Kas online-meedia sööb ajakirjanduse usaldusväärsust?

Sattusin poolteist aastat tagasi Postimehe arvamusliidrite lõunal samasse seltskonda pooletosina endise ja praeguse ajakirjanikuga, kes kõik on Õpetajate Lehe lugejatele hästi tuttavad. Vaidlesime kirglikult ühel ja teisel teemal, kuni ootamatult leidis seltskond ühise keele ajakirjanduse osas, kurtes ajakirjanduse mõjuka vähenemist ning enamasti süüdistati meedia usaldusväärsuse allakäigus online-ajakirjandust.

Kas asi on tõesti nii hull? Taustaks niipalju, et online-ajakirjanduse lugejaskond kasvab kordades. Kui viis aastat tagasi oli kõige popimal paberlehe sõsarväljaandel Postimees Online’il 140 000 lugejat nädalas, eelmisel nädalal oli neid 691 378.

Üheksakümnendate aastate üheks käibetõeks meie ajakirjanduses oli: ega ajakirjandus ei ole naelavabrik, mis tükke toodab. Online-meedia hädaks on kahjuks suuresti just see, et nimelt tükke toodetaksegi. Reporter tuleb hommikul tööle teadmisega, et järgmise kaheksa tunni vältel on vaja valmis saada 8-10 uudist.

Muidugi ei saa sellise mahu puhul nõuda samasugust põhjalikkust nagu paberlehes töötaval kolleegil, kel on õhtuks vaja valmis saada üks, see-eest võimalikult ainulaadset infot pakkuv lugu.

Online-ajakirjaniku esimene lahendus metsikule tempole on info taaskasutus. Ta tsiteerib konkurente, paberlehti ja blogisid. Ole sa online-meedias ükskõik kui originaalse uudise autor, hiljemalt kümne minuti pärast on kõik konkurendid sinu leitud loo ümber kirjutanud niikuinii.

Kõrge tempo, madal tase
Teine online-ajakirjaniku lahendus on loobumine vanast heast reeglist, et (eriti konfliktsel) uudisel on tasakaalustatud info esitamiseks kaks allikat. Kõige lihtsamal näitel nii valitsus- kui opositsioonipartei esindaja. Online’is on esimeses samateemalises uudises ainuke infoallikas näiteks minister. Pool tundi hiljem järgnevas samateemalises uudises mõne opositsioonipartei esindaja. Lugeja saab niimoodi teemast tervikpildi ainult siis, kui ta juhtub läbi lugema mõlemad lood. See-eest on kirjutajal juba kaks tükki kirjas.

Kolmas, ja minu meelest kõige olulisem online-ajakirjanduse probleem on see, et ajapuudusel lepitakse valdavalt ainult nende tegijatega, kes ennast ise innukalt välja pakuvad. Kuna pressiteated lähevad online-ajakirjanduses hästi peale, siis tähelepanuvajaduses ettevõtted või erakonnad neid hoogsalt toodavad. Teistpidi unustab online-meedia ära terved eluvaldkonnad, mis ennast ise välja ei paku. Näiteks põllumajandus või pedagoogika, sest ega suurtalud või eliitkoolid pressiteateid ei väljasta.

Üks tuttav diplomaat rääkis hiljuti, et Rootsi välisministeerium saadab terves aastas välja kaks-kolm pressiteadet, kui neil tõesti midagi väga olulist öelda on, sest Rootsi meedia väldib meediatarbijatele üks-ühele ametliku info vahendamist. Eesti välisministeerium toodab nädalas rohkem minister Urmas Paetist rääkivaid pressiteateid, kui Rootsi kolleegid terve aastaga kogu oma töö kohta, sest mitte ainult meie online-meedia, aga ka raadiojaamad loevad hea meelega ette iga sõnumi välisministri mittemidagiütlevast kohtumisest.

Ajarutus pressiteateid ja lühiintervjuusid vahendades ei käitu online-ajakirjandus sageli ühiskonna valvekoerana. Lugejani jõuab näiteks hea info, mida mõni erakond või ettevõte väga soovib enda kohta levitada, kuid mitte halvad uudised, mida need samad organisatsioonid avalikkuse eest hoolega peidavad. Erinevalt Postimehe, Eesti Ekspressi või Pealtnägija ajakirjanikest, kes toovad avalikkuse ette asju, mida raske leida, kuid ühiskonnal tõesti oluline teada nagu näiteks korruptsiooniteemalised lood.

Tarbija, nõua paremat
Miks meediajuhid ja lugejad sellist olukorda taluvad? Esimesel sel põhjusel, et kui paberajalehtede reklaamitulud aina kahanevad, siis edukamate online-kanalite reklaamitulud kasvavad. Üheks põhjuseks lehti netis lugevate inimeste arvu kasv, teiseks võimalus erinevalt vanamoodsast lehereklaamist avaldada seitsmel erimoel vilkuvaid reklaame ja reklaamiklippe.

Lugejate seisukohalt on online-ajakirjanduse ületamatu voorus võimalus pidevalt uut infot juurde saada, vaadata varasemaga võrreldes rohkem pilte ja videosid. (Näiteks jalgpallihuviliste jaoks on paberlehes avaldatud foto aasta ilusaima värava löönud vutimehest palju igavam kui sama värava ülevaatamine online’i riputatud klipis.)

Väheoluline pole ka see, et online-meedia tuleb erinevalt paberlehest tasuta kätte, aga tasuta asi ei pea kehv olema. Online-meedia, ja selle kaudu kogu ajakirjanduse taseme tõstmiseks on parim lahendus tarbijate nõudlikkus. Kui lisaks kiirusele ja kirevusele hakatakse online’ilt ka head ajakirjanduslikku taset nõudma, siis selgub, et seda suudetakse pakkuda küll. Ja online-kanalid muutuvad kiirinfokontoritest tõsiseltvõetavateks arvamusliidriteks ning tegelikeks konkurentideks ajalehtedele.

See lugu ilmus reedeses Õpetajate Lehes.