31.1.07

Pronkssõduri sõprade ja vaenlaste kokkumäng

Eelmisel nädalal tahtis üks lugeja teada minu seisukohta pronkssõduri kohta. Olen oma suurimast murest sel teemal kirjutanud juba mullu augustis Eesti Päevalehes ilmunud artiklis "Operatsioon “Tallinna vabastamine”".

Kahjuks pole mu mure poole aastaga mitte vähenenud, vaid suurenenud. Tallinna vabastamisest rääkinud artikli peategelasel polkovnik Ivanovil läheb kõik suurepäraselt. Oleme jõudnud olukorda, kus ükskõik millised erakonnad ka järgmist valitsust ei moodusta, peab see valitsus sotsiaalsete ja majandlike probleemide asemel esimese asjana hakkama tegelema pronkssõduriga. Läheneb 9. mai ja kui selle eel või ajal tekib Tõnismäel midagi Lihula-laadset, siis on sel väga karmid tagajärjed eesti ja vene kogukondade vahelistes suhetes, Eesti välispoliitikas ning suure tõenäosusega ka Venemaaga seotud majandussektorites.

Miks me sellisesse olukorda oleme jõudnud ja kuidas sealt välja pääseda, sellest kirjutasin tänases vene keelses ajalehes MK Estonija ilmunud artiklis "Pronkssõduri sõprade ja vaenlaste kokkumäng":

Tänavuse valimiskampaania keskseks teemaks on kaks valitsusparteid – Reformierakond ja Keskerakond – teinud võitluse pronkssõduri pärast. See on näiliselt vihane võitlus, aga tegelikult mängivad võimuparteid selles võitluses omavahel kokku.

Reformierakond ja peaminister Andrus Ansip isiklikult on alates eelmise aasta 9. maist kasutanud lubadusi pronkssõduri teisaldamise kohta selleks, et võita hääli Isamaa ja Res Publica Liidult. Samas on kogu aeg otsitud ettekäändeid, miks seda enne valimisi teha ei saa. Reformierakonna arvestus on küüniline – oluline on saada Riigikogu valimistel nende eestlaste hääled, kes pooldavad pronkssõduri teisaldamist.

Keskerakond on samal moel kasutanud pronkssõdurit ära selleks, et võita vene rahvusest valijate hääli, kes on loomulikult pronkssõduri teisaldamise vastu.

Kaks valitsusparteid süvendavad pronkssõduri-teemalist vastandust teadlikult, sest mõlemad loodavad selle konflikti abil valimistel edu saavutada. Seejuures võib kindel olla, et pärast Riigikogu valimisi kaob nii Reformierakonna kui Keskerakonna põhimõttekindlus üleöö. Kui ükskõik kummal neist on vaja valitsusliitu pääsemiseks oma varasemad lubadused pronkssõduri kohta unustada, siis seda ka tehakse.

Pronkssõduri ehk õigemini rahvuslike pingete tegemine valimiste keskseks konfliktiks kahe valitsuspartei poolt on Eestile ohtlik. Esiteks hävitab see Eesti ja Vene kogukonna vahel varasematel aastatel tekkinud usaldust. Teiseks hoiatasid Eesti diplomaatilised allikad hiljuti, et kohe-kohe kehtestab Venemaa Eesti suhtes karmid majandussanktsioonid, suunates oma transiidi siit mööda. Sellest otsusest oleksid kaotanud kõik – nii oleks aeglustunud Eesti majandusareng (mis vähemalt sõnades on alati Reformierakonna suurim murelaps), vähenenud oleks riigi maksutulud ning eriti valusasti oleksid haiget saanud need transiidiettevõtted, mille töötajad on valdavalt vene rahvusest. Õnneks jäid seekord Kremlis peale veel need jõud, mis mõistsid, et Eesti vastased majandussanktsioonid raskendavad Venemaa liitumist Maailma Kaubandusorganisatsiooniga.

Kellele tavalistest inimestest on praegune valimiste eel meelega esile kutsutud kriis kasulik? Mitte kellelegi.

Toomas Hendrik Ilves soovitas eelmisel aastal veel sotsiaaldemokraatliku erakonna liikmena, et mõistlik kompromiss pronkssõduri küsimusele on pronkssõduri jätmine Tõnismäele, kuid nii, et see ei ärritaks eestlasi enam N Liidu okupatsiooni sümbolina. Sama lahendust pakuvad president Ilvese endised erakonnakaaslased sotsiaaldemokraadid nüüdki. Mõistlik kokkulepe on see, et pronkssõdur ja kogu Tõnismäe memoriaalkompleks avaldavad austust teises maailmasõjas langenutele. Siis saavad seal 9. mail fašismi vastu võidelnuid mälestada venelased. Ja eestlased ei pea pronkssõdurit enam okupatsioonisümboliks, kuna seal ei nuteta taga Leonid Brežnevit.

Kõigil neil valijatel, kes otsivad pronkssõduri probleemile lahendust, soovitan hääletada sotsiaaldemokraatide poolt. Toetades pronkssõduri küüniliselt oma valimisvankri ette rakendanud Reformierakonda ja Keskerakonda, võimendate te mõttetuid pingeid, mis ei vii meie kõigi elu edasi, vaid tagasi.

30.1.07

Maailmapanga presidendi auklikud sokid


Kes meist poleks seisnud kahe halva valiku ees? Aga kindlasti pole keegi meist olnud nii täbaras olukorras nagu äsja Maailmapanga president Paul Wolfowitz.

Võib vaid ette kujutada tähtsa mehe kimbatust kui tal ühe Türgi pühakoja ukse taga paluti kingad jalast võtta: keeldud mosheesse minemast ja solvad kogu islamimaailma, võtad kingad jalast ja muutud kogu maailma naerualuseks:)

Keda huvitab pärast sellise pildi vaatamist, mida Wolfowitz Türgis ütles? Selle asemel on nüüd maailmas miljoneid inimesi, kes esimest korda kuulsid Maailmapanga presidendi nime. Kuigi see on kõike muud, kui see kuulsus, millest Wolfowitz unistas.

Aga sellestki loost on võimalik õppida. Eks ikka seda, et alati on enne reisi kasulik tundma õppida sihtkohamaa kultuuri. Oleks Wolfowitz teadnud, et mosheesse minnes tuleb kingad ukse taha jätta, pannuks ta kindlasti terved sokid esmalt kohvrisse ja siis ka jalga.

Lõpetuseks jääb üle vaid õhata, kui hea ja turvaline on olla poliitik või tippametnik väikses Eestis, kus kaamerasilm sind igal sammul ei jälita. President Arnold Rüütli ametiaja üks naljakamaid anekdoote rääkis sellest, kuidas riigivisiidil Poola oli ühe õhtuse ürituse taha riietuse kohta märgitud: smart casual. Tol õhtul rabas president teisi eestlasi ja võõrustajaid rõivastusega, mis koosnes mustadest lakk-kingadest, dressipükstest ja jopest, mille selja peale oli suurelt kirjutatud REMA 1000.

29.1.07

Pikaro ja Lang korraldasid kõrtsikakluse

Riigikogu liige ja endine politseinik Koit Pikaro ründas reedel Eesti Päevalehele antud intervjuus viie väidetava allilmaliidri vabastamise pärast valusalt prokuratuuri. “Kuriteo võimalikud organisaatorid, kelle kaasteadmisel toimuvad Eestis kõik tõsisemad kuriteod, on prokuröri sõnul teisejärgulised tegelased!” imestas Pikaro. “Allilm võitis prokuratuuri 85:15.”

