusekindlat käitumist.

Tunnistan ausalt, et mõnikord tundsin end neil kohtumistel nagu koolipoiss tähtsal eksamil, sest selleks, et erudeeritud Ennuga vestluses võrdväärse partnerina sammu pidada, tuli ennast tõsiselt pingutada. Teisalt võis neid vestlusi võrrelda ka loengutega, sest Ennuga suhtlemine oli väga õpetlik, erinevalt tavalistest tööalastest või tutvuskondlikest kohtumistest lahkusin neilt alati uute teadmiste ja mõtete võrra rikkamana.

Enn Soosaare jaoks oli väga iseloomulik see, et ta hoidis väga Eesti Vabariiki ja meie demokraatiat. Ennu võib heas mõttes võrrelda vana sepa Ivan Oravaga, sest nad mõlemad olid ja on meie vabariigi valvurid.

Paljud Ennu tõlgitud raamatud olid minu jaoks väga olulised juba enne meie esimest kohtumist. Aga õnneks avanes vabas Eestis tema anne ka mõtleja, kirjutaja ja ühiskonna suunajana. Olen kindel, et Ennu töö kirjasõna vahendaja ning loojana jääb meiega. Tänu Enn Soosaarele on Eesti Vabariik palju parem ja targem kodu meile kõigile.

10.2.10

Laenukaitsest, tänavusest hitist

Ise oled loll, et laenu võtsid pole ainult kalk, vaid ka lühinägelik hoiak

Sissejuhatuseks mõned numbrid. Eestis on eluasemelaenu võtnud üle 130 000 pere ja eluasemelaenude maht on 100 miljardit krooni. 5% eluasemelaenu võtnutest on sellega hätta jäänud – pole ka ime kui registreeritud töötute arv ronib 100 000 piiri poole.

Paar näidet ka elust endast. Eesti Päevaleht kirjutas hiljuti üksikemast, kes ostis buumi tipphetkel Mustamäel miljoni krooni eest 2-toalise korteri, kuid ei suuda enam laenu tasuda, sest kaotas töö. Pank tõstis pere kodust välja ja pani selle müüki, aga laenu jääki peab ta edasi maksma, sest masu ajal kukkunud korteri hind on poole väiksem.

Eesti Ekspress kirjeldas 5-lapselist peret, kes sai 1,35 miljoni krooni suuruse laenu maja ostmiseks. Õnnetuseks kaotas ka selle pere isa ameti ning pere elab majas veel ainult seetõttu, et pangal ei õnnestunud seda maha müüa. Võlg on neilgi pikaks ajaks kaelas.

Sellises olukorras on riigil kolm kiiret ülesannet: esiteks aidata inimesi, kelle raskused laenu tasumisel on ajutised. Teiseks aidata lootusetutesse võlgadesse mattunud inimesi. Ja kolmandaks teha 3-4 aasta tagustest vigadest järeldused, mis aitavad järgmist kinnisvarabuumi vältida. Kui võrrelda seadusloomet popmuusikaga, võib juba praegu väita, et tänavuseks hitiks saab „võlakaitseseadus“, ehkki Riigikogu õiguskomisjoni juures tegutseval poliitikute ja juristide komisjonil pole veel esialgset eelnõudki ette näidata.

Võlakaitseseadus peabki loetletud kolme ülesannet täitma. Esimese sihtrühma ehk ajutiselt laenumaksete tasumisega hädasolijad vajavad riigi tuge oma võlgade ümberkujundamisel. Näiteks pankrotieelsesse seisu sattunud ettevõtetele on praegu võimalus saneerimismenetluse abil aeg maha võtta ja võlgu ajatada. Seda vajavad ka 25-30 aastaks eluasemelaenu võtnud pered, sest majanduse elavnedes ja tööpuuduse vähenedes võimaldavad nende oskused pärast aasta-paari pikkust pausi taas laenu korralikult edasi maksta.

Põhimõtteliselt on laenukaitseseadusega kavandatav lahendus selline, et kohtunikele antakse õigus otsustada, millistel võlgnikel on õigus oma laene ümber kujundada. Samuti tagab süsteem selle, et ümberkujundamise ajal pole pangal õigust võlgniku kodu sundmüüki paisata.

