27.12.08

Mida head tõi lõppev aasta?

Täna Kuku raadio Keskpäevatunnis Hans H. Luige ja Rein Kilgiga lõppevale aastale tagasi vaadates tahtsime kindlasti välja tuua neid häid asju, mis meile 2008. aastal osaks said. Tahtsime kõige paremat, aga läks nagu alati - enamus saatest kulus karmi kriitika tegemise ning maailma parandamise peale.

Saate lõpuotsas väikse ülevaate siiski tehtud saime. Rein tõi esile selle, et inimeste vastastikune hoolivus ja sidusus on kasvanud. Esmalt viitas Kilk tänavusele Jõulutunneli saatele, kus majandusraskustest hoolimata taas rekordsumma abiraha kokku saadi. Teisalt aitas Reinul selle meeldiva järelduseni jõuda isiklik kogemus sellest, kuidas lumme kinni jäänud autojuhile Tartumaal järjepanu - ja seda suisa abi palumata - lihtsalt heast südamest appi tuldi.

Mina kinnitasin Reinu kogemust, sest jõululaupäeva eel Põhja-Eesti Regionaalhaigla verekeskuses verd loovutades nägin seal meeldivalt palju doonoreid. Tänu tegevusele Eesti Doonorite Seltsi juhatuses tean sedagi, et vereloovutajate arv on meil viimastel aastatel kasvanud. Kuigi Põhjamaade tasemeni on meil veel pikk tee minna.

Hans H. Luik omalt poolt oli jõuludeaegset jõudeaega kasutanud selleks, et välja otsida rõõmustav statistika, mille kohaselt liiklus- ja tuleõnnetustes hukkunud inimeste arv on meil tänavu järsult vähenenud. Vähenenud on ka HI-viirusesse nakatunute arv. Tõsi, nende viimaste faktide edastamiseks tuli saate lõpus piirduda juba päris telegrammstiiliga, aga ega see meeldivaid numbreid olematuks tee.

Kindlasti jäi meie loetelu lubamatult lühikeseks, loodame, et raskel ajal leiab ka muu meedia üles mõned sellised sõnumid, mis inimestesse eneseusku ja elurõõmu sisendavad.

Huvilised saavad tänast Keskpäevatunni saadet täies ilus ja inetuses kuulata mõistagi Kuku raadio koduleheküljelt.

17.12.08

Ülemaailmne majanduskriis ja Eesti

Kohtusin hiljuti paarikümne Venemaa ajakirjanikuga Sõktõvkarist, Kaliningradist, Pihkvast, Murmanskist ja Arhangelskist. Üldiselt suhtusid need inimesed Eestisse heatahtlikult ning kadestasid meid heas korras maanteede ning sellise palgataseme pärast, millest nendes oblastilinnades võivad vene inimesed vaid unistada.

Kahjuks oli ses seltskonnas ka paar kiuslikku žurnalisti, kes kogu aeg küsisid: onju Eestis tekkis majanduskriis selle pärast, et te teisaldasite pronkssõduri ja pärast seda suunas Venemaa oma transiidi Eestist mööda? Seletasin faktide abil, et transiidiäri kokkukuivamine mõjutas Eestit vähe, meie majanduskriisis on süüdi kinnisvaramulli lõhkemine ning ülemaailmne rahanduskriis. Enamus ajakirjanikke sai sellest aru, aga selgelt oli näha, et paar tüüpi kirjutasid ikka Eesti kohta umbes sellise loo, et võimas Venemaa surus väikse Eesti majanduse karistuseks pronkssõduri teisaldamise eest põlvili.

Need kiuslikud vene ajakirjanikud meenutasid mulle kangesti keskerakondlasi, kes riigieelarve arutelu ajal pidevalt korrutasid, et Eesti majanduse allakäigus on süüdi peaminister. Andrus Ansip oleks ühtaegu nagu USA president, Saksamaa liidukantsler, Suurbritannia, Soome ja Läti peaminister, sest kõiki neid riike räsib majanduskriis.

Tagasi aastas 1929
Tänavu puhkenud ülemaailmne majanduskriis on nii ränk, et taasiseseisvunud Eesti pole midagi sarnast varem kogenud. Hullem on veel ees, sest kriisi kõige valusamat mõju tunneme me alles järgmisel aastal.