Juba tänases Postimehes järgnes vasturünnak justiitsminister Rein Langilt, kes oma hea nimega vastutab nii prokuratuuri kui ka kohtute korraliku töö eest. Langile omaselt oli rünnak eriti jõuline, sest ta süüdistas keskkriminaalpolitseid koostöös kuritegelike grupeeringutega ning "teatud" poliitikutega: "Just keskkriminaalpolitsei taustaga mehed ja nende informatsioon on aastaid hoolitsenud selle eest, et politseipeadirektor oleks n-ö ohutu. Need, kes on tahtnud olukorda muuta, on pidanud pärast hästikorraldatud meediakampaaniat lahkuma."

Mis toimub, küsib Rein Lang sellistes olukordades irooniast nõretava häälega tavaliselt ise. Toimub tüli, mil on mitu mõõdet: õiguskaitseorganisatsioonide vaheline ja poliitiline konkurents.

Keskkriminaalpolitsei allub siseministeeriumile, prokuratuur justiitsministeeriumile. Need kaks organisatsiooni on ühe ahele lülid, aga nende omavahelistes suhetes on alati olnud pingeid palju. Paar aastat tagasi viis toonane riigiprokurör, nüüdne justiitsministeeriumi kantsler Jüri Pihl läbi reformi, mis andis prokuröridele politsei arvelt võimu juurde. Loomulikult ei meeldinud see politseile, ehkki reform ise õnnestus ja prokuratuut tugevnes.

Hans H. Luige lähedaste vastu toimepandud kuritegu oli nii väljakutsuv, et sellele pidi riik kohe ja jõuliselt reageerima. Nagu mujalgi maailmas on kõige lihtsam viis pingete maandamiseks kasvõi ajutine allmaaliidrite pokri pistmine. Mida suure meediakäraga ka tehti. Kui nüüd selgub, et asi piirdubki vaid ühe kärarikka PR-üritusega, siis hakatakse süüdlast otsima. Pikaro veeretas oma jutuga vastutuse prokuratuuri kaela. Lang lõi palli kohe tagasi sõnadega: "Ent prokurörid sõltuvad tõenditest, mida hangib politsei, eelkõige salapolitsei."

Seega on asja üks tasand see, kes vastutab võimaliku ebaõnnestumise eest. Teine tasand on poliitiline: keskkriminaalpolitsei eest vastutab keskerakondlane Kalle Laanet, samas parteis on ka Pikaro. Justiitsminister on Reformierakonnast ega saa valimiste eel vaikides kuulata Pikaro etteheiteid.

Kahjuks on sel lool ja kolmas tasand. Piltlikult öeldes korraldasid Pikaro ja Lang Metsiku Lääne stiilis kõrtsikakluse, kus kahe mehe vastastikusest hoopidest puhkes kohe üldine lööming, millesse kisti kaasa nii kriminaalpolitseinikud kui prokurörid. Juba on ka teada, kes sellest löömingust võitjana väljuvad: puhkenud segadust ära kasutades on allilmaliidrid kõrtsist plagama pannud. Teisisõnu on vähe lootust, et tülli pööratud prokuratuur ja kriminaalpolitsei suudavad süüdlaste süü tõendamiseks tõhusat koostööd teha.

26.1.07

Indrek Neivelt: kas eestlased lähevad 15 aasta pärast Soome juuksuri juurde?

Eile tutvustas oma nägemust majandusarengust sotsiaaldemokraatidele Indrek Neivelt.

Vahendan siinkohal Indreku loal mõned tema mõtted:
· Kõrvalt vaadates ei saa hästi aru, mis Eestis praegu toimub. Natuke meenutab see igatahes kilplasi. Riigil on suur raha ülejääk, mis paigutatakse Saksamaa riigi võlakirjadesse ehk viiakse Saksamaale ära. Samal ajal ei saa meie arstid piisavalt palka ja lähevad Saksamaale tööle, kus neile makstakse palka meie raha eest. See seltskond, kes riigi raha niimoodi käsutab, lubab tagatipuks avalikkusele valimisreklaamides kõrgemat palka ja teeb sellises mahus reklaamikampaaniat, mida ükski Eesti suurfirma varem pole sellises mahus teinud.

· Minu järeldus on – naljaga pooleks – see, et Eestis vastutab madalate palkade eest Rahvaliit. Muud võimalust ju ei ole, kui meil on juba kaks aastat valitsuses kaks parteid – Keskerakond ja Reformierakond – mis võitlevad kõrgemate palkade eest. Miks meil siis praegu palgad madalad on, kuigi raha valitsusel on? Ainus seletus on see, et valitsuse kolmas partei, Rahvaliit, takistab palgatõusuJ

· Reformierakond lubab, et viib Eesti 15 aastaga viie Euroopa jõukama riigi sekka. Kui reaalne on meil pideva 15-protsendilise majanduskasvu võimalus? Seda olukorras, kus meie majanduskasvu on kiirendanud uute inimeste tulek tööjõuturule. Aga igal järgmisel aastal tuleb meil tööturule 5000 – 10 000 inimest vähem, kui sealt lahkub. See majandusarengu mootor sureb välja.

· Kui me tahame jõuda Euroopa jõukamate riikide sekka, peavad meil olema kõige targemad inimesed. Aga meie haridussüsteemi palgatase ei meelita sinna noori andekaid inimesi. Kuidas me jõuame Euroopa jõukamate riikide sekka, kui me räägime õhukesest riigist ja ei investeeri haridusse? Euroopa rikkamad riigid on sellele tasemele jõudnud just tänu heale haridusele.

· Meie majandust on seni vedanud nn Lõuna-Soome stsenaarium, mida juba kümmekond aastat tagasi kirjeldas Tuleviku-uuringute Instituut. Ennustan, et seda stsenaariumi jätkub veel umbes viieks aastaks, sest meie hinnatasemete vahe Soomega väheneb kiiresti. Pärast seda võivad soomlasi teenindada võibolla veel hambaarstid ja mõned üksikud kallimate tööde tegijad, aga teistel kaob see võimalus ära. Kuidas me sellises olukorras jõuame jõukamate riikide sekka? Norra müüb naftat, Šveits ja Luxembourg juba sajandeid pangandusteenuseid. Meil selleks mingeid eeldusi pole.

· Soome majandus ei kuulu Euroopa viie jõukama hulka ja kui meil õnnestub nende hulka jõuda, siis peaks meie elatustase olema 15 aasta pärast Soomest kõrgem. Küsin siis teistmoodi: kas me kujutame ette, et 15 aasta pärast käivad Põhja-Eesti elanikud Helsingis oma hambaid ravimas ja juuksuri juures, sest seal on hinnad odavamad? Või et eestlased käivad Soomes odavat juustu ja viina ostmas? Seda ei juhtu! Meie jaoks oleks ülikõva eesmärk juba see, et jõuda 15 aastaga 10% kaugusele Soome sissetulekutest. Aga ka seda ei juhtu, kui meie tegevused selleni jõudmiseks on täiesti erinevad.

· Ma tahangi, et meil tekiks asjalik arutelu selle üle, mida peab selleks tegema, et me ükskord nii kaugele jõuaksime. Praegu seda arutelu pole.

