28.9.07

Dr Rain Tolgi diagnoos

Kultuuriministeerium kuulutab välja Eesti Vabariigi 90. sünnipäevaga seotud romaani- ja näidendivõistluse.


Võistluste eesmärk on tähistada Eesti Vabariigi juubelit patriootilis-ajalooliste teostega, mis väärtustavad meie võitlust iseseisvuse eest ning Eesti kultuurile üle aegade omaseks olnud rahvusromantilisi ja realistlikke traditsioone.


Näidendivõistluse võitnud teose suurejoonelise vabaõhulavastusega avatakse 2008. aasta novembris pidulikult uus Vabadussammas Tallinnas Vabaduse väljakul. Romaanivõistluse võitnud teos kingitakse kõigile 30 000 järgmisel kevadel gümnaasiumi ja ülikooli lõpetavale noorele.


Vabariigi sünnipäevale pühendatud teosed peavad käsitlema eestlaste võitlust iseseisvuse eest läbi aegade. Oodatud on romaanid ja näidendid, mis taaselustavad muistset vabadusvõitlust ja Jüriöö ülestõusu, Võnnu ja Sinimägede lahinguid ning metsavendade võitlust. Samuti teosed, mis tutvustavad Konstantin Pätsi, Julius Kuperjonovi ja teiste meie suurmeeste elu ja võitlust.


Nii romaani kui näidendivõistluse võitjat tunnustab Vabariigi Valitsus 1 miljoni krooni suuruse auhinnaga. Võistlustöid hindab žürii, kuhu kuuluvad kultuuri- ja kaitseministeeriumi ning EELK esindajad.


Kui selline kuulutus oleks ilmunud tänases Sirbis, vihastanuks see enamuse kultuurilehe lugejaid sama moodi välja nagu vabadussamba võidutöö. Kiirelt korraldatud päevalehe gallup aga näitaks avaliku arvamuse enamuse heakskiitu valitsuse plaanile esitada kroonulikke kunstitellimusi moel, mis olid omased kolmekümnendate aastate lõpule.


Elame vastuolulisel ajal, kus Eesti Rahva Muuseumi uut hoonet loovad Pariisis ja Londonis elavad Liibanoni, Itaalia ja Jaapani päritolu arhitektid, aga publiku üldise heakskiidu pälvib vabadussamba võidutöö, mis viib meid vaimselt tagasi aega, mil Laidoner juhatas väge ja Päts oli president. Viimastel vabariigi aastapäeva kontsertidel särasid Chalice ja Peeter Volkonski, aga vaevalt julgeb Kadriorg järgmisel aastal enam midagi nii raju ja vabameelset tellida ning piirdub sotsiaalsele survele alludes RAM-i meeskoori ja laulupidudelt tuttavate helinditega 20. sajandist.


„Rahvuslik-konservatiivne hüsteeria,” pani dr Rain Tolk diagnoosi nähtusele, millest vabadussamba kavand on vaid kõige eredam märk.


Kulunud tõde on see, et ajakirjandus ei suuda mõjutada seda, mida inimesed mõtlevad, küll aga seda, millest nad parasjagu mõtlevad. Ehk et ajakirjandusel on võim kehtestada ühiskonnas need teemad, mis kontori kohvinurgas ja sugulase sünnipäeval põhjalikult läbi arutatakse. Mis omakorda tähendab seda, et piiratud mahuga avalikust inforuumist tõrjutakse välja mingid muud teemad, mis ei pruugi olla sugugi vähemtähtsad.


Üha rohkem puhta meelelahutusega tegelev Eesti ajakirjandus annab ühiskondliku päevakava kehtestamise võimu ise käest. See võim on juba suuresti libisenud poliittehnoloogide ja suurettevõtete suhtekorraldajate kätte, kes konstrueerivad tegelikkust üha rohkem oma vajadustele vastavalt.


Õnneks on elu mõnikord moodsa aja inimhingede inseneridest siiski veel suurem. Mullune aasta oli ses mõttes ehe ja aus. Aasta keskne sündmus oli presidendivalimine, mis tuli oma vääramatut rada pidi. Nende valimiste konflikt sõlmus juba peategelaste selgumise hetkel. Üks presidendikandidaat kehastas minevikuihalust ja suletud ühiskonda, teine arenguvõimalust ja avatust. See konflikt raputas ühiskonna korralikult läbi ja värskendas meie väärtushinnanguid väga vajalikul moel.


