29.10.10

Ajakirjandusvabaduse kadumisest kaotab terve kogukond

Hiljuti kirjeldasid ühe SRÜ riigi ajakirjanikud, kuidas nende kodumaal laekuvad hommikul presidendi kantseleist peatoimetajatele telefonikõned, milles määratakse ära, millest sel päeval uudiseid teha, millistele infoallikatega milliseid küsimusi esitada. Kui mõni meediaväljaanne korraldustele ei allu, siis karistatakse selle eest maksuameti või mõne muu riigiasutuse abil sõltumatut ajakirjandust pankrotiga.

Ajakirjandus ülistab sealmaal süüdimatult võimulolijaid ning tegeliku infot ühiskonnas toimuva kohta saavad inimesed ainult omavahel suheldes.

Seetõttu hoiatas Sulev Valner tõsise ohu eest, kuigi meil on esialgu tegu katsega lämmatada ajakirjanduse sõltumatust mõnes maakonnas. Kuna maavanemad on parteistatud, siis hakkaks nende survel peatoimetajaid valides toimima SRÜ-lik ajakirjanduse suukorvistamine.

Ajakirjandusvabaduse kadumisest kaotab terve kogukond, sest infot kontrollides saab maavanem kohalikke inimesi valeinfoga lollitada ning neid teadmatuses hoida. Korruptsioonioht kasvab hüppeliselt, kui maakonnaleht võimude valvekoeraks olemise asemel maavanema puudliks hakkab.

See kommentaar ilmus tänases Postimehes.

27.10.10

Riigikogu kossumeeskond alistas Kagu-Eesti

Eile õhtul võitis Riigikogu korvpallimeeskond Värska gümnaasiumi võimlas toimunud turniiril esikoha Kagu-Eesti maakondade omavalitsusjuhtide ees.

Poolfinaalmängus võitsime Põlvamaad päris pingelise lõpuga mängus 38-32. Põlvamaa tuusad olid kehalise kasvatuse õpetajad, aga meiegi meeskonnas mängis seekord Jüri Ratase, Kalvi Kõva, Hannes Rummu, Riigikogu kantselei nõunike Riho Kanguri ja Peep Pihlaku kõrval kõva korvialune jõud Herkki Leemetit Riigikogu julgestusteenistusest. Ise olen uhke selle üle, et tabasin kaugviske poolaja lõpusekundil.

Finaalmängus oskasime avapoolaja Valgamaale ühe punktiga kaotada, aga teisel poolajal panime oma ülekaalu kindlalt maksma tulemusega 36-20. Riigikogu meeskonnas on aastaid Viljar Veski rollis olnud Kalvi Kõva, kah selline igavene noor lootustandev mängumees. Aga nagu Veski, on ka Kõva sel hooajal teinud kõva arenguhüppe, ning oli oma valimisringkonnas väga resultatiivse mänguga üks meie liidreid.

Muidu soojas ja sõbralikus õhkkonnas toimunud turniiri tõsidust näitas see, et Võrumaa ja Põlva vahelises mängus 3-4 kohale kaotas üks Põlva mängija kaks esihammast ning tema vastase küünarnukk vajas lõikehaava tõttu õmblemist. Hiidpikka edasi-tagasi sõitu Värskasse leevendas Riigikogu meeskonna jaoks võimalus käia suitsusaunas ning mekkida setu tsäimajas ehtsat handsat kruubipudruga, millega külalisi kostitas Värska vallavanem Raul Kudre.

25.10.10

Seksistlik näitus Riigikogus?

Huvitav, kas soolise võrdõiguslikkuse voliniku hinnangul on seksistlik ja naisi alavääristav väide: „Kaks naist on turg, kolm naist on laat?“

Igatahes seisab just sellise sõnumiga suur stend juba mitu nädalat Keskerakonna fraktsiooni esimehe, kaasaegse ja kõigiti sooteadliku naise Kadri Simsoni kabineti ning Keskfraktsiooni tööruumi vahel. Kui Kadri astub oma kabinetist välja teisele poole, et Riigikogu suurde saali hääletama minna, riivab tema silma järgmine Harjumaa vanasõna: „Tüdrukult kui roosilill, kui naiseks saab, siis torupill.“

Selliseid vanu mustvalgeid fotosid kaunistavate vanasõnadega tutvustab juba mitu nädalat ennast Riigikogus Harjumaa maakond. Minul teevad need muheda huumoriga stendid, millel tutvustatakse Harjumaa vanarahva tarkust teistelgi elualadel, alati tuju heaks. Kuna võrdõiguslikkuse volinik ega ükski naispoliitik pole seni Harjumaa nauditavalt omapärase enesetutvustuse vastu protestinud, siis võib järeldada, et sooliseid erisusi kirjeldavad vanasõnad on vaikimisi poliitiliselt korrektseteks tunnistatud.

