27.12.08

Mida head tõi lõppev aasta?

Täna Kuku raadio Keskpäevatunnis Hans H. Luige ja Rein Kilgiga lõppevale aastale tagasi vaadates tahtsime kindlasti välja tuua neid häid asju, mis meile 2008. aastal osaks said. Tahtsime kõige paremat, aga läks nagu alati - enamus saatest kulus karmi kriitika tegemise ning maailma parandamise peale.

Saate lõpuotsas väikse ülevaate siiski tehtud saime. Rein tõi esile selle, et inimeste vastastikune hoolivus ja sidusus on kasvanud. Esmalt viitas Kilk tänavusele Jõulutunneli saatele, kus majandusraskustest hoolimata taas rekordsumma abiraha kokku saadi. Teisalt aitas Reinul selle meeldiva järelduseni jõuda isiklik kogemus sellest, kuidas lumme kinni jäänud autojuhile Tartumaal järjepanu - ja seda suisa abi palumata - lihtsalt heast südamest appi tuldi.

Mina kinnitasin Reinu kogemust, sest jõululaupäeva eel Põhja-Eesti Regionaalhaigla verekeskuses verd loovutades nägin seal meeldivalt palju doonoreid. Tänu tegevusele Eesti Doonorite Seltsi juhatuses tean sedagi, et vereloovutajate arv on meil viimastel aastatel kasvanud. Kuigi Põhjamaade tasemeni on meil veel pikk tee minna.

Hans H. Luik omalt poolt oli jõuludeaegset jõudeaega kasutanud selleks, et välja otsida rõõmustav statistika, mille kohaselt liiklus- ja tuleõnnetustes hukkunud inimeste arv on meil tänavu järsult vähenenud. Vähenenud on ka HI-viirusesse nakatunute arv. Tõsi, nende viimaste faktide edastamiseks tuli saate lõpus piirduda juba päris telegrammstiiliga, aga ega see meeldivaid numbreid olematuks tee.

Kindlasti jäi meie loetelu lubamatult lühikeseks, loodame, et raskel ajal leiab ka muu meedia üles mõned sellised sõnumid, mis inimestesse eneseusku ja elurõõmu sisendavad.

Huvilised saavad tänast Keskpäevatunni saadet täies ilus ja inetuses kuulata mõistagi Kuku raadio koduleheküljelt.

17.12.08

Ülemaailmne majanduskriis ja Eesti

Kohtusin hiljuti paarikümne Venemaa ajakirjanikuga Sõktõvkarist, Kaliningradist, Pihkvast, Murmanskist ja Arhangelskist. Üldiselt suhtusid need inimesed Eestisse heatahtlikult ning kadestasid meid heas korras maanteede ning sellise palgataseme pärast, millest nendes oblastilinnades võivad vene inimesed vaid unistada.

Kahjuks oli ses seltskonnas ka paar kiuslikku žurnalisti, kes kogu aeg küsisid: onju Eestis tekkis majanduskriis selle pärast, et te teisaldasite pronkssõduri ja pärast seda suunas Venemaa oma transiidi Eestist mööda? Seletasin faktide abil, et transiidiäri kokkukuivamine mõjutas Eestit vähe, meie majanduskriisis on süüdi kinnisvaramulli lõhkemine ning ülemaailmne rahanduskriis. Enamus ajakirjanikke sai sellest aru, aga selgelt oli näha, et paar tüüpi kirjutasid ikka Eesti kohta umbes sellise loo, et võimas Venemaa surus väikse Eesti majanduse karistuseks pronkssõduri teisaldamise eest põlvili.

Need kiuslikud vene ajakirjanikud meenutasid mulle kangesti keskerakondlasi, kes riigieelarve arutelu ajal pidevalt korrutasid, et Eesti majanduse allakäigus on süüdi peaminister. Andrus Ansip oleks ühtaegu nagu USA president, Saksamaa liidukantsler, Suurbritannia, Soome ja Läti peaminister, sest kõiki neid riike räsib majanduskriis.

Tagasi aastas 1929
Tänavu puhkenud ülemaailmne majanduskriis on nii ränk, et taasiseseisvunud Eesti pole midagi sarnast varem kogenud. Hullem on veel ees, sest kriisi kõige valusamat mõju tunneme me alles järgmisel aastal.

Viimati koges Eesti omal nahal nii valusalt ülemaailmset majanduskriisi pärast 1929. aasta USA börsikrahhi. Ka kolmekümnendate aastate alguses kukkusid ootamatult ära Eesti eksportturud, kiiresti kasvas tööpuudus ning meie vanaemade ja vanaisade elatustase langes järsult.
Kolmekümnendatel aastatel sai Eesti majandus eriti valusa hoobi seepärast, et erakonnad ei suutnud koostööd teha ning õigel ajal õigeid otsuseid langetada.

Meil on vaja eelkäijate vigadest õppida. Kõige rumalam on otsida süüdlasi, selle asemel, et otsida lahendusi. Ainus võimalus ülemaailmne kriis järgmisel kahel aastal võimalikult valutult üle elada on olla tark ja paindlik ning vältida poliitikat põhimõttel „mida halvem Eestil, seda parem meie parteil“.

Kogu Euroopas vähendab majanduskriis järsult maksutulusid ja seega riigi võimet rahastada senises mahus avalikke teenuseid ning teha investeeringuid. Eesti 2009. aastal riigieelarve maht siiski kasvab, kui tänavuse eelarve kulude maht on ligi 90 miljardit krooni, siis järgmise aasta riigieelarve maht on 96,7 miljardit.

Samas on selge, et kuna riigikassasse laekub majanduskriisi tõttu tunduvalt vähem maksutulu, kui veel augustis prognoositi, siis hakkavad juba järgmisel aastal ära kuluma headel aastatel kogutud ligi 20 miljardi suurused reservid.