Tänavuse aasta tähtsündmus on seevastu puhas poliittehnoloogide looming, kes on juhtinud tegelikkust kindlakäeliselt neile vajalikus suunas. Reformierakonnal oli valijaskonna laiendamiseks vaja võita Isamaaliidult eelkõige rahvuslust väärtustavaid valijaid, Keskerakonnal oli vaja tagada vene valijate toetus.


Neist ühishuvidest lähtuvalt hakati pronksmehe ümber konstrueerima rahvuslikku konflikti, mis varjutas valimiskampaanias kõik muud teemad ja tõi edu. Iseenesest oli heameel näha, et pikki aastaid suhteliselt latentses olekus püsinud rahvustunne on eestlastes endiselt tugev ning kriisiolukorras lööb see välja sama võimsalt nagu laulva revolutsiooni aastatel. Teisalt oli seda kurvem, et püha tunnet kasutati parteipoliitilistes huvides.


Valimised on nüüd ammu möödas, aga nendeks loodud õhkkond püsib. Rahvuslik pulss nii üles piitsutatud, et muuks kui välisvaenlasega võitlemiseks ühiskonnal tähelepanu ei jagu. Tõsine ohu märk on see, et isegi Eesti välispoliitikas käib võitlus selle peale, kes suudab kõvema häälega Kremlit tümitades sisepoliitilisi plusspunkte noppida. Kuigi Kremlil pole sellest sooja ega külma ning lääneliitlaste silmis muudame me end samm-sammult riigiks, mis ise endale pidevalt mõttetuid probleeme tekitab. See viimane kuvand vastab Kremli ja mitte Eesti huvidele.


Ühiskonna vaimse tervise huvides on tagumine aeg viia jutt nendele asjadele, mis tõesti olulised on. Näiteks sellele, millised on meie jaoks olulised väärtused ja riigi roll olukorras, kus Eesti majandus tasapisi jahtub. Pole vaja olla eriline prohvet ennustamaks, et üha rohkem inimesi, kes seni rõõmustasid järjest madalamate maksude üle, vaatavad varsti abiotsivalt riigi poole. Vastupidiselt seni vallanud arusaamale on riigil vaja neid inimesi aidata. Eesti riigi tugevust ei näita ainult see, et politsei suudab tänavarahutusi laiali ajada.


Majandusanalüütikud on pikalt rääkinud, et meie majanduse jaoks oli ebatervislik ülikiire kasv, mille põhjustas laenuraha abil tekkinud meeletu tarbimisbuum. Kahjuks on palju vähem räägitud sellest, et tarbimisbuum võimendas ühiskonnas üldist edukultust ja alavääristas vähem edukaid inimesi. Loodetavasti mureneb edukultus koos tarbimistralli lõppemisega ning ausse tõusevad sellised väärtused nagu õiglus ja solidaarsus, mida meil napib veel rohkem kui kainet mõistust SMS-laenu klientidel.


P.S. Palun vabandust, Kaarel! Tellisid loo hoopis sellest, miks Nord Streami debatt nihu läks, aga kuna selle toru ots ulatus ajas palju kaugemale kui Eesti valitsusele saadetud kiri, siis kirjutasin seekord teemast mööda.



See artikkel ilmus eilses Sirbis. H.R.

27.9.07

Kiri Maret Maripuule

Tere, Maret!
Kirjutan Sulle esimest korda. Kõhklesin pikalt, kas kirjutada või lihtsalt helistada. Aga kuna Sa ise eelistad kolleegidega suhelda ajakirjanduse vahendusel, siis kirjutan ka mina Sulle ajalehes Sotsiaaldemokraat.

Sel suvel kurtsid Sina ning Sinu alluvad sotsiaalministeeriumist ikka ja jälle meedias, et rahandusminister Ivari Padar ei anna piisavalt raha AIDSi ennetuseks, puuetega inimeste eest hoolitsemiseks ning milleks kõigeks veel.

Mul on heameel, et Ivari Padar Sulle meedias sama mõõduga ei vastanud ning jätkas eelarvearutelu rahandusministeeriumis ja Stenbocki majas. Aga mul on väga kahju, et Sa AIDSiga ennetusega tegelevaid inimesi, puuetega inimesi ning tuhandeid teisi inimesi asjata hirmutasid.

