27.11.08

Külmutame palka või saame malka

Sissejuhatuseks tunnistan, et minagi olen üks neist Riigikogu liikmetest, kes hääletas oma palga külmutamise poolt. Ometi ei pea ma ennast korruptandiks ega riigipöörajaks, kuigi niisuguseid aunimetusi on selle seaduse poolt hääletanud 53 Riigikogu liikmele omistanud reformierakondlased Igor Gräzin ja Andrus Ansip.

Tegin oma otsuse kindlas veendumuses, et Riigikogu liikmete palkade külmutamine ei ole vastuolus meie põhiseadusega. See veendumus kujunes pärast paljude ekspertide ära kuulamist. Leheruumi kokkuhoiu huvides viitan vaid kahele eelmisele ja praegusele õiguskantslerile, kelle meelest oli ja on Riigikogu enamuse otsus igati õiguspärane. Teadupärast on just õiguskantsleri ülesanne tagada Eesti Vabariigis põhiseaduslikkuse järelevalve.

Pean jätkuvalt lugu president Toomas Hendrik Ilvesest, kes sügisesel Riigikogu avaistungil aegsasti hoiatas, et tema peab Riigikogu liikmete palkade külmutamist põhiseadusega vastuolus olevaks ega kuuluta seda seadust välja. President jäi oma veendumusele kindlaks, ehkki tal olnuks lihtsam Riigikogus vastu võetud seadus välja kuulutada, sest avalik arvamus toetab kindlasti parlamendi palkade külmutamist.

President parlamendi vastu
Presidendi tugineb oma hinnangus põhiseaduse 75. paragrahvile, mis ütleb: „Riigikogu liikme tasu ning piirangud muu töötulu saamisel sätestab seadus, mida tohib muuta Riigikogu järgmise koosseisu kohta.“

Ent enamus Riigikogu palkade külmutamist analüüsinud riigiõiguse eksperte viitavad lisaks § 75 põhiseaduse kommenteeritud väljaandele, milles seda sätet tõlgendatakse nii: põhiseaduse § 75 eesmärgiks on vältida Riigikogu liikmete eneserikastamist maksumaksja rahakoti arvel. Ja siit tehakse järeldus, et § 75 välistab palgatõusu määramise ametis olevale Riigikogu koosseisule, kuid ei välista palga külmutamist.

President ja Riigikogu enamus on lähiajaloos korduvalt põhiseadust erinevalt tõlgendanud. Riigikogus vastu võetud seadusi on välja kuulutamata jätnud nii Lennart Meri, Arnold Rüütel ja Toomas Hendrik Ilves. Riigikogu on sellistel puhkudel varemgi presidendi vaidlustatud seaduse teist korda muutmata kujul vastu võtnud ning põhiseaduslike institutsioonide vaidlus on päädinud riigikohtus. Riigikohus on pidanud hindama valimisseaduse, omandireformi aluste muutmise seaduse, elamuseaduse, keeleseaduse, Riigikogu töökorra seaduse ja isegi armuandmise korra põhiseadusepärasust.

Lennart Meri ja Arnold Rüütel väljusid riigikohtust nii kaotajate kui võitjatena. President Ilves on seni vaid võidurõõmu maitsnud, kuid loodetavasti asub riigikohus seekord Riigikogu enamuse poolele.

Vajame solidaarsust
Mis saab edasi? Loomulikult peab Riigikogu palkade külmutamise seaduse võimalikult kiiresti muutmata kujul teist korda vastu võtma. Kui Riigikogu oma palku ei külmuta, siis kuumutab parlament ühiskondliku pahameele keemistemperatuurini.

Kohati tundub mulle, et Riigikogu liikmete palkade üle käiv vaidlus ei ole üldse õiguslik, vaid mõne kolleegi puhul isiklik. Kinnistel koosolekutel sarjavad mõned kolleegid palkade külmutamist häälekalt populismiks, ajakirjanikele esinedes aga räägivad suure suuga seaduse vajalikkusest. Meenutan, et Riigikogu põhiseaduskomisjonist õnnestus palkade külmutamise eelnõu läbi vedada ainult tänu sotsiaaldemokraatide ja IRL-i esindajate toetusele.