Viimati koges Eesti omal nahal nii valusalt ülemaailmset majanduskriisi pärast 1929. aasta USA börsikrahhi. Ka kolmekümnendate aastate alguses kukkusid ootamatult ära Eesti eksportturud, kiiresti kasvas tööpuudus ning meie vanaemade ja vanaisade elatustase langes järsult.
Kolmekümnendatel aastatel sai Eesti majandus eriti valusa hoobi seepärast, et erakonnad ei suutnud koostööd teha ning õigel ajal õigeid otsuseid langetada.

Meil on vaja eelkäijate vigadest õppida. Kõige rumalam on otsida süüdlasi, selle asemel, et otsida lahendusi. Ainus võimalus ülemaailmne kriis järgmisel kahel aastal võimalikult valutult üle elada on olla tark ja paindlik ning vältida poliitikat põhimõttel „mida halvem Eestil, seda parem meie parteil“.

Kogu Euroopas vähendab majanduskriis järsult maksutulusid ja seega riigi võimet rahastada senises mahus avalikke teenuseid ning teha investeeringuid. Eesti 2009. aastal riigieelarve maht siiski kasvab, kui tänavuse eelarve kulude maht on ligi 90 miljardit krooni, siis järgmise aasta riigieelarve maht on 96,7 miljardit.

Samas on selge, et kuna riigikassasse laekub majanduskriisi tõttu tunduvalt vähem maksutulu, kui veel augustis prognoositi, siis hakkavad juba järgmisel aastal ära kuluma headel aastatel kogutud ligi 20 miljardi suurused reservid.

Sellises olukorras on esimene lahendus loomulikult riigieelarve puudujääki laskmine. Ajal, mil erasektor investeerib vähe ja koondab töökohti, siis on just riigi ülesanne oma investeeringutega majandust elavdada. Teiseks vajavad inimesed just raskes majandusolukorras riigi abi rohkem kui headel aastatel. Meenutan, et esimese erakonnana ütlesid vajaduse loobuda riigieelarve tasakaalust välja just sotsiaaldemokraadid.

Samas ei saa Eesti lubada suuremat riigieelarve puudujääki kui 8 miljardi krooni ehk üle 3% sisemajanduse kogutoodangust, sest siis jääks Eesti ilma võimalusest võtta 2011. aastal kasutusele euroraha.

Euroraha kasutuselevõtmine on oluline kõigi Eesti elanike, eriti aga suuri eluasemelaene võtnud perede jaoks. Hiljuti tegi Rahvusvaheline Valuutafond väga raskesse majandusolukorda sattunud Lätile ettepaneku devalveerida latt. Kui Läti oleks oma raha devalveerinud näiteks 20% ehk vähendanud oma raha kurssi euro suhtes viiendiku võrra, siis oleks kõigi Läti elanike säästude väärtus vähenenud viiendiku võrra. Eriti raskesse olukorda oleksid sattunud aga need Läti pered, kes võtsid eurodes eluasemelaene ja ostsid selle eest endale uue kodu ning kelle palk oleks laenumaksega võrreldes viiendiku võrra vähenenud.

Euro kaitseb eestlasi
Asendage nüüd eelnevas lõigus Läti nimi Eestiga ning te mõistate, et devalveerimine ei too mingit õnne ka eestlaste õuele. Paraku on aga väikeriikide valuutad rahvusvahelistel rahaturgudel spekulantide poolt rünnatavad ning ainult eurole üleminek tagab 100% selle, et meie elanike raha väärtus ei kahane.

Selleks, et riik saaks ühelt poolt raskel ajal rohkem elanike toetamiseks ja majanduse elavdamiseks rohkem raha kulutada ning teiselt poolt ei rikuks suur eelarvepuudujääk ära võimalust eurole üle minna, soovitavad sotsiaaldemokraadid lasta välja riiklikke võlakirju või võtta laenu. Eesti on kõigist EL liikmesriikidest kõige väiksema võlakoormaga riik, seetõttu võime rahulikult laenu võtta selleks, et rasketel aegadel oma hädavajalikke kulutusi rahastada. Praeguses maailma rahaturgude olukorras on näiteks Eesti elanike raha koguvad pensionifondid väga huvitatud sellest, et paigutada oma raha Eesti valitsuse võlakirjadesse.