Sellises olukorras on esimene lahendus loomulikult riigieelarve puudujääki laskmine. Ajal, mil erasektor investeerib vähe ja koondab töökohti, siis on just riigi ülesanne oma investeeringutega majandust elavdada. Teiseks vajavad inimesed just raskes majandusolukorras riigi abi rohkem kui headel aastatel. Meenutan, et esimese erakonnana ütlesid vajaduse loobuda riigieelarve tasakaalust välja just sotsiaaldemokraadid.

Samas ei saa Eesti lubada suuremat riigieelarve puudujääki kui 8 miljardi krooni ehk üle 3% sisemajanduse kogutoodangust, sest siis jääks Eesti ilma võimalusest võtta 2011. aastal kasutusele euroraha.

Euroraha kasutuselevõtmine on oluline kõigi Eesti elanike, eriti aga suuri eluasemelaene võtnud perede jaoks. Hiljuti tegi Rahvusvaheline Valuutafond väga raskesse majandusolukorda sattunud Lätile ettepaneku devalveerida latt. Kui Läti oleks oma raha devalveerinud näiteks 20% ehk vähendanud oma raha kurssi euro suhtes viiendiku võrra, siis oleks kõigi Läti elanike säästude väärtus vähenenud viiendiku võrra. Eriti raskesse olukorda oleksid sattunud aga need Läti pered, kes võtsid eurodes eluasemelaene ja ostsid selle eest endale uue kodu ning kelle palk oleks laenumaksega võrreldes viiendiku võrra vähenenud.

Euro kaitseb eestlasi
Asendage nüüd eelnevas lõigus Läti nimi Eestiga ning te mõistate, et devalveerimine ei too mingit õnne ka eestlaste õuele. Paraku on aga väikeriikide valuutad rahvusvahelistel rahaturgudel spekulantide poolt rünnatavad ning ainult eurole üleminek tagab 100% selle, et meie elanike raha väärtus ei kahane.

Selleks, et riik saaks ühelt poolt raskel ajal rohkem elanike toetamiseks ja majanduse elavdamiseks rohkem raha kulutada ning teiselt poolt ei rikuks suur eelarvepuudujääk ära võimalust eurole üle minna, soovitavad sotsiaaldemokraadid lasta välja riiklikke võlakirju või võtta laenu. Eesti on kõigist EL liikmesriikidest kõige väiksema võlakoormaga riik, seetõttu võime rahulikult laenu võtta selleks, et rasketel aegadel oma hädavajalikke kulutusi rahastada. Praeguses maailma rahaturgude olukorras on näiteks Eesti elanike raha koguvad pensionifondid väga huvitatud sellest, et paigutada oma raha Eesti valitsuse võlakirjadesse.

2009. aasta riigieelarve võttis Riigikogu äsja vastu. Kõnekas on asjaolu, et esimest korda Eesti ajaloos ei teinud opositsioon riigieelarve arutelul ühtki ettepanekut kulude suurendamiseks, vaid kritiseeris valitsust eelarve liiga suure tulupoole pärast. Nüüd on kohe uue aasta alguses vaja hakata mõtlema riskirühmade turvalisuse tagamisele majanduskriisi ajal ning teha seda ülalpool päevapoliitilist kemplemist.

See artikkel on ilmunud ka erinevates maakonnalehtedes, näiteks Sakalas.

16.12.08

Eripensionite äravõtmise seadus läbis esimese lugemise

Äsja läbis Riigikogus esimese lugemise nn Herman Simmi seadus (SE 375), mille me algatasime koos Hanno Pevkuri ja Urmas Reinsaluga. Kuna tutvustasin seaduseelnõud Riigikogule, siis vahendan blogis Riigikogu värsket stenogrammi veidi lühendatud kujul.

Käesolev seadus on esmalt ajendatud kõigile hästi tuntud Herman Simmi juhtumist, kes kauaaegse ja kõrge politseiametnikuna sai Eesti riigilt eripensioni. Tõsi küll, praegu eeluurimise ja tulevikus ka võimaliku vanglakaristuse kandmise ajaks on talle eripensioni maksmine peatatud. Kui Herman Simm mõistetakse õigeks, siis maksab riik talle tagantjärele välja ka kogu saamata jäänud pensioni. Kui aga läheb vastupidi ja ta mõistetakse süüdi, siis pärast võimaliku vanglakaristuse kandmist peab Eesti riik jätkama eripensioni maksmist inimesele, keda on karistatud riigireetmise eest. Meie hinnangul on selline olukord ebaõiglane ning sellega tohi leppida.

Ent sellest üksikjuhtumist ajendatuna jõudsid eelnõu algatajad järeldusele, et probleem eripensionidega on laiem kui vaid palju tähelepanu tekitanud üksikjuhtum.

Praegune vastuoluline olukord sai alguse sellest, et 90. aastatel erinevates seadustes sätestatud eripensionide maksmise kord ei võimalda pensioniõigust tagantjärele ära võtta. Toon näiteks politseiteenistuse seaduse, mille kohaselt kaotab õiguse eripensionile politseinik, kes on tööle tulnud joobes. Seda ka näiteks juhtumil, kui inimene on teinud 25-30 aastat korralikult tööd teinud ja paar nädalat enne pensioniõiguse saamist joobnuna tööle ilmub. Samas ei võimalda aga ükski tegu ega kuritegu eripensionit ära võtta endiselt politseinikult pärast seda, kui see on juba määratud. Isegi mitte nii ränga süüteo puhul, nagu seda on riigireetmine.

Eelnevalt kirjeldatud probleemist johtuvalt sätestame eelnõus, et riikliku eripensioni saaja, kes mõistetakse süüdi tahtlikult toime pandud tõsise riigi- või aususevastase süüteo eest, kaotab eripensioni. Põhimõtteliselt võinuks nende kuritegude loetelu, mille eest eripension ära võetakse, olla palju pikem. Otsustasime siiski kitsa loetelu kasuks põhjusel, et riigivastased ja aususevastased kuriteod on otseselt seotud seaduses nimetatud inimeste tööga ning suunatud nende tööandja ehk riigi vastu.

Kindlasti on siinkohal seaduse menetlemisel paslik üheskoos läbi mõelda, kuhu täpselt see joon tõmmata, mille ületamisel eripension ära võetakse. Eelnõu algatajad on aruteluks avatud.

