Tänased Kuku mälumängu küsimused

Tänahommikuses Kuku mälumängus vastas Arko Oleski ja minu tehtud küsimustele Indrek Salis ning vastas neljast küsimusest ära kolm. Küsimused olid seekord tõesti lihtsad, välja arvatud ehk viimane, mille puhul ei antud Indrekule vihjeid:

1. Ajakiri Jalka valis mullust jalgpalliaastat kokku võttes Aasta Pealtvaatajaks mehe, kelle jaoks novembris toimunud Eesti-Iirimaa jalgpallimäng oli üldse esimene kord staadionile jalgpalli vaatama tulla. Kes sai Aasta Pealtvaatajaks?

[Lisavihjeid:

- samas on mehe abikaasa tuntud väga spordilembese inimesena.

- mees kätles tervituseks mõlema meeskonna liikmeid.]

2. Heliküsimus: kuulete Hardo Aasmäed rääkimas ühest usundist:

[Raadioentsüklopeedia 2011-12-29, 1:24-2:14]. Millisest väga vastuolulisest usust käib jutt?

[Lisavihjeid:

-  religiooni propageerijate hulka kuulub ka Hollywoodi kuulsusi eesotsas Tom Cruise’i ja John Travoltaga

- nende endi sõnul on neil maailmas umbes 10 miljonit järgijat, ent arvatavasti on see arv üle paisutatud.]

3. Õige varsti pärast Vahur Kersna hitiks kujunenud elulooraamatu «7x7» ilmumist avaldas üks teine tuntud Eesti meelelahutustegelane omaenda eluloo pealkirjaga «17x4», mis müüdi väidetavalt samuti paari päevaga läbi. Poes maksab raamat üheainsa euro. Kes kirjutas selle raamatu paroodiana elulooraamatute buumile?

[Lisavihjeid:

- küsitav lõpetas 1986. aastal Lavakunstikooli 12. lennu.

- arvukate teleesinemiste seas on ka tegelaskuju Richard Tont Kanal 2 jutusaates «Tondi jutud»]

4. Mis firma limusiini katusel saadeti eelmise aasta lõpus viimasele teekonnale

Põhja-Korea diktaator Kim Jong-il? Ilmselt kasutati täpselt sama autot juba 1994. aastal ka tema isa Kim Il-sungi matustel. Küsitav firma alustas seda marki limusiinide tootmist 1939.

aastal ning lõpetas alles 2002. aastal.

[Lisavihjeid:

- kuigi Põhja-Korea verivaenlane on USA, on tegu siiski ameerika autoga.

- sama marki autoga sõitis John F. Kennedy 1963. aastal atendaadi hetkel.]

Vastused:

1. EV President Toomas Hendrik Ilves

2. Saientoloogia

3. Peeter Oja

4. Lincoln (täpsemalt selle mudel Continental)

Intervjuu Vaclav Haveliga 11 aastat tagasi

Otsisin Vaclav Haveli matusepäeval üles intervjuu, mille tegin Eesti Päevalehe ajakirjanikuna 11 aastat tagasi Prahas presidendilossis ning panen blogisse üles mõned toonased küsimused-vastused tunni aja pikkusest intervjuust:


Kolmapäeva hommikul kell 11.25 oli Tshehhi presidendil Vaclav Havelil selja taga pingeline tööpäev. Ta oli kohtunud Maailmapanga presidendiga, andnud selle järel pressikonverentsi, kuid saabus siiski ühisele intervjuule Eesti Päevalehe ja Eesti Televisiooni ajakirjanikega sõbraliku ja väga keskendunud vestluspartnerina.



Eestlased tahaksid ennast samastada eelkõige Skandinaaviamaadega, mitte Balti riikidega ja muidugi ei taha me omada midagi ühist Venemaaga. Kuidas kujutavad tshehhid oma tulevast identiteeti ja milliste naabritega tahaksid nemad sarnaneda? 


