30.7.10

Pettunult Barcelona kümnevõistlusest

Veetsin viimased kaks ööpäeva Barcelona olümpiastaadionil ning enamuse sellest ajast kümnevõistulusele kaasa elades, kümbile omaste pikkade igavate pauside ajal lugesin kokku, et viimase 11 aasta vältel olen oma silmaga pealt näinud 7 tipptasemel võistlust.

Tipptaset näitavad OM, MM ja EM-võistlused ning minu spordituristi rida algab Sydney OMiga 2000 ning hõlmab kõiki kolme sellele järgnevat EMi. Aga nii kurvalt lõppenud 10-võistlust nagu täna, ma ei mäleta.

Olen näinud Erki Noole luhtunud hüvastijätuvõistlust Ateenas 2oo4, aga see oli vanameistri väärikas lahkumine. Täna nägin koos paadunud eesti kümnevõistluse sõpradega, kel erinevalt minust on selja taga 20-30 tipptasemel kümnevõistlust, väga kurba võistlust. Kahjuks oli täna selline päev, kus Eestile pakuti mitu korda suurvõistluse medalit, aga meie mees ei olnud valmis seda vastu võtma.

Ometi teadis Mikk Pahapill eelmise EMi najal hästi, et 8400 punkti toonuks ka seekord medali. Miku altminekuid esimesel päeval leevendas paari konkurendi ärakukkumine. Eriti hästi teadis Mikk enne odaviset, et vaja on mõne meetriga ületada oma tänavune hooaja parim tulemus. Ehk nagu ütles kohe pärast võistlust tribüünil kurvalt Erki Nool: 64-meetrise viskega saanuks täna medali.

Kahjuks olid täna eneseületajad teised mehed. Teivashüppes supervõistluse teinud Sintnicolaas ja Kravtshanka ning rahulikult oma pika karjääri lõpuks kindla esitusega võidu skoorinud Barras.

Kristjan Rahnust ei saanud hoolimata üliandekusest Erki Noole mantlipärijat. Mikk Pahapill on sise-EM kullaga ennast ja Eesti mitmevõistluse traditsioone vähemalt korra väärikalt esindanud. Aga kahjuks mitte täna, kuigi täna oli võimalus selleks ka vabas õhus.

Alates 2000. aasta OMist on Eesti kergejõustik alati tippvõistlustelt medaliga koju tulnud (Nool, Värnik, Tammert, Kanter). Tänase Eesti seisu võttis tabavalt kokku meie perega staadionil paar sõna vahetanud Gerd Kanteri manager Raul Rebane sõnadega: "Jälle on kogu Eesti koondise koorem meie õlgadel."

Soovisin Raulile ja Gerdile kindlat meelt selle koorma kandmiseks ning alles hetk hiljem meenus, et kui Gerd tänavu võidab, siis saab temast esimene ja ainus eesti kergejõustiklane, kes on võitnud nii OM, MM kui EM tiitli. Ptüi, ptüi, ptüi!

25.7.10

Doonorite Selts kutsub püsidoonoreid verd loovutama

Eesti Doonorite Selts palub püsidoonoritel leheküljel www.verekeskus.ee kontrollida, kas nende veregrupi verevarud on piisavad, sest ebatavaliselt kuumade ilmade tõttu on verekomponentide varud kohati kriitilise piirini vähendanud.

„Tänavune ebatavaliselt kuum juuli on mitme asjaolu kokkulangemise tõttu vähendanud verevarude hulka, kuigi doonorite arv pole kahanenud,“ ütles Doonorite Seltsi juhatuse liige Hannes Rumm. „Seepärast palume verd loovutama tulla eelkõige neid püsidoonoreid, kelle veregrupi järele on kõige suurem vajadus.“

Verevarude vähesuse põhjuseks Põhja-Eesti Regionaalhaigla (PERH) verekeskuse andmetel esiteks asjaolu, et krooniliste haiguste ägenemise ning suurema õnnetuste arvu tõttu on tänavu suurenenud verekomponente vajavate haigete arv. Teiseks on paljud doonorid ilusate ilmadega puhkusele sõitnud ning seetõttu peavad verekeskused tegema täiendavaid jõupingutusi vajalikesse veregruppidesse kuuluvate doonorite leidmiseks.