2009. aasta riigieelarve võttis Riigikogu äsja vastu. Kõnekas on asjaolu, et esimest korda Eesti ajaloos ei teinud opositsioon riigieelarve arutelul ühtki ettepanekut kulude suurendamiseks, vaid kritiseeris valitsust eelarve liiga suure tulupoole pärast. Nüüd on kohe uue aasta alguses vaja hakata mõtlema riskirühmade turvalisuse tagamisele majanduskriisi ajal ning teha seda ülalpool päevapoliitilist kemplemist.

See artikkel on ilmunud ka erinevates maakonnalehtedes, näiteks Sakalas.

16.12.08

Eripensionite äravõtmise seadus läbis esimese lugemise

Äsja läbis Riigikogus esimese lugemise nn Herman Simmi seadus (SE 375), mille me algatasime koos Hanno Pevkuri ja Urmas Reinsaluga. Kuna tutvustasin seaduseelnõud Riigikogule, siis vahendan blogis Riigikogu värsket stenogrammi veidi lühendatud kujul.

Käesolev seadus on esmalt ajendatud kõigile hästi tuntud Herman Simmi juhtumist, kes kauaaegse ja kõrge politseiametnikuna sai Eesti riigilt eripensioni. Tõsi küll, praegu eeluurimise ja tulevikus ka võimaliku vanglakaristuse kandmise ajaks on talle eripensioni maksmine peatatud. Kui Herman Simm mõistetakse õigeks, siis maksab riik talle tagantjärele välja ka kogu saamata jäänud pensioni. Kui aga läheb vastupidi ja ta mõistetakse süüdi, siis pärast võimaliku vanglakaristuse kandmist peab Eesti riik jätkama eripensioni maksmist inimesele, keda on karistatud riigireetmise eest. Meie hinnangul on selline olukord ebaõiglane ning sellega tohi leppida.

Ent sellest üksikjuhtumist ajendatuna jõudsid eelnõu algatajad järeldusele, et probleem eripensionidega on laiem kui vaid palju tähelepanu tekitanud üksikjuhtum.

Praegune vastuoluline olukord sai alguse sellest, et 90. aastatel erinevates seadustes sätestatud eripensionide maksmise kord ei võimalda pensioniõigust tagantjärele ära võtta. Toon näiteks politseiteenistuse seaduse, mille kohaselt kaotab õiguse eripensionile politseinik, kes on tööle tulnud joobes. Seda ka näiteks juhtumil, kui inimene on teinud 25-30 aastat korralikult tööd teinud ja paar nädalat enne pensioniõiguse saamist joobnuna tööle ilmub. Samas ei võimalda aga ükski tegu ega kuritegu eripensionit ära võtta endiselt politseinikult pärast seda, kui see on juba määratud. Isegi mitte nii ränga süüteo puhul, nagu seda on riigireetmine.

Eelnevalt kirjeldatud probleemist johtuvalt sätestame eelnõus, et riikliku eripensioni saaja, kes mõistetakse süüdi tahtlikult toime pandud tõsise riigi- või aususevastase süüteo eest, kaotab eripensioni. Põhimõtteliselt võinuks nende kuritegude loetelu, mille eest eripension ära võetakse, olla palju pikem. Otsustasime siiski kitsa loetelu kasuks põhjusel, et riigivastased ja aususevastased kuriteod on otseselt seotud seaduses nimetatud inimeste tööga ning suunatud nende tööandja ehk riigi vastu.

Kindlasti on siinkohal seaduse menetlemisel paslik üheskoos läbi mõelda, kuhu täpselt see joon tõmmata, mille ületamisel eripension ära võetakse. Eelnõu algatajad on aruteluks avatud.

Meenutuseks niipalju, et karistusseadustiku kohaselt on riigivastased kuriteod, näiteks Eesti Vabariigi iseseisvuse ja sõltumatuse vastu suunatud vägivaldne tegevus, riigireetmine, salakuulamine, massilise korratuse organiseerimine jt sarnased teod. Ent eelnõu kohaselt võetakse eripension ära vaid raskemate selles karistusseadustiku peatükis ettenähtud riigivastaste kuritegude eest, nende kuritegude puhul, mille eest on ette nähtud kuni viieaastane vangistus. Näiteks riigisaladuse avalikustamise puhul ettevaatamatuse tõttu eripensionist eelnõu kohaselt ilma ei jää. Karistusseadustiku ametialaste kuritegude peatükis aususe kohustuse rikkumise all sätestatud kuriteod on näiteks pistise võtmine ja altkäemaksu võtmine, pistise andmine ja altkäemaksu andmine.