Tundub, et need kolleegid pole tänini aru saanud, miks üldse on vaja - presidendist alates ja Riigikogu liikmetega lõpetades - palgad külmutada. Ülemaailmase majanduskriisi tõttu on kõikjal viimaste aastate edu joovastus asendunud kassiahastusega. Hädavajalikest, kuid ebapopulaarsetest kulude kärbetest ei pääse ka Eesti.

Olukorras, kus kulusid tõmmatakse koomale kõigis valdkondades alates riigikaitsest ja lõpetades tervishoiuga, peab Eesti eliit näitama, et on ülejäänud ühiskonnaga solidaarne. Riigikogu liikmete palgakärbe säästab riigikassa jaoks mõnikümmend miljonit krooni, mis pole üle 90 miljardi krooni suuruse riigieelarve taustal just ülearu suur summa. Ent seda suurem on selle kärpe sümboolne tähendus.

P.S. See artikkel ilmus ka tänases Õhtulehes.

24.11.08

Tore torm tõi tasuta ühistranspordi

Vabandan juba ette kõigi nende inimeste ees, kelle plaanid ränk torm sassi lõi või veel tõsisemaid ebameeldivusi põhjustas. Järgnev jutt ei ole kindlasti teie osatamiseks mõeldud.

Ometi on suurel tormil ka mõned toredad küljed. Esiteks muidugi see, et Nõmme elanikud, kes ka muidu talviti aeg-ajalt sundkorras lumelabidaga korralikku hommikuvõimlemist teevad, pidid täna päeva alustama täiemahulise tunni-pooleteist pikkuse trenniga. Eks ikka selleks, et end majast tänavale välja kaevata ning vähemalt kõnnitee enam-vähem läbitavaks muuta.

Eriti vahva oli aga see, et torm tõi Tallinnasse lõpuks ometi sellise imeasja, mida ei suutnud linlastele pakkuda isegi odava naftaga priisanud kommunistid. Nimelt saab täna paljudes ühistranspordi sõidukites tasuta sõita.

Vahva oli vaadata, kuidas muidu autoga linnas tööl käivad nõmmekad raha näpus linnaliini bussijuhile tulutult raha pakkusid. Too laiutas vaid naerdes käsi ja selgitas, et müüs oma piletid esimeste töötundidega läbi.

Loodetavasti kuulutavad Tallinna linnavõimud varsti ametlikult välja hullud päevad ühissõidukites. Põhjust selleks on küllaga, sest mida vähem ukerdab tänavail autosid, seda lihtsam on meil kõigil õhtul koju jõuda.

20.11.08

Riigipööre, põhiseadus ja Reformierakond

Täna teatas Reformierakonna esimees Andrus Ansip, et eile Riigikogu liikmete palkade külmutamise poolt hääletanud 5 erakonda on pannud toime vaat-et riigipöörde. "Riigikogu palkade vähendamine kuni nullini tähendab sisuliselt riigipööret," märkis Ansip BNSi teatel.

Elus juhtub harva nii, et üks mees astub rivis õiget jalga ja kõik ülejäänud valet. Reformierakond üritab eile-täna jätta just seda muljet, et nemad on ainus põhiseadust tundev ja austav erakond Eestis. Küünilisel kombel poevad reformikad praegusel juhul president Toomas Hendrik Ilvese laia selja taha ning tuginevad riigipea autoriteedile. Ehkki erinevalt presidendist peab enamus ülejäänud sõltumatuid eksperte Riigikogu otsust igati põhiseaduse päraseks.

Paraku näitab lähiajalugu, et Reformierakond mitte ei tunne põhiseadust teistest erakondadest paremini, vaid lihsalt tõlgendab seda nii, nagu parasjagu kasulikum on. Ka presidendi hinnangutesse suhtub Reformierakond vastavalt oludele valikuliselt ja oma huvidest lähtudes.

Meenutan vaid pooleteist aasta tagust juhtumit, mil president Ilves hoiatas Reformierakonda selge sõnaga, et keelatud rajatise kõrvaldamise seadus on mitmel erineval moel vastuolus põhiseadusega. Toona vilistas Reformierakond presidendi jutu peale ning võttis IRLi abil seaduse vastu sel lihtsal põhjusel, et see oli oluline osa nende valimiskampaaniast.