Seetõttu pean vajalikuks vähemalt tagantjärele ehk pärast 2008. aasta riigieelarve kava heakskiitmist valitsuses tõe jalule seada. Tõsi on ju see, et võrreldes vastu võetud 2007.aasta eelarvega kasvab sotsiaalministeeriumi eelarve 9,7 miljardi krooni võrra eelarves, mille maht on kokku 96 miljonit krooni. AIDSi ennetusraha vajalik summa 125 miljonit krooni oli selles meeletus eelarvekasvus kindlasti algusest peale olemas.

See oli Sinu enda otsus pikendada esimese asjana eelarve kasvu arvelt vanemapalka ning kulutada selleks 493 miljonit krooni eelarvekasvust. Ka Sinu teised prioriteedid kõnelesid selgelt keelt sellest, et seadsid esikohale mõnede valimislubaduste täitmise. See valik oli Sinu, sest teistelgi ministritel olid kaunis vabad käed oma ministeriumi eelarve piires otsuste tegemiseks.

Ent pärast oma eelistuste paika panemist hakkasid Sa ajakirjanduse vahendusel rahandusministrilt ja peaministrilt lisaraha nõudma. Ähvardades vastasel korral jätta rahastamata kogu AIDSi-ennetuse ning veel paljud vajalikud tegevused.

Niimoodi ei ole eelarvearutelude käigus end üleval pidanud ükski minister ega ministeerium juba õige mitu viimast aastat. Olgu nad mistahes erakonnast. Nii ei käitunud ka need ministrid, kelle eelarved kasvavad järgmisel aastal sootuks vähem kui Sinu juhitud ministeeriumil.

Tead ju väga hästi, et väärinfo esitamine ajakirjanduses ei ole ühe ministri süütu survevahend kolleegide vastu, vaid psühhoterror. Selle psühhoterrori ohvriks langesid sajad sotsiaalministeeriumi haldusala töötajad ning kümned tuhanded abivajajad.

Loodan, et Sinu kummalise käitumise põhjuseks oli kogenematus. Aga kardan, et tegu ei ole pelgalt kogenematusega. Ei ole eriline riigisaladus, et Maret Maripuu kahetseb sotsiaalministriks hakkamist kibedalt. Oled ise paljudele kolleegidele ja tuttavatele kurtnud, et lasid end rumalast peast peaminister Andrus Ansipil ära rääkida ning hakkasid sotsiaalministriks. Vaevalt suudab head tööd teha minister, kes juba 150 päeva pärast ametisse astumist kurdab kolleegidele oma kurba saatust.

Kui Sa siiski leiad endas jõudu sotsiaalministri tänamatut tööd jätkata, siis soovin Sulle selleks jõudu ning arukust lahendada probleeme moel, mis säästavad Sinult ja riigilt tuge ootavaid inimesi.

lugupidamisega
Hannes Rumm,
Riigikogu liige, sotsiaaldemokraat

See artikkel ilmus ajalehe Sotsiaaldemokraat.

26.9.07

Evelyn sõidab Estoniaga

Kui BNS tutvutas pühapäeval Riigikogu selle nädala päevakorda, siis toodi ainsa ja järelikult kõige tähtsama eelnõuna välja Keskerakonna soov moodustada parlamendi erikomisjon parvlaeva Estonia hukkumise asjaolude selgitamiseks.


Tegelikult on see eelnõu, mis täna õnneks Riigikogu menetlusest välja hääletati, puhas Evelyn Sepa egotrip. Sarnane komisjon töötas juba Riigikogu eelmises koosseisus, selle töö sisuline tulemus oli null, mõne komisjoni liikme jaoks isiklikult aga suur mull-mull-mull meedias.


Ilma igasuguse au ja häbitundeta hukkunute omaste vastu kasutasid mõned eelmise Estonia-komisjoni liikmed seda teemat oma isikliku valimiskampaania tegemiseks. Ka nüüdses Riigikogus tähendanuks Estonia-komisjoni moodustamine lihtsalt seda, et 5-6 poliitikut saanuks võimaluse võimendada iga uut Estonia teemalist faktikest, sest mingit reaalset uue info kogumise võimet sel komisjonil niikuinii pole.