„Üllataval kombel tuleb verekeskustel tavalisest rohkem doonoriks tulnud inimesi tagasi saata, sest nende hemoglobiinitase on nõutavast madalam,“ sõnas Rumm. „Doonorite hemoglobiinitase on alanenud seetõttu, et kuuma ilmaga päevadel söövad inimesed vähem kui tavaliselt ning joovad tavalisest rohkem.“

Viimastel andmetel vajab Eesti suurim, PERHi verekeskus, eelkõige O Rh negatiivne, A Rh positiivne, B Rh negatiivne, AB Rh negatiivne veregruppide verd. Ülevaate verevarude olukorrast ning doonoritele esitatavatest tervisenõuetest leiab aadressilt www.verekeskus.ee. Samas leiab Tallinna, Tartu, Pärnu ja Kohtla-Järve verekeskuste täpse aadressi.

Mullu sai Eesti haiglates erinevate verekomponentide ülekandeid üle 17 000 patsiendi, doonoreid oli 34 063. Seega oli Eestis doonorite arv elanikkonnast 2,63%, ehkki Maailma Tervishoiuorganisatsiooni (WHO) soovituse kohaselt peab stabiilsete verevarude tagamiseks doonorite arv olema 4% elanikkonnast.

23.7.10

€hh€€, €hh€€, m€il s€lg€ on €

Kauaoodatud rõõmupäeva 13. juulit, mil Eesti sai lõpliku jah-sõna üleminekuks eurorahale, mürgitas avaliku arvamuse uuring, mille kohaselt Eesti elanikest ligi pooled ei toeta eurole üleminekut ning euroraha soovis vaid 40 protsenti elanikest. Ajakirjandus võimendas mõnuga vastuolu Eesti Panga ja valitsuse ametlike ning rahva hoiakute vahel.


Vastuolu näib olevat seda suurem, et Eesti elanikud suhtuvad euroliitu väga soosivalt (viimase Eurobaromeetri kohaselt toetas Eesti liikmelisust 61 protsenti ning vastu oli vaid 6 protsenti), aga euroraha võetakse vastu väga pika hambaga.


Eurole ülemineku toetajad on Eestis viimastel aastatel olnud väikeses ülekaalus. Toetus langes Emori andmetel just tänavu, kuigi viimased kuud on Eesti liitumise kohta pakkunud pidevalt häid uudiseid ning rahvusvahelise meedia sõltumatut kiidulaulu.


Ent see vastuolu on näiline ja toetuse langus loomulik. Kindlasti pole euro vähese toetuse põhjuseks enam krooni-nostalgia. Seda kinnitab tõik, et euro vastu on koguni 66 protsenti venekeelsetest elanikest, kelle emotsionaalne side meie oma krooniga on kindlasti väiksem kui eestlastel.


Vähese toetuse peapõhjus on tänavu eurot räsiv ühisraha ajaloo tõsiseim kriis, mille näitlikustas kõigi eurooplaste jaoks süüdimatult üle võimete elanud ja statistikat võltsinud Kreeka pankrotioht. Enamuse Euroopa rahvaste, ka Eesti, avalikul arvamusel ajas tõsiselt närvi krussi vajadus maksta omast taskust kinni Kreeka ning võib-olla veel mõne PIGS riigi ülejõu elamine.


Pikki aastaid rahvusvahelist mõjujõudu nautinud eurot on tabanud tõsine rahvusvaheline kriitikatulv, mis samuti mõjutab inimeste hoiakuid. Euroraha on praegu madalseisus mitte ainult dollari, vaid ka varasemate aastate avaliku arvamusega võrreldes. Optimistide väited, et kriis annab euroalale võimaluse muutuda ühtsemaks ja tugevamaks, veel ei veena.


Teiseks kärbivad euroraha toetust ühe osa elanike seas juba teada põhjused – hirm hinnatõusu ning muutuste ees. Hirm hinnatõusude ees oli juba 2003. aastal üks peamine põhjust Euroopa Liiduga ühinemise vastu hääletamiseks. Praegu hirmutab hinnatõus seda enam, et paratamatu ümardamise tõttu muutuvad hinnad mõnevõrra niikuinii.


Kahjuks on Eesti Pank ja valitsus olnud avalikkuse teavitamisel ebamugavas kahvlis. Kui nad oleksid suuremat teavitustööd alustanud enne ametlike jah-sõnade saamist, siis saanuks nad selle eest paremal juhul kritiseerida, halvemal juhul lennanuks teavitusraha aga sama moodi tuulde nagu enne 2007. aastal loodetud ühinemist. Nüüd on teavitustööks ja hirmude hajutamiseks jäänud aga ainult pool aastat ja töötada tuleb nii et tuli rummus.


Omaette tähelepanu väärib venekeelsete inimeste umbusk euro suhtes, sest nende seas on vastuseis ühisrahale palju suurem kui eestlastel, ehkki veel 4-5 aastat tagasi suhtusid muulased eurorahasse pooldavamalt. Nüüd on rollid muutunud. Õigemini on neid muudetud. Kelle poolt hääletasid venekeelsed inimesed mullu europarlamendi ja omavalitsuste valimistel?


