Allikakaitse kaubaks võlakaitse eest

Allikakaitse seadusest kirjutades pean kohe alustama ühe anonüümse infoallika kasutamisest. Üks tuntud ajakirjanik väitis, et ajakirjandusväljaanded tegid IRL-is kõva lobby eesmärgiga saavutada reformierakondlase Rein Langi algatatud allikakaitse seaduse vastu võtmata jätmine.

Paraku osutus tagatreplus tulutuks, sest muidu suure häälega sõnavabadust kaitsvad ja alguses Langi seadusesse väga kriitiliselt suhtunud IRL-i esindajad laiutavad käsi: meil on Reformiga diil. Valitsusparteide diil on see, et vastutasuks võlakaitse seaduse heakskiitmisele nõudis Reformierakond partneritelt allikakaitse seaduse toetamist.

Jään huviga ootama, kas mind selle väite pärast au ja väärikuse rikkumises süüdistatuna kohtusse kaevatakse ning kas kohus määrab uue seaduse alusel minu ja Eesti Päevalehe vastu ennetava trahvi, et me neid väiteid enam ei kordaks. Oma infoallikat ma uue seaduse järgi õnneks avalikustama ei pea, sest vaevalt see väide kriminaalkuritegu on.

Valitsusparteide diili pärast on tõsiselt häbi. Võlakaitse seadus leevendab järgmisel aastal jõustudes sadade perekondade olukorda, kes on kas ajutiselt võlgade tagasimaksmisega hätta jäänud või sattunud üksikisiku pankrotti. Seevastu allikakaitse seadus on parimal juhul lihtsalt ebavajalik seadus, halvemal juhul ohustab see sõnavabadust.

Esiteks sätestab uus seadus allikakaitse põhimõtted, aga allikakaitse koha pealt pole Eesti ajakirjandusele midagi ette heita. Küsitlesime kevadel koos Eesti Ekspressi ajakirjaniku Tarmo Vahteriga kõigi suuremate meediaväljaannete juhte ning nad oskasid nimetada terve selle sajandi peale vaid üht-kaht probleemset juhust allikakaitsega. Seega seadustati eile asi, mis tegelikus elus on kuuendajärguline ning mis toimib ilma spetsiaalsete seadusesäteteta niikuinii.

Teiseks antakse uue seadusega kohtule võimalus määrata ennetustrahv au ja väärikuse solvamise eest „mistahes vormis ja isiku poolt“. Just selles uues põhimõttes näevad meediaväljaanded õigustatult ohtu sõnavabadusele, sest ilmselgelt on see põhimõte seadusesse kirjutatud ajakirjanduse survestamiseks.

Kuigi seaduseelnõu seletuskirjas toob Riigikogu õiguskomisjoni esimees Ken-Marti Vaher näiteks, et au ja väärikuse rikkumiseks võib pidada ka laimavaid hüüdeid linna peatänaval või üdini valesid faktiväiteid sisaldava e-kirja saatmist kolmandatele isikutele.

Selle loogika järgi võib mõni Riigikogu liige, keda Ene Ergma hiljuti südametäiega idioodiks nimetas, parlamendi esimehe kohtusse kaevata ning taotleda Ergmale ennetustrahvi, et spiiker järgmine kord jälle kolleege idioodiks ei nimetaks. Rääkimata sellest, et ükskõik millised protestijad peavad järgmine kord Toompeale tulles hoolega vaatama, et plakatite peal näiteks Andrus Ansipi kohta midagi halba poleks öeldud.

Ennetustrahvide toetajad õigustavad neid sooviga kaitsta inimest ajakirjanduse eest. Näiteks olukorras, kus ajaleht on avaldanud loo, mille puhul inimene tunneb oma au ja väärikust rikutuna ja teab, et ajaleht kavatseb teemaga jätkata. Uue seaduse loogika kohaselt saab inimene kohtust kaitset otsides taotleda ennetustrahvi määramist, mis võtab ajakirjanduselt soovi sama teemat edasi käsitleda.

Aga allikakaitse seaduse vastuvõtmise vastu hääletanud sotsiaaldemokraatide ja roheliste hinnangul ei ole uues seaduses mõistlikult paigas tasakaal inimese ja sõnavabaduse kaitse vahel. Ajakirjandus on oluline sõnavabaduse tagaja ning halvemal juhul võib uue seadusega minna nii, et pärast eilses Äripäevas ilmunud lugu pöördub Jaanus Rahumägi kohtusse ja taotleb ennetustrahvi selleks, et ajaleht rohkem ei sekkuks tema eraellu ega kirjutaks tema luksusvillast Kreekal, mis seab kahtluse alla poliitiku majanduslike huvide deklaratsiooni aususe.

Nüüd annab uus seadus kohtule otsustada, kas tegu on looga ühe perekonna eralust või ühiskonna jaoks olulise infoga. Sõnavabaduse kaitsjatel jääb üle loota mõistliku kohtupraktika peale.

Nii nagu allikakaitse seadus diilitades Riigikogu suurde saali lõpphääletusele veeti, nii ta seal veel ühe väikese vastiku diiliga vastu võeti. Nimelt oli valitsusparteidel eile saalis välja panna vaid 50 häält ja üht oli seaduse vastuvõtmiseks veel vaja. Selle koha peal võeti 10 minutit vaheaega ning selle lühikese ajaga kaubeldi vajalik poolthääl välja roheliselt Marek Strandbergilt. Kuigi Aleksei Lotman rääkis seaduseelnõu teisel lugemisel nii ilusasti, kuidas allikakaitse seadus ohustab nii olulist põhiseaduslikku väärtust nagu sõnavabadust. Ja kuigi eile vajutasid kõik teised rohelised punast nuppu.

Loodetavasti saame tänu anonüümsetele allikatele varsti teada, mis hinnaga ja mille eest Strandberg oma hääle ja roheliste põhimõtted maha müüs.

See lugu ilmus tänases Eesti Päevalehes.