29.9.10

Riigikogu Järva Jaani juba teab

Riigikogu korvpallimeeskond Tihemetsa Tiinat veel ei tea, aga Järva Jaaniga saime eile hästi tuttavaks, võites sealset korvpallimeeskonda 78:60.

Mängu ajendiks oli asjaolu, et kooli võimla sai uue korraliku põranda ning sel puhul viis Järva-Jaani Gümnaasiumi vilistlane sotsiaalminister Hanno Pevkur mängusõbrad oma kodukanti palli patsutama.

Mäng näitas, et Järva-Jaani pallurid polnud uue korraliku põrandaga veel hästi kohanenud, ning parketiga harjunud Riigikogu jõud käis kindlalt vastastest üle. Järva-Jaani üks parim mängija oli vallavanem Arto Saar, Riigikogu poolelt üllatas teada-tuntud staaride kõrval resultatiivse mänguga Kalvi Kõva.

Järgmine kord oodatakse meid Järva-Jaani siis, kui võimlas ka seinad ja lagi uue kuue saavad.

27.9.10

Kas masu sätib ennast minekule?

Minu jaoks on ma­su kõige rohkem nende põnnide nägu, kelle töötuksjäänud isa või ema pidid lasteaiast pere eelarve säästmiseks ära võtma. Ei ole mõtet rõõmustada selle üle, et nii said lapsed juurde vane­matega koos veedetud aega, kui töötuid vanemaid närib stress ning lastega koos kõdust väljaspool tegutsemiseks pole neil piisavalt raha.

Masu tõttu jäid need poisid-tüdrukud ilma mängusõpradest lasteaias ja korralikust alusharidusest ehk arvutamis-, luge­mis-, käsitöö-ja muusikatundidest, mis kooli minnes valusasti tunda annab.

Aga ei ole halba ilma heata. Kõige rõõmustavam masu märk on kümned pimedad tolmunud fassaadid, millel veel kaks aastat tagasi vilkusid kutsuvalt kasiinode neoontu­led. Kui kasiinokapitalismi tippajal lupsti Eestis inimeste tas­kust sadu miljoneid kroone kokku 168 mängupõrgus, siis nüüd on kaks kolmandikku neist uksed sulgenud.

Minu vastused olid osa pikemast laupäevases Õhtulehes ilmunud artiklist, mis otsis vastust küsimusele, kelle või mille nägu on masu.

20.9.10

Delfi küsis: kas Mikseril ja Pihlil on tekkimas nn alternatiivne kandidaat?

Vastasin Delfi küsimusele nii:

Sotsiaaldemokraatidel on erakonna esimehe kohale vähemalt viis kandidaati, aga sisuliselt toimub valik selle vahel, kas toetada Jüri Pihli jätkamist või eelistada sotsiaaldemokraatide esimehe ja peaministrikandidaadina uut juhti.

Seetõttu on selge, et pärast pikka üleriigilist esimehekandidaatide debatti võistlevad valimiste lõppvoorus Jüri Pihl ja tema tugevaim vastaskandidaat. Praeguse seisuga tundub, et vastaskandidaadina on kõige suurem toetus Sven Mikseril, aga ka kõigil teistel Pihli vastaskandidaatidel on võimalus ennast igas maakonnas näidata ja erakonnakaaslaste seas toetust suurendada.

Seekordsed esimehe valimised on sotsiaaldemokraatide jaoks ajaloolised, sest kõigil varasematel esimehe valimistel pole sotsiaaldemokraatidel esimehe kohale sisulist konkurentsi olnud. Kuna praegu on iga vastaskandidaadi taga mõnede erakonna tütarorganisatsioonide või piirkondade toetus, siis näitab juba nende suur arv, et rahulolematus Pihli tööga on suur.

