Täna Sõpruse kinos esilinastunud kunstnik Jaan Toomiku 20-minutiline film "Oleg" räägib näiliselt lihtsa loo nõukogude minevikust, kus ka tuhandeid Eesti poisse sõjaväes oimetuks peksti.
Ses peaaegu sõnatult edastatud loos on Pärt on ainuke poiss, kes 1982. aastal ühes Volgogradi väeosas suhtleb vanematelt kaasteenijatelt pidevalt peksa saava Olegiga. Päev enne oma ema küllatulekut teatab Oleg eesti poisile, et laseb ennast öösel patrulli minnes maha.
Eestlane soovitab tühisõnaliselt Olegil mitte lollusi teha ja näeb järgmisel päeval, kuidas Olegi emale poja enesetapust teatakse.
Kuigi olen veetnud aasta oma elust Moskva ja Tveri oblasti kasarmutes, nägin selles filmis ikka enamat kui ühe põlvkonnakaaslase painava minevikumälestuse hingelt ära rääkimist. Toomiku sõnum oli minu jaoks ikka süütunne selle pärast, kuidas kaasinimese kannatusi pealt nähes ja neid mitte tõsiselt võttes võid ootamatult muutuda kaassüüdlaseks inimese surmas. Ja nii ei juhtu mitte ainult kohati äärmuseni julmas nõuka sõjaväes, vaid tänapäevases versioonis näiteks koolikiusamise puhul.
19.10.10
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment