30.7.07

Aidake palun verd imeda!

Suvel tahavad kõik sinu verd. Meie vähemalt enne küsime. See kõlab nagu mõne viisaka vampiiriühenduse pöördumine inimeste poole, kas pole? Ülekantud tähenduses võib vereimejateks pidada ka näiteks maksuametit või panka.

Nii algab tänases Postimehes Maili Kanguri vaimukas kolumn, mis kiidab Eesti Doonorite Seltsi hea reklaamikampaania eest. Doonorite Seltsi liikmena tänan komplimendi eest!

Veel suurem heameel on sellest, et kampaaniat, mille 2-3 inimesega ise põlve otsas välja mõtlesime, on lahkelt ja täiesti tasuta toetanud paljud sotsiaalselt vastutustundlikud ettevõtted: AS Tere, Ajakirjade Kirjastus, Eesti Energia, ajakiri Kodutohter ja viimasena SL Õhtuleht. Tuhat tänu kõigile toetajatele!

Ja palve kõigile ettevõtetele, kel samuti on soovi ja võimalust anda meie kampaaniale kasutamiseks oma kommunikatsioonivahendeid, toote pakendeid vms - aidake meil palun oma abiga kampaaniat "pikendada".

Ajastasime tänavuse kampaania alguse suveks, sest südasuvel on doonoreid puhkuste tõttu tavaliselt kõige vähem. Eelmisel aastal käis juunis Põhja-Eesti Verekeskuses kokku 2352 doonorit. Juulis aga ainult 1971. Seetõttu kasutatakse esimestes reklaamides sääski kui Eesti kõige (kuri)kuulsamaid vereimejaid.

Augustis ja septembris doonorite arv tavaliselt suureneb, ent siis suureneb ka haiglate verevajadus, sest taas algavad plaanilised operatsioonid. Ja kuna doonoreid on Eestis märksa vähem kui näiteks Põhjamaades, siis on meie haiglad peaaegu aastaringselt hädas ohtlikult väikeste verevarudega. Nii et ettevõtete abi doonorluse tutvustamisel on enam kui teretulnud ka sügisel. Aidake palun verd imeda!

28.7.07

Veel praamidest ja wifist

Kuna kritiseerisin sel nädalal Saaremaa Laevakompaniid, siis avaldan siinkohal ka nende vastulause. Tänan ja tunnustan ettevõtet sisuka vastuse eest, kuna enamus firmasid blogides ilmunud tekstidele nii ei vasta.

Tere hr Hannes Rumm
Olles lugenud Teie kirjutist pidasime vajalikuks veidi olukorda selgust tuua.
Vedaja OÜ Väinamere Liinid on välja arendamas WiFi-t parvlaevadel, vastav projekt on töös. Hiiu maavalitsusega koostöös on tehtud ka konkreetsed sammud. Esimesena on WiFi tasuta leviala loodud Rohuküla-Heltermaa liinil sõitvale parvlaevale St Ola. Seadmete paigaldamiseks tehtud kulutused jagatakse poolte vahel ja edasised ülalpidamiskulud katab laevafirma.
Praegu testitakse ja jälgitakse WiFi kasutamisaktiivsust St Olal ja seejärel tehakse otsused edasisteks arenguteks.
Parvlaevasadamate omanik ja haldaja on AS Saarte Liinid ja kõik sadamalal toimuv on nende tegutsemisvaldkond. Vedaja rendib piletimüügiks vajalikke ruume koos sinna juurde kuuluvate kommunikatsioonidega. Sadamaala turvalisuse ja kliendisõbralikkuse tagamiseks saavad vastavaid samme teha sadamavõimud. Kuivastu ja Virtsu sadamates on olemas tasuline traadita ühendus. Millises seisus on Saarte Liinide arendusplaanid saavad nad ise selgitada. Oleme omalt poolt seda teemat ka sadamavõimudega suheldes puudutanud.
Loodame, et käesolev infovahtus aitab edasist väärinfo levikut vältida. Reageerime meeleldi ka edaspidi tähelepanekutele ja võtame võimalusel arvesse avalikkusest saabunud ettepanekuid.
Lugupidamisega
Anu Hiiuväinteenindusjuht
OÜ Väinamere Liinid

26.7.07

Gerd Kanteri needus

Gerd Kanter on neetud sportlane. Ükskõik millise teise Eesti sportlase teise koha puhul maailma tipptasemel võistlusel hõiskavad ajakirjandus ja fännid kooris "halleluuja!" Olgu selleks suusataja või sõudja, mees või naine, verinoor algaja või kogenud veteran. Aga Kanteri puhul pannakse teise koha puhul pealkirjaks ja avalõiguks ikka selgelt pettunud alatooniga: Kanter kaotas jälle Aleknale.