20.10.10

Miks Savisaar kartis Mikserit?

Tähelepanuväärne oli see kirg ja kurjus, millega Keskerakonna esimees Edgar Savisaar sekkus mõni päev tagasi Sven Mikseri võiduga lõppenud sotsiaaldemokraatide esimehe valimistesse.

Sel ajal, kui muu Eesti meedia pani 36-aastasele Mikserile pahaks ainult seda, et ta on liiga tark, külvas Savisaare häälekandja Kesknädal uue põlvkonna sotsiaaldemokraatide juhi üle märksa vürtsikamate etteheidetega. Ainuüksi viimases valimiste-eelses numbris süljati Mikseri pihta kolmes erinevas artiklis tuld ja tõrva. Kesknädala lugejad said teada, et Mikser on erakonnajuhile vajalike haistmismeelteta poliitik, kes hoolimata Riigikogu väliskomisjoni esimehe ametist ei pea holokausti ehk 6 miljoni juudi mõrvamist üldse mainimisväärseks ja et Mikseri varjatud ülesanne on lõhkuda Keskerakonnaga sõlmitud valitsusliit Tallinnas.

Nii nagu Hiina või Põhja-Korea kommunistliku partei häälekandja ei avalda ühtki juhuslikku rida, ei tee seda ka Kesknädal. Seetõttu tekib õigustatud küsimus, miks Savisaar nii väga Sven Mikseri esimeheks saamist kartis? (Sulgudes avaldan siinkohal kaastunnet sotsiaaldemokraatide endisele esimehele Jüri Pihlile, sest Savisaare ülipüüdlik poolehoid ja Mikseri mahategemine vähendasid Pihli toetajaskonda sotsiaaldemokraatide seas. Ehk nagu venelased ütlevad – selline sõber teeb rohkem kahju kui vaenlane.)

„Parim enne“ ammu möödas
Kõige olulisem Mikseri-paanika põhjus on asjaolu, et kui järgmisel kevadel istuvad peaministrikandidaatide debatis valijate ette Andrus Ansip, Mart Laar ja Edgar Savisaar, siis on Sven Mikser sellele kolmikule palju tugevam konkurent kui olnuks Jüri Pihl. Juba sel lihtsal põhjusel, et viie- ja kuuekümneaastaste meeste kõrval asub neist põlvkonna jagu noorem poliitik, kes mitte ainult oma mõtete, vaid kogu olemusega kiirgab uudsust ja muutumise võimalust.

Laar ja Savisaar on väga teenekad, aga paraku paljuski pleekinud kuvandiga veteranpoliitikud. Kui on valida, kas Savisaar 20 aastat hiljem, kelle „parim enne“ on ammu möödas, või värske vaheda mõistusega Mikser, siis on selge, et sotsiaaldemokraatide uus juht ähvardab Keskerakonnalt ära võtta olulise osa vasakpoolseid valijaid.

Toompea kuluaarides arutatakse juba mõnda aega, kas väsinud Savisaarel jätkub selles olukorras tahtmist teha teravmeelne vastukäik – jätkata ise Tallinna linnapeana ning käia peaministrikandidaadina välja Keskerakonnale mullustel kohalikel valimistel võimsa häältesaagi kogunud Jüri Ratas. Paraku on Savisaare senine käitumine näidanud, et erakonnasiseste uute liidrite toetamise asemel on ta neid süstemaatilisel tasalülitanud.

Teiseks Savisaare Mikseri-vastase meelsuse põhjuseks on asjaolu, et esimehe vahetusega tugevnes sotsiaaldemokraatide positsioon Tallinna linnavalitsuses. Enam ei allu sotsiaaldemokraatide esimees igapäevatöös Savisaarele ega kuulu Tallinna koalitsiooninõukogusse ning see annab sotsiaaldemokraatidele vabamad käed.

Sotsid said jõudu juurde
Ettevaatliku poliitikuna ei rünnanud Savisaar kordagi Mikserit oma nime all, seda tegid nii Kesknädalas kui ka näiteks Õhtulehes ilmunud artiklites keskpartei meediatankistid. Seetõttu pole Savisaar vormiliselt õelate rünnakutega otseselt seotud ning laupäeval ruttas ta Mikserit sotsiaaldemokraatide esimeheks valimise puhul õnnitlema Hiinast, jõudes seda teha varem kui Reformierakonna liider Andrus Ansip Tartust.