Samuti ühtlustatakse käesolevas seaduses põhimõtet, et õiguse riiklikule eripensionile kaotab isik, kes on ametikohalt, millel töötamine andis talle õiguse eripensionile, vabastatud süüdimõistva kohtuotsuse jõustumisel tahtlikult toimepandud kuriteo eest. Selle paranduse mõte on selles, et praegu on mõningate elukutsete puhul selline karistus ette nähtud, näiteks politseiteenistuse seaduses, aga teiste eripensioni õigust andvate seaduste puhul mitte.

Meie eelnõu sihtrühm on politseinikud, kaitseväelased, piirivalvurid, prokurörid, endised Riigikogu liikmed, koguni president ja veel mitmed avalikud teenistujad või poliitikud, kellele seadustega on ette nähtud eripension.

Sotsiaalministeeriumi andmetel sai 2007. aastal eripensioni ligi 1900 isikut, kellest 59% olid tööeas. Eripensionit andvatel ametikohtadel töötas eelmisel aastal ligi 7700 inimest ning kaugemas perspektiivis hakkab Sotsiaalministeeriumi hinnangul eripensionit saama ligi 10 000 inimest.

Meie eelnõu seadusena vastuvõtmine suurendab eripensioni saavate endiste riigitegelaste ja ametnike motivatsiooni jätkata seaduskuulekat käitumist nii oma praeguses ametis kui ka tulevikus eripenionärina. Eesti riik annab eripensioni saavatele riigitegelastele ja ametnikele selle seadusega selge sõnumi, et tahtlikult toimepandud tõsise riigi- või aususevastase süüteo korral jäävad nad lisaks heale nimele ilma ka keskmisest märksa suuremast pensionist.

Täiendavad kulutusi eelnõu rakendamisega riigile ei kaasne. Aga algatajad loodavad, et ei teki ka vajadust lõpetada eripensionite maksmist isikutele põhjusel, et selle saaja on süüdi mõistetud tahtlikult toime pandud tõsise riigi- või aususevastase süüteo eest. Seetõttu ei prognoosi algatajad eelnõu rakendamisega riigile ka täiendavaid tulusid.

15.12.08

Struktuurides on kallutatud jõud – vol. 2

Paar aastat tagasi hakkasid ärimehed Rein Kilk ja Hans H. Luik Kuku raadio "Keskpäevatunnis" kurtma selle üle, et kapo on läinud üle igasuguse piiri. Suurärimehed kirjeldasid, kuidas nende kolleegid ei julge enam pealtkuulamishirmus mobiiltelefoniga rääkida ning isegi ärilõunal tehti suu lahti alles siis, kui mobiilidel akud välja võetud.

Toona tundusid sellised lood lihtsurelikele ilmselge liialdusena. Ent läks mööda vaid veidi aega ning selgus, et kapo kuulas kohtu loal tõepoolest mitme suurärimehe jutte pealt. Nende kõnede stiilinäiteid avalikustas üle-eelmisel nädalal Harju maakohus, kui arutusel oli võimalik pistise andmine üle 400 miljoni krooni maksnud keskkonnaministeeriumi kinnistu müügi ajal. Lintidelt võis kuulda lauseid, mille kohaselt raha "läheks nagu Villule", sest on "kokkulepe", mida "nad selle raha eest lubasid ja mille nad täitsid". Või: "Läksime selle skeemiga kaasa. Kui palju on Reiljanile lubatud, otsustab M."

Nüüd on juba kohtu otsustada, kas selliste asitõendite põhjal tuleb asjaosalised õigeks või süüdi mõista. Täiesti selge on aga see, et korruptsioonis kahtlustamiseks oli kapol nende lindistuste põhjal põhjust küllaga.

Villu Reiljan rikastas talle esitatud korruptsioonisüüdistuste ajal Eesti poliitilise pärimuse kullafondi lausega, et "struktuurides on kallutatud jõud". Meenutan Õhtulehe lugejatele, et sel ajal, kui need kallutatud jõud Rahvaliitu kuuluvat keskkonnaministrit pitsitama asusid, oli peaminister Reformierakonda kuuluv Andrus Ansip ja siseminister keskerakondlasest Kalle Laanet.