Meenutuseks niipalju, et karistusseadustiku kohaselt on riigivastased kuriteod, näiteks Eesti Vabariigi iseseisvuse ja sõltumatuse vastu suunatud vägivaldne tegevus, riigireetmine, salakuulamine, massilise korratuse organiseerimine jt sarnased teod. Ent eelnõu kohaselt võetakse eripension ära vaid raskemate selles karistusseadustiku peatükis ettenähtud riigivastaste kuritegude eest, nende kuritegude puhul, mille eest on ette nähtud kuni viieaastane vangistus. Näiteks riigisaladuse avalikustamise puhul ettevaatamatuse tõttu eripensionist eelnõu kohaselt ilma ei jää. Karistusseadustiku ametialaste kuritegude peatükis aususe kohustuse rikkumise all sätestatud kuriteod on näiteks pistise võtmine ja altkäemaksu võtmine, pistise andmine ja altkäemaksu andmine.

Samuti ühtlustatakse käesolevas seaduses põhimõtet, et õiguse riiklikule eripensionile kaotab isik, kes on ametikohalt, millel töötamine andis talle õiguse eripensionile, vabastatud süüdimõistva kohtuotsuse jõustumisel tahtlikult toimepandud kuriteo eest. Selle paranduse mõte on selles, et praegu on mõningate elukutsete puhul selline karistus ette nähtud, näiteks politseiteenistuse seaduses, aga teiste eripensioni õigust andvate seaduste puhul mitte.

Meie eelnõu sihtrühm on politseinikud, kaitseväelased, piirivalvurid, prokurörid, endised Riigikogu liikmed, koguni president ja veel mitmed avalikud teenistujad või poliitikud, kellele seadustega on ette nähtud eripension.

Sotsiaalministeeriumi andmetel sai 2007. aastal eripensioni ligi 1900 isikut, kellest 59% olid tööeas. Eripensionit andvatel ametikohtadel töötas eelmisel aastal ligi 7700 inimest ning kaugemas perspektiivis hakkab Sotsiaalministeeriumi hinnangul eripensionit saama ligi 10 000 inimest.

Meie eelnõu seadusena vastuvõtmine suurendab eripensioni saavate endiste riigitegelaste ja ametnike motivatsiooni jätkata seaduskuulekat käitumist nii oma praeguses ametis kui ka tulevikus eripenionärina. Eesti riik annab eripensioni saavatele riigitegelastele ja ametnikele selle seadusega selge sõnumi, et tahtlikult toimepandud tõsise riigi- või aususevastase süüteo korral jäävad nad lisaks heale nimele ilma ka keskmisest märksa suuremast pensionist.

Täiendavad kulutusi eelnõu rakendamisega riigile ei kaasne. Aga algatajad loodavad, et ei teki ka vajadust lõpetada eripensionite maksmist isikutele põhjusel, et selle saaja on süüdi mõistetud tahtlikult toime pandud tõsise riigi- või aususevastase süüteo eest. Seetõttu ei prognoosi algatajad eelnõu rakendamisega riigile ka täiendavaid tulusid.

15.12.08

Struktuurides on kallutatud jõud – vol. 2

Paar aastat tagasi hakkasid ärimehed Rein Kilk ja Hans H. Luik Kuku raadio "Keskpäevatunnis" kurtma selle üle, et kapo on läinud üle igasuguse piiri. Suurärimehed kirjeldasid, kuidas nende kolleegid ei julge enam pealtkuulamishirmus mobiiltelefoniga rääkida ning isegi ärilõunal tehti suu lahti alles siis, kui mobiilidel akud välja võetud.

Toona tundusid sellised lood lihtsurelikele ilmselge liialdusena. Ent läks mööda vaid veidi aega ning selgus, et kapo kuulas kohtu loal tõepoolest mitme suurärimehe jutte pealt. Nende kõnede stiilinäiteid avalikustas üle-eelmisel nädalal Harju maakohus, kui arutusel oli võimalik pistise andmine üle 400 miljoni krooni maksnud keskkonnaministeeriumi kinnistu müügi ajal. Lintidelt võis kuulda lauseid, mille kohaselt raha "läheks nagu Villule", sest on "kokkulepe", mida "nad selle raha eest lubasid ja mille nad täitsid". Või: "Läksime selle skeemiga kaasa. Kui palju on Reiljanile lubatud, otsustab M."

Nüüd on juba kohtu otsustada, kas selliste asitõendite põhjal tuleb asjaosalised õigeks või süüdi mõista. Täiesti selge on aga see, et korruptsioonis kahtlustamiseks oli kapol nende lindistuste põhjal põhjust küllaga.

Villu Reiljan rikastas talle esitatud korruptsioonisüüdistuste ajal Eesti poliitilise pärimuse kullafondi lausega, et "struktuurides on kallutatud jõud". Meenutan Õhtulehe lugejatele, et sel ajal, kui need kallutatud jõud Rahvaliitu kuuluvat keskkonnaministrit pitsitama asusid, oli peaminister Reformierakonda kuuluv Andrus Ansip ja siseminister keskerakondlasest Kalle Laanet.

Varga peas põleb müts
Üle-eelmisel neljapäeval tabas kaitsepolitsei esialgsetel andmetel otse pistise võtmiselt Keskerakonda kuuluva Tallinna abilinnapea nõuniku ja Kristiine linnaosa vanema asetäitja. Ühe mehe käed klõpsati raudu linnapea Edgar Savisaare kabinetist vaid mõnekümne meetri kaugusel. Veidi varem oli sama saatus tabanud samuti Keskerakonda kuuluvat ja pistise võtmises kahtlustatavat Põhja-Tallinna linnaosa ametnikku.

Nüüd on jälle kohtu ülesanne otsustada, kas keskerakondlased on pistise võtmises süüdi või mitte, aga kui ametnik tabatakse rahaga oma kabinetist, siis vähemalt kahtlustamiseks on kaitsepolitseil alust küllaga.