Toona ei leidunud ühtki sõltumatut eksperti, kes pidanuks valimiseelsest populismist kantud seadust põhiseadusega kooskõlas olevaks. Näiteks kohtunikud hoiatasid enne selle kurikuulsa seaduse vastuvõtmist, et neile surutakse peale ilmselgelt põhiseaduses võimude lahususe põhimõttega vastuolus olev ülesanne.

President jättis keelatud rajatise kõrvaldamise seaduse väljakuulutamata põhjusel, et leidis selles vastuolu 6 (!) erineva põhiseaduse paragrahviga. Rohkem teemat riigipööre, põhiseadus ja Reformierakond ei kommentaari.

12.11.08

Väga hea inimese mälestuseks

Tõnu oli pealtnäha tavaline eesti mees. Juba tema eesnimi on väga levinud ja perekonnanimi Lahi pole samuti võõras.

Tõnu rassis ikka nii tööl kui kodus. Ta oli mees sellest põlvkonnast, kes ei jäänud ühegi tööga hätta, tegi kõike ise ja hästi. Oli hea elukaaslane, isa ja vanaisa. Käis palju teatris, kontsertidel ja spordivõistlustel. Reisis palju. Oskas heas seltskonnas aja maha võtta.

Nõukaajal sõitis ta miljoneid kilomeetreid mööda Venemaa avarusi. Alles see oli, kui ta sõitis seitse aastat Rakverest Paidesse tööle ja tagasi, põigates alatihti Tallinnasse, Kadrinasse ja tont teab kuhu veel. Ta oli väga hea juht ning tema läbisõitu võis võrrelda kaugsõiduautojuhtide kilometraažiga.

Seda jahmatavam oli, et surm leidis Tõnu eelmisel neljapäeval Kehala rallirajal tee ääres. Kohas, kus ohtu ei osanud oodata ka samas ralliautos tuhandeid kilomeetreid läbinud kaardilugeja.

“Ju see oli tema saatus,” ei osanud vapustatud sõbrad ja tuttavad nii uskumatult halbade asjaolude kokkusattumise kohta midagi muud öelda.

Tõnu isa pääses raskest liiklusõnnetusest imekombel eluga, kui 1939. aastal nõukogude sõjaväeauto tema mootorratast rammis ja raskesti vigastatud abielupaari maantee äärde surema jättis. Tõnul oli eelmisel neljapäeval kahjuks vähem õnne, tema vastu polnud saatus nii lahke.

Siinkohal võiks jutu lõpetada, kui Tõnu poleks tegelikult olnud täiesti ebatavaline mees. Tavalise inimese lahkumine ei jäta meie maailma nii suurt auku, mida täita ei ole kuidagi võimalik. Ma ei tea mitte ühtegi teist inimest, kellel olnuks nii suur tutvusringkond ja nii palju häid sõpru. Tõnu leidis inimestega ühise keele ka põgusal kohtumisel.

Aga neid inimesi on kümneid, kellega Tõnul oli sügavam suhe kui lihtsalt laadna teretutvus. Paljud inimesed tunnistasid Tõnule, et nende jaoks on ta venna või isa rollis.

Tõnul oli imeline võime tekitada inimestes usaldust ning seepärast läksid sõbrad just tema juurde raskel hetkel oma südant puistama. Tema kaasasündinud empaatiavõimet võinuks kadestada iga elukutseline psühholoog. Ta aitas alati teisi, ka siis, kui tal endal olid väga rasked päevad.

Meie peresse tuli Tõnu üle 20 aasta tagasi. Tuli ning sai kohe omaks inimeseks. Pärjalindile kirjutasime tema mälestuseks lihtsalt: kõige suuremale sõbrale. Ühed oma elu parimad tunnid olen veetnud Tõnuga saunas maailma asju arutades. Ta oli alati hea sõber ja mängukaaslane minu ning samuti mu õe lastele. Ei häbene tunnistada, et tihti oli Tõnul laste tarvis rohkem aega ja tähelepanu kui mul endal.