Muulaste lemmik Keskerakond on olnud euroraha suhtes kõige kriitilisem partei ning tekitab umbusku süstemaatiliselt ka oma valijaskonnas. Keskerakonna vastuseis eurole pole põhimõtteline ning nad ei ole korranud Rahvaliidu rumalust, mis kukkus 2004. aastal esimestel europarlamendi valimistel haledalt läbi hüüdlausega «Kaitseme eesti krooni!» Keskerakonna €-kriitilisuse põhjus on arusaam, et eurole üleminek kaks kuud enne järgmisi Riigikogu valimisi annab suure osa valijaskonna jaoks kõvad trumbid valitsusparteide kätte.

Eurole üleminekuga kaasnevad mõjud jagunevad inimeste jaoks otseselt ja kaudselt tajutavateks. Kaudselt tajutavatest mõjudest paljud jõudsid Eestisse juba enne viimase jah-sõna tulekut. Kui rahvusvahelistel rahandusturgudel saabus selgus, et Eesti läheb eurole üle, siis lõpetati meediamüra Eesti krooni devalveerimisest. Nüüd järgnevad uudised, mille kohaselt tõstavad rahvusvahelised reitinguagentuurid Eesti riigireitingut ning suurendavad nii usaldusväärsust meie majanduse vastu.

Euroalas on laenamine odavam ehk Eesti ettevõtted ja elanikud saavad tulevikus madalama intressi eest laenu võtta. Kui välisettevõttel on valida, millisesse Balti riiki investeerida ja kuhu uusi töökohti luua, siis juba täna on kõige kindlam rahanduskeskkond Eestis.


Võib-olla kõige selgem ongi kaudsetest mõjudest aru saada siis, kui võrrelda Eesti olukorda lõunanaabritega. Kui veel mullu rikkus Eesti rahvusvahelist mainet pidevalt see, et meid pandi ühte patta pankroti äärel vaakuva Lätiga, siis tänavu oleme tänu eurole üleminekule ja ka OECDga liitumisele lõunanaabritega tõmmanud vahele väga selge piiri, mis annab meile konkurentsieelise 3-4 aastaks, sest Läti ja Leedu varasem ühinemine euroalaga, rääkimata nende ühinemisest OECDga, on ebareaalne.


Koheselt tuntavad eurole ülemineku mõjud on vajadus õppida arveldama uutes hindades, hindade ümardamine ning valitsuse ja paljude ettevõtete võimekus viia arveldused valutult üle eurodesse. Inimeste hoiakuid eurole üleminekul võivad muuta tehnilised vead. Kui eurole üleminekul tekib riigil näiteks halvasti ettevalmistatud IT-süsteemide ümberkorralduste tõttu raskusi pensionite või mõne toetuse väljamaksmisel, siis pöördub see pahameel mitte ainult valitsuse, vaid ka euroraha vastu.


Lõpetuseks mõjutavad inimeste suhtumist eurorahasse kindlasti 2011. aasta märtsis toimuvad Riigikogu valimised. Paratamatult kujuneb kroonile üleminek valimiste üheks keskseks teemaks, sest see mõjutab vaid kaks kuud enne valimisi kõigi valijate elu. Kui erakonnad otsustavad kümnete miljonite kroonide eest valimisreklaamides eurot üles kiita või maha laita, siis mõjutab see nende püsivalijate hoiakuid.


Tänavusuvine kurtmine euro madala toetuse pärast on enneaegne. Eestlaste toetus Euroopa Liiduga ühinemiseks oli 2001. aasta kevadel 36 protsenti, kaks aastat hiljem rahvahääletusel 66 protsenti ning pole sest saati sama metoodikaga mõõtes langenud kordagi alla 70 protsendi.
Seega on veel vara minuealiste lapsepõlvelemmiku Mõmmi-Beebi kombel hõisata «€hh€€, €hh€€, m€il s€lg€ on €!». Eesti elanike toetust eurole saab usaldusväärselt hinnata aasta pärast, mil meil on vahetu kogemuse põhjal selge, kas paika on pidanud €-hirmud või €-lootused.

See lugu ilmus veidi toimetatuna ja lühendatuna tänases Postimehes.

20.7.10

Igale inimesele üks tasuta domeeninimetus

Toetan allolevas pressiteates väljendatud noorte sotsiaaldemokraatide ja teiste protestijate soovi säilitada igale inimesele üks tasuta domeeninimetus.