Vastuseks algas päev hiljem teine seeria sarjast "Struktuurides on kallutatud jõud". Endine siseminister Ain Seppik süüdistas siseminister Jüri Pihli kaitsepolitsei poliitilises mõjutamises: "Mind ei suuda keegi veenda, et kõik pistisevõtjad ja toimingupiirangute rikkujad on Keskerakonnast."

Põhjus, miks kaitsepolitsei on näiliselt üleöö hakanud tegelema korruptsiooniga omavalitsustes, on hoopis lihtsam, kui vandenõuteoreetikud seda väidavad. Praeguse valitsuse koostööleppes on must valgel kirjas: "Valitsusliit annab Kaitsepolitseiametile tagasi kohustuse suuremate linnade ja valdade korruptsiooni uurimiseks."

Tagantjärele tarkusega tahaks hoopis teada, miks Keskerakond valitsuses olles ning siseministri portfelli omades kapot omavalitsustest eemal hoidis.

Kui siseminister Jüri Pihl ametisse asus, andis ta politseile ülesande saavutada liiklusõnnetuste ja liiklussurmadearvu vähenemine. Kaitsepolitsei sai käsu tegelda korruptsiooni kui ühe kõige ühiskonnaohtlikuma kuritegevuse vormiga meie suuremates omavalitsustes, mille eelarveid mõõdetakse sadade miljonite või suisa miljardite kroonidega.

Järjestikused süüdistused pistise võtmises, mida kaitsepolitsei töö tulemusena on esitatud Narva, Pärnu ja Tallinna linnavalitsuse ametnikele, on poolteist aastat tagasi tehtud otsuste esimesed viljad. (Täpsustuseks Ain Seppikule niipalju, et korruptsioonikahtlustusega on hädas nii mõnigi Reformierakonna liige ning kapo on vahele võtnud ka ühe maavanema ja riigikogu kantselei töötaja.)

Parim reklaam Pihlile
Pistisevõtjate tabamine on väga raske ja pikaajaline töö. Juba kaitsepolitsei esimene tööaasta näitab, et korruptsiooni on meie suuremates omavalitsustes palju rohkem, kui avalikkus seda karta oskas. Juba praegu on selge, et need ametnikud, kes omavalitsustes ilmselt pikka aega ja süstemaatiliselt rahva vara arvelt rikastusid, on kaitsepolitsei tõhus töö ära ehmatanud ja pistisevõtmine selle võrra vähenenud.

Kui Keskerakond seostab Jüri Pihli võimaliku kandideerimise Tallinna linnapeaks praeguste korruptsioonikahtlustustega, siis on see Pihlile tegelikult parim reklaam. Iga tallinlane saab aru, et kui Pihl suudab siseministrina pealinna korruptantidel elu kibedaks teha, siis linnapeana teeks ta sama tööd veel tõhusamalt.

See artikkel ilmus ka tänases Õhtulehes.

9.12.08

Suurem volikogu ei tähenda suuremaid valitsemiskulusid

Täna ründas Keskerakond Riigikogus ettearvatult uut Tallinna valimiskorda, mille me koos viie kolleegiga neljast erakonnast pakkusime välja eelmisel reedel.

Eelnõu õiguslikest vaidluskohtadest andis hea ülevaate Riigikogu suures saalis toimunud arutelu. Õiguslikult võib kõiki seadusi lähtuvalt oma huvidest tõlgendada nii ja naa ning just seda Keskerakond täna tegi. Ja öeldagu Riigikogu suures saalis, mida tahes annavad vaidluste puhul lõpuks oma õigusliku hinnangu Riigikogu enamuse töö kvaliteedile president, vajadusel ka õiguskantsler ja riigikohus.

Mind häiris Keskerakonna puhul enim siiski see, et eelnõu hakati eile ründama ettekäändel, justkui suurendaks see Tallinnas valitsemiskulusid, kuna volikogu liikmete arv suureneb.

Seepärast on mul heameel, et täna otsustasid minu erakonnakaaslased Tallinna linnavolikogust teha ettepaneku külmutada ka Tallinna volikogu liikmete hüvitis senisele tasemele. See hüvitis on teadupärast samuti seotud Eesti keskmise palgaga ehk võrdudes viimastel aastatel poole keskmise kuupalgaga.

Volikogu liikmete sissetulekute külmutamine on igati mõistlik ettepanek ajal, mil Riigikogu on külmutanud kõigi põhiseaduslike institutsioonide palgatõusu, mis on samuti seotud Eesti keskmise palgaga. Ma väga loodan, et Keskerakond, mis väga muretseb Tallinna linna valitsemiskulude kasvu pärast, toetab seda ettepanekut Tallinna linnavolikogus, sest teadupärast on neil seal absoluutne häälte ülekaal ning selle ettepaneku saatus sõltub just neist.

Kaugemas tulevikus võib linnavolinike hüvitist valimiskulude kokkuhoiuks aga suisa vähendada, sest varasematel aastatel on volinikud kohati oma tööd päris tasuta teinud. Nende otsuste tegemine on volikogu enamuse ehk Keskerakonna kätes.

Lõpetuseks veel üks soovitus Tallinna valitsemiskulude kokkuhoiuks: linna propagandaeelarve on järgmisel, valimiste aastal, kasvanud juba 50 miljoni kroonini. Kui tõepoolest Tallinna linna valitsemiskulude pärast muretseda, siis seal on kärpimisruumi küll ja veel. Kui 50 miljonist kroonist pool maha tõmmata, saab 25 miljoni eest ehitada tuttuue lasteaia, mis toob rõõmu 120 noorele perele. Just 25 miljoni krooni maksis ja just 120 kohta on äsja Pirital Padriku tänaval valminud uues lasteaias.

Ehk korraldab Tallinna linn järgmisena internetiküsitluse: kas tallinlased tahavad 25 miljoni krooni eest uut lasteaeda või ajalehte Pealinn ning lugematuid Keskerakonda ülistavaid saateid erinevates meediakanalites?

