Kuigi viimasel ajal visatakse juba nalja, et Eesti uueks rahvusspordialaks on saamas meie võrdlemine teiste maailma rahvastega kõikvõimalikes rahvusvahelistes edetabelites, pean minagi alustama ühe Eurobaromeetri küsitluse tutvustamisega.
Mullu sügisel uuriti 27 Euroopa Liidu liikmesriigi elanike käest, kui paljud neist on oma elu jooksul verd loovutanud. Heameel on tõdeda, et kui euroliidus keskmiselt on doonoriks olnud 37% elanikest, siis Eestis on verd loovutanud 47% inimestest, mis annab meile selles edetabelis auväärse 7. koha.
Austria (66%) on püüdmatus kauguses, aga Prantsusmaa (52%), Kreeka (51%) ja Läti (48%) juba päris käeulatuses. Paraku pole kõik kuld, mis rahvusvahelistest edetabelitest vastu hiilgab. Eurobaromeetri andmetel on Rootsis verd loovutanud vaid 30% elanikest, ometi on seal praegu doonoreid rohkem kui meil.
Sellist vastuolu seletab asjaolu, et meil on palju inimesi, kes on kunagi verd loovutanud, kuid nüüd sellest loobunud. Püsivalt loovutab verd vaid iga viies doonorite registrisse kantud inimestest. Nii olemegi olukorras, kus Maailma Tervishoiuorganisatsiooni soovitusel peab stabiilsete verevarude tagamiseks doonorite arv olema 4% elanikkonnast, kuid Eestis oli doonorite arv mullu 2,63% elanikkonnast.
Pool elust doonoriks
Statistiliselt hea tulemuse ja tegelikkuses parandamist vajava olukorra põhjuseks on põlvkondade vahetus. Nõukaajal paisutati doonorite arv suureks nii, sest lisaks missioonitundest verd loovutanud inimestele kupatati poolkäsukorras verd loovutama inimesi tervete tsehhide ja kontorite kaupa.
Üheksakümnendatel jäid doonoriks inimesed, kellest paljud on tänaseks verd loovutanud üle 100 ja mõni isegi üle 200 korra. Kuna verd tohivad mehed kõige sagedamini loovutada kahe ja naised kolme kuu tagant, siis tähendab selline vereloovutuste arv, et doonoriks on oldud vähemalt 25-30 aastat. Kahjuks on vanemaealisi doonoreid Eestis märksa vähem kui mujal Euroopas, õnneks on meil aga sel sajandil peale kasvanud tugev noorte vereloovutajate põlvkond.
„Kuna 70% meie doonoritest on alla 35 eluaasta vanad, siis on selgelt välja paista, et meil on väga noored doonorid,“ ütleb Riin Kullaste, kes juhib Eesti suurimat, Põhja-Eesti regionaalhaigla verekeskust. „Kui käia mujal Euroopas verekeskustes, on pilt hoopis teine.“
Olen ka ise verd loovutades kogenud, et meie vereloovutajad on tõesti valdavalt kahekümnendates-kolmekümnendates aastates inimesed.
Need inimesed tulevad verekeskustesse omast ajast ja vabast tahtest. Kindlasti ei meelita neid sinna šokolaaditahvel või mõni muu väike meene, mida 450 milliliitri vere loovutamise eest pakutakse. Neid toob verd loovutama soov teha abivajajatele head ning mitte ainult ühiskonnalt enda jaoks midagi nõuda, vaid ka ise midagi vastu anda.
Kaitseme haiglaid kriisi eest
Mullu loovutas Eestis verd 34 063 inimest, aga ka doonorivere vajadus on suur, sest Eesti haiglates sai eelmisel aastal erinevate verekomponentide ülekandeid üle 17 000 patsiendi. Enim on nende seas haigeid, kelle oma vereloome on kahjustatud ja ei tooda piisavalt vererakke, järgnevad näiteks traumasid saanud ning plaanilisi ortopeedilisi lõikusi vajavad patsiendid.
Suvel teevad haiglad küll vähem plaanilisi operatsioone, ent see-eest satub haiglasse rohkem rasketesse õnnetustesse sattunud inimesi.
Nii juhtuski, et selle artikli kirjutamise ajal näitas lehekülg http://www.verekeskus.ee/ kurba pilti, kuna 0 Rh negatiivse ja A Rh positiivse veregrupi verevarud olid kahanenud minimaalseks ning verekeskus palus kiirkorras kõiki sobivaid doonoreid verd andma.
Selliseid kriise verevarudega saab hõlpsasti ära hoida, kui inimesed ka suvel verd loovutamas käivad. Muidugi naudivad kõik inimesed praegu sooja suve ja lükkavad tõsisemad toimetused edasi. Kahjuks käib see ka doonorluse kohta, kuigi suvel sobib eriti hästi verd loovutada põhjusel, et doonoriks oodatakse just hästi puhanud terveid inimesi..
Vältimaks suviseid kriise verevaruga korraldab Eesti Doonorite Selts neljandat suve - teiste seas Õhtulehe abil - sotsiaalreklaamikampaaniat, mis kutsub puhkajaid verd loovutama sõnumiga: „Puhka, grilli ning tule siis doonoriks. Sest ka suvel on verd väga vaja.“
See artikkel ilmus laupäevases Õhtulehes.
No comments:
Post a Comment