Kas oled kunagi külastanud mõnda lehekülge, mille lõpp on .pri.ee? Seal on mõni blogi, mida loed; mõni su sõber hoiab sellises oma fotosid ja võib-olla oled ka ise sinna oma veebikodu rajanud. Õige pea seda kõikeenam ei ole ning noorsotsid ei pea seda õigeks.

Seoses Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi algatatud riikliku domeenimajanduse ümberkorraldamisega muutuvad kõik seni tasuta olnud domeeninimed tasuliseks ja hakkavad aastas maksma üle 350 krooni. Seda nii .ee kui ka eraisikute .pri.ee puhul. Noored Sotsiaaldemokraadid on ühel meelel virtuaalpiketi algatajatega, et selline ühtlustamine on lühinägelik e-riigi arengu valguses, ei ole põhjendatud ja vajab paremat lahendust.

Noorte Sotsiaaldemokraatide poliitikavaldkonna juht Gerd Tarand nõustub ka piketi algatajate sooviga anda igale Eesti elanikule üks tasuta .pri.ee domeen. Tarand lisas: „e-riik peab lisaks e-teenuste tühipaljaleeksisteerimisele olema oma kodanikele ka lähedane ning kätesaadav kuidebaõnnestunud domeenireformiga astub e-riik pika sammu kättesaamatusesuunas, paljud ei saa või ei soovi kõrget domeenitasu maksta“.

Isiklike blogidega on piketiga liitunud ka noorsotside president jaViljandi linnavolikogu liige Heiki Järveveer (jarveveer.wordpress.com) ning noorsotside poliitkavaldkonna juht, Mustamäe halduskogu aseesimees Gerd Tarand (www.gerdtarand.ee). Noorsotsid kutsuvad piketiga liituma ka kõigi erakondade tegevpoliitikuid.

Noorsotside kutsel on piketiga sellel nädalal liitumas juba Riigikogu liige Hannes Rumm, PES Women juhatuse liige Marianne Mikko ning Sotsiaaldemokraatliku Erakonna Tallinna piirkonna esimees Andres Anvelt.

Noored Sotsiaaldemokraadid leiavad, et riiklikud domeenid on osa riigi avalikust näost ning loodavad, et kodumaistel blogijatel, arvamusliidritel ning aktivistidel on ka edaspidi võimalik kasutada .ee lõpuga domeeni ning õnnestub vältida massilist väljarännet .com ja .eu domeenide peale.

15.7.10

Eesti astub Mozarti, Brandenburgi väravate ja Kreeka tankeri kõrvale

Kirjutasin tänases Postimehes artikli meie rahvuslike euromüntide kujundusest. Soovitan seda artiklit lugeda kindlasti paberkandjal, sest lisaks tekstiosale mängib selles oma olulist osa ka visuaalne kujundus.

Näiteks siinkohal loo lõpuosa:

Praegused eesti kroonid toimivad lisaks mõnevõra oma riigi esindajatena ka nende muulaste puhul, kes Eestit väisavad. Kindlasti vaatavad nad huviga meie rahatähti ning nende käest läbi käiv raha on üks võimalus esitleda end välismaalastele just nii, nagu me ise seda paremaks peame. Muidugi ei hakka ükski välismaalane pelgalt sellepärast Tammsaare tõlkeid lugema või Tobiase muusikat kuulama, et nende pildid rahatähti ehivad. Samas on välismaalase jaoks kõnekas seegi, mis tüüpi inimesi või kujundeid mingi rahvas oma rahal väärtustab.

Raha kasutamine enese tutvustamiseks on sisuliselt tasuta võimalus, sest nii oma raha kui ka rahvuslikke euromünte tuleb välja lasta niikuinii, küsimus on ainult selles, kui hästi me sellise kommunikatsioonivõimaluse ära kasutame.

Muidugi ei paku euromündid nii suurt ja efektset ekspositsioonipinda, nagu meie praegused rahatähed, aga iga EL liikmesriigi rahvusliku eripära rõhutamiseks pakutakse neil võimalust kujundada iga mündi üks pool vastavalt oma maitsele. See on päris hinnatav võimalus, sest euromündid käibivad kõigis euroala riikides, mida pärast Eesti ühinemist on kokku 17, ning kus elab kokku ligi 300 miljonit inimest.

Uuest aastast hakkavad ka Eesti eurosendid miljonite inimeste taskutes üle riigipiiride rändama ning kannavad endaga väikest sõnumit iga neid verminud riigi kohta.