25.1.07

Anekdoot meister-sibist ja 3672 Tallinna maja

Alustan anekdoodist, mille 1975. aastal pani kirja folkloorikoguja Jüri Viikberg:
Eramaja keldris lõhkeb toru, reoveed ja pask uputavad keldri ning ujutavad üle maja ümbruse. Kutsutakse mehed kiiresti välja, tulevad meister-assenisaator ja õpipoiss. Meister hindab asja ning poeb keldriaknast sisse ja sukeldub. Mulistab, mulistab, siis ilmub pasa pinnale, puristab ja hüüab õpipoisile: Võti nr. 15!
Siis sukeldub uuesti, müttab all ja ilmub pasa pinnale: Võti nr. 16!
Seepeale hakkab pask alanema, vajuma, vajuma, nähtavale tuleb meister-assenisaator, üleni sitane, pask vajub, vajub ja kaob, kuhu vaja. Meister-assenisaator rapsib oma hõlmu ja ütleb poisile:
- Õpi, poiss, muidu jäädki ainult riistu kätte andma.

See anekdoot meenus mulle täna Tallinna linnavolikogus, sest alates 1975. aastast pole meie armsas pealinnas mõne koha pealt midagi muutunud.
Vee hind Tallinnas teadupärast äsja tõusis ja tõuseb edaspidigi. Tallinna linnavalitsus kasseerib hinnatõusu pealt kopsakaid dividende, sest linnale kuulub 35% Tallinna Vee aktsiatest. 2005. aastal sai Tallinn vee-ettevõttest kasumit ligi 55 miljonit krooni. 2006. aasta eest ulatub see summa üle 60 miljoni krooni.
Samal ajal on Tallinnas 3672 maja, mil pole võimalust liituda kanalisatsiooniga. Seda hoolimata sellest, et Tallinna kanaliseerimine pidi jõudma võiduka lõpuni juba 2006. aastal. Näiteks Haaberstis on kuue aasta vältel rajatud ainult 9 protsenti plaanitud kanalisatsioonist, Nõmmel aga ainult 40 protsenti.
Nii pole tänini tuhandetel põlistallinlastel võimalust nautida 21. sajandil enesestmõistetavaid ja elukvaliteeti parandavaid hüvesid, mida pakub veevärk.
Tänaseks on Tallinna kanaliseerimise tähtaega nihutatud 2011. aastani, kuid mullu kukkusid kanaliseerimiseks korraldatud riigihanked järjest läbi ning seegi tempo on ohus. Vähe sellest, tänu jokutamisele on viimastel aastatel järsult tõusnud kanalisatsiooni välja ehitamise ning sellega ühinemise hinnad nii linnavalitsuse kui ka tallinlaste jaoks.
Just seetõttu tegid sotsiaaldemokraadid täna Tallinna linnavolikogus ettepaneku, et linn lõpetab omanikutulu väljavõtmise Tallinna Veest ning suunab selle raha kanalisatsiooni rajamiseks. On ebaeetiline, kui Tallinna linn võtab vee-ettevõttest raha välja ja kulutab selle tont teab kuhu, kuid mitte veevärgi viimiseks tallinlasteni, kellele seda juba ammu on lubatud. 60 miljoni krooni eest jõuab kanalisatsioon juba tänavu kindlasti nende tänavateni, kus seda mullu asjatult oodati.
Loodame väga, et ka Jüri Ratta linnavalitsus meie ettepanekut toetab. Sellest ettepanekust võidavad tuhanded tallinlased ja kaotab ainult meister-assenisaator.

23.1.07

Uus elukutse – oma naise autojuht

Tallinna linn on leiutanud uue elukutse – oma naise autojuht. Esialgu on tegemist pilootprojektiga, kuid kuna eile tunnistati see projekt nii juriidiliselt kui eetiliselt korrektseks, siis võib eeldada, et peagi suureneb uue elukutse esindajate arv hüppeliselt.

Pilootprojekti teostasid edukalt Tallinna linnavolikogu esimees Toomas Vitsut ja volikogu kantselei juhataja Hilja-Anne Merzin. Esimene keskerakondlane maksis teisele 5000-kroonist autokompensatsiooni, kuigi Merizinil pole juhiluba. Kokku kulutas Tallinna linn autokompensatsioonile koos erisoodustusmaksuga 105 000 krooni.

Volikogu kantselei juhataja väitis volikogu revisjonikomisjonis tõsimeeli, et kuigi ta ise autoga sõita ei oska, sõidutab teda ametisõitudel perekonnale kuuluva autoga abikaasa. Kes on valmis oma naist teenindama 8 tundi päevas viis päeva nädalas.

Opositsioonierakondade esindajad kahjuks seda juttu ei uskunud. Meis kinnistus veendumus, et volikogu kantselei juhatajal sisuliselt ametisõite vaja teha polegi. (Hilja-Anne Merzin nimetas näiteks ametisõitudeks ka osalemist linnaosa halduskogus, kus ta esindab parteilasena Keskerakonda, mitte ametnikuna volikogu kantseleid.) 5000-krooni suurune autohüvitis on aga jokk-ettekäändel makstav palgalisa ametnikule, kelle palk mitte just kõige konti murdvama töö eest on niigi ligi 30 000 krooni kuus.

Aga asja otsustamisel eilsel Tallinna linnavolikogu revisjonikomisjoni koosolekul jäid häältega 5:4 peale keskerakondlased. Ilmselt olnuks tulemus sama ka siis, kui hääletusele oleks pandud otsus nimetada Vabaduse väljak ümber Edgari platsiks.

21.1.07

Parim ravim masenduse vastu – „Laulev revolutsioon”

Käisin 8-aastase tütrega kinos vaatamas filmi „Laulev revolutsioon”. Huvitav oli vaadata, kuidas Anu sellele filmile kaasa elas.

Lihtsalt sel põhjusel, et ses eas laste ajataju on täiskasvanutest hoopis erinev. Lapsele on kaunis võimatu selgitada näiteks seda, millal ja mis järjekorras okupeerisid Eestit kommunistid ja natsid.

Seni kujundas Anu arusaama Eesti vabanemisest kõige tugevamini mullune Ilmar Raagi film „August 1991”. Mistõttu Anu arusaam okupatsioonist ja selle lõpust oli veidi koomiliselt väga teletorni-ründamise keskne. Aga kuigi ta nägi Raagi filmi üle aasta tagasi, oli oluline info tütrele sealt hästi meelde jäänud. „Laulva revolutsiooni” ajal üllatas ta mind küsimusega: „Mis otsus see oligi, mis 20. augustil 1991 kell üksteist õhtul vastu võeti?”

Nüüd sain kinos taas kinnituse selle kohta, et just heade dokumentaal(sete)filmide abil on hea lastele ajalugu selgitada. Filmi on teinud Tallinnas töötanud ameeriklased Jim Tustly ja Maureen Castle Tustly ning see on mõeldud Eesti tutvustamiseks USA-s ning mujal maailmas (film saadeti enne George Bushi Eesti visiiti muuseas Valgesse Majja). Aga see sobib suurepäraselt ka lastele näitamiseks. Esiteks tänu filmi emotsionaalsusele, mille tekitab ajaloo esitamine laulupidu kaudu ja muusikarohkus. Teiseks tänu sündmuste esitamisele arusaadavalt ning enamasti ka tugeva pildilise kattega.