5.12.08

Viime Tallinna valimiskorra põhiseadusega vastavusse

Eile esitasid kuus Riigikogu liiget põhiseaduskomisjonile ettepaneku viia Tallinna omavalitsuse valimised põhiseadusega vastavusse sel moel, et valimiskord muutub sarnaseks Riigikogu valimiste korrale.

Teadupärast tegi õiguskantsler Indrek Teder novembri alguses Riigikogule ettepaneku viia Tallinnas toimuvate valimiste kord põhiseadusega vastavusse, kuna õiguskantsleri hinnangul oli praegune mandaatide jaotus linnaosade vahel valimiste ühetaolisuse ja proportsionaalsuse põhimõtetega vastuolus. Riigikogu toetas õiguskantsleri ettepanekut ning põhiseaduskomisjon algatas kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seadmise muutmise.

Oluline on rõhutada, et Tallinna valimiskorda on vaja kindlasti muuta juba enne 2009. aasta oktoobris toimuvaid valimisi. Õiguskantsleri ettepaneku arutelul Riigikogus tõdesid erinevad erakonnad täiesti üksmeelselt, et kui senist, põhiseadusega vastuolus olevat valimiskorda ei muudeta, siis vaidlustavad valimiste kaotajad kindlasti valimistulemused kohtus. Selle tulemuseks võib aga olla olukord, kus järgmise Tallinna linnavalitsuse seaduslikkus on kahtluse all ning tekib täielik õiguslik tohuvabohu.

Oleme oma ettepanekus leidnud päris hea tasakaalu valimistele esitatava ühetaolisuse ja proportsionaalsuse nõude ning põlislinnaosade identiteedi kaitse vahel (viimane põhimõte rakendub ka näiteks nende hiljuti liitunud või tulevikus liituvate omavalitsuste puhul, kus pärast liitumist on iga varasem vald omaette valimisringkond.)

Uus kord kattub põhimõtteliselt senise Riigikogu valimiste süsteemiga, seda mõnevõrra lihtsustades. Nendes linnades ja valdades, kus valimised toimuvad mitmes ringkonnas, tuleb edaspidi moodustada ülelinnaline või –vallaline nimekiri ning eraldi ringkonnanimekirjad. See välistab häälte kaotsimineku ja täidab õiguskantsleri poolt viidatud proportsionaalsuse nõude.

Ettepanekus säilib praegune põhimõte, et pooled mandaadid jagatakse Tallinnas kõigi linnaosade vahel võrdselt ning ülejäänud mandidaadid jagatakse arvestades linnaosa elanike arvu. Ent kompensatsioonimandaatide süsteemi kasutamine muudab kõigi linnaosade valijate hääled üldjoontes ühetaoliseks.

Kõige lihtsam on erinevust varasema korraga võrreldes seletada näite varal. 2002. aastal kogus Isamaaliit 6,8% häältest ja ületas 5% valimiskünnise, aga ei saanud volikogus ühtki kohta, sest ükski nende kandidaat ei kogunud ringkonnamandaati. Erinevalt Riigikogu valimistest Tallinnas aga kompensatsioonimandaate ei jagatud. Seega jäid Isamaaliidu toetajate vaated volikogus täielikult esindamata ning nende arvel tugevnes valimised võitnud erakondade positsioon.

Praegust Tallinna valimiskorda on sotsiaaldemokraadid alati pidanud ebaõiglaseks. Eelmistel valimistel kogus Keskerakond Tallinnas 40% häältest, kuid see tagas neile üle 50% kohtadest volikogus ning ainuvõimu meie linnas. Ülejäänud 60% valijate tahe on seetõttu linnavalitsuses täiesti esindamata ning isegi linnavolikogus on see sisuliselt olematu.

Tõenäoliselt torkab uue eelnõu puhul enim silma see, et senise 63-liikmelise linnavolikogu asemel soovitame seda suurendada 79-liikmeliseks. Siinkohal tasub võrdluseks tuua, et Tallinnast neli korda väiksema linna Tartu linnavolikogusse kuulub 49 liiget. Pealinnas on seega erinevate asumite või huvirühmade esindajatel tunduvalt raskem volikokku pääseda ning tagada nii oma huvide esindatus volikogus.

Hea kolleeg Jaak Juske on ajaloost toonud selliseid võrdlusi: 1877. aastal valitud Tallinna esimene linnavolikogu oli 72-liikmeline. Samal ajal oli linnaelanikke aga vaid napilt 35 000 ehk 11,5 korda vähem kui täna. 1904. aastal said eestlased esimest korda Tallinna volikogus enamuse. Tollase ajaloolise linnavolikogu koosseisus oli 60 liiget. Tallinna rahvaarv oli aga tõusnud 90 000 ehk 4,5 korda tänasest väiksem.

Linnakassale läheb iga uus volinik maksma pool keskmist palka kuus, sest just nii suurt hüvitist makstakse linnavolinikele koosolekutel ja istungitel osalemise eest. Võrreldes linna iga-aastase 50 miljoni krooni suuruse propagandaeelarvega pole see just suur kulu.

Ettepaneku tegijad olid kokku neljast erakonnast: Marek Strandberg, Urmas Reinsalu, Hanno Pevkur, Erik Salumäe, Taavi Rõivas ja Hannes Rumm.

2.12.08

Riigikogu palgateema lõpetuseks

Ühtpidi olen nõus täna Riigikogus esinenud ja rahva poolt palavalt armastatud kolleeg Aivar Riisaluga, teistpidi jälle mitte. Olen temaga ühte meelt selles, et Riigikogus iseenda sissetulekutega tegelemine ei ole kindlasti see töö, mille pärast me parlamenti läksime. Siit ka tänase teksti pealkiri, sest ilmselt tegeleb selle eelnõuga edasi juba riigikohus.