Võimatu on neile inimestele, kes kuus aastat tagasi rahvahääletusel meie eurosentide kavandi välja valisid, seda otsust ette heita. Rahvahääletuse korraldas Eesti Pank toona vahetult pärast ühinemist Euroopa Liiduga eelkõige just hirmust, et nostalgia oma krooni järele häälestab eestlased ühisraha vastu. Selleks viidi läbi esinduslik üleriiklik konkurss, mille varjatud eesmärk oli ilmselt teha euroraha eestlastele emotsionaalselt omasemaks.

Eesmärgist ja ülesandepüstitusest johtuvalt keskendusid pea kõik 10 lõppvooru pääsenud kavandit teemadele, mis oli eelkõige mõeldud siseriiklikuks kasutamiseks ega pööranud tähelepanu võimalusele end eurooplastele arusaadavalt kujutada. Muuseas, mu enda valik oli kavand, kus esitleti eestikeelseid sõnu, millest näiteks 2-eurosel oli suurimalt välja kirjutatud „ema“. Välismaalastele jäänuks eesti sõnad muidugi arusaamatuks, aga võluv oli idee rõhutada mündil asjaolu, et nii väikese rahva keel on Euroopa Liidu ametlik keel.

Tänu täppisteadusele ehk tagantjärele tarkusele teame, et toonane konkurss oli enneaegne, sest see lähtus lootusest, et Eestil õnnestub euroalaga ühineda juba 2007. aastal. Konkurss ei teinud euroraha eestlastele emotsionaalselt omaks, sest nagu näitasid küsitlused, toetasid ja toetavad eestlased alates 2004. aastast tugevasti Eesti kuulumist Euroopa Liitu, kuid umbusk ühisraha suhtes on püsinud pidevalt päris kõrge. Eestlaste hoiakut euroraha suhtes muutsid ikka sisulised tegurid: ühelt poolt masu ajal võimendunud lootus, et ühisrahale üleminek toetab meie majandust ning teisalt poolt on seda kahandanud tänavu eurot tabanud kriis.

Optimistliku eestlase ja eurooplasena loodan, et eurole üleminek mõjub hästi meie majandusele ning euroala kasutab praegust kriisi arenguvõimalusena euro tugevdamiseks. Natukese nukraks teeb ainult teadmine, et väikse iluveana ei kasuta me täie raha eest üht ühisrahale üleminekuga kaasnevat kommunikatsioonivõimalust.

13.7.10

Võitsin jalgpalliga 12160 drahmi

Võitsin täna 12 160 Armeenia drahmi, sest saavutasin ühes jalgpalliennustuses auväärse neljanda koha.

Kui lõpuni aus olla, siis panin ise valdavalt Jerevani eurosõpru koondavasse mängu 7000 drahmi, nii kujunes puhtaks võiduks 5160. Maksuametnike kontrollreidi ei maksa mul siiski peljata, sest eesti kroonidesse ümber arvestatult on summa suurusjärgu võrra väiksem, eurodest rääkimata:)

Koos ühe Eesti kolleegiga panime omalt poolt välja eriauhinna - pudeli Vana Tallinnat - sellele mängijale, kes ennustab õigesti kõrgeima Euroopa Liitu esindava meeskonna koha. Tänu Hispaania MM-tiitlile juuakse see pudel Jerevanis ära nelja peale.

12.7.10

17 000 abivajajat, 34 000 aitajat

Kuigi viimasel ajal visatakse juba nalja, et Eesti uueks rahvusspordialaks on saamas meie võrdlemine teiste maailma rahvastega kõikvõimalikes rahvusvahelistes edetabelites, pean minagi alustama ühe Eurobaromeetri küsitluse tutvustamisega.

Mullu sügisel uuriti 27 Euroopa Liidu liikmesriigi elanike käest, kui paljud neist on oma elu jooksul verd loovutanud. Heameel on tõdeda, et kui euroliidus keskmiselt on doonoriks olnud 37% elanikest, siis Eestis on verd loovutanud 47% inimestest, mis annab meile selles edetabelis auväärse 7. koha.

Austria (66%) on püüdmatus kauguses, aga Prantsusmaa (52%), Kreeka (51%) ja Läti (48%) juba päris käeulatuses. Paraku pole kõik kuld, mis rahvusvahelistest edetabelitest vastu hiilgab. Eurobaromeetri andmetel on Rootsis verd loovutanud vaid 30% elanikest, ometi on seal praegu doonoreid rohkem kui meil.

Sellist vastuolu seletab asjaolu, et meil on palju inimesi, kes on kunagi verd loovutanud, kuid nüüd sellest loobunud. Püsivalt loovutab verd vaid iga viies doonorite registrisse kantud inimestest. Nii olemegi olukorras, kus Maailma Tervishoiuorganisatsiooni soovitusel peab stabiilsete verevarude tagamiseks doonorite arv olema 4% elanikkonnast, kuid Eestis oli doonorite arv mullu 2,63% elanikkonnast.