Sellises olukorras on mõistlik viia esimehe valimised läbi pool aastat enne valimisi, sest võitku valimised Pihl, Mikser või keegi kolmas, on ainult värskelt erakonnakaaslastelt tugeva toetuse saanud esimehel võimalus viia erakond valimistel parema valimistulemuseni kui 2007. aastal.

17.9.10

Ehituskaupade müüja hirmutab euro tulekuga kaasneva hinnatõusuga

Ehituskaupade müüja E-Ehitus hirmutab inimesi raadioreklaamis euro tulekuga kaasneva hinnatõusuga, mida võib käsitleda kõlvatu reklaamina.

Sel nädalal kommertsraadiotes kõlav E-Ehituse reklaam mõjutab kuulajaid väitega: „Euro tuleb. Kas hinnad muutuvad? Mõtle kaasa. E-Ehituskeskuses on kõik kaubad 20% soodsamad juba sellel neljapäeval, reedel ja laupäeval.“

Reklaamiseaduse kohaselt loetakse reklaami kõlvatuks „eelkõige juhul, kui reklaam tugineb inimeste ebausul, hirmul või kaastundel“. Avaliku arvamuse küsitluste kohaselt on inimeste suurim euro tulekuga seonduv hirm kartus hinnatõusu ees. E-Ehitus mängib oma raadioreklaamis klientide hinnatõusuhirmule ning kannustab neid sellele viidates oste tegema nüüd ja kohe.

Loodetavasti annab tarbijakaitseamet ametliku hinnangu, kas E-Ehituskeskuse raadioreklaam on kõlvatu või mitte. Kindlasti on selline reklaam aga ebaeetiline, sest oma müügiedu nimel annab E-Ehitus mõista, et pärast euro tulekut tõusevad ehituskaupade hinnad niikuinii ja kasutab seda müügiargumendina.

E-Ehituskeskuse käitumine on selges vastuolus Eesti Kaubandus-Tööstuskoda eestvõttel sõlmitava ausa hinnastamise leppega, mille ühinenud ettevõtted kohustuvad vältima hinnatõusu praegu kroonides väljendatud hindade ümberarvestamisel eurodesse alates 1. jaanuarist 2011. aastal.

10.9.10

Elasemelaenu võlgnike arv on tänavu kahjuks kasvanud

Kuna Eesti Panga andmetel kasvas tänavu üle 60 päeva viivises olevate eluasemelaenude maht aasta alguse 4,21 protsendilt suve lõpuks 4,66 protsendini, siis näitavad need kurvad numbrid üha suuremat vajadust võlgade ümberkujundamise seaduse järele.

Eluasemelaenu võlgnike arvu kasvu põhjuseks on ilmselt asjaolu, et majanduse kosumine ja tööpuuduse vähenemine mõjutab pankade laenuportfelle suurema ajalise nihkega, kui majandusanalüütikud seda veel kevadel lootsid.

Kahjuks jäi mais Riigikogus esimese lugemise läbinud võlgade ümberkujundamise ja võlakaitse seadus (SE 473) toppama Reformierakonna jõulise vastuseisu tõttu. Suvel on eksperdid eesotsas professor Paul Varuliga eelnõud erakondade ja Eesti Pangaliidu tehtud muudatusettepanekuid arvestades täiendanud.

Riigikogu õiguskomisjoni juures loodud töörühm arutas võlgade ümberkujundamise seaduse eelnõu eelmisel nädalal läbi, kuid kahjuks ei jõua see eelnõu teisele lugemisele enne, kui Reformierakond lõpetab eelnõu blokeerimise valitsusliidus.

Eesti Panga andmetel oli augusti alguses 157 857 kehtivat eluasemelaenu ning laenude kogujääk oli 91,5 miljardit krooni.