Varga peas põleb müts
Üle-eelmisel neljapäeval tabas kaitsepolitsei esialgsetel andmetel otse pistise võtmiselt Keskerakonda kuuluva Tallinna abilinnapea nõuniku ja Kristiine linnaosa vanema asetäitja. Ühe mehe käed klõpsati raudu linnapea Edgar Savisaare kabinetist vaid mõnekümne meetri kaugusel. Veidi varem oli sama saatus tabanud samuti Keskerakonda kuuluvat ja pistise võtmises kahtlustatavat Põhja-Tallinna linnaosa ametnikku.

Nüüd on jälle kohtu ülesanne otsustada, kas keskerakondlased on pistise võtmises süüdi või mitte, aga kui ametnik tabatakse rahaga oma kabinetist, siis vähemalt kahtlustamiseks on kaitsepolitseil alust küllaga.

Vastuseks algas päev hiljem teine seeria sarjast "Struktuurides on kallutatud jõud". Endine siseminister Ain Seppik süüdistas siseminister Jüri Pihli kaitsepolitsei poliitilises mõjutamises: "Mind ei suuda keegi veenda, et kõik pistisevõtjad ja toimingupiirangute rikkujad on Keskerakonnast."

Põhjus, miks kaitsepolitsei on näiliselt üleöö hakanud tegelema korruptsiooniga omavalitsustes, on hoopis lihtsam, kui vandenõuteoreetikud seda väidavad. Praeguse valitsuse koostööleppes on must valgel kirjas: "Valitsusliit annab Kaitsepolitseiametile tagasi kohustuse suuremate linnade ja valdade korruptsiooni uurimiseks."

Tagantjärele tarkusega tahaks hoopis teada, miks Keskerakond valitsuses olles ning siseministri portfelli omades kapot omavalitsustest eemal hoidis.

Kui siseminister Jüri Pihl ametisse asus, andis ta politseile ülesande saavutada liiklusõnnetuste ja liiklussurmadearvu vähenemine. Kaitsepolitsei sai käsu tegelda korruptsiooni kui ühe kõige ühiskonnaohtlikuma kuritegevuse vormiga meie suuremates omavalitsustes, mille eelarveid mõõdetakse sadade miljonite või suisa miljardite kroonidega.

Järjestikused süüdistused pistise võtmises, mida kaitsepolitsei töö tulemusena on esitatud Narva, Pärnu ja Tallinna linnavalitsuse ametnikele, on poolteist aastat tagasi tehtud otsuste esimesed viljad. (Täpsustuseks Ain Seppikule niipalju, et korruptsioonikahtlustusega on hädas nii mõnigi Reformierakonna liige ning kapo on vahele võtnud ka ühe maavanema ja riigikogu kantselei töötaja.)

Parim reklaam Pihlile
Pistisevõtjate tabamine on väga raske ja pikaajaline töö. Juba kaitsepolitsei esimene tööaasta näitab, et korruptsiooni on meie suuremates omavalitsustes palju rohkem, kui avalikkus seda karta oskas. Juba praegu on selge, et need ametnikud, kes omavalitsustes ilmselt pikka aega ja süstemaatiliselt rahva vara arvelt rikastusid, on kaitsepolitsei tõhus töö ära ehmatanud ja pistisevõtmine selle võrra vähenenud.

Kui Keskerakond seostab Jüri Pihli võimaliku kandideerimise Tallinna linnapeaks praeguste korruptsioonikahtlustustega, siis on see Pihlile tegelikult parim reklaam. Iga tallinlane saab aru, et kui Pihl suudab siseministrina pealinna korruptantidel elu kibedaks teha, siis linnapeana teeks ta sama tööd veel tõhusamalt.

See artikkel ilmus ka tänases Õhtulehes.

9.12.08

Suurem volikogu ei tähenda suuremaid valitsemiskulusid

Täna ründas Keskerakond Riigikogus ettearvatult uut Tallinna valimiskorda, mille me koos viie kolleegiga neljast erakonnast pakkusime välja eelmisel reedel.

