€hh€€, €hh€€, m€il s€lg€ on €

Kauaoodatud rõõmupäeva 13. juulit, mil Eesti sai lõpliku jah-sõna üleminekuks eurorahale, mürgitas avaliku arvamuse uuring, mille kohaselt Eesti elanikest ligi pooled ei toeta eurole üleminekut ning euroraha soovis vaid 40 protsenti elanikest. Ajakirjandus võimendas mõnuga vastuolu Eesti Panga ja valitsuse ametlike ning rahva hoiakute vahel.


Vastuolu näib olevat seda suurem, et Eesti elanikud suhtuvad euroliitu väga soosivalt (viimase Eurobaromeetri kohaselt toetas Eesti liikmelisust 61 protsenti ning vastu oli vaid 6 protsenti), aga euroraha võetakse vastu väga pika hambaga.


Eurole ülemineku toetajad on Eestis viimastel aastatel olnud väikeses ülekaalus. Toetus langes Emori andmetel just tänavu, kuigi viimased kuud on Eesti liitumise kohta pakkunud pidevalt häid uudiseid ning rahvusvahelise meedia sõltumatut kiidulaulu.


Ent see vastuolu on näiline ja toetuse langus loomulik. Kindlasti pole euro vähese toetuse põhjuseks enam krooni-nostalgia. Seda kinnitab tõik, et euro vastu on koguni 66 protsenti venekeelsetest elanikest, kelle emotsionaalne side meie oma krooniga on kindlasti väiksem kui eestlastel.


Vähese toetuse peapõhjus on tänavu eurot räsiv ühisraha ajaloo tõsiseim kriis, mille näitlikustas kõigi eurooplaste jaoks süüdimatult üle võimete elanud ja statistikat võltsinud Kreeka pankrotioht. Enamuse Euroopa rahvaste, ka Eesti, avalikul arvamusel ajas tõsiselt närvi krussi vajadus maksta omast taskust kinni Kreeka ning võib-olla veel mõne PIGS riigi ülejõu elamine.


Pikki aastaid rahvusvahelist mõjujõudu nautinud eurot on tabanud tõsine rahvusvaheline kriitikatulv, mis samuti mõjutab inimeste hoiakuid. Euroraha on praegu madalseisus mitte ainult dollari, vaid ka varasemate aastate avaliku arvamusega võrreldes. Optimistide väited, et kriis annab euroalale võimaluse muutuda ühtsemaks ja tugevamaks, veel ei veena.


Teiseks kärbivad euroraha toetust ühe osa elanike seas juba teada põhjused – hirm hinnatõusu ning muutuste ees. Hirm hinnatõusude ees oli juba 2003. aastal üks peamine põhjust Euroopa Liiduga ühinemise vastu hääletamiseks. Praegu hirmutab hinnatõus seda enam, et paratamatu ümardamise tõttu muutuvad hinnad mõnevõrra niikuinii.


Kahjuks on Eesti Pank ja valitsus olnud avalikkuse teavitamisel ebamugavas kahvlis. Kui nad oleksid suuremat teavitustööd alustanud enne ametlike jah-sõnade saamist, siis saanuks nad selle eest paremal juhul kritiseerida, halvemal juhul lennanuks teavitusraha aga sama moodi tuulde nagu enne 2007. aastal loodetud ühinemist. Nüüd on teavitustööks ja hirmude hajutamiseks jäänud aga ainult pool aastat ja töötada tuleb nii et tuli rummus.


Omaette tähelepanu väärib venekeelsete inimeste umbusk euro suhtes, sest nende seas on vastuseis ühisrahale palju suurem kui eestlastel, ehkki veel 4-5 aastat tagasi suhtusid muulased eurorahasse pooldavamalt. Nüüd on rollid muutunud. Õigemini on neid muudetud. Kelle poolt hääletasid venekeelsed inimesed mullu europarlamendi ja omavalitsuste valimistel?