Keskerakonna esimehe käitumises ei maksa näha ootamatut meelemuutust. Savisaare lähtus nii Mikserit rünnates kui õnnitledes oma poliitilistest huvidest. Muidugi on Savisaar jätkuvalt huvitatud sotsiaaldemokraatide püsimisest Tallinna võimuliidus ning võimalusest moodustada koos sotsidega valitsus pärast kevadisi Riigikogu valimisi. Mikseri ründamist on eravestlustes Savisaarele pahaks pannud paljud keskerakondlased, sest Reformierakond ja IRL on juba pool aastat enne valimisi avalikult välistanud järgmise valitsuse moodustamise koos Keskerakonnaga. Seega rikkus Savisaar kulisside tagant Mikserit rünnates suhteid ainsa alles jäänud arvestatava liitlasega.

Kokkuvõttes on seis selline, et kuigi Savisaar kartis Mikseri saamist sotsiaaldemokraatide esimeheks on tal sellegipoolest koostööd meie uue liidriga väga vaja. Seda enam, et uue juhi valimisel saavutatud Mikseri häälte ülekaalu iseloomustas Õhtuleht sõnaga „mäekõrgune“ ehk teisisõnu sai uus esimees oma aatekaaslastelt tugeva toetuse, mille ta võitles välja Eesti poliitilises kultuuris täiesti uut tüüpi avatud ausatel sisevalimistel.

See artikkel ilmus täna veidi toimetatult Õhtulehes.

19.10.10

Jaan Toomiku film vene poisi enesetapust

Täna Sõpruse kinos esilinastunud kunstnik Jaan Toomiku 20-minutiline film "Oleg" räägib näiliselt lihtsa loo nõukogude minevikust, kus ka tuhandeid Eesti poisse sõjaväes oimetuks peksti.

Ses peaaegu sõnatult edastatud loos on Pärt on ainuke poiss, kes 1982. aastal ühes Volgogradi väeosas suhtleb vanematelt kaasteenijatelt pidevalt peksa saava Olegiga. Päev enne oma ema küllatulekut teatab Oleg eesti poisile, et laseb ennast öösel patrulli minnes maha.

Eestlane soovitab tühisõnaliselt Olegil mitte lollusi teha ja näeb järgmisel päeval, kuidas Olegi emale poja enesetapust teatakse.

Kuigi olen veetnud aasta oma elust Moskva ja Tveri oblasti kasarmutes, nägin selles filmis ikka enamat kui ühe põlvkonnakaaslase painava minevikumälestuse hingelt ära rääkimist. Toomiku sõnum oli minu jaoks ikka süütunne selle pärast, kuidas kaasinimese kannatusi pealt nähes ja neid mitte tõsiselt võttes võid ootamatult muutuda kaassüüdlaseks inimese surmas. Ja nii ei juhtu mitte ainult kohati äärmuseni julmas nõuka sõjaväes, vaid tänapäevases versioonis näiteks koolikiusamise puhul.

13.10.10

Peaminister Ansip tõstis mind kõrvust

Peaminister Andrus Ansip jahmatas mind äsja tänusõnade ja mehise käepigistusega eelmisel nädalal Postimehes ilmunud arvamusartikli "Eesti huvi on Läti-Leedu liitumine euroga" eest.

Igat autorit tõstab ikka kõrvust, kui tema loomingut märgatakse ja hinnatakse, saati siis juhul, kui seda teab peaminister ise. Kuulasin Riigikogu koridoris heast meelest õhetades, et minu tagasihoidlik artikkel on asjalik ja päevapoliitika ülene tekst, mida võib pidada parimaks viimase kuu vältel Postimehes ilmunud artikliks.

Kuna valitsus ja opositsioon tunnustavad üksteist vastastikku väga harva, palusin peaministrilt luba see ajalooline tunnustus ka oma blogis ära märkida ning sain selleks Andrus Ansipi loa. Tänan omalt poolt peaministrit heatahtliku tunnustuse eest vastu!

8.10.10

Euro tõmbab Balti riikide vahele uue piiri

Eesti ei ole parem kui Läti või Leedu, Eesti lihtsalt meigib ennast väljakutsuvalt nagu prostituut! Umbes nii teatas 1997. aastal kibestunult ühe Läti parlamendikomisjoni esimees, kui Eesti sai tol hetkel ainsa Balti riigina kutse liitumisläbirääkimistele Euroopa Liiduga.