35 000 head kodanikku

Hea uudis on see, et vähemalt sajandivahetusest saati on siinmail igal avalikul esinejal kombeks rääkida, kui tähtis ja oluline on kodanikuühiskonna arendamine. Halb uudis on see, et õõnsate üleskutsete ja kümnete ametlike programmiliste dokumentide abil ei ole kodanikuühiskond ikka veel jalgu päris alla võtnud. „Teeme ära!” ja mõni teine sama tüüpi ettevõtmine on meie kodanikuühiskonna arengus kahjuks mitte reegel, vaid seda kinnitav erand.

Minakeskne Eesti
Kui võrdleme minakeskse maailma­pildi poolest tuntud Eestit ühistunnet väärtustavate Põhjamaadega, siis näitavad numbrid halastamatult, et kui näiteks tavaline norralane on kahe mittetulundusühingu liige, siis eestlas­test osaleb pidevalt ühistegemistes vaid iga neljas või viies.

Muuhulgas näitab Eesti kodanikuühiskonna nõrkust asjaolu, et selle valdkonna tähistamiseks pole meil tänini üldarusaadavaid mõisteid. Ees­­pool kasutatud sõna „mittetulundus­ühing” on ammuilma seadustes põlis­tatud, kuid ilmselgelt eesti keele kasutajas arusaamatust tekitav mõiste. Samamoodi tekitab mõiste „kodanikuühiskond” inimestes pigem sega­dust kui selgust. Äsja president Toomas Hendrik Ilvese välja hüütud sõnavõistlusel otsitakse muuhulgas vastet lähedase tähendusega kohmakale mõistele „kolmas sektor”, mille puhul sõnavõistluse korraldajad selgi­tavad: „Kolmandale sektorile läheda­ne mõiste on kodanikuühiskond, tõhus kolmas sektor on tugeva koda­nikuühiskonna eeldusi.”

Kui juba kahekümne aasta pikkusest praktikast hoolimata pole välja kujunenud üldarusaadavat sõnakasutust, siis näitab see kodanikuühiskonna ja sellega seotud nähtuste nõrka tajutuvast ühiskonnas.

Doonorite vahva vennaskond
Õnneks on eeskujuks võimalik tuua üks valdkond, kus kodanikuühiskond on Eestis kenasti jalule tõusnud. Seda mitte ühekordseks suureks aktsiooniks, vaid aastast aastasse toimivaks ühistegevuseks. Ja seda mitte tänu nõukaaegsest tegevusest lähtuvale inertsile, vaid selle katkestamise kiuste. Eestis elab suur ja vahva vennaskond, keda on nii palju, et ühistele suvepäevadele nad ära ei mahuks. Neid inimesi oli eelmisel aastal peaaegu 35 000, aga kummalisel kombel ei tunta ega teata neist eriti palju.

See tundmatus on seda kummalisem, et igal aastal vajab nende abi ligi 17 000 inimest, kes kannatavad raskete krooniliste haiguste käes või on sattunud ränga õnnetuse ohvriks. Arvasite juba ise kindlasti ära, et sellesse vahvasse 35 000-liikmelisse vennaskonda kuuluvad inimesed, kes käivad vähemalt kord aastas verd andmas. Ent selle vennaskonna teke on olnud pikk ja vaevaline ning arengu­ruumi on meil samuti küll ja veel.

Mullu sügisel uuris Eurobaromee­ter Euroopa Liidu 27 liikmesriigi elanike käest, kui paljud neist on verd loovutanud. Kui euroliidus keskmiselt on doonoriks olnud 37% elanikest, siis Eestis on verd loovutanud 47% inimestest, mis annab meile selles edetabelis auväärse 7. koha. Austria doonorite arv (66%) on mei­le püüdmatus kauguses, aga Prant­susmaa (52%), Kreeka (51%) ja Läti (48%) juba päris käeulatuses.