Ei Eesti ega Rootsi parlamendikomisjonid suutnud tirida päevavalgele ühtki uut fakti laevahuku või sellega kaudseltki seostuvat fakti. Küll aga suutsid nende komisjonide liikmed külvata segadust ja levitada vandenõuteooriaid kohati väga ebausaldusväärsetele andmetele tuginedes.

Kui keegi kusagil suudab Estonia huku kohta uusi ja olulisi fakte tuvastada, siis selles järjekorras on kõige viimased parlamendikomisjonid.

Tavaliselt heidetakse Riigikogule ette, et tehakse otsuseid, millest endal aimu pole. Täna hääletas Evelyn Sepa otsuse vastu mitu inimest, kel endal on laevahukuga väga isiklik ja valus suhe.

15.9.07

Laari esimene "kingitus" Ansipile

Sel nädalal tundis Andrus Ansip esimest korda omal nahal kui vale oli tema otsus jätta Isamaaliidu ja Res Publica esimees Mart Laar ilma välisministri ametist ning tõrjuda ta valitsusest välja.

Meenutuseks niipalju, et kevadel taotles suuruselt teise valitsuspartei esimees Laar igati põhjendatult välisministri portfelli. Ansip keeldus talle seda andmast kahel põhjusel. Esiteks nõudis välisministri ametit endale Urmas Paet, kelle mõju Reformierakonnas on väga tugev. Teiseks kartis Ansip, et temast välispoliitiliselt palju kogenum ja rahvusvaheliselt tuntum tegija Laar lõikab valitsusjuhi eest kõik välispoliitilised loorberid.

See otsus oli viga, sest jättis IRLile väga väikse vastutuse Eesti välispoliitika eest ning koondas pea kogu vastutuse reformierakondlaste, pea- ja välisministri kätte.

Nüüd maksab Laari tõrjumine peaministrile kätte. Sel nädalal tegi Reformierakond kõik endast oleneva, et veenda Eesti avalikkust vajaduses anda Nord Streamile luba teha meie majandusvööndis gaasitrassi rajamisele eelnevaid uuringuid.

IRL seevastu asus jõuliselt Reformierakonnaga vastandlikule seisukohale. Esimest korda selle valitsusliidu tegevuse ajal esines Mart Laar päevapoliitilises küsimuses tugeva seisukohaga, mis selgelt vastandus suurimale valitsusparteile. Seni on Laar lasknud avalikkuses esineda IRLi ministritel ja ise varju jäänud.

(Taustaks – sotsiaaldemokraadid pole oma lõplikku otsust veel kujundanud, sest ootame lisainfot välisministeeriumist. Aga oleme kindlalt seda meelt, et kui üldse uuringuteks luba anda, siis selgetel tingimustel, mis tagavad Eesti rahvuslike huvide kaitse ja välistavad nii keskkonna- kui mistahes muud ohud, mida uuringute läbiviimine võib kaasa tuua.)

Välispoliitiliselt on Nord Streami projekt selline, et kui Eesti keeldub Nord Streami uuringuteks luba andmast, siis ärritab see kindlasti mitmeid EL liikmesriike – eelkõige Saksamaad – kes on sellest projektist huvitatud. Ja tekitab seetõttu hulga välispoliitilisi probleeme suhetes EL riikidega. Tõenäoliselt võib Eestil tekkida vaidlus küsimuses, kas meil üldse on õiguslik alus keelduda uuringutest meie majandusvööndis.

Praegu on Mart Laar lihtne Riigikogu liige ja vastutab Eesti välispoliitika eest minimaalselt. Seetõttu võib ta endale vabalt lubada käremeelset välispoliitilist käitumist puhtalt selle pärast, et Reformierakonnale vastandudes võita oravatelt tagasi neid isamaaliseid valijaid, kelle Andrus Ansip pronksmehe teisaldamisega üle lõi.

Kui Mart Laar oleks praegu välisminister, siis vastutaks ta otseselt meie välispoliitika eest ning seaks oma töös esikohale mitte erakonna, vaid Eesti huvid. Nii nagu ta on küllaga teinud sisepoliitiliselt ebapopulaarseid, kuid välispoliitiliselt hädavajalikke otsuseid aastatel 1992-94 ja 1999-2001.