Sellise suhtumise tekkimises on üks peasüüdlane ja üks kaasosaline. Peasüüdlane on muidugi Gerd Kanter ise (ja tema auahne tiim).

Karjääri algusest peale on Kanter avalikkusele ausalt tunnistanud, et jahib suuri tulemusi ja kõrgeid kohti. Tema ja ta tiimi meelekindlust ei murdnud isegi valusad tagasilöögid kolmedel järjestikustel suurvõistlustel aastatel 2002-2004. Lõpuks hakkasid just sellise suhtumise pealt tulema ka suurvõistlused ja medalivõidud.

Olen oma silmaga näinud Kanteri kõrbemist 2002. aasta EMil Münchenis ning medalivõite viimastel aastatel Helsingis kui Göteborgis. Seetõttu tean, kui pika ja raske tee on see sõbralik ja rahulik hiiglane pidanud läbi käima.

Maksimalistliku hoiaku poolest meenutab Kanter üht teist, muidu temast nii erinevat kergejõustiklast - Erki Noolt. Ka Nool oli see mees, kes läks võistlusele alati vähemalt medalit võitma. Ka Nool oli mees, kes kunagi ei õigustanud oma altminekuid väiksemate vigastuste või kehva enesetundega. Viimasel ajal pole mingit vahet AK spordiuudistel ja Prillitoosil, sest mõlema saate kangelased kurdavad enamuse saateajast oma tervisehädade üle.

Halamine ei olnud Noole ega ole Kanteri stiil. Nüüd on Gerd Kanter kergejõustikus Erki Noole mantlipärija selles mõttes, et ta ei lähe kunagi võistlust lihtsalt kogemusi omandama või end juba ette vigastusega vabandades stardiraha kasseerima.

Kanteri needuse kõrvalosaline on muidugi Virgilius Alekna. See mees on pärast Robert Fazekase dopinguga vahel võtmist valitsenud oma ala kindlamalt kui mistahes teine meeskergejõustiklane mistahes teisel alal. Seega on Kanteril tegemist konkurendiga, keda alistada on neetult raske. Mida näitas ka eilne Vilniuse võistlus, mis andis Kanterile "au" olla kõigi aegade parim kaotaja kettaheites.

Mullu suvel Göteborgis poseeris Alekna pärast EM-tiitli võitu Kanteri ees kaua ja kannatlikult ühes suvalises ööklubis koos kümnete Eesti kergejõustikufännidega, kes ajapikku ühe joogisemaks ja joviaalsemaks muutusid. Alekna osales hea meelega Eesti peol, sest Leedu fänne kohal polnud, kuna paadunud korvpalliriigis pole isegi Alekna sugusel superstaaril oma korralikku fännklubi.

Kahjuks toimub tänavune MM kaugel ja kallis Osakas, kus Eesti fänne on kohal tunduvalt vähem kui viimasel viiel aastal Euroopas toimunud suurvõistlustel. Loodan väga, et Osakas on lõpuks peoperemees Kanter ja et esimest korda võõrustab ta Aleknat võitjana.

Ketas võrku, Gerd!

25.7.07

Wifist Hiiu praamidel

Pahandasin osalt ilma asjata selle pärast, et Hiiumaa vahet sõitvatel praamidel pole võimalik wifit kasutada. Vähemalt praamil St Ola on see alates eelmisest nädalast ühes baaris siiski võimalik (ühes kuuldavasti sellepärast, et laevametall korpus tabab levi tõhusalt).

Halb uudis on see, et Saaremaa Laevakompanii, mis pole just kõige väiksem ja vaesem firma, lasi wifi-ühenduse hiidlastel endil poolenisti kinni maksta. Wifi pressisidki laevafirmalt välja hiidlased ise ning maavalitsus ja vallavalitsused klappisid vajaliku summa selleks, et wifi praamile saaks. Sellekski kulus neil omajagu aega, sest hiidlased lubasid wifiks vajaliku raha välja käia juba aasta alguses.