Olen kahjuks kohanud suhtumist „ise oled loll, et laenu võtsid, nüüd pead ise hakkama saama“. See pole ainult kalk, vaid ka lühinägelik hoiak, sest kui riik kõrvalt vaatab, kuidas pangad võlgnikega omatahtsi ringi käivad, paiskuvad tuhanded pered vaesusesse ning kokkuvõttes läheb see suuremate sotsiaaltoetuste, laste rikutud haridustee ja muude kaasnähtuste kaudu kallimaks maksma.

Teine sihtrühm on lootusetud võlgnikud, kelle sekka kuuluvad lisaks kodulaenu võtjatele teisedki lootusetult ülejõu laenanud inimesed. Inimlikult on mõistetav loo alguses mainitud suurpere soov oma majas elada, kuid tagantjärele saab öelda, et nad olnuks õnnelikumad kasinas korteris edasi elades kui nüüd suure laenukoormaga väljatõstmist oodates.

Lootusetu võlgniku üks viis võlast vabanemiseks ja tavaellu naasmiseks on läbi teha üksikisiku pankrot. Paraku on praegune pankrotiperiood määratud jäigalt 5-aastasena ning selle aja vältel peab võlgnik kõigist oma sissetulekutest pärast elatusmiinimumi maha arvestamist loovutama 85-75%. See süsteem sunnib lootusetuid võlgnikke oma sissetulekuid varjama ning jätab nii ka paljud võlausaldajad oma rahast ilma.

Sotsiaaldemokraadid soovivad pankrotiperioodi lühendada ning anda kohtule võimalus rakendada seda paindlikult. Kui näiteks kohus otsustab, et konkreetse pere puhul on pankrotiaeg kaks aastat ja võlgnik loovutab sel ajal korrektselt 75% oma sissetulekutest, siis kustub kahe aasta möödudes tema võlg ning pere saab naasta normaalse elu juurde. Sellist lähenemist toetas Riigikogu teisipäeval ning olen kindel, et see saab ka osaks võlakaitseseadusest.

Kolmandaks tuleb ennetada järgmise majanduse kasvutsükliga kaasnevaid ohte. Mikk Salu väitis Eesti Päevalehes (05.02. „Võtmed tagasi, laenust vabaks?“), et üleeile Riigikogus esimese lugemise läbinud asjaõigusseaduse muudatusega tahavad sotsiaaldemokraadid Eesti kinnisvaraturgu pea peale pöörata. Meie ettepanek on luua pärast võlakaitseseaduse jõustumist sõlmitavate eluasemelaenulepingute puhul olukord, kus pangal pole õigust nõuda võlga sisse suuremas summas, kui on laenu tagatiseks oleva kinnisvara väärtus. Nii riskid on panga ja kliendi vahel paremini tasakaalus ning pangad on sunnitud oma riske palju kainemalt hindama.

Riik pidanuks sellise seaduse vastu võtma laenuralli kõrgajal, et pidurdada hulle päevi pankades, mille tagajärjed nuhtlevad nüüd tuhandeid peresid, panku nõrgestavad rekordkahjumid ja kogu ühiskonda ähvardavad suured sotsiaalsed tagasilöögid.


See artikkel ilmus tänases Eesti Päevalehes.

9.2.10

Pakume uus seadusega väiksema laenuriski ja lühema pankrotiaja

Mul on hea meel tutvustada teile Sotsiaaldemokraatliku Erakonna esitatud asjaõigusseaduse ja pankrotiseaduse muutmise seaduse eelnõu. Sellel eelnõul on kaks põhilist eesmärki. Esimene eesmärk on saavutada tulevikus Eesti rahandusmaailmas olukord, mis ei võimaldaks enam tekkida sellistel laenurallidel ja kinnisvarabuumidel, nagu me kogesime mõned aastad tagasi, ning mis on viinud paljud, tuhanded Eesti pered ja terve Eesti ühiskonna praegu väga raskesse seisu.

Teine põhiline eesmärk on aidata neid inimesi, kes just sellesama laenuralli tõttu on sattunud raskustesse, on muutunud lootusetuteks võlglasteks ja aidata neil sellest olukorrast välja saada.

Eestis on võtnud suuri laene, eluasemelaene üle 130 tuhande pere, Eesti pangad on väljastanud eluasemelaene mahus 100 miljardit krooni ja teisalt on meie tööpuuduse numbrid ümmarguselt 90 tuhat inimest. Kui kõik see kokku panna, on selge, et olukord on paljude inimeste jaoks, aga ka ühiskonna jaoks tervikuna väga raske ja võib liialdamata öelda, et ka ohtlik.