Aga kuna Ansip tekitas kevadel lühinägelikult olukorra, kus suuruselt teise valitsuspartei esimees vastutab valitsuse tegevuse eest minimaalselt ning saab rahumeeli peaministriga vastanduda, siis Laar seda mõnuga teebki. Pole vaja olla prohvet mõistmaks, et vastuolu peaministri ja Riigikogus istuva suuruselt teise valitsuspartei esimehe vahel kahjustab valitsuse töövõimet. Ja seda kardetavasti ka tulevikus ning ka teistes küsimustes, kus IRL näeb võimalust vähendada avaliku arvamuse küsitlustes vahet Reformierakonnaga.

12.9.07

Kas Euroopa parim kergejõustiklane on Kanter või Alekna?

Valik on Sinu kätes. Kas eelistad eestlast, kes on kettaheite maailmameister või leedulast, kes on teinud superhooaja, kuid äpardus maailmameistrivõistlustel?

Valiku tegemiseks pole vaja teha midagi muud kui minna ja hääletada aadressil:
http://www.european-athletics.org/index.php?option=com_content&task=view&id=5577&Itemid=2

Valiku tegemine on selle võrra lihtsam, et saab valida 5 parimat mees- ja 5 parimat naiskergejõustiklast. Oma tunnustust saab avaldada ka Eesti kergejõustikupubliku vanale sõbrale kümnevõistluse maailmameistrile Roman Sheberlele, odaviskaja Tero Pitkämäkile, Rootsi seitsmevõistlejale Carolina Klüftile või tõkkejooksjale Susanna Kallurile jne.

Loodan, et Kanteril läheb meie abiga hästi!

11.9.07

Kes kardab Allar Jõksi?

Või õigemini - kes kardab seda, et õiguskantsler Allar Jõks töötab selles ametis veel 7 aastat?

Esimesena andis märku sellest, et populaarsel õiguskantsleril on palju vaenlasi, Reformierakonna üks mõjukaimaid liikmeid Rain Rosimannus augusti lõpus parteilehes Paremad uudised ilmunud artiklis:

"Oma ametiperioodi lõpetav õiguskantsler Jõks on kahtlemata olnud rohkem poliitik kui kõrge riigiametnik. /.../ Kõik me mäletame tema suurejoonelisi ajakirjanduslikke väljaastumisi vaesuse ja koolivägivalla vähendamise, tervishoiukorralduse muutmise ja lastehoolduse võimaluste parandamise teemadel. /.../ Paha lugu on ainult see, et ühelgi neist teemadest ei ole lahendused põhiseaduse järgi õiguskantsleri võimkonda kuuluvad."

Taustaks niipalju, et Eestis täidab õiguskantsler ka seda rolli, mis Põhjamaades jaguneb mitme erineva ombudsmani vahel. Ehk et ta kaitseb ka nende inimeste põhiõigusi, kes seda ise teha ei suuda. Näiteks laste või vaimuhaigete õigusi.

Kohe kiitis Rosimannusele takka Riigikogu Keskfraktsiooni esimees Ain Seppik, kes veidi diplomaatilisemalt väljendudes teatas, et Jõksi ametiaja pikendamisel seisavad ees diskussioonid.

Rosimannuse kirjutisel oli kaks eesmärki. Esimene eesmärk oli valmistada avalikkust ette selleks, et Jõksi asemele leitakse mõni "apoliitilisem" kandidaat. Rosimannuse teine eesmärk oli avaldada survet president Toomas Hendril Ilvesele, kes esitab Riigikogule õiguskantsleri (enam-vähem samaaegselt ka riigikontrolöri ja Eesti Panga nõukogu esimehe) kandidaadi.

Kui liita kokku Keskerakonna ja Reformierakonna hääled Riigikogus, siis on selge, et KeRe ühise vastuseisu korral pole Jõksil jätkamiseks vähimatki võimalust. Rosimannuse artikkel viitaski just võimalusega, et kui presidendi kandidaat on Allar Jõks, siis võib ta Riigikogus ka läbi kukkuda.

President alles alustas eile konsultatsioone parlamendiparteidega, et pakkuda välja parlamendi enamusele vastuvõetavad õiguskantsleri, riigikontrolöri ja EP nõukogu esimehe kandidaadid.

Ent sotsiaaldemokraatidelt kuulis Ilves juba eile, et me toetame Allar Jõksi jätkamist õiguskantslerina ka järgmisel seitsmel aastal. Just sel lihtsal põhjusel, miks KeRe näib Jõksi kartvat - ta on sõltumatu ja seega valitsusele pahatihti tülikas partner.