Kindlasti ei ole ma Aivariga aga nõus ses osas, et ajal, kui kõikjal Eestis ja Euroopas majanduskriisi tõttu järsult kulusid koomale tõmmatakse, tõusevad Riigikogu liikmete, ministrite, presidendi jt tipp-poliitikute ning põhiseaduslike institutsioonide juhtide palgad omasoodu edasi. Oleks erakordselt inetu, kui Riigikogu poleks majanduskriisile palkade külmutamisega reageerinud ning pugenuks põhiseaduse taha peitu. Veidi pikemalt selgitasin oma seisukohta täna Riigikogus peetud kõnes:

Tõtt-öelda arvasin, et tänane arutelu selle seaduse üle kulgeb kaunis kiretult, sest eelmistel kordadel nii pikki ja tuliseid kõnevoore Riigikogus ei peetud. Aga kuna läks tuliseks seisukohtade väljendamiseks, siis pean ka mina sotsiaaldemokraatide poolt mõned asjad ära klaarima.

Esiteks, selle eelnõu põhiseaduspärasusest. Mina kuulun küll nende inimeste hulka, kes hääletas selle eelnõu poolt eelmisel korral ja teeb seda ka täna teadmises, et see eelnõu on kooskõlas põhiseadusega. Austan Vabariigi Presidenti ja tema argumentatsiooni selle eelnõu kohta. Kuid täpselt samavõrra austan ma ka näiteks õiguskantsler Indrek Tederi, endise õiguskantsleri Allar Jõksi ja justiitsminister Rein Langi arvamust, kelle arvamus on vastuolus Vabariigi Presidendi arvamusega.

Ja ma ei saa aru selles mõttes Jürgen Ligi väitest, et põhiseadust on antud küsimuses kuidagi pahatahtlikult tõlgendatud. Siin on erinevad konfliktsed tõlgendused ja väga meelevaldne on võtta endale õigus öelda, et ühed tõlgendused on pahatahtlikud ja teised on heausksed või ainuõiged.

Kindlasti ei saa nõus olla ka Marek Strandbergiga, kes märkis, et põhiseadust tuleb nüüd, rasketes oludes, tõlgendada moel või teisel. Vaieldamatult on põhiseadus selline dokument, mida tuleb ühtviisi austusega kohelda nii halbadel kui headel aegade ja sinna sätestatud norme järgida nii halbadel kui headel aegadel. Seda meie omalt poolt kindlasti ka teeme.

Aga täna oleme paratamatult olukorras, kus meie ees on kaks väga lihtsat valikut. Kas võtta see eelnõu teisel lugemisel teistkordselt muutmata kujul vastu või ootamatult muuta meelt ja järgida president Toomas Hendrik Ilvese argumente. Eilsel põhiseaduskomisjoni koosolekul oli küll kõigile asjaosalistele selge, et see küsimus on lõpuni läbi vaieldud, detailideni selge, on välja joonistunud selged erimeelsused.

Ja ütlen ausalt, et kui parlament peaks täna ootamatult meelt muutma või siis täpsemini, parlamendi enamus peaks ootamatult meelt muutma ja võtma kuulda president Toomas Hendrik Ilvese soovitust, siis tõenäoliselt järgmine iseloomustav nimisõna selle Riigikogu koosseisu kohta ei saa olema mitte kummitempel, vaid midagi sootuks karmimat. Sotsiaaldemokraadid hääletavad ka täna selle seaduse vastuvõtmise poolt.

1.12.08

Põhiseaduskomisjon toetab üllatavalt üksmeelselt palgaeelnõu teistkordset vastuvõtmist

Riigikogu põhiseaduskomisjon toetas äsja üllatavalt üksmeelselt otsust võtta Riigikogu liikmete palkade külmutamise eelnõu homme teistkordselt muutmata kujul vastu.

Teisisõnu tähendab põhiseaduskomisjoni otsus, et parlamendienamus ei nõustu jätkuvalt president Toomas Hendrik Ilvese arvamusega, et see eelnõu on vastuolus põhiseaduse 75. paragrahviga.

Varasemate hääletustega võrreldes toimus seejuures põhiseaduskomisjoni oluline muutus. Eelmisel kahel arutelul toetasid palkade külmutamise eelnõu põhiseaduskomisjonis ainult sotsiaaldemokraadid ja IRL. Tänasel hääletusel toetasid eelnõu muutmata kujul vastuvõtmist ka Keskerakonna esindaja ning üks Reformierakonna liige.

27.11.08

Külmutame palka või saame malka

Sissejuhatuseks tunnistan, et minagi olen üks neist Riigikogu liikmetest, kes hääletas oma palga külmutamise poolt. Ometi ei pea ma ennast korruptandiks ega riigipöörajaks, kuigi niisuguseid aunimetusi on selle seaduse poolt hääletanud 53 Riigikogu liikmele omistanud reformierakondlased Igor Gräzin ja Andrus Ansip.

Tegin oma otsuse kindlas veendumuses, et Riigikogu liikmete palkade külmutamine ei ole vastuolus meie põhiseadusega. See veendumus kujunes pärast paljude ekspertide ära kuulamist. Leheruumi kokkuhoiu huvides viitan vaid kahele eelmisele ja praegusele õiguskantslerile, kelle meelest oli ja on Riigikogu enamuse otsus igati õiguspärane. Teadupärast on just õiguskantsleri ülesanne tagada Eesti Vabariigis põhiseaduslikkuse järelevalve.

Pean jätkuvalt lugu president Toomas Hendrik Ilvesest, kes sügisesel Riigikogu avaistungil aegsasti hoiatas, et tema peab Riigikogu liikmete palkade külmutamist põhiseadusega vastuolus olevaks ega kuuluta seda seadust välja. President jäi oma veendumusele kindlaks, ehkki tal olnuks lihtsam Riigikogus vastu võetud seadus välja kuulutada, sest avalik arvamus toetab kindlasti parlamendi palkade külmutamist.

President parlamendi vastu
Presidendi tugineb oma hinnangus põhiseaduse 75. paragrahvile, mis ütleb: „Riigikogu liikme tasu ning piirangud muu töötulu saamisel sätestab seadus, mida tohib muuta Riigikogu järgmise koosseisu kohta.“

Ent enamus Riigikogu palkade külmutamist analüüsinud riigiõiguse eksperte viitavad lisaks § 75 põhiseaduse kommenteeritud väljaandele, milles seda sätet tõlgendatakse nii: põhiseaduse § 75 eesmärgiks on vältida Riigikogu liikmete eneserikastamist maksumaksja rahakoti arvel. Ja siit tehakse järeldus, et § 75 välistab palgatõusu määramise ametis olevale Riigikogu koosseisule, kuid ei välista palga külmutamist.