Paraku on eurobaromeetri andmetel Rootsis verd loovutanud vaid 30% elanikest, ometi on seal praegu doonoreid rohkem kui meil. Vastuolu numbrites on vaid näiline, sest meil on palju inimesi, kes on kunagi verd loovutanud, kuid sellest ammu loobunud. Püsivalt loovutab verd vaid iga viies doonorite registrisse kantud inimene. Nii olemegi olukorras, kus maailma tervishoiuorganisatsiooni soovitusel peab stabiilsete verevarude tagamiseks doonorite arv olema 4% elanikkonnast, kuid Eestis oli doonorite arv mullu 2,63% elanikkonnast.

Käsust kodanike oma tahteni
Doonorluses tekkinud probleemid kirjeldavad minu meelest üldistusjõuliselt neid hädasid, mis meie kodanikuühiskonna teket takistavad. Nõukaajal oli millegi tasuta ja näili­selt ainult aitäh-sõna eest tegemine naeruväärne, sest igasugu laupäe­va­kud ja šeflused olid sisuliselt peale­sunnitud. Ehtsat koostegemise rõõmu pakkusid vaid muinsus- ja looduskaitse ning veel mõned üksikud valdkonnad.

Niisamuti käis nõukaajal doonorluse käsi, sest doonoritele maksti vereloovutuse eest, kuid üheksakümnendatel aastatel sellest loobuti, et tagada doonorivere ohutus. Seega jäid ja hakkasid pärast murrangulist muutust doonoriks ainult need, kes teevad seda missioonitundest.

Aga pole halba ilma heata. Sel sajandil eristuvad Eesti doonorid oma Euroopa mõttekaaslastest selle poolest, et enamik neist on nooremad kui 35 aastat ehk teisisõnu on vanema põlvkonna doonorite kõrvale kasvanud võimas noor seltskond. Need inimesed tulevad verekeskustesse omast ajast ja vabast tahtest, et loovutada 450 milliliitrit verd. Tulijad on head Eesti kodanikud, sest neid kannustab soov mitte riigilt midagi saada, vaid hoopis vajadus ise ühiskonnale vajalik olla. Tean näiteks üht paljulapselist ema, kelle enesetunnet häirib tõsiselt, et europealinna alalise elanikuna on tema veri oodatud mitte Tallinnas, vaid uues kodulinnas.

Riigi panus on olnud kasin
Oluline on rõhutada, et doonorluse arengut on eelkõige vedanud meie neli verekeskust Tallinnas, Tartus, Pärnus ja Kohtla-Järvel. Riigi panus on sotsiaalministeeriumi tasandil olnud kahetsusväärselt kasin.

Jõudu­mööda on doonorluse arengule kaasa aidanud Eesti doonorite selts, mis on viimastel aastatel toetanud verekeskusi suviste reklaamikampaaniatega ning avab just sel nädalal Facebookis doonorite ja meie sõprade kogukonna. Juba aastaid on Orkutis tegutsenud 10 000 liikmega doonorite kommuun, mille käivitas omast heast tahtest Veiko Karu.

Põhiliselt on doonorite arv viimastel aastatel kasvanud aga tänu sellele, et inimesed on ise tundnud vajadust kaasinimesi aidata ning käituda vastutustundlike kodanikena. Doonorlus on hea näide sellest, kuidas kodaniku­ühiskond kasvab inimeste enda tahtel alt üles, mitte programmdokumen­tide toel ülevalt alla.

Lõpetuseks soovitan lisaks püsidoonoritele, keda on Õpetajate Lehe lugejate seas kindlasti palju, ka teistel vaadata leheküljel http://www.verekeskus.ee, kus ja kes verd andma on oodatud. Tulge ise ja tooge ka oma sõbrad verd andma, sest nii aitate abivajajaid ja saate ise hea enesetunde.

See lugu ilmus tänases Õpetajate Lehes.

7.9.10

Taskuvargus ja meie maksupoliitika

Üks hea tuttav varastati Hispaanias päise päeva ajal paljaks nii, et ei tema ega tema kõrval seisnud sõbrad ei saanud asjast enne aru, kui varas oli juba kangialusesse kadunud. Varga tehnika oli lihtne, aga efektiivne: ühe käega vehkis ta kolme eestlase nina all lilleõiega, mida ta justkui müüa pakkus. Samal ajal, kui ta koondas meeste tähelepanu ühele käele, avas ta teisega märkamatult vöökoti ja tegi selle tühjaks.