Muulaste lemmik Keskerakond on olnud euroraha suhtes kõige kriitilisem partei ning tekitab umbusku süstemaatiliselt ka oma valijaskonnas. Keskerakonna vastuseis eurole pole põhimõtteline ning nad ei ole korranud Rahvaliidu rumalust, mis kukkus 2004. aastal esimestel europarlamendi valimistel haledalt läbi hüüdlausega «Kaitseme eesti krooni!» Keskerakonna €-kriitilisuse põhjus on arusaam, et eurole üleminek kaks kuud enne järgmisi Riigikogu valimisi annab suure osa valijaskonna jaoks kõvad trumbid valitsusparteide kätte.

Eurole üleminekuga kaasnevad mõjud jagunevad inimeste jaoks otseselt ja kaudselt tajutavateks. Kaudselt tajutavatest mõjudest paljud jõudsid Eestisse juba enne viimase jah-sõna tulekut. Kui rahvusvahelistel rahandusturgudel saabus selgus, et Eesti läheb eurole üle, siis lõpetati meediamüra Eesti krooni devalveerimisest. Nüüd järgnevad uudised, mille kohaselt tõstavad rahvusvahelised reitinguagentuurid Eesti riigireitingut ning suurendavad nii usaldusväärsust meie majanduse vastu.

Euroalas on laenamine odavam ehk Eesti ettevõtted ja elanikud saavad tulevikus madalama intressi eest laenu võtta. Kui välisettevõttel on valida, millisesse Balti riiki investeerida ja kuhu uusi töökohti luua, siis juba täna on kõige kindlam rahanduskeskkond Eestis.


Võib-olla kõige selgem ongi kaudsetest mõjudest aru saada siis, kui võrrelda Eesti olukorda lõunanaabritega. Kui veel mullu rikkus Eesti rahvusvahelist mainet pidevalt see, et meid pandi ühte patta pankroti äärel vaakuva Lätiga, siis tänavu oleme tänu eurole üleminekule ja ka OECDga liitumisele lõunanaabritega tõmmanud vahele väga selge piiri, mis annab meile konkurentsieelise 3-4 aastaks, sest Läti ja Leedu varasem ühinemine euroalaga, rääkimata nende ühinemisest OECDga, on ebareaalne.


Koheselt tuntavad eurole ülemineku mõjud on vajadus õppida arveldama uutes hindades, hindade ümardamine ning valitsuse ja paljude ettevõtete võimekus viia arveldused valutult üle eurodesse. Inimeste hoiakuid eurole üleminekul võivad muuta tehnilised vead. Kui eurole üleminekul tekib riigil näiteks halvasti ettevalmistatud IT-süsteemide ümberkorralduste tõttu raskusi pensionite või mõne toetuse väljamaksmisel, siis pöördub see pahameel mitte ainult valitsuse, vaid ka euroraha vastu.


Lõpetuseks mõjutavad inimeste suhtumist eurorahasse kindlasti 2011. aasta märtsis toimuvad Riigikogu valimised. Paratamatult kujuneb kroonile üleminek valimiste üheks keskseks teemaks, sest see mõjutab vaid kaks kuud enne valimisi kõigi valijate elu. Kui erakonnad otsustavad kümnete miljonite kroonide eest valimisreklaamides eurot üles kiita või maha laita, siis mõjutab see nende püsivalijate hoiakuid.


Tänavusuvine kurtmine euro madala toetuse pärast on enneaegne. Eestlaste toetus Euroopa Liiduga ühinemiseks oli 2001. aasta kevadel 36 protsenti, kaks aastat hiljem rahvahääletusel 66 protsenti ning pole sest saati sama metoodikaga mõõtes langenud kordagi alla 70 protsendi.
Seega on veel vara minuealiste lapsepõlvelemmiku Mõmmi-Beebi kombel hõisata «€hh€€, €hh€€, m€il s€lg€ on €!». Eesti elanike toetust eurole saab usaldusväärselt hinnata aasta pärast, mil meil on vahetu kogemuse põhjal selge, kas paika on pidanud €-hirmud või €-lootused.

See lugu ilmus veidi toimetatuna ja lühendatuna tänases Postimehes.