Meie seaduse esimene osa, mis puudutab asjaõigusseaduse muutmist, eesmärk on lõpetada olukord, kus paljud eluasemelaenu võtnud pered kaotavad praegu oma kodu, aga jäävad endiselt pangale võlgu suuri summasid, kuna kinnisvarahinnad on kukkunud ja võla tagatiseks oleva kinnisvara sundmüügi puhul ei laeku enam piisavalt raha, et kohustusi täita. Selle olukorra on põhjustanud asjaolu, et seni on suuresti ainult laenuvõtja kanda olnud need riskid, mis kaasnevad kinnisvara väärtuse võimaliku kukkumisega ja panga riskid on siin tunduvalt väiksemad. Ehkki teisalt me teame, et pankade võime hinnata olukorda kinnisvaraturul, pankade võime hinnata iga laenuvõtja riske on reeglina tunduvalt suuremad kui laenuvõtjal erihariduseta üksikisikul.

Meie eelnõuga kaob pankadel õigus nõuda laenu võtnud isikult lisatagatist kui kinnisvaraturul on hinnad langenud. Kui isik ei suuda kinnisvaralaenu teenindada ja tema laenu eest ostetud eluase võõrandatakse sundpakkumisel, siis eelnõu kohaselt lõpeb nõue laenuvõtja suhtes isegi juhul, kui kinnisvara enampakkumisel saadud hind ei kata kinnisvara soetamiseks võetud laenu. Eelnõu kohaselt hakkab kinnisvaralaenuvõtja vastutuse piirang kehtima nende nõuete suhtes, mis tekivad pärast käesoleva seaduse jõustumist.

Siin on oluline erinevus Keskerakonna eelnõuga, mis tuleb kohe pärast selle eelnõu lõppu arutlusele. Me kaalusime võimalust, et kas sellisel eelnõul võiks olla tagasiulatuv mõju ja kahel põhjusel otsustasime, et me seda ideed siiski välja ei paku. Esiteks seetõttu, et siin on tõenäoliselt päris suur juriidiline risk, et selline käitumine seadusandja poolt ei vastaks õigustatud ootuse põhimõttele.

Teiseks ka see, et kui teha see otsus tagasiulatuvalt, siis tähendaks see, et kõigi Eesti pankade võlgade tagatiseks oleva kinnisvara väärtus ühe parlamendi otsusega langeks märgatavalt ja järsult, see mõjutaks nende finantsettevõtete turuolukorda, nende majanduslikku tervist ja kõige halvemal juhul võiksid need ettevõtted sattuda väga suurtesse raskustesse, mis omakorda tooks kaasa väga suuri raskusi ka nendele inimestele, kes on oma raha pankades hoiustavad. Nii et seetõttu otsustasime me kasutada Keskerakonnast erinevat käitumist ja mitte seda seadust rakendada tagasiulatuvalt, vaid tulevikus ja eesmärgiga vältida seda, et pangad kergekäeliselt väljastavad suuri laene ja veeretavad suurema osa sellest riskikoormast laenuvõtja õlgadele, ja meie meelest selline asi aitab ära hoida järgmisi kinnisvarabuume ja laenurallisid.

Meie eelnõu teine osa puudutab neid inimesi, kes on juba oma laenudega hätta jäänud. Ja nende olukorra leevendamiseks oleme teinud ettepanekuid pankrotiseadusesse ja muudatused võimaldavad inimestel kergemini oma võlakoormast vabaneda. Eelnõuga muudetakse lihtsamaks füüsilisest isikust võlgniku võlgadest vabastamise protsess, aitamaks nii kohustustega hättajäänud isikuid, kes on kaotanud kogu oma vara.

Selleks me teeme ettepaneku lühendada perioodi, mille jooksul võlgnik vabaneb kõigist oma võlgadest. Praegu kehtiva seaduse järgi on see aeg viis aastat, meie ettepanekul võiks see aeg olla üks aasta. Möönan, et meie eelnõu on suuresti olnud tõukeks võlakaitseseaduse loomisele, millega tegeleb spetsiaalne Riigikogu õiguskomisjoni juurde loodud töörühm ja me oleme seda ideed ka seal arutanud. Oleme juba selles mõttes edasi jõudnud, et see ei peaks olema tingimata seadusandja poolt jäigalt määratud üks aasta, vaid see võiks olla ka ajavahemik, mille jooksul kohtunik vastavalt olukorra hinnangule määrab selle pankrotiperioodi pikkuse. See võiks olla näiteks üks kuni viis aastat.