Pool elust doonoriks
Statistiliselt hea tulemuse ja tegelikkuses parandamist vajava olukorra põhjuseks on põlvkondade vahetus. Nõukaajal paisutati doonorite arv suureks nii, sest lisaks missioonitundest verd loovutanud inimestele kupatati poolkäsukorras verd loovutama inimesi tervete tsehhide ja kontorite kaupa.

Üheksakümnendatel jäid doonoriks inimesed, kellest paljud on tänaseks verd loovutanud üle 100 ja mõni isegi üle 200 korra. Kuna verd tohivad mehed kõige sagedamini loovutada kahe ja naised kolme kuu tagant, siis tähendab selline vereloovutuste arv, et doonoriks on oldud vähemalt 25-30 aastat. Kahjuks on vanemaealisi doonoreid Eestis märksa vähem kui mujal Euroopas, õnneks on meil aga sel sajandil peale kasvanud tugev noorte vereloovutajate põlvkond.

„Kuna 70% meie doonoritest on alla 35 eluaasta vanad, siis on selgelt välja paista, et meil on väga noored doonorid,“ ütleb Riin Kullaste, kes juhib Eesti suurimat, Põhja-Eesti regionaalhaigla verekeskust. „Kui käia mujal Euroopas verekeskustes, on pilt hoopis teine.“
Olen ka ise verd loovutades kogenud, et meie vereloovutajad on tõesti valdavalt kahekümnendates-kolmekümnendates aastates inimesed.

Need inimesed tulevad verekeskustesse omast ajast ja vabast tahtest. Kindlasti ei meelita neid sinna šokolaaditahvel või mõni muu väike meene, mida 450 milliliitri vere loovutamise eest pakutakse. Neid toob verd loovutama soov teha abivajajatele head ning mitte ainult ühiskonnalt enda jaoks midagi nõuda, vaid ka ise midagi vastu anda.

Kaitseme haiglaid kriisi eest
Mullu loovutas Eestis verd 34 063 inimest, aga ka doonorivere vajadus on suur, sest Eesti haiglates sai eelmisel aastal erinevate verekomponentide ülekandeid üle 17 000 patsiendi. Enim on nende seas haigeid, kelle oma vereloome on kahjustatud ja ei tooda piisavalt vererakke, järgnevad näiteks traumasid saanud ning plaanilisi ortopeedilisi lõikusi vajavad patsiendid.
Suvel teevad haiglad küll vähem plaanilisi operatsioone, ent see-eest satub haiglasse rohkem rasketesse õnnetustesse sattunud inimesi.

Nii juhtuski, et selle artikli kirjutamise ajal näitas lehekülg http://www.verekeskus.ee/ kurba pilti, kuna 0 Rh negatiivse ja A Rh positiivse veregrupi verevarud olid kahanenud minimaalseks ning verekeskus palus kiirkorras kõiki sobivaid doonoreid verd andma.

Selliseid kriise verevarudega saab hõlpsasti ära hoida, kui inimesed ka suvel verd loovutamas käivad. Muidugi naudivad kõik inimesed praegu sooja suve ja lükkavad tõsisemad toimetused edasi. Kahjuks käib see ka doonorluse kohta, kuigi suvel sobib eriti hästi verd loovutada põhjusel, et doonoriks oodatakse just hästi puhanud terveid inimesi..

Vältimaks suviseid kriise verevaruga korraldab Eesti Doonorite Selts neljandat suve - teiste seas Õhtulehe abil - sotsiaalreklaamikampaaniat, mis kutsub puhkajaid verd loovutama sõnumiga: „Puhka, grilli ning tule siis doonoriks. Sest ka suvel on verd väga vaja.“

See artikkel ilmus laupäevases Õhtulehes.

10.7.10

Jalgpalli MMil võitis ETV, Leedu jõudis esinelikusse

Kuigi maailmameistritiitel antakse välja alles homme õhtul, on sellest ülemaailmsest spordi suursündmusest lisaks parimatele vutimeeskondadele juba võitnud paljud teisedki tegijad. Võitis kaheksajalg Paul, kes näitas koha kätte kogu maailma jalkaspetsidele ja meelitab üleöö maailma kuulsaimaks muutunud okeanaariumi Oberhausenis tuhandeid turiste.