President ja Riigikogu enamus on lähiajaloos korduvalt põhiseadust erinevalt tõlgendanud. Riigikogus vastu võetud seadusi on välja kuulutamata jätnud nii Lennart Meri, Arnold Rüütel ja Toomas Hendrik Ilves. Riigikogu on sellistel puhkudel varemgi presidendi vaidlustatud seaduse teist korda muutmata kujul vastu võtnud ning põhiseaduslike institutsioonide vaidlus on päädinud riigikohtus. Riigikohus on pidanud hindama valimisseaduse, omandireformi aluste muutmise seaduse, elamuseaduse, keeleseaduse, Riigikogu töökorra seaduse ja isegi armuandmise korra põhiseadusepärasust.

Lennart Meri ja Arnold Rüütel väljusid riigikohtust nii kaotajate kui võitjatena. President Ilves on seni vaid võidurõõmu maitsnud, kuid loodetavasti asub riigikohus seekord Riigikogu enamuse poolele.

Vajame solidaarsust
Mis saab edasi? Loomulikult peab Riigikogu palkade külmutamise seaduse võimalikult kiiresti muutmata kujul teist korda vastu võtma. Kui Riigikogu oma palku ei külmuta, siis kuumutab parlament ühiskondliku pahameele keemistemperatuurini.

Kohati tundub mulle, et Riigikogu liikmete palkade üle käiv vaidlus ei ole üldse õiguslik, vaid mõne kolleegi puhul isiklik. Kinnistel koosolekutel sarjavad mõned kolleegid palkade külmutamist häälekalt populismiks, ajakirjanikele esinedes aga räägivad suure suuga seaduse vajalikkusest. Meenutan, et Riigikogu põhiseaduskomisjonist õnnestus palkade külmutamise eelnõu läbi vedada ainult tänu sotsiaaldemokraatide ja IRL-i esindajate toetusele.

Tundub, et need kolleegid pole tänini aru saanud, miks üldse on vaja - presidendist alates ja Riigikogu liikmetega lõpetades - palgad külmutada. Ülemaailmase majanduskriisi tõttu on kõikjal viimaste aastate edu joovastus asendunud kassiahastusega. Hädavajalikest, kuid ebapopulaarsetest kulude kärbetest ei pääse ka Eesti.

Olukorras, kus kulusid tõmmatakse koomale kõigis valdkondades alates riigikaitsest ja lõpetades tervishoiuga, peab Eesti eliit näitama, et on ülejäänud ühiskonnaga solidaarne. Riigikogu liikmete palgakärbe säästab riigikassa jaoks mõnikümmend miljonit krooni, mis pole üle 90 miljardi krooni suuruse riigieelarve taustal just ülearu suur summa. Ent seda suurem on selle kärpe sümboolne tähendus.

P.S. See artikkel ilmus ka tänases Õhtulehes.

24.11.08

Tore torm tõi tasuta ühistranspordi

Vabandan juba ette kõigi nende inimeste ees, kelle plaanid ränk torm sassi lõi või veel tõsisemaid ebameeldivusi põhjustas. Järgnev jutt ei ole kindlasti teie osatamiseks mõeldud.

Ometi on suurel tormil ka mõned toredad küljed. Esiteks muidugi see, et Nõmme elanikud, kes ka muidu talviti aeg-ajalt sundkorras lumelabidaga korralikku hommikuvõimlemist teevad, pidid täna päeva alustama täiemahulise tunni-pooleteist pikkuse trenniga. Eks ikka selleks, et end majast tänavale välja kaevata ning vähemalt kõnnitee enam-vähem läbitavaks muuta.

Eriti vahva oli aga see, et torm tõi Tallinnasse lõpuks ometi sellise imeasja, mida ei suutnud linlastele pakkuda isegi odava naftaga priisanud kommunistid. Nimelt saab täna paljudes ühistranspordi sõidukites tasuta sõita.

Vahva oli vaadata, kuidas muidu autoga linnas tööl käivad nõmmekad raha näpus linnaliini bussijuhile tulutult raha pakkusid. Too laiutas vaid naerdes käsi ja selgitas, et müüs oma piletid esimeste töötundidega läbi.

Loodetavasti kuulutavad Tallinna linnavõimud varsti ametlikult välja hullud päevad ühissõidukites. Põhjust selleks on küllaga, sest mida vähem ukerdab tänavail autosid, seda lihtsam on meil kõigil õhtul koju jõuda.

20.11.08

Riigipööre, põhiseadus ja Reformierakond

Täna teatas Reformierakonna esimees Andrus Ansip, et eile Riigikogu liikmete palkade külmutamise poolt hääletanud 5 erakonda on pannud toime vaat-et riigipöörde. "Riigikogu palkade vähendamine kuni nullini tähendab sisuliselt riigipööret," märkis Ansip BNSi teatel.

Elus juhtub harva nii, et üks mees astub rivis õiget jalga ja kõik ülejäänud valet. Reformierakond üritab eile-täna jätta just seda muljet, et nemad on ainus põhiseadust tundev ja austav erakond Eestis. Küünilisel kombel poevad reformikad praegusel juhul president Toomas Hendrik Ilvese laia selja taha ning tuginevad riigipea autoriteedile. Ehkki erinevalt presidendist peab enamus ülejäänud sõltumatuid eksperte Riigikogu otsust igati põhiseaduse päraseks.

Paraku näitab lähiajalugu, et Reformierakond mitte ei tunne põhiseadust teistest erakondadest paremini, vaid lihsalt tõlgendab seda nii, nagu parasjagu kasulikum on. Ka presidendi hinnangutesse suhtub Reformierakond vastavalt oludele valikuliselt ja oma huvidest lähtudes.