Endal oli filmi abil väga mõnus uuesti läbi elada neid eredaid hetki, mis kõigile meist elu lõpuni mällu sööbisid – osalemist sinimustvalge värvikombinatsiooni väljatoomisel muinsuskaitse päevadel, Balti ketis jm. Film väärtustab Eestit ja eestlasi ning annab kuhjaga häid emotsioone. Kohati on toon ameerikalikult ülepaisutatud ja patriootiline, aga ju tunnevad tegijad filmi peamist sihtrühma paremini ja oskavad nende maitsega arvestada.

Seega soovitan kõigile tallinlastele soojalt: minge Sõpruse kinno ja võtke lapsed ka kindlasti kaasa! See film on parim vahend kaamose põhjendatud masenduse vastu.

20.1.07

Lennart Meri 4 kilo kontrabanti

Kuna olen ajaviiteks saatnud viimastel aastatel Vikerraadio saatesse Mnemoturniir päris palju küsimusi, siis esitan ühe viimase neist siinkohal ka blogi lugejatele.

Lennart Meri kirjeldas oma 1959. aastal ilmunud reisikirjas „Kobrade ja karakurtide jälgedes” matka Kesk-Aasiasse. Hoolimata reisijuhtide karmist käsust pakkida seljakotti ainult matkavarustus, võttis Meri matkale kaasa 4 kilo „kontrabanti”. Millest ei suutnud Lennart Meri loobuda isegi ränkraske matka ajal Tjan-Šani mägedes ja Karakumi kõrbes?

Vastuse variandid:
- raamatutest
- raadioaparaadist
- tubakast

Vastuse leiate 7. jaanuaril Vikerraadios eetris olnud saatest Mnemoturniir. Hea kolleeg Kuku Raadiost Jüri Aarma vastas selle küsimuse muuseas kohe õigesti ära.
Huvilised leiavad mõned minu küsimused ka 14. jaanuari Mnemoturniirist.

18.1.07

Ülikooli rektorit ei selgitanud isegi lisaaeg

Tartu Ülikooli rektor ei selgunud isegi lisajal, sest hoolimata heast loosiõnnest ei kogunud Ene Ergma piisavalt toetajaid.

Ülikooli valimiskogu liikmed jagunesid rektori valimistel kaheks. Ühed arvasid, et rektor peab olema tugevate isiklike saavutustega teadlane ning akadeemik Ene Ergma seda kindlasti on. Volli Kalmu ja Birute Klaasi kasuks rääkisid nende suuremad kogemused ülikooli praktilisel juhtimisel.

Kalm ja Klaas kuulusid ka senisesse Jaak Aaviksoo tiimi. See oli ilmselt põhjus, miks ülikooli senise arengusuuna pooldajad hääletasid teises voorus Kalmu ning muutuste soovijad Ergma poolt.

Selgus, et mõlemad leerid olid nii võrdsed, et tulemuseks oli viik. Ja kolmandas voorus selgus, et Ene Ergmad nõustus toetama vaid mõniteist Volli Kalmu poolt hääletanud ülikooli juhte. Võrdle või Tartu Ülikooli Loksa linnavolikoguga!

Selline valimistulemus ei ole ülikooli jaoks kindlasti hea, sest nõrgestab vähemalt alguses uue rektori või tema kohusetäitja mõjujõudu nii ülikoolis kui ka ülikoolist väljaspool.

Samas on omalaadne fenomen see, kui suurt tähelepanu Tartu Ülikooli rektori valimistele pööratakse. Uue rektori isik ei huvita ainult kümneid tuhandeid vilistlasi. Tänu ülikooli erilisele kohale Eesti hariduse ja teaduse ajaloos, aga ka tänu viimaste rektorite heale tööle on Tartu Ülikoolil Eesti ühiskonnas täiesti ainulaadne staatus. Vastavalt kuulub Tartu Ülikooli rektor ex officio meie vaimse eliidi kõige silmapaistvamate liidrite sekka. Loodetavasti täidetakse see täna tühjaks jäänud koht võimalikult kiiresti.

17.1.07

Savisaare kingitus blogijatele

Kasutasin pealkirjas Edgar Savisaare nime õngekonksuna, sest tema on kõige tuntum poliitik neist kümnekonnast, kes on selles valimiskampaanias astunud blogijate ridadesse. Aga ühiselt on poliitblogijad nii-öelda vanadele tegijatele tänavu väikse kingituse teinud küll.
Just tänu blogide kasutamisele valimiskampaanias on see uudne žanr saanud ajakirjanduses ebatavaliselt palju tähelepanu. Mis oli ka ootuspärane, sest Eestisse jõudis blogide kasutamine valimistel mõneaastase hilinemisega. Näiteks viimastel presidendivalimistel USA-s oli kõige uuem ja peavoolumeedias popim kampaaniateema just blogide sekkumine ja kasutamine kampaanias.
Eeldasin, et tänu pikkadele ja põhjalikele blogi-teemalistele lugudele Postimehes, Aeg Luubis ja kus iganes kasvab hüppeliselt blogide külastajate arv.
Nii see siiski pole. Andris Reinman Blog.tr.ee-st kirjutas vastuseks minu küsimusele: „Blog.tr.ee külastatavus on kogu aeg lineaarselt tõusuteel olnud – praegu jääme külastatavuselt kuskile Virumaa Teataja kategooriasse. Kuid viimasel ajal võib tõepoolest täheldada veidi agressiivsemat kasvutendentsi, mis algas umbes samal ajal, kui mainitud poliitikute suurem blogimislainegi.”
Seega loeb blogisid varasema 3% internetikasutajate asemel peaaegu iga päev ehk ainult protsendike rohkem.
Ent tänu poliitikute tekitatud meediakärale on järsult kasvanud nii blogidest teadlike inimeste arv kui ka nende staatus. Seni müttas blogimaailmas aastate pikku Vasakpartei esimees Sirje Kingsepp ning kogu blogimist peeti paljuski mingiks marginaalsete või enesepaljastamist nautivate tegelaste nurgataguseks lõbuks. See arvamus oli ekslik ja ülekohtune, aga selline ta oli. Tänavune valimiskampaania ning uued nimekad blogijad on blogimist kui nähtust kindlasti väärtustanud.
Jääb üle oodata, kas blogimaailmas toimuvad seetõttu ka mingid olemuslikud nihked. Kas peale poliitikute lisandub veel täiesti uut tüüpi autoreid ning kas enimkäsitletavate teemade sekka lisandub täiesti uusi?
Enamus poliitblogidest on kindlasti mõeldud ühekordseks kasutamiseks. Umbes nii, et kui Keskerakonnal oli vaja õigustada Peeter Võsa totaalset muutumist, siis anti Kalle Mihkelsile, kes on ju kah endine krimireporter, kiirelt korraldus blogi avada ning seal Võsa õigustada. Ja see võte töötas hästi, sest ajakirjandus korjas Mihkelsi sõnumi blogist kohe üles.
Ühekordseks kasutamiseks mõeldud blogid panevad poe kinni juba 5. märtsil. Aga vist Guardianist jäi mõne kuu eest silma väide, et ühe kogu Euroopa külastatavama blogi autor on Prantsuse tipp-poliitik Dominique Strauss-Kahn. Tema viimasele sissekandele oli lisatud üle 760 kommentaari!
See näibki olevat poliitblogide suurim ja pikemaajalisim mõju – otsekontakti loomine ja mõistliku mõttevahetuse tekitamine paljude kodanikega. Internetti ei pea kasutama peldikuseinana, palju arukam on pruukida seda postkastina.