Ma arvan, et valdav osa meie ühiskonnast tunneb ennast lääne-euroopaliku maailma osana. Aga rääkides tshehhi rahva käitumisest, siis löövad meil traditsiooniliselt ikka ja jälle välja teatud käitumismudelid, mis reedavad veidi ohtlikku provintslikkust. Me oleme päris Euroopa südames, ümbritsetud mägedest ning kõigil mööda Euroopat liikuvatel poliitilistel huvidel ja vaimsetel vooludel on tendents meie juures ristuda. Aga mulle tundub, nagu oleks meil mõnikord tendents sulgeda ennast sellesse katlasse nende mägede vahel ning lasta kõigel meist mööda voolata. Ja mõtelda, et tähtis on see, mis toimub meie hoovikesel ja kui on võimalik, siis mitte teha välja sellest, mis toimub naabri hoovikesel. Selles ma näen teatud ohtu.


Eestlaste jaoks on väga oluline ammutada enesekindlust nendest kaasmaalastest, kes on maailmas läbi löönud. Me rõõmustame nii president Lennart Meri kui helilooja Arvo Pärdi rahvusvahelise tuntuse üle. Kas see on omane ka tshehhidele ning kes on praegu tunnustatuimad tshehhid?

Mul on mulje, et meie riigi kodanikud tunnevad rõõmu iga tshehhi edu üle välismaal, kuigi see on mõnikord vaoshoitud rõõm. Aga ilmselt suurimat rõõmu äratavad meie sportlaste saavutused. See tundub mulle mõnikord isegi liialdatud. Ükskõik kas on tegemist hokimängijate (Jaromir) Jagri, (Dominik) Hasheki, (tennisistide) Martina Navratilova või Ivan Lendliga. Mõnikord mulle tundub, et see rõõm on üle paisutatud. Et see lakkab olemast puhas rõõm kaasmaalase edu üle, hakkab toimima selle edu endale omistamine. See kehtib ka inimeste kohta, kes jääle astudes kukuks kohe pikali, aga Tshehhi koondise võidu puhul MM-il tekib tal tunne, et ta lõi ise kogu maailma jäähokis.


Need inimesed nagu veidi vähendavad kellegi individuaalse saavutuse väärtust ja omistavad selle endale. See oleks nagu üldrahvalik saavutus ja see häirib mind mõnikord.


Tshehhi jalgpalli ja jäähoki meeskonnad mängivad rahvusvahelises konkurentsis tipptasemel. Aga ega te ei näe ohtu, et tänu oma suhteliselt väikesele rahvaarvule, majandusele ja sõjalisele võimekusele võivad Tshehhi ja Eesti tulevikus muutuda riikideks, mis Euroopa Liidu või NATO sees kuuluvad teise või isegi kolmandasse liigasse?


Ma arvan, et see teatud meeleolu sõltub meist endast. Me peame käituma väärikalt ja enesekindlalt, kuid samas tagasihoidlikult. Ja mul on selline tunne, et juba ammu ei hinnata maa tähtsust ainult tema majandusliku tugevuse, suuruse või rahva arvu järgi. On väiksed maad nagu näiteks Holland, mis on Tshehhi Vabariigist väiksem. Aga see on maa, mis on üldiselt austatud ja mida võetakse tõsiselt.


On vaja teatud oskust oma probleeme seletada. Meil on loomulikult probleeme, mis on tundmatud Lääne-Euroopa maadele ja neid on vaja lahti seletada. Aga samal ajal tuleb meil oma arvamusi üldiste asjade kohta välja öelda ja käituda normaalselt. Siis hakatakse ka meisse normaalselt suhtuma. Kui me algusest saati tunneme ennast veidi teisejärgulistena ja vähemväärtuslikena, siis me hakkamegi olema teisejärgulised ja vähemväärtuslikud.


Eesti ühiskonnas on täielik fenomen Jaroslav Hasheki "Shvejk". Kõik üle 30-aastased mehed on seda lugenud ning paljud neist loevad seda ikka ja jälle uuesti. Igas kirjanduses on raamatuid, mis on väga olulised oma kultuuriruumis, kuid ei oma tähendust väljaspool seda. Millega te seletate üle 60-sse keelde tõlgitud "Shvejki" edu? Ja lisaküsimus – mitu korda te ise olete "Shvejki" lugenud?