See on hea stiilinäide monopoolse firma hoiakust, sest nt Tallinn-Tartu bussid võistlevad klientide pärast sellega, et luua neile sõidu ajal arvutikasutamiseks üha mugavamaid tingimusi.

23.7.07

Kes sunnib Saaremaa Laevakompanii tiigrihüppele?

Viimasel nädalal on praamijärjekorrad Hiiumaa ja mandri vahel olnud aukartustäratavalt pikad isegi äripäeviti, mis siis veel nädalavahetusest rääkida. Ent sajad tujutult 3-4 tundi praamijärjekorras ootavad inimesed ei saa välja võtta sülearvutit, et Heltermaal või Rohukülas wifi abil mõttetult kuluvat aega töö tegemiseks või meelelahutamiseks kasutada.

Sel suvel on Hiiumaal igas endast lugupidavas väikses suvekohvikus wifi olema, aga paraku ei paku sellist enesestmõistetavat teenust oma reisijatele monopoolne suurfirma Saaremaa Laevakompanii. See näitab selgelt laevafirma üleolevat suhtumist reisijatesse - meeldib või ei meeldi, meiega sõidad niikuinii. Väiksed kohvikupidajad seevastu teavad, et wifi abil õnnestub kliente ligi meelitada.

Muidugi pole seis parem ka Laevakompanii praamidel. Suvitajate jaoks on interneti puudumine lihtsalt ühekordne mure, aga mõelge nende hiidlaste peale, kes Tallinna vahet sõites igal aastal sadu tunde praamidel veedavad. Wifi kasutamine pooleteisttunnise laevasõidu ajal annaks paljudele neist võimaluse tüütut sõiduaega tõhusalt ära kasutada.

Kuuldavasti külastab president Ilves augusti alguses Hiiumaad. Ehk kasutab ta oma autoriteeti ja käivitab üle 10 aasta pärast Eesti koolide arvutiseerimise kava välja pakkumist ka Saaremaa Laevakompanii aluste ja sadamate internetiseerimise projekti?

13.7.07

100 päeva, mida polnud

Praegune valitsus on 21. sajandil Eestis esimene, millele ei antud 100 päeva rahulikuks sisseelamiseks. Suurim katsumus oli valitsuse jaoks loomulikult aprillikriis, kuid kriisi varju jäi see, et esimest korda pidi ametisse astunud valitsus vähem kui kahe kuuga paika panema riigi eelarvestrateegia ning koostama seda toetava maksupaketi.

Mäletatavasti pidasid sotsiaaldemokraadid õigeks Tõnismäe monumendi ümber kujundamist pärast väljakaevamiste lõppu. Kahjuks polnud 27. aprilli esimestel öötundidel enam võimalik rahvusvahelist ideekonkurssi välja kuulutada ning siis toetasid ka Jüri Pihl ja Ivari Padar kindlalt rahu taastamiseks monumendi teisaldamist.

„Tänu” aprillikriisile muutus selles valitsuses üheks kõige tähtsamaks Urve Palole usaldatud rahvastikuministri ametikoht. Aprillikriis näitas ära nõrkused senises lõimumispoliitikas, kuid lõi samas hea võimaluse arenguks, sest nii eestlased kui venelased mõistavad nüüd palju paremini lõimumise tähtsust.

Jüri Pihl näitas kindlakäelise sisejulgeoleku tagamisega aprilli lõpus, et üle pika aja on Eestil jälle siseminister, kes seda ametit oskab ja sellega kaasneva vastutuse välja kannab. Siseministri head taset näitab ka Pihli julge otsus alustada kohe ametiaja alguses allasutuste reformimisega, et vähendada mõttetut topelttööd piirivalves, politseis ja kodakondsusametis.

Ajakirjandus pole eriti palju rääkinud viimastel aastatel järjest rangemaks muutunud riigieelarve strateegiast, mis paneb riigi tulud ja kulud paika neljaks aastaks ette. Pikem plaan aitab nii valitsusasutusel kui ka paljudel riigieelarvest sõltuvatel elualadel oma arengut paremini kavandada kui raha ühe aasta kaupa jupitades.

Rahandusminister Ivari Padari juhtimisel saadi eelarvestrateegia ja maksupaketi koostamisega ajapuudusest hoolimata päris hästi hakkama. Kuigi kohati muutis ka valitsuskabinet ühel neljapäeval vastu võetud otsust juba nädal-kaks hiljem.