Eelnõu õiguslikest vaidluskohtadest andis hea ülevaate Riigikogu suures saalis toimunud arutelu. Õiguslikult võib kõiki seadusi lähtuvalt oma huvidest tõlgendada nii ja naa ning just seda Keskerakond täna tegi. Ja öeldagu Riigikogu suures saalis, mida tahes annavad vaidluste puhul lõpuks oma õigusliku hinnangu Riigikogu enamuse töö kvaliteedile president, vajadusel ka õiguskantsler ja riigikohus.

Mind häiris Keskerakonna puhul enim siiski see, et eelnõu hakati eile ründama ettekäändel, justkui suurendaks see Tallinnas valitsemiskulusid, kuna volikogu liikmete arv suureneb.

Seepärast on mul heameel, et täna otsustasid minu erakonnakaaslased Tallinna linnavolikogust teha ettepaneku külmutada ka Tallinna volikogu liikmete hüvitis senisele tasemele. See hüvitis on teadupärast samuti seotud Eesti keskmise palgaga ehk võrdudes viimastel aastatel poole keskmise kuupalgaga.

Volikogu liikmete sissetulekute külmutamine on igati mõistlik ettepanek ajal, mil Riigikogu on külmutanud kõigi põhiseaduslike institutsioonide palgatõusu, mis on samuti seotud Eesti keskmise palgaga. Ma väga loodan, et Keskerakond, mis väga muretseb Tallinna linna valitsemiskulude kasvu pärast, toetab seda ettepanekut Tallinna linnavolikogus, sest teadupärast on neil seal absoluutne häälte ülekaal ning selle ettepaneku saatus sõltub just neist.

Kaugemas tulevikus võib linnavolinike hüvitist valimiskulude kokkuhoiuks aga suisa vähendada, sest varasematel aastatel on volinikud kohati oma tööd päris tasuta teinud. Nende otsuste tegemine on volikogu enamuse ehk Keskerakonna kätes.

Lõpetuseks veel üks soovitus Tallinna valitsemiskulude kokkuhoiuks: linna propagandaeelarve on järgmisel, valimiste aastal, kasvanud juba 50 miljoni kroonini. Kui tõepoolest Tallinna linna valitsemiskulude pärast muretseda, siis seal on kärpimisruumi küll ja veel. Kui 50 miljonist kroonist pool maha tõmmata, saab 25 miljoni eest ehitada tuttuue lasteaia, mis toob rõõmu 120 noorele perele. Just 25 miljoni krooni maksis ja just 120 kohta on äsja Pirital Padriku tänaval valminud uues lasteaias.

Ehk korraldab Tallinna linn järgmisena internetiküsitluse: kas tallinlased tahavad 25 miljoni krooni eest uut lasteaeda või ajalehte Pealinn ning lugematuid Keskerakonda ülistavaid saateid erinevates meediakanalites?

5.12.08

Viime Tallinna valimiskorra põhiseadusega vastavusse

Eile esitasid kuus Riigikogu liiget põhiseaduskomisjonile ettepaneku viia Tallinna omavalitsuse valimised põhiseadusega vastavusse sel moel, et valimiskord muutub sarnaseks Riigikogu valimiste korrale.

Teadupärast tegi õiguskantsler Indrek Teder novembri alguses Riigikogule ettepaneku viia Tallinnas toimuvate valimiste kord põhiseadusega vastavusse, kuna õiguskantsleri hinnangul oli praegune mandaatide jaotus linnaosade vahel valimiste ühetaolisuse ja proportsionaalsuse põhimõtetega vastuolus. Riigikogu toetas õiguskantsleri ettepanekut ning põhiseaduskomisjon algatas kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seadmise muutmise.

Oluline on rõhutada, et Tallinna valimiskorda on vaja kindlasti muuta juba enne 2009. aasta oktoobris toimuvaid valimisi. Õiguskantsleri ettepaneku arutelul Riigikogus tõdesid erinevad erakonnad täiesti üksmeelselt, et kui senist, põhiseadusega vastuolus olevat valimiskorda ei muudeta, siis vaidlustavad valimiste kaotajad kindlasti valimistulemused kohtus. Selle tulemuseks võib aga olla olukord, kus järgmise Tallinna linnavalitsuse seaduslikkus on kahtluse all ning tekib täielik õiguslik tohuvabohu.