Noh, erinevalt paljudest teistest olen ma "Shvejki" lugenud noorest peast ainult üks kord. Ma pean seda väga heaks raamatuks, aga mul on selline mulje, et Shvejk on maailma nägemise viis, et see on üks peegel. See on midagi muud ja midagi rohkemat kui konkreetne kuju. See on veidi eksitav, kui räägitakse Shvejki iseloomust, Shvejki mõttelaadist, sellest et me tshehhid oleme Shvejkide rahvas.


Pigem on Shvejk teatud kunstiline trikk. Pange tähele, et me ei tea tema kohta mitte midagi – kui vana ta on, mis perekonnast ta on pärit, me ei tea, kas talle meeldivad naised või mehed. Ta on tegelikult läbipaistmatu kuju. Aga see on kunstiline põhimõte, see pole mingi kindel kuju, mida oleks kirjeldatud nii nagu Balzac kirjeldab oma tegelasi.



Nii Tshehhi kui Eesti rahatähtedel on kujutatud oma rahva kõige väärikamaid esindajaid. Euroopa ühisraha euro kupüüridel kellegi portreesid pole, aga kui teie saaksite valida, milliste eurooplaste pilte sinna trükkida, keda te valiksite? Teisisõnu: keda te peate kõige olulisemateks selle maailmajao väärtuste kujundajaks?


See nimekiri on üsna pikk. Ma alustaksin võibolla Periklese ja Sokratese juurest ja jätkaks Rotterdami Erasmusega. Siis tshehhide kuningas Karl IV, Voltaire, Rousseau, Kant. Kuni nende inimesteni, kes ehitasid pärast sõda ühinenud Euroopa – selliste poliitikute põlvkond nagu olid de Gaulle, Churchill. Ma arvan, et Euroopas on lugematu arv isiksusi, keda võiks julgelt paigutada uue Euroopa rahatähtedele. Aga samas ei tohi unustada, et Euroopa on sünnitanud ka mõned väga ohtlikud isikud.

Toonase intervjuu täisteksti aadress on: http://www.epl.ee/news/melu/vaclav-havel-ei-tohi-tunda-end-teisejargulisena.d?id=50788224

Küsimus Mnemoturniirile hullumeelsusest

Küsisn eile Mnemoturniiris küsimuse Kaljo Kiisa filmi "Hullumeelsus" kohta. Küsimus oli selline – enne äsja Eesti läbi aegade üheks parimaks filmiks tunnistatud "Hullumeelsuse" filmimist 1968. aastal teeskles Kaljo Kiisk Lätis ühes hullumajas arsti ja sanitari, et hullumaja oludega paremini tutvuda. Miks käis Kiisk hullumaja tööga tutvumas Lätis ja mitte Eestis?

Vastuseks tsitaat Kaljo Kiisa äsja ilmunud elulooraamatust: "Alguses olin Tallinnas, kuid seal oli alkoholiravil hulk tuttavaid ja ma ei saanud sammugi astuda ilma, et keegi oleks hüüdnud: Kaljo, kuidas sina siia sattusid?" 

Muidugi vastasid targad mehed selle küsimuse kohe ära, aga loodetavasti oli see üks humoorikamaid kuulajate jaoks.

Riigikogu kaotas viiendas mängus Turba poistele

Riigikogu paljumänginud korvpallimeeskond kaotas täna õhtul 93:108 Turba gümnaasiumi treener Märt Kermoni poistele viiendas omavahelises mängus mitte mänguoskuste puudumise, vaid viletsama võhma tõttu.
Esimese veerandaja võitsime me uhkelt, kuid siis sundis Kermon oma poisid meile kaitses tihedalt kallale ning see kärpis meie mänguvõimalusi tugevasti.

Poolaja võitsime veel 2 punktiga, kuid kui 16-18 aastased poisid teisel poolajal tempo üles kerisid, siis jäid isegi kunagised Eesti noortekoondise mängijad Jüri Ratas ja Ott Lumi hätta, sest kümme aastat ja 10-20 kilo hiljem ei jaksa lihtsalt enam samas tempos liikuda. Mida minut edasi, seda raskem oli meie mäng, ning seda karistamatumalt tormasid platsil ringi 12 Märt Kermoni hoolealust.

Riigikogu meeskond lootis veel noormängija Rainer Vakra tabavate visete peale, kuid Keskerakonna kodanikuühiskonna eestvedaja mõtted liikusid juba homme algava Bakuu-reisi peal ning ründes suutis ta meeskonda aidata, kuid kaitses lasi põlve lubamatult sirgeks.