Aga Eesti vajabki just sellist õiguskantslerit, kes on valitsusele ja Riigikogule võrdne, mitte mugav partner. Vajame õiguskantslerit, kes kaitseb eelkõige ühiskonna huve ning tasakaalustab teisi põhiseaduslikke institutsioone. Mitte mõnda "apoliitilist" juristi, kes vaatab Eestit kitsalt läbi paragrahvi.

10.9.07

President Ilvese tugevaim point: Iraak

Tänasel Riigikogu avaistungil märkis president Toomas Hendrik Ilves sissejuhatuseks, et on vaevalt paar kuud koos käinud parlamendi koosseisu ees juba neljandat korda.

Nii tiheda tempo puhul pole võimalik oodata, et riigipea nö kohustuslikku programmi kuuluv Riigikogu uue hooaja avakõne oleks enneolematu meistriteos. Sellegipoolest kaardistas Ilves täna ära mitmed olulised teemad: näiteks vajaduse leida koostöös Riigikoguga hea õiguskantseler, riigikontrolör ja Eesti Panga nõukogu esimees.

Enamasti jäi Ilves Riigikogu suhtes aupaklikuks ega hakanud parlamendile otse ette ütlema, kuidas ühel või teisel juhul käituda. Ent ühe otsuse koha pealt oli president väga otsekohene ning vastandus julgelt isegi avalikule arvamusele:

"Juba lähiajal tuleb Riigikogul otsustada /.../ kas Eesti kaitseväelased jätkavad osalemist rahvusvahelistel missioonidel Afganistanis, Iraagis ja Balkanil. Me teame, et arvamusküsitluste andmetel on Eesti rahva enamus Iraagi-missiooni võimaliku jätkamise suhtes eitavalt meelestatud. Samal ajal me teame, et Eesti riigi tõsiseltvõetavus liitlasena pannakse proovile olukordades, kus Eesti panustab meist geograafiliselt kaugete probleemide lahendamisse. Rahvusvaheline usaldusväärsus ja tõsiseltvõetavus on Eestile hindamatu väärtusega, nagu kogesime ise oma partneritelt tuge saades tänavu kevadel. Ehk võikski just siin kõik erakonnad üritada leida ühist keelt, nagu meil siiani välis- ja julgeolekupoliitika küsimustes heaks tavaks on olnud. Kindlasti kutsun teid austama välismissioonidel langenud kaitseväelaste mälestust. Palun, ärge tirige hukkunud sõjamehi ja nende lähedaste leina poliitikasse."

Seega toetab ka president kindlalt valitsuse otsust pikendada Eesti missiooni Iraagis. Ent Riigikogu puhul võib olla kindel, et kuigi missiooni tõenäoliselt pikendatakse, pole üksmeel parlamendis nii kindel nagu valitsuses, sest tavapäraselt on ka paar sotsiaaldemokraati hääletanud Iraagi missiooni pikendamise vastu.

Kindlasti on vastuseis missiooni pikendamisele seekord palju suurem kui eelmistel kordadel juba põhjusel, et eelmistel hääletustel valitsusvastutust kandnud Keskerakond ja Rahvaliit on nüüd opositsioonis. Enamus KeRa esindajaid saab nüüd juhinduda mitte kaitse- ja välisministeeriumi soovitustest, vaid avaliku arvamuse küsitlustest.

8.9.07

Milliseid NSVLi riigisaladusi soovid reeta?

Täitsin just põhjalikku ankeeti, milles muuhulgas paluti täita lahter: "Teenistuse ajal usaldatud NSVLi riigisaladused, mida soovid talletada Eesti Sõjamuuseumis."

Talletaksin mõne nõuka-aegse riigisaladuse hea meelega tulevastele põlvedele, aga kahjuks neid Tartu Ülikooli tudengile ei usaldatud.

Kõnealune ankeet on internetis üleval aadressil www.laidoner.ee/projektid/2. Tegu on osaga Laidoneri Muuseumi uurimisprojektist "Eestlased Külmas Sõjas". Selle projekti raames uuritakse nii nende eestlaste saatust, kes teenisid Lääneriikide armeedes, aga ka nende umbes 300 000 eestlase saatust, kes teenisid N Liidu armees.