Oleme oma ettepanekus leidnud päris hea tasakaalu valimistele esitatava ühetaolisuse ja proportsionaalsuse nõude ning põlislinnaosade identiteedi kaitse vahel (viimane põhimõte rakendub ka näiteks nende hiljuti liitunud või tulevikus liituvate omavalitsuste puhul, kus pärast liitumist on iga varasem vald omaette valimisringkond.)

Uus kord kattub põhimõtteliselt senise Riigikogu valimiste süsteemiga, seda mõnevõrra lihtsustades. Nendes linnades ja valdades, kus valimised toimuvad mitmes ringkonnas, tuleb edaspidi moodustada ülelinnaline või –vallaline nimekiri ning eraldi ringkonnanimekirjad. See välistab häälte kaotsimineku ja täidab õiguskantsleri poolt viidatud proportsionaalsuse nõude.

Ettepanekus säilib praegune põhimõte, et pooled mandaadid jagatakse Tallinnas kõigi linnaosade vahel võrdselt ning ülejäänud mandidaadid jagatakse arvestades linnaosa elanike arvu. Ent kompensatsioonimandaatide süsteemi kasutamine muudab kõigi linnaosade valijate hääled üldjoontes ühetaoliseks.

Kõige lihtsam on erinevust varasema korraga võrreldes seletada näite varal. 2002. aastal kogus Isamaaliit 6,8% häältest ja ületas 5% valimiskünnise, aga ei saanud volikogus ühtki kohta, sest ükski nende kandidaat ei kogunud ringkonnamandaati. Erinevalt Riigikogu valimistest Tallinnas aga kompensatsioonimandaate ei jagatud. Seega jäid Isamaaliidu toetajate vaated volikogus täielikult esindamata ning nende arvel tugevnes valimised võitnud erakondade positsioon.

Praegust Tallinna valimiskorda on sotsiaaldemokraadid alati pidanud ebaõiglaseks. Eelmistel valimistel kogus Keskerakond Tallinnas 40% häältest, kuid see tagas neile üle 50% kohtadest volikogus ning ainuvõimu meie linnas. Ülejäänud 60% valijate tahe on seetõttu linnavalitsuses täiesti esindamata ning isegi linnavolikogus on see sisuliselt olematu.

Tõenäoliselt torkab uue eelnõu puhul enim silma see, et senise 63-liikmelise linnavolikogu asemel soovitame seda suurendada 79-liikmeliseks. Siinkohal tasub võrdluseks tuua, et Tallinnast neli korda väiksema linna Tartu linnavolikogusse kuulub 49 liiget. Pealinnas on seega erinevate asumite või huvirühmade esindajatel tunduvalt raskem volikokku pääseda ning tagada nii oma huvide esindatus volikogus.

Hea kolleeg Jaak Juske on ajaloost toonud selliseid võrdlusi: 1877. aastal valitud Tallinna esimene linnavolikogu oli 72-liikmeline. Samal ajal oli linnaelanikke aga vaid napilt 35 000 ehk 11,5 korda vähem kui täna. 1904. aastal said eestlased esimest korda Tallinna volikogus enamuse. Tollase ajaloolise linnavolikogu koosseisus oli 60 liiget. Tallinna rahvaarv oli aga tõusnud 90 000 ehk 4,5 korda tänasest väiksem.

Linnakassale läheb iga uus volinik maksma pool keskmist palka kuus, sest just nii suurt hüvitist makstakse linnavolinikele koosolekutel ja istungitel osalemise eest. Võrreldes linna iga-aastase 50 miljoni krooni suuruse propagandaeelarvega pole see just suur kulu.

Ettepaneku tegijad olid kokku neljast erakonnast: Marek Strandberg, Urmas Reinsalu, Hanno Pevkur, Erik Salumäe, Taavi Rõivas ja Hannes Rumm.

2.12.08

Riigikogu palgateema lõpetuseks

Ühtpidi olen nõus täna Riigikogus esinenud ja rahva poolt palavalt armastatud kolleeg Aivar Riisaluga, teistpidi jälle mitte. Olen temaga ühte meelt selles, et Riigikogus iseenda sissetulekutega tegelemine ei ole kindlasti see töö, mille pärast me parlamenti läksime. Siit ka tänase teksti pealkiri, sest ilmselt tegeleb selle eelnõuga edasi juba riigikohus.