Millegipärast meenus mulle see varguslugu, kui Andrus Ansip lubas äsja Postimehe intervjuus pärast järgmisi valimisi alandada tulumaksu määra 18 protsendini. Taganemata seejuures poole sõnagagi eelarve tasakaalu viimise lubadusest ning selgitamata, mille arvelt saamata jääv tulu riigieelarves kaetakse.

Kahjuks on Eestis olnud halvaks tavaks, et valimiste eel sõidetakse maksupoliitika seljas nii, et valija tähelepanu koondatakse ühele üksikule lubadusele ning samal ajal tehakse tema taskud muude maksupoliitiliste vahenditega tühjaks.

On ju Reformierakond on mitu korda järjest lubanud vähendada tulumaksumäära ja sellega valijate südame võitnud. Ometi oli enne 2007. aasta valimisi Eesti maksukoormus veidi üle 30% SKT-st, nüüd meie üldine maksukoormus ligi 35%. Maksukoormuse hüppelisest tõusust hoolimata elab Eesti ühiskondlikus teadvuses paremparteide mantrana korrutatud arusaam, et oleme madalate maksudega maa ning meil lähebki seda paremini, mida madalamaks meie tulumaksukoormus väheneb.

Paraku on tõsiasi see, et maksupoliitika on iga rahva jaoks nagu tööriistakast. Tõsist maksupoliitikat tehes tuleb kasutada erinevaid tööriistu, sest ainult haamriga vehkides maja ei ehita. Maksupoliitikat tuleb vaadata tervikuna, mitte keskenduda ainult tulumaksumäärale.

Tänu masule me teame, et meie riigieelarve sai kõige valusama põntsu seetõttu, et see sõltus kõige rohkem tarbimisest ehk käibemaksust. Aga näib, et vähemalt peaminister pole sellest midagi õppinud, suurendades tulumaksu määra alandamisega ning käibemaksu määra 2-protsendilise tõstmisega kõige väiksema sissetulekuga inimeste arvelt riigieelarve sõltuvust käibemaksu laekumisest veelgi.

Valimiseelses maksudebatis on mõistlik rääkida terviklahendustest, kuigi need on telereklaamis näitamiseks liiga keerulised, erinevalt ühest ainsast tulumaksumäära numbrist.
Toon vaid ühe näite maksupoliitikas tegelikult toimivast ühendatud anumate põhimõttest. 2005. aastal teatas Ansip valitsuse pressikonverentsil võidukalt, et teeb töötuskindlustuse maksemäära 0,9 protsendini alandades suure kingituse nii tööandjatele kui töötajatele. Vähe sellest, Reformierakonna esimees nimetas töötukassasse headel aegadel kogunevat raha selliseks, mida „riigil kindlasti ei lähe vaja“ ning valitsuse toonane töötuskindlustusmaksumäära alandamine aitas veelgi kaasa majandusmulli ja laenuralli paisumisele.

Tagantjärele tarkusega, mis teadupärast on täppisteadus, teame me kõik, et töötukassa reservid olid hästi hoitud ja tulusad, aga masu oleks need tööpuuduse hüppelise kasvu tõttu kohe ära söönud. Töötukassas tekkinud rahapuudusele reageerisid Reformierakond ja IRL nii, et kuna tulumaksumäära tõstmine oli nende jaoks valijatele antud lubaduste tõttu tabu, siis virutati töötuskindlustuse maksemäär masu ajal 0,9 protsendilt 4,2 protsendi peale.