16.1.07

Eesti naise edulugu 2

Vähemalt viimased kümme aastat on Eesti naisteajakirjad oma lugejaid veennud selles, et kõige lihtsam viis edukas olla on välismaale mehele minna.

Sissejuhatuseks üks täpsustus – järgnev jutt on naisteajakirjade keskne põhjusel, et meesteajakirju Eestis ju õieti polegi. Seega luuakse Eesti mehe edumudeleid rohkem „kõvadest” teemadest kirjutavas ja rääkivas meedias, kus eraelukeskseid story’sid ilmub palju vähem.

Puhtajakirjanduslikust vaatenurgast võib Selma-leidis-Argentiinast-vinge-mehe tüüpi artiklite paljusust mõista. Kodumaistest naistest kirjutamine on igavam, sest nad tegutsevad tüdimuseni tuttavas keskkonnas. Eesti naiste uusi ja kohati väga eksootilisi elupaiku kirjeldada on palju põnevam. Samuti on segaabielud kindlasti palju kultuurikonfliktide rikkamad ning tekitavad palju originaalsemaid probleeme kui olmeline vaidlus selle üle, kumb peab täna õhtul Tallinnas süüa ostma.

Kahjuks on taastoodavad sellised naisteajakirjade lood arusaama, et ainult „seal” ootab noort Eesti neidu tõeline elu. Kodumaal ähvardab igavus, kolklus ja vanatüdrukustumine Eesti mökude meeste süül.

Üheksakümnendatel aastatel ajendas sedasorti lugusid elatustasemete võrdlus, mis oli masendavalt Eesti kahjuks. Mäletan ise šokki, mis mind tabas 1995. aastal Washingtonis ühel väliseestlase suurel peol – piltilusad Tallinna eliitkoolide tüdrukud olid ummisjalu abiellunud esimese ettejuhtuva väliseestlasega, sest see viis nad üleöö Mustamäe kahetoalisest korterist kenasse ameerika eeslinnamajja ning vabastas igasugustest olmemuredest. Aga juba aastase kuldpuuris elamise järel tunnistasid mitu neist, et mingit eneseteostuse võimalust unelmate maa ei paku.

Loodan, et need tüdrukud on end tänaseks kodumajast välja murdnud, sest muidu on neist saanud sileajulised koduperenaised, kes Eestis on õnneks sama haruldased nagu valaskala Läänemeres.

Eesti elatustaseme paranedes on primitiivne majanduslik õnnemudel naisteajakirjades mitmekesistunud. Nüüd väärtustatakse naisteajakirjades segaabielusid eelkõige kui julgust sukelduda võõrasse kultuuri ja murda välja meie kitsast maailmast.

Ometi on neis lugudes naine reeglina peres teisel kohal, nö abiratas. Viimaste aastate silmapaistvaim eestlaste sööst välismaale on sadade ametikohtade mehitamine Brüsselis ja Luxembourgis. Kasutan siinkohal teadlikult üdini seksistlikku tegusõna „mehitama”.

Kui ajakirjanik räägib euroliidus töötavate meestega, siis tehakse tõsiselt ja aupaklikult juttu nende tööst (Kersti Kaljulaid ja Maive Rute on erandid, mis kinnitavad reeglit.) Samas portreteerib isegi Postimehe Arter kangelastena Eesti soost koduperenaisi, kes igavusest pääsemiseks korraldavad Brüsselis seda sorti ühistegevust, millega saavad hakkama tegusad MTÜ Külatee naised mistahes kolkavallas kodumaal.

See on masendavalt ühesuunaline avatus. Eestis peetakse sind edukaks siis, kui sa lähed välismaale ja seal päris nälga ei jää.

Olete te lugenud mõnd kirjutist, kus kirjeldatakse eestlase lugu, kes välismaal ei kohanenud ja kodumaale naasis? Või mõnd lugu välismaalasega abiellunud naisest, keda mees nii kaua peksis, kuni ta koju tagasi põgenes? Mõni selline Eesti Naisest, minu lemmiknaisteajakirjast, õnneks ikka meenub.

Vastus on: unustage ära! Välismaal kõrbejad on vait ja häbenevad. Need, kes esinevad ajakirjades, oma nõrkusi ei reeda. Kuigi nõrkejaid on ning mitte vähe. Nemad on (naisteajakirjade jaoks) ebahuvitavad ning seega eiratavad luuserid. Ajakiri vajab edulugusid.

Eestil on hädasti vaja uut tüüpi edukate naiste edulugusid. Pehme ülemineku suunas töötavad lood, mis kirjeldavad halvasti varjatud võidurõõmuga neid Eesti naisi, kes on „kodustanud” Eestis väärt välismaa mehe. Ja majanduslikus keeles toonud Eestisse reaalse investeeringu meie kinnisvarasse ja elanike arvu kasvu.

Aga sellest jääb väheks. Vaja on hoopis uut tüüpi edulugusid. Naistest ja meestest, kes on end läbi pressinud maailma kõrgkoolide või lihtsalt kõva konkurentsi sõelast ja siis Eestisse naasnud. Sest siin on hea elukeskkond, sest siin on nende kodumaa ning just võimalust elada ja töötada oma kodumaal väärustavad nad üle kõige.

Kahjuks ei tea ma, kuidas sellist sõnumit laiemalt levitada. Võibolla aitab pöördumine blogi http://euroopa.wordpress.com/ toimetaja toimetaja Epp Petrone poole: tere tulemast tagasi Eestisse, Epp! Kui jõuad jaanuari lõpus kodumaale, siis julgusta sama tegema oma saatusekaaslasi.

12.1.07

Pensionärid käristavad välismaalastele välja

Tänases SL Õhtulehes avaldasin sellise artikli:
"Tallinnas on vähe neid pensionäre, kelle rahakott kannatab lõunastamist sellistes kesklinna nooblites restoranides nagu Karl Friedrich, Argentiina või Madisson, kus alla 100kroonist praadi polegi. Ent Iru hooldekogu vanurid on koguni nii heal järjel, et käristavad neis restoranides välja välismaalastele.
Kahjuks ei käi Iru pensionärid neis restoranides ise, küll on aga nende külalislahkust nautinud näiteks üks Leedu parlamendi liige, Leedu suursaadik Eestis ja rahvamuusikakoor Kauno Bošial, kokku 35 inimest!.../.../
Vana-Viru tänaval asuvat Tallinna linnavolikogu kantseleid juhtiva Hilja-Anne Merzini palk on 24 600 krooni kuus, millele lisandub puhkusetasu ja vähemalt kord aastas kopsakas tulemuspalk.
Veel maksab volikogu esimees, keskerakondlane Toomas Vitsut talle juba üle aasta 5000 krooni autokompensatsiooni kuus. Kuna kompensatsioonile lisaks tuleb linnal tasuda erisoodustusmaksu, on Keskerakonda kuuluva proua Merzini sõiduhüvitisele kulunud juba üle 100 000 krooni tallinlaste raha."
(Loe täisteksti ...)