Tunduvalt alaneb järgnevatel aastatel tulumaksukoormus, samas maksustatakse karmimalt alkoholi ja tubaka ning mitme keskkonda kahjustava kütuseliigi tarbimist.
Juba on opositsiooni jäetud Keskerakond ja Rahvaliit silmakirjalikult halanud selle üle, et tänu aktsiisitõusudele satuvad löögi alla vaesemad pered.

Tõsi ta on, et kasvav inflatsioon tabab neid peresid, kuhu kuulub suitsetajaid ja topsisõpru. Neile annab maksutõus selge sõnumi – kui tahad oma raha ja tervist säästa, siis joo ja suitseta vähem. Rääkimata sellest, et tulumaksuvaba miinimumi järk-järguline tõus 1000 krooni võrra suurendab kõige rohkem just väiksepalgaliste perede sissetulekut.

Sümboolse tähendusega on see, et tänu uue valitsuse poolt välja pakutud erakorralisele pensionitõusule on keskmine pension tänavu tõusnud üle 20%.

Eesti elanike üldine elatustase tõuseb ka järgmisel aastal. Isegi kui inflatsioon küünib 2008. aastal 6 protsendini, tõusevad nii pension kui keskmine palk samal ajal rahandusministeeriumi hinnangul vähemalt poole rohkem.

Kõige raskem maksupoliitiline otsus uue valitsuse jaoks oli vajadus muuta ettevõtte tulumaksusüsteemi, mis on vastuolus Euroopa Liidu reeglitega. Otsuse ettevõtte tulumaksusüsteemi muutmiseks, mida „maailma parim” rahandusminister Aivar Sõerd ei suutnud kahe aastaga välja pakkuda, pidi uus valitsus ära tegema kolme kuuga. Taas tuli ajapuuduses teha otsus, mis peab rahuldama nii Eesti ettevõtjaid kui Eesti partnereid euroliidus.

Sotsiaaldemokraatide kõige tähtsam ülesanne praeguses valitsuses on tasakaalustada kahte paremparteid. Kui selles valitsusliidus poleks sotsiaaldemokraate, siis juhiks praegu riiki Eestit taasiseseisvumise järgne kõige parempoolsem valitsus. Nii näiteks pakkus valitsusliidu loomisel üks parempoolne partner tõsimeeli välja soovi hakata erastama Eesti kutsekoole.

Ajakirjandus paneb täna kindlasti uuele valitsusele ja selle ministritele uljalt hindeid. Kõige tähtsama hinde selle valitsuse esimesele 100 päevale on juba andnud valijad. See hinne on hea, sest nii sotsiaaldemokraatide, IRLi kui Reformierakonna toetus avaliku arvamuse küsitluste kohaselt on valimiste ajaga võrreldes tõusnud.

See lugu ilmus ka tänases Delfis.

12.7.07

Kes suurendab lõhet rikaste ja vaeste vahel?

Kurb tõsiasi on see, et Eesti elanikkonna rikkaima ja vaeseima viiendiku sissetulek erines 2004. aastal 5,9 korda, Euroopa Liidus keskmiselt oli erinevus 4,9 korda. Rumalasti käitus peaminister Andrus Ansip, kes need andmed kahtluse alla seadis. Veel rumalamalt käitub Edgar Savisaar, kes neile numbritele tuginedes süüdistab just Ansipit vaeste probleemide eiramises.

Alates 2002. aasta algusest on Eestis enam-vähem kahe aasta kaupa ametis olnud kolm valitsust. Esimest juhtis Siim Kallas, teist Juhan Parts ning kolmandat Andrus Ansip.

Millised erakonnad on selle kuue aasta vältel valitsenud ja seega ka ebaeuroopaliku ebavõrdsuse eest vastutavad?

Kõik kuus aastat on võimul püsinud Reformierakond. Aga - oh üllatust! - teist ja kolmandat kohta jagavad Keskerakond ja Rahvaliit. Seega vastutavad koos Reformierakonnaga ebavõrdsuse eest pea samavõrra ka KeRa-lased, kes sõnades on alati just vaesemat rahvast kaitsnud.

Kui 2004. aastal oli ebavõrdsus Eestis suur ja sotsiaalkulutused väikesed, siis peab Edgar Savisaar kõigepealt selgitama, miks Keskerakond ise aastatel 2002-2003 õiglasema Eesti heaks midagi ära ei teinud.