Hoolimata sellest, et ettevõtetele oli maksumäära järsk tõus masu ajal eriti valus. Kõige jaburam on see, et töötukassa on hoolimata suurest tööpuudusest mitte miinuses, nagu igal pool mujal Euroopas, vaid teenib tänu ülikõrgele maksumäärale sel aastal vaat et miljardi kroonise tulu.
Teisisõnu toimis parempoolne valitsus olles oma valimislubaduste pantvang vastu tervemõistuslikku loogikat, mille kohaselt headel aegadel kogutakse töötukassasse reserve ja halbadel aegadel lastakse need käiku. Selle asemel tehti töötuskindlustusmaksust vahend, mille abiga tagada eurole üleminekuks vajalik riigieelarve tasakaal ega kasutata ettevõtetelt ja töötajatelt laekuvat raha töötute ja firmade heaks.

Selles olukorras on ainuvõimalik lahendus töötuskindlustuse maksu määra vähendamine, vähendades nii ettevõtjate maksukoormust ja suurendades töötajate tulusid. Eelnevaga lahutamatus seoses on vaja ühiskondlikku kokkulepet ses osas, kuidas muuta vastutustundliku eelarvepoliitika huvides, mida sotsiaaldemokraadid mäletatavasti Ivari Padari rahandusministriks olles igati kaitsesid, tulumaksumäära või kaaluda astmelise tulumaksu kehtestamist.

Tahaks loota võib, et seekordne valimiskampaania keskendub maksupoliitikas tegelikele ja terviklikule probleemide, aga karta on, et välja tuleb nii, nagu alati.

See lugu ilmus tänases Äripäevas, kahjuks on toimetatud variandis ekslikult viide Ansipi äsjasele intervjuule Postimehes ajamäärusega "pärast valimisi". Pidasin silmas ikka peaministri eelmisel nädalal ilmunud intervjuud, mitte 2007. aastal antud lubadusi.

4.9.10

Doonorite arv suurenes suvel hoolimata ebatavaliselt kuumast ilmast

Eesti Doonorite Seltsi andmetel suurenes tänavu juulis ja augustis hoolimata ebatavaliselt kuumast ilmast doonorite arv 5,3 protsenti, kui mullu loovutas puhkuse ajal verd 9108 inimest, siis tänavu 9594.

Juuli alguses vajas kuumalaine tõttu lühiajaliselt tavalisest rohkem patsiente verekomponente ning verevarud vähenesid ohtlikult väikeseks. Õnneks jagus ka ilusate puhkuseilmade ajal piisavalt doonoreid ning verevarud taastusid kiiresti.

Põhja-Eesti Regionaalhaigla verekeskuses loovutas tänavu juulis-augustis verd 5311inimest, Tartu Ülikooli Kliinikumi verekeskuses 2772, Pärnu Haigla veretalituses 1002 ning Ida-Viru Keskhaigla vereteenistuses Kohtla-Järvel 509 inimest.

Eesti Doonorite Selts viis tänavu meediasponsorite ajalehtede Postimees, Õhtuleht, Eesti Rahvusringhäälingu raadiokanalite, Ajakirjade Kirjastuse ning ajakirja „Kodu ja aed“ neljandat korda läbi sotsiaalkampaania, mis kutsus inimesi puhkuse ajal verd loovutama. Sotsiaalreklaamikampaaniat toetas ka Hasartmängumaksu nõukogu.

Täname kõiki meediakanaleid abi eest, sest nende abi doonorite arvu suurendamisel oli hindamatu!

2009. aastal loovutas Eestis verd 35 251 doonorit kokku 57 503 korral, Eesti haiglates sai mullu erinevate verekomponentide ülekandeid 17 000 patsienti. Viimastel aastatel on doonorite arv pidevalt suurenenud, kuid sellest hoolimata oli mullu Eestis 2,63% rahvastikust doonoreid, ehkki Maailma Tervishoiuorganisatsiooni soovitusel peaks stabiilsete verevarude tagamiseks doonorite arv olema vähemalt 4% elanikkonnast.