Vastuseks esitas linnavalitsus teksti, mis on tõeline õppevahend algajale jokitajale:
"Tallinna Linnakantselei on esitanud volikogu revisjonikomisjonile oma selgituse, milles Tallinna linnasekretär Toomas Sepp märgib, et linna ametiasutustes mindi alates 2001. aastast üle ametiautode kasutamiselt isiklike sõiduautode kasutamisele ametisõitudeks. Kaasnevad kulutused hüvitatakse teenistujatele kehtestatud piirmäära ulatuses.Isikliku sõiduauto ametisõitudeks kasutamise kulude hüvitamine tööandja poolt on oma sisult käsitletav tööga seotud hüvituspaketi ühe koostisosana. See on ka palgapoliitika põhimõtetes õigusaktina fikseeritud juba alates 2000.aastast (esmakordselt Tallinna Linnavolikogu 14. detsembri 2000 määrusega nr 58). Vastavalt linnavolikogu määrusele on ette nähtud hüvitada linna tippjuhtidele ja samuti linna juhtidele (linnasekretär, valdkonna direktor, ameti juhataja, linnavolikogu kantselei juhataja, linnaosa vanem) isikliku sõiduauto ametisõitudeks kasutamise kulud. Eelnimetatud juhtide, sh linnavolikogu kantselei juhataja kasutusse antakse määruse kohaselt kas ametiauto või makstakse isikliku sõiduauto ametisõitudeks kasutamise kulude hüvitist.Vabariigi Valituse 14. juuli 2006 määrus nr 164 sätestab eelnimetatud kuluhüvitise maksmise tingimused, piiramata seejuures hüvitise saamist isikliku sõiduki ametisõitudeks kasutamise eest sellega, et sõidukit peab juhtima hüvitise saaja ise. "

Tõlge: Tallinna linnavalitsus arvab tõsimeeli, et autokompensatsiooni võib maksta ka ilma juhiloata inimesele ja seda isegi juhul kui ta oma autot ametisõitudeks ei kasuta. Vaid sõidab sellega näiteks nädalavahetusel maale suvilasse. Palju õnne, tallinlased!

10.1.07

Seppik ja Zarenkov kaitsevad pronkssõdurit

Äsja kella seitsmeses Vene telekanali RTR uudistesaates kaitsesid keskerakondlane Ain Seppik ja konstitutsiooniparteilane Andrei Zarenkov pronkssõdurit.
Kogu ülejäänud ja suvalisi arhiivikaadreid kasutanud uudis kirjeldas seda, kuidas Eesti natsid kavatsevad mõnitada Suure Isamaasõja mälestust.
Kremli eelistusi näitas siiski see, et Zarenkov esines RTR-i stuudios erinevalt Seppikust, keda intervjueeriti Riigikogu koridoris. See näitab, et Kreml tahab näha lisaks Keskerakonnale Eesti Riigikogus oma huve kaitsmas veel ka üht puhtrahvuslikku vene parteid.
Ilmekas oli ka asjaolu, et samas uudistesaates esinenud läti rahvusest Euroopa Komisjoni volinik Andris Peibalgs andis intervjuu inglise keeles, Väino Linde eesti keeles, aga Ain Seppik vene keeles.

Jaan Kaplinski ja "yok"

Siinkohal väike Jaan Kaplinski selgitus sõna jokk tausta kohta:
"Tore, et j.o.k.k. paistab tõesti saavat üldkasutatavaks sõnaks. Olinskeptiline, hää meelega tunnistan, et ilmselt eksisin.Paar keelelist märkust. Türgi keeles tähendab "yok" -- "ei ole": paramyok -- mul pole raha. Ilmselt türgi keelte (kasahhi, usbeki...) kaudu onjõudnud eesti slängi: temaga on jokk. Pean tunnistama, et ma ei tea, kas vene keeles ka kasutatakse, võiks arvata, et meie keelde tulnud sõjaväesolnud poiste kaudu. See niisama, et võiks kedagi huvitada.Jaan K."
Ja samas ka hea variant selle sõna tõlkeks inglise keelde: OPT (Other People´s Time) ja OPM (Other People`s Money. Vt http://www.epl.ee/artikkel/369474

Uus torm kaitseb pronkssõdurit

Alates mullusest maist kordab Reformierakond, et pronkssõdur on vaja Tõnismäelt minema vedada nii kiiresti kui võimalik. Andrus Ansipi avaldused sel teemal on olnud sama stiilipuhtad ja nauditavad nagu Andrus Veerpalu klassikaline suusastiil. Siinkohal vaid üks stiilinäide ajaloost:
«Minu isiklik seisukoht on, et pronkssõdur tuleks selle koha pealt ära toimetada nii kiiresti kui võimalik,» ütles Ansip Eesti Raadiole antud intervjuus 22. mail.
Täna on Reformierakonnal pronkssõduri teisaldamisega jälle tuli takus: "Ümbermatmistega on praeguse ilma püsides reaalselt võimalik alustada juba mõne kuu möödudes, seisab Reformierakonna teates."
Kui jaanuarist lugema hakata, siis peaks mõni kuu mööda saama kõige varem märtsis. Tõlge poliitslängist tavakeelde: kuni Riigikogu valimisteni Reformierakond pronkssõduri kallale ei asu. Ilm ju varem ei luba:)
Kahjuks lubavad ilmaennustajad täna õhtul oodata uut tormi, mis kardetavasti venitab pronkssõduri teisaldamise aega veel ja veel.

9.1.07

Reeded arsti-, õpetaja- ja politseivabaks!

Andrus Ansip räägib tänases Postimehes ilusasti sellest, kuidas inimestele jääb tänu Reformierakonna algatatud tulumaksualandusele rohkem raha kätte. Kahjuks vaikib Ansip aga täiesti maha selle, et tänu tulumaksualandusele halveneb meie haridus, nõrgeneb politsei ja jookseb inimestest tühjaks päästeamet.
Eelmisel suvel sattus Kanal 2 reporter Harjumaal peale ühele metsatulekahjule, mida kustutas üks ainumas pritsimees. Mees jooksis voolikuotsaga metsa. Siis tormas tagasi auto juurde ja keeras vee lahti. Siis pani padavai uuesti voolikuotsa juurde ja asus põlevat männikut kustutama. Ihuüksi!
Jooksu pealt jõudis mees veel hingeldades Kanal 2-le seletada, et vilets palk on töölt minema peletanud pooled kolleegid ja nii peabki ta metsas üksi rassima.
Reformierakonna maksualandus tõi inimestele jaanuaris väikse meeldiva üllatuse, aga võib neile järgmise aasta vältel tuua palju ebameeldivaid üllatusi. Näiteks siis, kui politsei või tuletõrje ei jõua teie väljakutse peale õigel ajal kohale, kuna neil pole piisavalt inimesi. Kõrgem palk on viinud nad ehitajaks või Soome tuld kustutama. Või tabab teid ebameeldiv üllatus siis, kui sügisel avastate, et mitmes aines pole kool suutnud leida teie lapsele õpetajat.
Praegu kasvab meie majandus seitsmepenikoormasammudega ning see on võimaldanud Reformierakonnal (sõnades väga vasakpoolsete Keskerakonna ja Rahvaliidu toel) tulumaksumäära alandada suhteliselt valutult. Kohe, kui majanduse kasvutempo veidigi alaneb, tähendab edasine maksumäära alandamine valusat tagasilööki paljudel riigieelarvest sõltuvatel elualadel. Iga protsent, mille võrra tulumaksu alandatakse, viib riigieelarvest välja miljardeid kroone. Neid miljardeid vajab haridus, sisejulgeolek, meditsiin.
Kui palju on neid inimesi, kes jaksavad ja tahavad maksta oma laste hariduse eest alates esimesest klassist? Kui palju on neid inimesi, kes on nõus tulevikus ostma Falckilt lisaks turvateenusele ka tulekustutamise teenust?
Selle kõik vaikib Reformierakonna esimees maha. Ta jätab ütlemata, et kui edaspidi on reeded maksuvabad, siis on reeded ka arsti-, õpetaja- ja politseivabad.
P.S. Olen ise üle keskmise suure sissetulekuga inimene ja võidan isiklikult Reformierakonna maksualandusest rohkem raha kui keskmise palga saaja. Sellegipoolest sean ma isiklikust kasust ettepoole ühiskondliku kasu ning olen igal juhul edasise tulumaksualanduse vastu.