Internetipõhises pilootprojektis tuntakse ühelt poolt põhjalikku huvi N Liidu armee elu-olu kohta: milline oli toit, vormiriided, kasarmu jm. Teisalt tuntakse huvi ajateenijate olukorra vastu N Liidu armees. Küsimused on näiteks sellised: suhted erinevate rahvuste vahel, hierarhia;
kas rahvusgruppidel oli omi kombeid, mida väeossa kaasa toodi (näiteks Kesk-Aasia rahvaste suhtumine menüüsse); eelarvamused, sealhulgas suhtumine eestlastesse.

Kõige põnevam osa uurimistulemustest on ilmselt siiski see, mille abil selgitatakse välja eestlaste kokkupuuted tuumarelvakatsetustega, osalemine sõjategevuses, operatsioonides tsiviilelanike vastu (Ungari, Tšehhoslovakkia, Nõukogude Liidus) ning muud otseselt sõjalist tegevust puudutavad mälestused.

Kindlasti pakub süstematiseeritud teadmine külma sõja aegse N Liidu armee välise hiilguse ja sisemise viletsuse kohta huvi mitte ainult Eestis, vaid ka kõigis NATO riikides. Kui lugeda uudiseid Venemaa armees vohava ajateenitajate piinamise ning korralageduse kohta, siis võib eeldada, et nõuka-aegsed kogemused räägivad nii mõndagi ka tänase vene armee käitumismallide ja väärtushinnangute kohta.

Ühe ettepaneku ankeedi täiendamiseks uurijatele siiski teen. Päris otseselt peaks küsima seda, millised olid nn määrustikuvälised suhted, mis reastasid sõdurid hierarhiasse vastavalt ajateenistuses oldud ajale. See süsteem, mida toimib vene ohvitseride vaikival heakskiidul tänini, sandistas nõuka-ajal vaimselt ja füüsiliselt ka paljusid eestlasi.

Kaheksakümnendate aastate lõpul avaldas Madis Jürgen ajalehes Noorte Hääl kirjelduse sellest, kuidas üht eesti poissi Ida-Saksamaal asuvas N Liidu sõjaväebaasis vägistati ja piinati. Oluline oleks teada, kui palju oli sel mehel saatusekaaslasi ning kuidas muserdav vägivald nende noorte meeste hilisemat elu mõjutas.

2.9.07

Kuidas tekkisid anekdoodid tšuktšidest?

Rahvaluuleteadlased on Eestis üles tähendanud sadu anekdoote tšuktšidest, Jüri Viikbergi "Anekdoodiraamatus" (Naeruga Eilsest. Eesti anekdoot 1960-1990. - Tallinn : Eesti Keele Sihtasutus, 1997, - 572 lk) on neid terve pikk peatükk.

Tšuktši-naljad on väikerahvast tugevasti alavääristavad. Näiteks on Eestis 1986. aastal üles kirjutatud anekdoot, milles mujal maailmas irvitatakse tavaliselt blondiinide üle: Mida see tähendab, kui tšuktši taob kiviga kella?- ???- Lööb aega surnuks.

Vähesed inimesed aga teavad, miks anekdoodid tšuktšidest N Liidus tekkisid. Sain nende anekdootide kummalise tekkeloo teada tänavuses ajakirja Keel ja Kirjandus esimeses numbris ilmunud artiklist poliitiliste anekdootide kohta.

Nimelt ilmus Moskvas 1972. aastal inglise keele õpik vene üliõpilastele, kus vastandati USA kapitalismi käes vaevlevate eskimote ränka elu nõukogude tšuktšide heale elule. See õpik oli nii totakas, et andis põhjuse hakata nalja tegema just tšuktšide arvel, kes ise "oma" anekdootide tekkes kuidagi süüdi ei olnud.

Küsisin ka Vikerraadio saate Mnemoturniir tarkadelt, kuidas mõjutas muuhulgas ka Eesti folkloori 35 aastat tagasi Moskvas ilmunud inglise keele õpik? Pärast mõningat arutelu, jätsid targad kõrvale anekdoodid Armeenia raadiost ja väepealik Tšapajevist ning pakkusid õige vastuse, kuid loomulikult ei teadnud nemadki, miks üks inglise keele õpik ühe väikerahva heale nimele nii palju kurja tegi.