Võitis ka Eesti Televisioon, mis rõõmustas meid pika heatasemelise ülekannete sarjaga. Jalgpalli MM on olümpiamängude kõrval maailma üks kahest kõige suuremat huvi pälvivast spordivõistlusest. Ent kahe suurvõistluse vahel on üks oluline erinevus: olümpiamängudel killustub rahvaste huvi paljude alade vahel vastavalt sellele, millisel alal mingi riik tegija on. Vuti MM muudab maailma kõige rohkem globaalseks külaks, kus peaaegu kogu planeedi spordihuviliste huvi keskendub korraga ühele mängule.

Kujutame korraks olukorda, et ETV oleks rahapuudusel MMi ülekannete tegemisest loobunud. Täiesti kindlasti poleks ükski eratelejaam nende asemel MMi näitamisõigusi ostnud, sest hoolimata erakorralisest reklaamitulust ei tasu see äriliselt ära. Asjatundjate hinnangul maksid MMi ülekanded ETVle kuni 10 miljonit krooni ning täiendavad reklaamitulud ei katnud pooltki sellest rahast.

Kui rahapuuduses vaevlev ETV pakkus aasta alguses ühele kommertstelele võimalust näidata osa mänge erakanalil, siis loobuti sellest kohe, kuna ülekanded oleksid jäänud suurde kahjumisse. Nii lihtne see ongi – ETV puhul maksab vaataja huvi, kommertskanali puhul ainult kasuminumber.

Teiseks oleks ETV ülekannete ärajäämisel Eesti jalgpallipublik pidanud otsima vuti vaatamiseks võõrkeelseid kanaleid ning enamus oleks neid kindlasti ka leidnud. Aga kui me väikerahvana tahame oma keele üle uhked olla ja seda arendada, siis on selleks emakeelse kõrghariduse, rahvusooperi ja omakeelse arvutitarkvara kõrvale vaja ka head emakeelset reportaaži jalgpalli MMilt, olümpiamängudelt ja teistelt suurvõistlustelt.

Näiliselt vahet ju pole, kas vaadata lihtsate reeglitega mängu inglise või soome keelse kommentaariga, aru saadakse ikka, aga on oluline vahe, kas me ahendame või laiendame oma keele kasutamisvõimalusi. Suure vaatajaskonnaga ülekanded maailma tähtsamatelt spordisündmustelt on üks osa meie rahvuskultuurist.

Vuti MMi puhul tasub rõhutada veel kaht trendi. Esiteks on nende vaatajaskond alates 1998. aastast pidevalt kasvanud ning seda eelkõige naisvaatajate lisandumise tõttu. Teiseks toimisid ETV tänavused teleülekanded väikese keelekümblusena, sest kuna ühegi Eestis nähtava venekeelse telekanali pilt MMi ei näidanud, siis said muulased seekord eestikeelsest kommentaarist osa.

Ega ETV ei teinud ju seekord midagi üle mõistuse erilist. Ülekannete mall oli varasematest aastatest kenasti paigas, õnnestunud värskenduskuuri tegi ainult reporterite valik. Tarmo Tiisler murdis korvpallile ja Lembitu Kuuse suusatamisele truudust, aga vaatajad nende meeste kõrvalehüppest võitsid.

Suur tänu mahlakate jutu eest kõigile, kes ekraani taga ja ees häälepaelu pingutasid, aga minu lemmik oli lahingpaar Tiisler-Zelinski. Viimastel aastatel kroonimata esikommentaatoriks tõusnud Tiisleri kõnest kostis, et mees tegi meeskondade ja nende mängu tundmaõppimiseks enne MMi sama tõsist taustatööd nagu Del Bosque ja van Marwijk.

Indrek Zelinski näitas end aga nii vaimuka ja tempoka kommentaatorina, et elukutseline jalgpallur annab silmad ette paljudele selle töö eest palka saavatele ajakirjanikele.

Kui ülekannetele ja stuudiojuttudele midagi ette heita, siis ehk seda, et kohati võinuks eriti kaugemate maade kohta vaatajatele huvitavaid ja olulisi taustateadmisi pakkuda. Selle MM-i puhul võis ju kommentaator provotseerivalt väita, et juhtunud on ime, poolfinaali on jõudnud Leedu koondis! Ja siis selgitada, et 3,5 miljoni elanikuga Uruguay on rahvaarvult sama suur kui Leedu, aga esindas esinelikus väärikalt oma maailmajagu pärast superstaaridest kubiseva Brasiilia (190 miljonit) ja Argentiina (40 miljonit) väljakukkumist.

See lugu ilmus tänases Delfis.

5.7.10

Kellele verd loovutatakse?

Kuigi aeg-ajalt lipsab maailma meediasse teateid selle kohta, et teadlased otsivad lahendust, mille tulemusena kaob vajadus doonorvere järele, pole seda tänini sündinud ega julge seda keegi ka kindlas kõneviisis lubada.