Praeguses pankrotiseaduses kehtiv kord ei ole väga mõistlik. Oleme selle eelnõu ettevalmistamisel teinud koostööd erinevate pankrotihaldurite ja saneerimishalduritega, ka tuntud juristidega ja nad on viidanud sellele, et praegune pankrotiperioodi pikkus viis aastat on liiga pikk ja väga karm selles mõttes, et selle perioodi ajal inimene peab loovutama oma seaduslikust sissetulekust perioodi alguses 85% kõigist oma sissetulekutest, perioodi lõpus 75%.

Kui see aeg on nii pikk, nagu viis aastat, toob see kaasa olukorra, kus inimene ei ole huvitatud oma sissetulekute legaalsest näitamisest, vaid ta pigem varjab neid ja võlausaldajad kaotavad sellisel juhul oma raha niikuinii. Seetõttu me teeme ka ettepaneku, esiteks, et see pankrotiperiood oleks lühem, kuni üks aasta ja et see rahahulk, mida sissetulekutest võidakse ära võtta, on maksimaalselt 75% praeguse 85% asemel.

Lõpetuseks tahan tänada kõiki inimesi, kes selle eelnõu tegemisel meid on nõustanud! Loodan, et me suudame selles eelnõus väljendatud ideedega minna edasi samasuguses meeldivas üksmeeles, nagu on see töö käinud võlakaitseseaduse eelnõu töörühmas, mis on siit tõukunud ja eraldi tänan kõnepuldist õiguskomisjoni esimeest Ken-Marti Vaherit väga meeldiva ja sisuka menetlusprotsessi eest!

See on väljavõte tänasest Riigikogu stenogrammist, millele järgnes ka pikem küsimuste-vastuste osa.

8.2.10

Indrek Tarandi nimeline seadus võetakse kolmapäeval vastu

Äsja kulus Riigikogu põhiseaduskomisjonil umbes 45 sekundit langetamaks üksmeelne otsus selle kohta, et kolmapäeval esitatakse parlamendi täiskoosseisule kolmandal lugemisel vastu võtmiseks nn Indrek Tarandi nimeline seadus, millega europarlamendi valimiste nimekirjad muutuvad taas avatuks.

Pole mingit kahtlust, et tänu võimsale avalikule survele hääletavad selle seaduse poolt kõik erakonnad, ka suletud nimekirjad omal häältega kehtestanud Reformierakond ja Keskerakond.

Olen sellest eelnõust jaanuaris juba kirjutanud, sestap kordan lühidalt üle ainult asja tuuma: „Erakonna nimekirjas reastatakse kandidaadid ümber vastavalt igaühele antud häälte arvule."

See seadus on päris ainulaadne jälg, mille jätab mullustel europarlamendi valimistel võidutsenud Indrek Tarand Eesti seadusandlusesse olemata ise Riigikogu või valitsuse liige.

7.2.10

Küsimus Mnemoturniirile: millega läksid ajalukku Valerian Baggo ja Karl Friedrich Rehbinder?

Esitasin tänases Vikerraadio saates Mnemoturniir küsimuse: millega on ajalukku läinud Valerian Baggo ja Karl Friedrich Rehbinder? Nende tänulikud järeltulijad hoiavad meeste mälestust elus sellega, et trükivad nende nimesid igal aastal kümnetele miljonitele toodetele.

Pärast saatejuhi mitut suunavat vihjet pakkus Ivo Linna viimaks vastuseks, et tegu võiks olla A. le Coqi õlletehase asutajatega.

See oli juba päris "soe" vastus, aga mitte siiski täpne, sest tegu on hoopis Tartu õllevabriku kõige vihasemate konkurentidega. Mõisnik Rehbinder rajas Saku õllekoja ning Baggo muutis väikse õllekoja tööstuslikuks tehaseks. Igal aastal trükitakse nende meeste nimed miljonitele Saku Õlletehase etikettidele.

Saku õlletehas peaks sellise küsimuse eest küll eripreemia välja panema:)

5.2.10

Ärge muretsega kodulaenu intressitagastuse pärast...