6.1.07

Laar ja Ansip. KUMB ON PAREM KUI SOKK RIISTA OTSAS?

Elu pakub huvitavaid kokkusattumisi. Lendasin üleeile puupüsti täis charter-lennukiga Egiptusesse talvepuhkusele. Samasse lennukisse astus ka korvpallur Ivo Saksakulm. Kui avasin pardal uue ajakirja Klubi esimese numbri, vaatas sealtki vastu Saksakulmule pühendatud lehekülg.
Meesteajakirja ilmselgelt parastava tähelepanu osaliseks sai Saksakulm ühe hiljutise vahejuhtumi pärast, kus Tartus jooksis kossumängu ajal väljakule alasti mees, seljal kiri „Saksakulm” ja suguelundit varjamas must sokk.
Kui ajakiri Kalevi kunagiselt keskmängijalt Saksakulmult selle juhtumi kohta kommentaari küsis, kuulsid nad vastuseks sõbralikku nalja tema meeskonnakaaslase Tiit Soku arvel: „Parem ikka Saksakulm selja peal kui Sokk riista otsas.”
Killumeistrist korvpalluri nali meenus uuesti täna, kui lugesin uudiseid IRLi suurkogu kohta, kus Mart Laar väitis, et tema erakonnal on võimalik valimised võita. Meenus just seetõttu, et ka Laari on sageli naeruvääristatud, kuid tema panus Eesti edusse on kaugelt suurem kui naeruvääristajatel.
Kui märtsivalimiste järel peaks järgmine peaminister olema parempoolne, siis eelistan mina sotsiaaldemokraadina igal juhul Andrus Ansipile Mart Laari.
Siin vaid kolm põhjust selle eelistuse põhjendamiseks:
1. Laar on isikupärase tulevikunägemusega poliitik erinevalt Ansipist, kes on erinevalt Laarist suurepärane neljapäevaste valitsuse pressikonverentside sisustaja. Kas keegi teab mõnda mõtet, milleni Ansip on jõudnud oma isikliku vaimutöö tulemusena?
2. Valides Ansipi, aitavad parempoolsed valijad jälle võimule Keskerakonna, sest Reformierakond on Keskerakonnaga leivad ühte kappi pannud nii 2002. ja 2005. aastal. Laari puhul on see oht minimaalne. (Hiljuti ähvardas reformikas Silver Meikar nõuda Keskerakonna väljaheitmist Euroopa Parteist. Kulla Silver, kui kesikud on nii jubedad, siis miks te neid valitsusest välja pole visanud? Miks Reformierakond raiskab aega ja vaeva Brüsselisse kaebekirjade kirjutamise peale kui võimalus neile koht kätte näidata on juba kaks aastat teie kätes?)
3. Laar on parem partner sotsiaaldemokraatidele, sest nii sotsiaaldemokraadid kui isamaaliitlased on läbi aegade teinud poliitikat, mis põhineb sellistel väärtustel nagu demokraatia ja ausus. Reformierakond on sõnades tümitanud Keskerakond koostöö pärast Kremliga, aga see pole karvavõrdki mõjutanud nende tegelikku koostööd, ka välispoliitikas. Ansip oli see mees, kes päästis majandusminister Edgar Savisaare naha, kui tuli avalikuks, et Oliver Kruuda on kinkinud talle suvila. Ja nüüd kasseerib Reformierakond selle toetuse eest Kruuda eest rekordilisi annetusi parteikassasse.
Tulles tagasi alguse juurde – mulle meenutab Andrus Ansip praeguses valitsuses sokki, mis varjab ühe teise ministri ja erakonna musti riistu.
Aga mida arvate teie – kas parem peaminister oleks Laar või Ansip?

4.1.07

Arstid söönud, patsiendid terved

Üks tuttav kolis hiljuti koos inglannast abikaasaga Eestisse. Tema abikaasa on arst, kuid Eestisse tulek läks tal suhteliselt valutult, sest oma tööd ei pidanud naine Londonisse maha jätma.

Vastupidi, ta käib nüüdki iga kuu vähemalt nädala Londonis asendusarstiks. Selleks pole muud vaja kui paar päeva ette helistada ning haiglad, kus naine on varemgi töötanud, on rõõmsad, et saavad veidigi leevendada oma arstide ülekoormust.

Arstide ja õdede puudus on Inglismaad vaevanud juba väga pikalt. Hoolimata sellest, et praeguseks on arstide palgad sealmaal kõvasti üle Euroopa keskmise. Ja isegi hoolimata sellest, et võõrtööjõudu on neil kõige lihtsam ligi meelitada, sest inglise keelt oskavaid arste saab palgata nii Indiast kui Eestist.

Brittide näide peab mõjuma Eestile hoiatavalt. Seda enam, et Eestiski ennustati äsja kõigi aegade suurimat arstide puudust.

Arstid õpivad kõigist teistest erialadest kauem. See tähendab, et kui neid nappima hakkab, siis kulub vigade parandamiseks kümme aastat. Iga-aastased palgatõusunõudmised ja streigiähvardused annavad arstitudengitele selge sõnumi: valmista end juba ülikooli ajal välismaale tööle minekuks, sest Soomes või Inglismaal tööd on ja palgad on kordades suuremad.

Eestis kulub avaliku sektori tervishoiukulutustele aastas 5,3% SKT-st. Isegi Lätis on see number märksa suurem - 6,4%. Vanast Euroopast rääkimata. Seega töötab meie meditsiinisüsteem nagu auto, millele antakse kütust konkurentidest vähem, aga nõutakse sama kiiret sõitu.

Raha efektiivne jaotamine tervishoiusüsteemi sees nii, et arstide palk tõuseks ja patsiendid oleks terved, on täppisteadus. Selge on aga see, et praeguste probleemide lahendamiseks on vaja lihtsalt tervishoidu raha juurde panna. Sotsiaaldemokraadid pakuvad selle probleemi lahendamiseks mitte sotsiaalmaksu tõstmist, vaid lisarahastust riigieelarvest, ühe olulise kuluallikana näiteks perearstide täiendavaks rahastamiseks.

3.1.07

Tartu muutub sõimusõnaks...

...või siis vähemalt nimeks, mida häbenetakse. A. Le Coq Tartu Õlletehas on otsutanud kaotada oma nimest nii "Tartu" kui "õlletehase". Õlletehase nime häbenemist võib veel mõista, sest Saku õlletehas ruulib jätkuvalt Eesti õlleturul, kuid muude jookide osas on tartlased sakukatest mööda spurtinud.

Tartu nimest loobumine näitab aga selgelt ettevõtte alaväärsuskompleksi. Arusaama, et A. Le Coqi arvates ei sobi turuliidriks pürgivale ettevõttele selle seostamine Eesti suuruselt teise linnaga. Mis on pehmelt öeldes imelik mõte, sest Rakvere Lihakombinaat saab turuliidrina kenasti hakkama ning müüb päris suure osa oma toodangut Lätti-Leetu. Kuigi Rakvere nimi ei anna Valga või Saaremaa lihatööstustega võrreldes mingit konkurentsieelist.