Vaoshoitumas toonis, aga ka Eestis käsitleti toona ühinemisläbirääkimiste algust kaunis emotsionaalselt ja võeti seda eelkõige kui magusat võitu Balti meistrivõistlustel, mis lasi meid Euroopa silmis parematena paista.

Tagantjärgi eelmise sajandi lõpu sündmusi hinnates on selge, et esmapilgul kõigis kolmes Balti riigis Eesti võiduna käsitletud otsus osutus tegelikult kõigi kolme Balti riigi ühiseks võiduks. Esiteks tähendas toonane kutse liitumisläbirääkimistele euroliiduga olulist psühholoogilist läbimurret kõigi Balti riikide jaoks, mida mitmed mõjukad EL-liikmesriigid käsitlesid võrreldes Poola, Ungari ja Tšehhiga teise sordi uustulnukatena. Sama oluline oli läbimurre idasuunal, sest Venemaa polnud huvitatud Balti riikide väljumisest „endise N Lidu liikmesriikide“ seast ehk Venemaa vaimsest mõjusfäärist. Meenutagem, et NATO-liikmelisus tundus toonases poliitilises keskkonnas kauge tulevikumuusikana ning ainuüksi EL-läbirääkimiste partneri staatus parandas hüppeliselt meie pehmeid julgeolekutagatisi.

Võitis Eesti, võitsid kõik
Teiseks tähendas liitumisläbirääkimiste algus Eestiga seda, et euroliidus tekkis surve kaasata ka Läti-Leedu võimalikult kiiresti ühinemiskõnelustesse, sest erisused Balti riikide arengus polnud eriti suured ning mitmel erineval põhjusel oli mõistlik võtta Balti riigid euroliitu korraga, nagu see 2004. aastal lõpuks toimus. Kolmandaks innustas Eesti edu Lätit-Leedut, sest lisaks euroliidu läbirääkimiste peatükkides sätestatud nõuetele kannustas lõunanaabreid siseriiklikke muutusi läbi viima soov Eestile võimalikult kiiresti järele võtta.

Tänavu ajalugu kordub ning Eesti ja meie lõunanaabrite vahele tekib mõttelistel majanduspoliitilistel kaartidel kahekordne eraldusjoon. Meie erinevuseks Läti ja Leeduga saab euroraha kasutusele võtmine ning liitumine Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsiooniga (OECD). (Põhjas kaob samadel põhjustel oluline mõtteline piir suhetes Soomega, mida tunnevad kohe kõik 6 miljonit Soome lahte ületavat reisijat.)

Võrreldes euroliidu läbirääkimiste partneri staatuse kuraditosin aastat tagasi on euro kasutusele võtmine kindlasti eriti Eesti majanduspartneritele palju tugevamini tajutav erinevus.
Ajaliselt jäävad eraldusjooned Eesti-Läti piiril seekord püsima pikemaks ajaks, sest OECD liikmeskond laienes viimati kümmekond aastat tagasi ning asjatundjate hinnangul pole uut laienemisringi lähima 4-5 aasta jooksul oodata. Vaid 33-st maailma enimarenenud riigist koosnev OECD on elitaarne klubi, kuhu kuulumine tõstab eneseteadvust, kuid ei paku erinevalt näiteks euroliidust ühiskonnale lihtsasti adutavaid muutusi ega hüvesid.

Seevastu euro kasutuselevõtu mõjud on ühiskonnas teravalt tuntavad. Praktiliste üleminekuprobleemide kõrval on viimasel ajal varju jäänud tõik, et rahaliidu liikmena on meie majandus ning riigi rahanduspoliitika nüüd usaldusväärsemad kui eales varem. Usaldusel on masust räsitud maailmas aga väga kallis hind, nagu näitavad Kreeka, Portugali ja mitme muu riigi valusad kogemused.

Mitu aastat liidrikoormat
Eurotsooniga liitumisel nimetavad Läti ja Leedu ise lähima võimaliku tähtajana aastaid 2014-2015, aga eestlased mäletavad hästi, kui raske oli liitumiseks vajalikke nõudeid täita ning kuidas esimene liitumistähtaeg 2007. aastal luhtus. Kindlasti on Läti-Leedu riigid praegu olukorras, kus lähiaastatel on väga raske hoida eelarve tasakaal nõutud 3% suuruse puudujäägi juures SKT-st. Lisaks näitavad Eestiski ähvardavalt kasvavad toidu-, bensu- ja muud hinnad, et muutused maailmaturul võivad väikeriikide tahtest sõltumatult järsult inflatsiooni kiirendada ning automaatselt Läti-Leedu ülemineku eurole edasi lükata. Nii võib Eesti jääda järgmiseks 4-5 aastaks ainsaks euroalasse kuuluvaks Balti riigiks.