3.7.07

Rahvusraamatukogu kõht ja silmad

Rahvusraamatukogu kõhus ehk keldrikorrusel mürisevad suured masinad, mis tagavad värske jaheda õhu enamusele raamatukogu külastajatest ning vajalikud säilimistingimused enamusele raamatutest.

Kui eile üht neist masinatest kultuuriministeeriumi kantsleriga koos veidi lähemalt silmitsesime, siis leidsime muu kirillitsas info seas ka metallimüraka valmimisaasta numbri - 1980. Seega on suur osa Rahvusraamatukogu kõhtu peitunud tehnikast, mida tavalugeja kunagi ei näe, olümpiaregati maskoti Vigri eakaaslane. Kas keegi tahaks tänapäeval sõita nõukogude autotehases 27 aastat tagasi valminud sõiduautoga Zhiguli?

Rahvusraamatukogu silmad ehk aknad erinesid uhkelt nõukogude Eesti muus ehituskunstis kasutatud lahendustest. Mõni ime, need olid spetsiaalselt DDR-ist ehk ida-Saksamaalt tellitud. Kahjuks olid Eesti rahvuskommunistid nii kitsid, et tellisid rahvusraamatukogule mitte välisaknad, vaid siseaknad, mille soojakadu on ebanormaalselt suur. Ja seda varsti juba kolmandat aastakümmet.

Rumal oleks vastandada üht tüüpi kultuuriasutusi teistele. Ent on suisa hämmastav, kuidas viimasel kümnel aastal on korda tehtud kümneid suuri kultuuriobjekte, kuid Rahvusraamatukogule on selle aja vältel investeeringutoetust jagunud vaid üks kord. Ehkki Rahvusraamatukogu investeeringuvajadused olid enamasti mõõdetavad väikestes, vaid ühekohalistes numbrites. Mis siis, et miljonites.

Niisugusest käitumisest võib välja lugeda, et enamus poliitikuid, kes Draamateatri vastas kultuuriministeeriumis on viimased kümme aastat ametis olnud, pole pidanud raamatukogu meie rahvuskultuuri üheks tõeliseks prioriteediks. Loodetavasti suudab Laine Jänes selle halva tava murda. Jõudu talle selleks ja kindlasti ka rahvusraamatukogu nõukogu liikmete toetus!

2.7.07

Miks Savisaar kaineks sai?

Kõigepealt suur aitäh kõigile laulu- ja tantsupeo kunstilistele juhtidele, õpetajatele ning korraldajatele eesotsas Aet Maateega ilusa peo eest! Usun, et parimaks tunnustuseks teile oli publikuarv, mis ületas minu mäletamist mööda poole võrra üle-eelmise noorte laulupeo publikuarvu. Ja mõistagi laste rõõm - mida koges ka minu 9-aastane tütar Anu oma esimesel peol - võimaluse eest sellisel peol esineda.

Aga nüüd järsult teemat vahetades ühe teise peo ja selle peakangelase juurde. Panen ka blogisse tänases SL Õhtulehes ilmunud artikli:

Miks ei osale Edgar Savisaar kunagi 24. veebruaril presidendi vastuvõtul? Sest ta joob Hundisilmal külameestega viina. Mida teeb Edgar Savisaar igal aastal juuli alguses? Poseerib mõnuga telekaamerate ees Eesti suurimal alkoholitarbimist promoval avalikul üritusel Õllesummer.

Savisaar seostas end pikki aastaid viina- ja õllejoomisega, sest nii kujundas Keskerakonna juht endale rahvamehe imago. Võttis pühade puhul viina nagu iga "õige" eesti ja vene mees. Näitas Õllesummeri vipist külalisena kõigile Petsidele ja Petjadele, et kuulus tipp-poliitik kasutab nendega õlg õla kõrval Makarovi flööti.

Ent sel suvel oleme ootamatult tunnistajaks sellele, kuidas Savisaar ja kogu Keskerakond on üleöö kaineks saanud – nagu Kalev Kallo pärast legendaarset mälukarallit Tallinna kesklinnas.

Mullune pohmell

Pohmell tabas Savisaart ja Keskerakonda juba mullu. Äkki avastati, et neil polegi Eesti valijatele ühtki uut ja Keskerakonnale ainuomast valimisteemat pakkuda. (Vene valijate toetuse tõi pronksmehe kaitsmine.) Astmelise tulumaksuga kolmandale ringile minna polnud võimalik ja raudtee riigistamisest jäi valimiste võitmiseks väheks. Seetõttu otsustas Keskerakond teha üheks oma põhiteemaks võitluse alkoholismiga.