Tartu häbenemise trendi lõi Tallinasse kolides ajaleht Postimees, mis aastakümneid seostus kõigil lugejatel üheselt Tartu linnaga. Ent see seos takistas ka Postimehe auahneid kasvuplaane, mis Tallinnasse kolimise järel on suuresti ka teostunud. Kolimisega kaasnes ka väike, kuid kõnekas täpsustus lehe päises, kuhu lisandus kaks sõna: Eesti päevaleht Postimees. Niisiis Eesti, mitte enam Tartu leht.

Jääb üle oodata, kas mõni Tartu Ülikooli rektori kandidaatidest tuleb välja mõttega nimetada alma mater lihtsalt Ülikooliks. See nimi paneks selgelt paika, et Ülikool on akadeemiline turuliider, mis kõrgub uhkelt üle Tallinna taskuülikoolide.

Osava suitsukatte all on alanud ka haridusministeeriumi Tartust väljatõmbamine. Kui ministeerium esimest korda kolis, siis öeldi ausalt, et kolitakse Tallinnast Tartusse. Tänasest Postimehest saame aga teada, et nüüd kolib ministeerium suisa Citysse. Õnneks veel mitte Londonisse, vaid loodavasse Ülemiste Citysse. Kuna Mailis Repsi 550 alluvast 400 hakkab tööle Ülemistel, siis oleks ausam otse välja öelda - ministeerium kolib pealinna tagasi.

2.1.07

Uus energia ja AS Eesti Sitt

Intervjueerisin vist 92. või 93. aastal Postimehe algaja reporterina Marek Strandbergi, kes toona oli üliedukas ärimees. Küsimusele, miks noor andekas keemik hakkas ärimeheks ja jättis pooleli doktorantuuri, vastas Strandberg kahemõtteliselt: „Majandusliku olukorra tõttu.”

Miljonäri must huumor vihastas ajal, mil tudengid tõesti vaesuse tõttu õpinguid pooleli jätsid, paljusid inimesi. Veel eelmisel sügisel hõõrus üks ajaleht seda vastust Strandbergile nüüd juba Roheliste partei juhina nina alla.

Aga samas olid ja on sellised naljad vaimukale ja sarkastilisele Marekile alati omased. Nii pole imestada, et vaimukalt mitmemõtteline on ka täna avalikustatud Erakonna Eestimaa Rohelised valimisloosung „Uus energia”. Esiteks mängib see slogan välja Rohelise partei ühe suurima trumbi poliitikasse tulekul – nende uudsuse ja värskuse. Samas vastandutakse selle slogani abil vanadele olijatele palju viisakamalt kui seda tegi Res Publica neli aastat tagasi.

Teiseks mängib see slogan välja valdkonna, mille abil Eestimaa Rohelistel on seni õnnestunud kõige rohkem silma paista. Slogani suurim miinus on kindlasti see, et ainult energeetika-trummi tagudes positsioneeritakse ennast selgelt nišiparteiks. Res Publica lubas omal ajal uudsuse võlu kasutades kõigile kõike: korraga vasak- ja parempoolsust, kõva kätt ja pehmeid väärtusi.

Et energeetika on Marek Strandbergile alati omane teema olnud, näitab üks teinegi lugu üheksakümnendate aastate keskpaigast. Marek sõidutas üht väikest seltskonda uhke džiibiga vist EÜSi suvepäevadele ning rääkis õhinal enda ja oma kauaaegse äripartneri Agu Kivimägi viimasest äriideest. Mehed tahtsid ära erastada ühe Kiviõli tuhamäe, segada põlevkivituhka suurte sigalate lägaga ning müüa selle segu väetisena Tuneesiasse. Te ei arva iialgi ära, miks just Tuneesiasse. Sest just Tuneesia kõrbeliivadel datlipalmide kasvatamiseks sobisid Eesti tuhk ja seasõnnik kõige paremini, oli Marek välja uurinud.

Strandberg tegeles selle äriplaaniga tõsimeeli, aga loomulikult mitte surmtõsiselt. Uue firma nime oli Marek välja mõelnud eriti suurejoonelise. Sellise, mis pidi sobima Eesti Telefoni, Eesti Gaasi ja Eesti Energia kõrvale – AS Eesti Sitt.

P.S. Kõrva kriibib Roheliste Erakonna nimes Eestimaa. Meil oli Eestimaa Kommunistlik Partei, kuid nüüdsel ajal on korralikud erakonnad lihtsalt Eesti erakonnad.

1.1.07

ETV kuul-pähe-aastalõpu-programm

Iga telekanali jaoks pole aastalõpuprogramm mitte ainult 4-5 tundi telesaateid. See on aasta kõige vaadatuim ja vaatajate poolt kõige terasemalt hinnatud teleaeg, mis paneb kogu kanali järgmise poole aasta programmile tugeva pitseri.

Selle napi ajaga otsustab televaataja, kas kanal on hea, halb või ei kõlba kassisaba allagi.
Kanal 2 pani aastalõpu õhtuks kokku korraliku süldi viimase hooaja hittidest. TV3 üritas teha remake'i kunagisest Koidula-Toomas Kirsi-kosjaloost ning lootis Henrik Normanni karismale. Mis kohati kandis välja, kohati reetis ülejõu töötamist.

ETV programm - mille tipuks oli ENSV aegse propagandaajakirjaniku ja tola Felix Leedi hambutu etteaste - andis vaatajale selgelt mõista: oleme kodukootud jobud, kes tegelevad oma musta minevikuga ning meid ei huvita karvavõrdki, kas meid üldse täna õhtul keegi vaatab.

ETV aastalõpukava vaadates valdas deja vu elamus - oleme tagasi kusagil aastas 1993, kus raha pole, häid tegijaid riigiteles enam pole ning ühtki värsket ideed ka enam pole. ETV selge aastalõpu sõnum oli: meil pole teile mitte midagi öelda. Kogu programm vaatas minevikku. Auväärne organisatsioon võib vaadata minevikku, kuid mitte moel, mis annab üheselt mõista, et tulevikuks pole meil enam midagi uut ja huvitavat pakkuda.

Ikka kiputakse iga aastavahetusprogrammi puhul ahastama, et nii madalale tasemele pole eales varem langetud. Olen ise inimene, kes kindlalt arvab, et ETV on vajalik avalik-õiguslik telejaam, mille programm on üldiselt Eesti oludes asendamatu. Kuid pärast nii maltsa aastavahetusprogrammi tundub, et telejaam on ise otsustanud endale vee peale tõmmata. Ainar Ruussaar ja sõbrad, palun öelge ise, et tahtsite parimat, aga välja tuli veel hullemini, kui eelmisel aastal.

Muidu täidab oma ähvarduse Aivar Riisalu, Raivo Palmaru või mõni muu sama erakonna esindaja ning korraldab ETV-s pärast märtsivalimisi korraliku verelaskmise. Ja pärast nii äput aastavahetusprogrammi pole teil mõtet loota avalikkuse kaitsele, sest televaatajad tahavad igati õigustatult näha aastavahetusel lisaks Krjukovi-Kibuspuu 79. aasta naljadele midagi uut ja head ka tänapäevastelt teletegijatelt.