Täna jätame Tõnuga jumalaga. Mind ja paljusid sõpru jääb vaevama see, et me talle liiga harva ütlesime, kui hea ja vajalik inimene ta meie jaoks oli. Kuigi Tõnul endal jätkus häid sõnu teistele inimestele alati. See on viga, mida tagantjärele parandada pole võimalik.

Ainus, mida me Tõnu ees kogunenud tänuvõlga tasudes teha saame, on hoida ja sooja sõnaga tunnustada inimesi, kes on meie ümber. Õnneks on neid, ainult pealtnäha tavalisi inimesi, palju. Ärgem siis palun unustagem ja häbenegem neile oma tundeid välja näidata. Muidu märkame ühel hetkel taas, et juba on lootusetult hilja.

P.S. Võib-olla imestab mõni lugeja, miks ma loo kirjutasin ja miks Virumaa Teataja selle avaldas. Tavaliselt ilmuvad meie lehtedes vaid kastikesed surmakuulutustega või järelehüüded loomeliitude liikmetele. Ent näiteks inglise lehtedes on juba sajandeid heaks tavaks, et soe ja südamlik järelehüüe ilmub kõigile oma kogukonnas lugupeetud inimestele. Kahju, et me ütleme häid sõnu nii vähe ka leheveergudel siis, kui selleks on päris viimane võimalus.

Hannes Rumm, sõber

6.11.08

Mida tahab õiguskantsler Tallinnas muuta?

Tallinna suurim linnaosa Lasnamäe oleks oma 114 000 elanikuga iseseisvalt Eesti suuruselt teine linn ning Tallinna väikseim linnaosa Pirita annaks oma 14 000 elanikuga Eesti mõõtmetes välja täiesti keskmise linna mõõdu.

Just Lasnamäe ja Pirita erineva suuruse tõttu on õiguskantsler Indrek Tederi hinnangul meie linnas volikogu valitud moel, mis on vastuolus põhiseadusega.

Tallinn on valimisringkondadeks jagatud nii, et väiksemad linnaosad saavad suhteliselt suurema esindatuse volikogus. Näiteks Pirital oli 2005. aastal 9050 valijat ning Lasnamäel 88 812 valijat. Volikokku pääses Piritat esindama 5 esindajat ning Lasnamäed 13 esindajat.

Õiguskantsler arvutas välja, et kui kõik kohad volikogus jagataks vastavalt linnaosa elanike arvule, siis peaks Pirita saama 2 esindajat ning Lasnamäe 18 esindajat. Muidugi ei arva õiguskantsler, et Pirita peakski saama nii vähe ja Lasnamäe nii palju esindajaid, kuid erinevus linnaosade esindatuse osas on tema meelest liiga suur.

Praegune valimiskord kaitseb väiksemaid tugevama ajaloolise identiteediga linnaosi nagu Pirita või Nõmme. Kahjuks arvab õiguskantsler, et põhiseadusliku vaidluse puhul ei ole võimalik arvestada linnaosade ajalooliselt ja geograafiliselt väljakujunenud identiteeti ning sellest tulenevaid linnaosade elanike erinevaid huve.

Mis saab edasi? Kui Riigikogu nõustub õiguskantsleriga, siis soovitab Indrek Teder muudatusi teha pärast 2009. aastat, sest ka valimisreeglite muutmine vahetult enne järgmisel aastal toimuvaid valimisi pole põhiseadusega kooskõlas.

See artikkel ilmus veidi lühendatult tänases Tallinna Linnalehes.

4.11.08

Riigikogu korvpallimeeskond tuulutas Turba poisse

Riigikogu korvpallimeeskond võitis täna õhtul läbi suure higi, valu ja vaeva Turba gümnaasiumi korvpallimeeskonda tulemusega 90:85.

Võit tuli tõesti raskelt, sest Turba kooli kogutakse korvpallipoisse kogu Eestist ning neid treenib selline tuntud mees nagu Märt Kermon.

Riigikogu edu aluseks olid täpse sihtimisega raskekahurid Ott Lumi (36 punkti) ja Indrek Saar (27). Noorte vihaste meeste pideva surve all tõi kangelaslikult palli üle mängujuht Jüri Ratas (13). Veidi toetasid eelnevaid ka Hannes Rumm (11), Riho Kangur Riigikogu kantseleist, Kalvi Kõva ja Kalle Laanet.