Reformierakondlasest sotsiaalminister Hanno Pevkur ütles telesaates „Värske Ekspress“ riigikogulase Hannes Rummiga väideldes, et ei kavatse kodulaenu võtnud inimeste õigustatud ootusi petta.

Hannes Rumm ütles Reformierakonna välja käidud kodulaenude intessitagastuse kaotamise plaani kommenteerides, et oli aeg, kui pangad ei lasknud inimesi enne välja, kui oli kodulaenu kaela määrinud. „Siis oleks pidanud riik kaasa rääkima. Praegusel hetkel on selge, et omal ajal oleks see olnud õige, aga praegu oleks see äärmiselt vale otsus,“ ütles Rumm.

Reformierakondlasest sotsiaalminister Hanno Pevkur ütles erakonnakaaslase, rahandusminister Ligi mõtte koha, et reaalsemalt käiks see siiski uute laenude võtmisel, ning rakenduks teatud ajahetkest. „Nendel inimestel, kes praegu seda saavad, ei saa seda ära võtta,“ ütles Pevkur.

Ta märkis, et selle plaani juures on palju nüansse, näiteks on praegu tagastuse piir 50 000 krooni, kuid variant on see allapoole tuua. „Need, kes on mõistikult laenanud, nii 2-2,5 miljonit ja vähem, neid see ei puudataks,“ ütles ta.

Ta ei kippunud siiski midagi väga kindlalt väitma ja lõi palli korduvalt rahandusmister Ligi väravasse: „Ma ütlen, et see on rohkem rahandusministri teema. Aga üleöö kindlasti midagi ei juhtu.“Või teine kord: „Sellist eelnõud ei ole olemas. Ma ei tea, milliseid arvutusi on teinud rahandusministeerium.“

Saatekülalised nentisid, et praegu pole seadust, millega riik saaks hätta sattunud inimestele appi minna, aga sellist võimalust oleks kindlasti vaja.

Selline on tegijate kokkuvõte eilsest saatelõigust, kahjuks pole sellele võrgus lisatud klippi.

2.2.10

Võlakaitseseadusega Terevisioonis

Vestlesime täna hommikul Terevisiooni saatejuhtidega valmivast võlakaitseseadusest. ERRi kokkuvõte vestlusest on selline:

Rumm: võlakaitse seadusest saab kodulaenuvõtja päästerõngas
Koduomanike võlakaitse seaduse töörühma liikme Hannes Rummi (SDE) sõnul tahetakse uue õigusaktiga tasakaalustada senist olukorda, kus pangad domineerivad kodulaenuga hätta jäänud inimeste üle.

Rumm ütles ETV hommikuprogrammis "Terevisioon", et seaduseandja huvi ei ole kättemaksuretke korraldamine pankade vastu, vaid eesmärgiks on võrdsustada vastutusekoormat. "Oli näha, et headel aegadel, kui pank andis ja inimene võttis laenu, siis vastutus oli liiga palju inimese poolel ja liiga vähe panga poolel. Selle seadusega tahame tasakaalu paremini paika saada," ütles Rumm.

Ta märkis, et eelnõu loodetakse valmis saada veebruari lõpuks või märtsi alguseks ning seadus vastu võtta jaanipäevaks.

Rumm lisas, et nimetatud seaduseelnõu väljatöötamisel on nii opositsioon kui ka koalitsioon üles näidanud harukordset koostöötahet.

Täna on paljud töö kaotanud inimesed hädas headel aegadel võetud kodulaenu tagasimaksmisega. Pank paneb laenuvõtja makseraskuste ilmnemisel kinnisvara sundmüüki ja praeguses turusituatsioonis, pealegi veel kiirmüügiga, ei kata müügist saadud raha kogu laenujääki. Nii on õnnetud oma kodust ilma ja pangale ollakse ka veel võlgu.

Kuna olukord on drastiline, siis on poliitikud ja õiguseksperdid lõpuks probleemi märganud ning valminud on koduomanike võlakaitse seaduseelnõu kava. See keelaks pankadel kodulaenuga ostetud ja selle tagatiseks pandud kinnisvara kohese sundmüümise. Ka saaks kohus vähendada odavmüügi korral õhku jäänud võlasummat.

Praegu on Eestis üle 6000 pere, kes on jäänud kadulaenuga hätta.