Mängujärse analüüsi ajal leidsime statistik-mänguri Riho Kanguri abil üles oma nõrgad kohad ning järgmisel mängul enne Turba gümnaasiumi sulgemist loodame taas üle poole nooremaid vastaseid võita, nagu see juhtus kunagises aastate taguses esimeses mõõduvõtmises

Peeter Kreitzbergi mälestuseks

Kõige paremini kirjeldab täna meie hulgast lahkunud Peeter Kreitzbergi tähendust asjaolu, et kui mistahes Eesti ajakirjanik kuulis sõna haridus, siis valis ta koheselt Peetri ja parasjagu ametis oleva haridusministri numbri.

Peetri ja Eesti hariduse vahele võis tõmmata võrdlusmärgi. Haridusministrid tulid ja läksid, aga Peeter oli alati selle valdkonna arvamusliider ja eestkõneleja. Eesti poliitika ja eriti hariduspoliitika kaotasid täna suure ja olulise eeskõneleja.

Tunnen südamest kaasa Peetri elukaaslasele ja tema lastele!

Riigikogu korvpallimeeskond alistas Tori valla tiimi

Riigikogu korvpallimeeskond alistas eile täissaali rahva ees Tori valla meeskonna tulemusega 74:68, kuigi esimesel poolajal jäime halvavasse 15-punktilisse kaotusseisu.

Tori meeskond, mida vedasid vallavanem Mart Vaiksaar ja vallavolikogu esimees Ahti Kukk, alustas mängu väga võidujanuliselt. Ainult 6-liikmelise esindusega Riigikogu mehed ei saanud hakkama maa-ala kaitsega ning lasid torilastel võtta lubamatult palju ründalauapalle ja visata nende arvelt lihtsaid korve.

Ent tasapisi sai Riigikogu esindus maaelu komisjoni esimehe Kalvi Kõva häälekal kaasaelamisel mõõnast üle ning juba esimese poolaja lõpuks oli seis võrdne.

Teisel poolajal näitasid mõlemad meeskonnad väga kõrgetasemelist viskekontserti, kui järjest laoti korvi 6 kolmepunktiviset, mille autoriteks Riigikogu poolt olid Ratas, Vassiljev ja Vakra.

Kuigi verinoor Riigikogu liige Rainer Vakra oli suvel patustanud sportliku rezhiimi vastu, hoidsid eelkõige just tema edukad sooritused parlamendi meeskonda teisel poolajal turvalises eduseisus. Palavikuga platsil olnud Jüri Ratase panus jäi ehk tõve võrra veidi tagasihoidlikumaks, kuid teda asendas väärikalt Riigikogu korvpallitiimi pesamuna Rannar Vassiljevi supersooritus nii kaitses kui rünnakul.

Mängule järgnenud õhtusööki jäi punase niidina läbima mõte, et just selliste sportlike vahenditega muudavad Riigikogu liikmed end inimlikult mõistetavaks tavaliste valijate jaoks.

Küsimus Mnemoturniirile surmanuhtlusest

Tänane Mnemoturniir esitas minu küsimuse, millele targad päris õigesti ei vastanud. Millisel moel viidi Eesti Vabariigis vastavalt 1934. aastal jõustunud Kriminaalkohtupidamise seadustikule täide kurjategijale määratud surmanuhtlus?

Vastus: Kriminaalkohtupidamise seadustiku § 701: Pärast surmamõistetu toomist surmamisruumi avaldab prokuratuuri esindaja temale seadusjõusse astunud kohtuotsuse (...) ja küsib temalt, kas ta soovib, et surmanuhtlus täide saadetakse mürgistamise teel, Selle järel teeb prokuratuuri esindaja korralduse vangistusasutise direktorile surmanuhtluse täitmiseks. Viimase korraldusel annab surmanuhtluse teostaja surmamõistetule tarvitada mürgistusvahendi, kui ta on soovinud surmanuhtluse täidesaatmist mürgistamise teel. Kui surmamõistetu viie minuti jooksul ei ole mürgistamisega lõpetanud oma elu, teostatakse surmanuhtlus poomise teel.