Samas sai Eesti haiglates mullu erinevate verekomponentide ülekandeid 17 000 patsienti ehk teisisõnu vajas doonorite abi Rakvere linnatäis rahvast.

„Me oleme katsetanud ketšupi ja rootsipunase värviga, proovinud jõhvikamorssi ning maasikamoosi,“ räägib Hannes Võrno pärast jaanipäeva Rahvusringhäälingu raadiokanalites eetrisse läinud reklaamis humoorika häälega. „Aga tuleb siiski tõdeda, et verd ei asenda ka suvel miski. Nii et tule puhkuse ajal doonoriks!“

Sellise reklaamiga kutsub Eesti Doonorite Selts juba neljandat suve läbi viidavas sotsiaalkampaanias verd loovutama puhkust nautivaid inimesi, sest doonoriteks oodatakse just hästi puhanud terveid inimesi. (Täname siinkohal ka teisi toetajaid Postimeest, Õhtulehte ja Ajakirjade Kirjastust!) Loomuldase lasevad inimesed on suvel lõdvaks ning mõtlevad eelkõige meelelahutusele, meie proovime neile meenutada, et lisaks suve nautimisele saab seda ilusat aega kasutada doonoriverd vajavate inimeste aitamiseks.

Kutsume inimesi verd loovutama rõhutatult heatujuliselt, vastandina hädaolukordadele, kus raadios hõigutakse mureliku häälega, et kiiresti on vaja just selle või teise grupi doonoreid. Vastandume kriisireklaamile kahel põhjusel.

Esiteks saab piisava verevarude puudumise tõttu tekkivaid kriise enamasti ennetada kui piisavalt palju doonoreid käib pidevalt verd loovutamas ning verekeskustel on nende abil tagatud turvaline varu. Selliste kriiside vältimisest võidavad loomulikult nii haiged, aga ka doonorid ise, kes ei pea hädakutsungi peale oma igapäevaseid tegemisi pooleli jätma ning pikas järjekorras konutama.

Teiseks on vere loovutamine eriline hea tegemise viis, mis on oluline abivajajale, aga väärtustab ka doonorit ennast. Eesti Doonorite Seltsi liikmeks on palju inimesi, kes on verd loovutanud üle 100 korra ehk üle 30 aasta ning nende jaoks on see tegevus üks oluline võimalus ühiskonnale vajalik olla.

Kahjuks pidi ajakirjandus jaanipäeva paiku ikka ja jälle teatama sellest, kuidas mõni purjus juht suure seltskonna haiglasse hinge vaakuma sõitis. Olen siin-seal kohanud suhtumist, et sellistele tegelastele ma küll oma verd anda ei taha.

Tegelik elu on paraku selline, et doonorivere vajajate hulgas on kõige rohkem patsiente, kelle oma vereloome on mingil põhjusel kahjustatud ja ei tooda piisavalt vererakke. Nende inimeste tervis halveneb sageli just suvel. Kahjuks ei teata sageli selliste inimeste murest, sest ajakirjanduse jaoks ei ole püsivate abivajajate olemasolu uudisväärtuslik. Doonorivere vajajatena järgnevad traumade ja plaaniliste ortopeediliste lõikustega seotud patsiendid.

Suvise doonorivere vajaduse eripära on see, et siis teevad haiglad puhkuste tõttu vähem plaanilisi operatsioone, kuid sel ajal saadakse rohkem traumasid. Kokkuvõttes on olukord ikka selline, et eelmise aasta juulis väljastas Põhja-Eesti Regionaalhaigla (PERH) verekeskus sama palju verekomponente kui oktoobris, mil haiglad töötavad täiskoormusel.

Lõpetuseks soovitan aadressilt http://www.verekeskus.ee/ vaadata, keda ja millistel tingimustel oodatakse verd loovutama ning kus täpselt Tallinnas, Tartus, Pärnus ja Kohtla-Järvel verd loovutada saab.

See lugu ilmus tänases Delfis.

4.7.10

Väga musta jalgpallihuumorit

Gaana meeskond kaotas jalgpalli MMi veerandfinaalis Uruguayle tänu nende ründestaari Asamoah Gyani eksimusele, kes ei suutnud lisaaja lõpuminutil 11-meetri karistuslööki väravasse lüüa.

Pärast mängu tekkis maailma internetiavarustel küsimus: mis on ühist varalahkunud printsess Dianal ja Asamoah Gyanil?

Õige vastus: nad mõlemad põrutasid miljonite aafriklaste suureks kurvastuseks vastu posti.