Kindlasti ei ole ma Aivariga aga nõus ses osas, et ajal, kui kõikjal Eestis ja Euroopas majanduskriisi tõttu järsult kulusid koomale tõmmatakse, tõusevad Riigikogu liikmete, ministrite, presidendi jt tipp-poliitikute ning põhiseaduslike institutsioonide juhtide palgad omasoodu edasi. Oleks erakordselt inetu, kui Riigikogu poleks majanduskriisile palkade külmutamisega reageerinud ning pugenuks põhiseaduse taha peitu. Veidi pikemalt selgitasin oma seisukohta täna Riigikogus peetud kõnes:

Tõtt-öelda arvasin, et tänane arutelu selle seaduse üle kulgeb kaunis kiretult, sest eelmistel kordadel nii pikki ja tuliseid kõnevoore Riigikogus ei peetud. Aga kuna läks tuliseks seisukohtade väljendamiseks, siis pean ka mina sotsiaaldemokraatide poolt mõned asjad ära klaarima.

Esiteks, selle eelnõu põhiseaduspärasusest. Mina kuulun küll nende inimeste hulka, kes hääletas selle eelnõu poolt eelmisel korral ja teeb seda ka täna teadmises, et see eelnõu on kooskõlas põhiseadusega. Austan Vabariigi Presidenti ja tema argumentatsiooni selle eelnõu kohta. Kuid täpselt samavõrra austan ma ka näiteks õiguskantsler Indrek Tederi, endise õiguskantsleri Allar Jõksi ja justiitsminister Rein Langi arvamust, kelle arvamus on vastuolus Vabariigi Presidendi arvamusega.

Ja ma ei saa aru selles mõttes Jürgen Ligi väitest, et põhiseadust on antud küsimuses kuidagi pahatahtlikult tõlgendatud. Siin on erinevad konfliktsed tõlgendused ja väga meelevaldne on võtta endale õigus öelda, et ühed tõlgendused on pahatahtlikud ja teised on heausksed või ainuõiged.

Kindlasti ei saa nõus olla ka Marek Strandbergiga, kes märkis, et põhiseadust tuleb nüüd, rasketes oludes, tõlgendada moel või teisel. Vaieldamatult on põhiseadus selline dokument, mida tuleb ühtviisi austusega kohelda nii halbadel kui headel aegade ja sinna sätestatud norme järgida nii halbadel kui headel aegadel. Seda meie omalt poolt kindlasti ka teeme.

Aga täna oleme paratamatult olukorras, kus meie ees on kaks väga lihtsat valikut. Kas võtta see eelnõu teisel lugemisel teistkordselt muutmata kujul vastu või ootamatult muuta meelt ja järgida president Toomas Hendrik Ilvese argumente. Eilsel põhiseaduskomisjoni koosolekul oli küll kõigile asjaosalistele selge, et see küsimus on lõpuni läbi vaieldud, detailideni selge, on välja joonistunud selged erimeelsused.

Ja ütlen ausalt, et kui parlament peaks täna ootamatult meelt muutma või siis täpsemini, parlamendi enamus peaks ootamatult meelt muutma ja võtma kuulda president Toomas Hendrik Ilvese soovitust, siis tõenäoliselt järgmine iseloomustav nimisõna selle Riigikogu koosseisu kohta ei saa olema mitte kummitempel, vaid midagi sootuks karmimat. Sotsiaaldemokraadid hääletavad ka täna selle seaduse vastuvõtmise poolt.

1.12.08

Põhiseaduskomisjon toetab üllatavalt üksmeelselt palgaeelnõu teistkordset vastuvõtmist

Riigikogu põhiseaduskomisjon toetas äsja üllatavalt üksmeelselt otsust võtta Riigikogu liikmete palkade külmutamise eelnõu homme teistkordselt muutmata kujul vastu.

Teisisõnu tähendab põhiseaduskomisjoni otsus, et parlamendienamus ei nõustu jätkuvalt president Toomas Hendrik Ilvese arvamusega, et see eelnõu on vastuolus põhiseaduse 75. paragrahviga.

Varasemate hääletustega võrreldes toimus seejuures põhiseaduskomisjoni oluline muutus. Eelmisel kahel arutelul toetasid palkade külmutamise eelnõu põhiseaduskomisjonis ainult sotsiaaldemokraadid ja IRL. Tänasel hääletusel toetasid eelnõu muutmata kujul vastuvõtmist ka Keskerakonna esindaja ning üks Reformierakonna liige.