See oli põhimõtteliselt õige otsus. Nii kurb statistika kui ka Viljandi vanasõna ütlevad ühtmoodi: viinaklaasis upub rohkem inimesi kui meres.

Sotsiaalminister Jaak Aab sõdis valimiskampaania ajal selle vastu, et avalikus kohas alkoholi pruugitakse, majandusminister Savisaar aga üritas piirata alkoholireklaami näitamise aega teles. Viimane katse kukkus küll üllatuslikult läbi, ehkki valitsuses olles olid Keskerakonnal oma alkoholipoliitika läbisurumiseks kindlasti palju paremad võimalused kui nüüd opositsioonis.

Varjab aprillihäbi

Pärast aprillikriisi püüavad Tallinna linnapea ja Harju maavanem iga hinna eest tõestada, et Keskerakond võitleb alkoholismiga viimase viinatilgani. Eks ikka selleks, et kustutada sellega valijate mälust Savisaare käitumine aprillikriisi ajal, mida enamik eestlasi käsitles riigireetmisena ning mis kukutas Keskerakonna populaarsuse eestlase seas seitsme protsendini. Keskerakond püüab meeleheitlikult juhtida ühiskonna tähelepanu alkoholimüügipiirangutele, et võimalikult ruttu ununeks Savisaare toetus neile keskpartei valijatele, kes 26. aprilli õhtul Tallinna vanalinnas viinapoode rüüstasid.

Et Keskerakonna võitlus alkoholi vastu pole siiras, näitas riigikogu viimane istunginädal. Valitsus tegi parlamendile ettepaneku tõsta järgmisel aastal õlle ja viina aktsiisi kokku 30% võrra. Peaminister Andrus Ansipile tähendas see ettepanek tema igapäevase pooleliitrise viinapudeli hinnatõusu 12 krooni võrra.

Esmaspäev. Eelnõu arutelu riigikogu rahanduskomisjonis. Kõik keskerakondlased toetasid Rahvaliidu ettepanekut vähendada alkoholiaktsiisi tõusu 10% võrra. Selline otsus oleks säästnud peaminister Ansipile tema igapäevase viinapudeli arvelt neli krooni päevas. Alkoholitööstusele oleks see otsus tähendanud suuremat käivet ja kasumit, riigieelarvele aga järgmise nelja aasta vältel 700–800 miljonit krooni vähem tulu.

Teisipäev. Vilja Savisaar kurtis riigikogu kõnetoolis, et meil maksab õllepudel sama palju nagu limonaadipudel. Sõnades nõudis Keskerakond seega alkoholi hinnatõusu, tegudes aga pidurdas hinnatõusu ja kaitses alkoholitööstuse huve.

Kolmapäev. Ainult tänu ajakirjanduse jõulisele sekkumisele toetas Keskerakond lõpphääletusel siiski alkoholiaktsiisi karmimat tõusu.

Palju kära, vähe villa

Kahjuks on Savisaare süsteemitu visklemine viinarindel andnud soovitule vastupidise tulemuse. Alkoholi asemel pöördub avalikkuse pahameel hoopis Savisaare ja Keskerakonna vastu, sest nende kahepalgelisus paistab läbi. Sotsiaaldemokraadina pooldan karmi alkoholipoliitikat, kuid kahjuks näen kõrvalt, kuidas Keskerakond pilastab populismi harrastades sellegi õige idee. Alles neil päevil saavad valitsusel täis esimesed 100 kriitikavaba päeva, kuid juba ammu enne seda tümitab valitsuse alkoholipoliitikat Keskerakond, kes kahe valitsuses oldud aastaga ise peaaegu midagi ära ei teinud. Eks Keskerakonna kõva kurtmine tulene ka teadmisest, et uus valitsus karmistab erinevalt eelmisest alkoholireklaami näitamise korda niikuinii.

Jääme huviga ootama, kuidas Savisaar sel aastal Õllesummeril käitub. Ilmselt ei poseeri ta enam, õllekann käes, vaid kuulab härdal ilmel mõnd kobedat kontserti. Rahvamehe elu pole kerge. Ühelt poolt on uutes oludes vaja oma imagot kainestada, teisalt aga Petsidele ja Petjadele näidata, et ta oskab ikka rahvaga koos olla.