Selles olukorras on Eestil kaks erinevat käitumisvõimalust. Muidugi võib Eesti oma €-eelise ja OECD-liikmelisuse ametlikus retoorikas uljalt välja mängida ning vihjamisi end lõunanaabrite arvelt kõrgemale upitada. Iseasi, kui mõistlik see on ja kui hea mulje see meist jätab. Pole mingit kahtlust, et kui mõni Põhjamaade ettevõte soovib lähiajal Balti riikidesse uue ettevõtte luua, siis tänu valuutariski kadumisele on Eestil suur eelis niikuinii.

Muidugi on Eestil mõistlik ajaloost õppida ning käsitleda meie edumaad mitte lühiajalise eelisena lõunanaabrite ees, vaid pidada parimaks stsenaariumiks lõunanaabrite võimalikult kiirelt eurorahale üleminekut. Õnneks näitabki omaaegse naabritele ärategemise rõõmu asemel Eesti poliitilise kultuuri küpsust tänavune asjalikum ja vähememotsionaalne mõtteviis.

Hiljuti väitis üks Läti rahvuslik poliitik, et eestlased peavad euro eest tänama lõunanaabreid, sest kui Valdis Dombrovskise valitsus poleks pankroti äärel vaakuvat riiki ebapopulaarsete otsustega välja vedanud, tulnuks latt devalveerida ning see tekitanuks naaberriikides doominoefekti. Selles Seimi-valimiste eelses väites on kõvasti soovmõtlemist, sest eks lätlased võitlesid pärast Parex panga krahhi ikka iseenda riigi jalule jäämise eest ning eestlased tõid ikka ise euro maale.

IMF-i piits ja Eesti präänik
Tõsi on muidugi see, et ametist lahkuv Dombrovskise valitsus tegi tõesti head tööd ning sellest oli kaudselt kasu ka Eestil. Sel lihtsal põhjusel, et Läti kriisi ajal pandi Londoni ja Pariisi pilvelõhkujates kohemaid kõik Balti riigid jälle ühte patta, mis tõsiselt kahjustas Eesti usaldusväärsust rahvusvahelises rahamaailmas ning tekitas Eesti krooni vastaseid spekulatsioone.

Nüüd aitab Eesti oma eurole üleminekuga lõunanaabreid järele ainuüksi sellega, et suurendab usaldust kokku vähem kui 7 miljoni elanikuga Baltimaade vastu. Kuigi see paljudele eestlastele, lätlastele ega leedulastele ammu enam meile ei meeldi, püsib Balti identiteet kindlalt paljude maailma otsustajate kahe kõrva vahel.

Teiseks on selge, et mida tugevamal järjel on Eesti lähinaabrid ja olulised eksportturud, seda kindlam on meie julgeolek ja seda paremad on meie ettevõtete kasvuväljavaated. Majanduslikud vapustused viivad sageli poliitilise ebastabiilsuseni ning ükskõik millise naaberriigi puhul tähendavad need Eesti jaoks täiendavaid ohu allikaid.

Ja muidugi kordub ajalugu ka selles mõttes, et euro kasutuselevõtt Eesti toimib nii Läti kui Leedu puhul jälle olulise motivaatorina sisepoliitiliste muutuste läbiviimiseks. See annab lõunanaabritele lootust, et euro pole mingi kättesaamatus kauguses olev teoreetiline võimalus. Lätis on Eesti suisa olmetasandil mõõdupuuna juba pikka aega samasugusel kohal nagu meie jaoks Soome üheksakümnendatel aastatel. Kui Läti puhul on välismaised võlausaldajad seni karmilt ette kirjutanud, mida riigi majanduse ja rahanduse tervendamiseks teha, siis Eesti näitab piitsa asemel präänikut, mida vastutustundlik ja mõistlik käitumine euroliidus pakub.

Eestile omakorda on kasulik, mida rutem lõunanaabrid euroraha kasutusele võtavad, sest euro on nendegi majanduse jaoks kvaliteedimärk, mis suurendab kokkuvõttes kogu siinse piirkonna usaldusväärsust, rahvusvahelist konkurentsivõimet ja inimeste heaolu.

Nii tuleb lõpuks korrata Hando Runneli viledaks kulunud, kuid alati paika pidavaid sõnu – ei saa me läbi Lätita ja Venemaa meelest ei lähe, nii nagu käterätita meist sauna ju keegi ei lähe.

See lugu ilmus veidi toimetatul kujul tänases Postimehes.