Ootamatult aitas Riigikogu meeskonda ka täismaja Turba publikut, sest koduvalla tormiline toetus pani 10-11 klassi poistel kohati käed nii värisema, et pallid ei tahtnud korvi kukkuda või pudenesid hoopis vastastele.

Pärast mängu juttu puhudes saime Nissi vallajuhtidelt teada, et korvpallipoiste Turbasse meelitamine on kogu gümnaasiumile uue hingamise andnud ning end igati õigustanud. Leppisime kokku, et enne järgmisel kevadel toimuvat Balti parlamentidevahelist korvpalliturniiri peavad Turba poisid ja Riigikogu veel ühe kontrollmängu.

1.11.08

Rahvaliidu sõnum: reiljanoomika jätkub

Karel Rüütli üksmeelne valimine Rahvaliidu esimeheks ja Jaanus Marrandi kõrvaletõrjumine näitas, et erakonna tegelik juht Villu Reiljan tugevdas oma positsioone.

Jaanus Marrandi alustas erakonna esimehena poolteist aastat tagasi tarmukalt ning proovis korruptsioonikahtlustest räsitud erakonna väärtushoiakuid ja kuvandit muuta. Paraku rauges Marrandi entusiasm peatselt, sest väärtushoiakute muutmiseks ja kuvandi parandamiseks oli hädavajalik distantseeruda Reiljanist ja tema poliitikast ehk reiljanoomikast. See aga ei õnnestunud, sest erakonnasiseses võimuvõitluses jäi Marrandi Villu Reiljanile selgelt alla. Kuigi avalikkuse ees oli Reiljan korruptsioonisüüdistuste tõttu tõeline pigilind, toetas erakonna eliit oma kauaaegset liidrit edasi.

Riigikogus on avalik saladus, et Rahvaliidu 6-liikmelises fraktsioonis oli ja on Jaanus Marrandi üksik hunt ning tema ja ülejäänud saadikurühma vahel on suured erimeelsused. Kõige ilmekamaks näiteks sellest jõujoonest on asjaolu, et Marrandi oli küll erakonna esimees, kuid fraktsiooni esimeheks lasi Reiljan valida oma favoriidi Karel Rüütli. Marrandi pole sellest isegi mingit saladust teinud, et tema meelest ei suuda fraktsioonikaaslased vigadest õppida ning sammuvad kibestunud Reiljani juhtimisel teist korda sama reha poole.

Ka Rahvaliidu parteiorganisatsioonis säilitas Reiljan oma kindla kontrolli. Nii pidi Marrandi taluma rumalat olukorda, kus vormiliselt oli ta erakonna esimees, aga sisuliselt ei allunud talle isegi erakonna pressiesindaja, peasekretärist rääkimata. Seetõttu on igati mõistetav, et Marrandi eilsel üldkogul vaikselt taandus ning Reiljan lasi nüüd juba ka erakonna etteotsa valida oma noore favoriidi Karel Rüütli. Eile Rahvaliidu juhiks valitud Karel Rüütli on meeldiv noor mees, aga ei tuntuselt ega karismalt sobi ta sellesse ritta, kuhu kuuluvad Andrus Ansip, Mart Laar, Ivari Padar ja Edgar Savisaar.

Kuigi tegelikult juhib Rahvaliitu Villu Reiljan, ei saa ta kapist enne välja tulla, kui tema kohtuprotsess on lõppenud. Reiljanoomika jätkumine tähendab seda, et Rahvaliidu kuvandit kõige tugevamalt iseloomustav märksõna on valijate jaoks jätkuvalt "korruptiivsus".

Järgmise aasta peale mõeldes on see Reiljani jaoks väga kasulik, et erakonda juhib variisik. Europarlamendi valimistel pole Rahvaliidul endiselt mingeid edulootusi ning kui ka omavalitsuste valimistel tuleb eelmise korraga võrreldes valus põrumine, siis nuheldakse need läbikukkumised Karel Rüütli kaela, kuigi Rahvaliidu madalseisus on jätkuvalt süüdi reiljanoomika.