Meenutan vaid pooleteist aasta tagust juhtumit, mil president Ilves hoiatas Reformierakonda selge sõnaga, et keelatud rajatise kõrvaldamise seadus on mitmel erineval moel vastuolus põhiseadusega. Toona vilistas Reformierakond presidendi jutu peale ning võttis IRLi abil seaduse vastu sel lihtsal põhjusel, et see oli oluline osa nende valimiskampaaniast.

Toona ei leidunud ühtki sõltumatut eksperti, kes pidanuks valimiseelsest populismist kantud seadust põhiseadusega kooskõlas olevaks. Näiteks kohtunikud hoiatasid enne selle kurikuulsa seaduse vastuvõtmist, et neile surutakse peale ilmselgelt põhiseaduses võimude lahususe põhimõttega vastuolus olev ülesanne.

President jättis keelatud rajatise kõrvaldamise seaduse väljakuulutamata põhjusel, et leidis selles vastuolu 6 (!) erineva põhiseaduse paragrahviga. Rohkem teemat riigipööre, põhiseadus ja Reformierakond ei kommentaari.

12.11.08

Väga hea inimese mälestuseks

Tõnu oli pealtnäha tavaline eesti mees. Juba tema eesnimi on väga levinud ja perekonnanimi Lahi pole samuti võõras.

Tõnu rassis ikka nii tööl kui kodus. Ta oli mees sellest põlvkonnast, kes ei jäänud ühegi tööga hätta, tegi kõike ise ja hästi. Oli hea elukaaslane, isa ja vanaisa. Käis palju teatris, kontsertidel ja spordivõistlustel. Reisis palju. Oskas heas seltskonnas aja maha võtta.

Nõukaajal sõitis ta miljoneid kilomeetreid mööda Venemaa avarusi. Alles see oli, kui ta sõitis seitse aastat Rakverest Paidesse tööle ja tagasi, põigates alatihti Tallinnasse, Kadrinasse ja tont teab kuhu veel. Ta oli väga hea juht ning tema läbisõitu võis võrrelda kaugsõiduautojuhtide kilometraažiga.

Seda jahmatavam oli, et surm leidis Tõnu eelmisel neljapäeval Kehala rallirajal tee ääres. Kohas, kus ohtu ei osanud oodata ka samas ralliautos tuhandeid kilomeetreid läbinud kaardilugeja.

“Ju see oli tema saatus,” ei osanud vapustatud sõbrad ja tuttavad nii uskumatult halbade asjaolude kokkusattumise kohta midagi muud öelda.

Tõnu isa pääses raskest liiklusõnnetusest imekombel eluga, kui 1939. aastal nõukogude sõjaväeauto tema mootorratast rammis ja raskesti vigastatud abielupaari maantee äärde surema jättis. Tõnul oli eelmisel neljapäeval kahjuks vähem õnne, tema vastu polnud saatus nii lahke.

Siinkohal võiks jutu lõpetada, kui Tõnu poleks tegelikult olnud täiesti ebatavaline mees. Tavalise inimese lahkumine ei jäta meie maailma nii suurt auku, mida täita ei ole kuidagi võimalik. Ma ei tea mitte ühtegi teist inimest, kellel olnuks nii suur tutvusringkond ja nii palju häid sõpru. Tõnu leidis inimestega ühise keele ka põgusal kohtumisel.

Aga neid inimesi on kümneid, kellega Tõnul oli sügavam suhe kui lihtsalt laadna teretutvus. Paljud inimesed tunnistasid Tõnule, et nende jaoks on ta venna või isa rollis.

Tõnul oli imeline võime tekitada inimestes usaldust ning seepärast läksid sõbrad just tema juurde raskel hetkel oma südant puistama. Tema kaasasündinud empaatiavõimet võinuks kadestada iga elukutseline psühholoog. Ta aitas alati teisi, ka siis, kui tal endal olid väga rasked päevad.

Meie peresse tuli Tõnu üle 20 aasta tagasi. Tuli ning sai kohe omaks inimeseks. Pärjalindile kirjutasime tema mälestuseks lihtsalt: kõige suuremale sõbrale. Ühed oma elu parimad tunnid olen veetnud Tõnuga saunas maailma asju arutades. Ta oli alati hea sõber ja mängukaaslane minu ning samuti mu õe lastele. Ei häbene tunnistada, et tihti oli Tõnul laste tarvis rohkem aega ja tähelepanu kui mul endal.

Täna jätame Tõnuga jumalaga. Mind ja paljusid sõpru jääb vaevama see, et me talle liiga harva ütlesime, kui hea ja vajalik inimene ta meie jaoks oli. Kuigi Tõnul endal jätkus häid sõnu teistele inimestele alati. See on viga, mida tagantjärele parandada pole võimalik.

Ainus, mida me Tõnu ees kogunenud tänuvõlga tasudes teha saame, on hoida ja sooja sõnaga tunnustada inimesi, kes on meie ümber. Õnneks on neid, ainult pealtnäha tavalisi inimesi, palju. Ärgem siis palun unustagem ja häbenegem neile oma tundeid välja näidata. Muidu märkame ühel hetkel taas, et juba on lootusetult hilja.

P.S. Võib-olla imestab mõni lugeja, miks ma loo kirjutasin ja miks Virumaa Teataja selle avaldas. Tavaliselt ilmuvad meie lehtedes vaid kastikesed surmakuulutustega või järelehüüded loomeliitude liikmetele. Ent näiteks inglise lehtedes on juba sajandeid heaks tavaks, et soe ja südamlik järelehüüe ilmub kõigile oma kogukonnas lugupeetud inimestele. Kahju, et me ütleme häid sõnu nii vähe ka leheveergudel siis, kui selleks on päris viimane võimalus.

Hannes Rumm, sõber

6.11.08

Mida tahab õiguskantsler Tallinnas muuta?

Tallinna suurim linnaosa Lasnamäe oleks oma 114 000 elanikuga iseseisvalt Eesti suuruselt teine linn ning Tallinna väikseim linnaosa Pirita annaks oma 14 000 elanikuga Eesti mõõtmetes välja täiesti keskmise linna mõõdu.

Just Lasnamäe ja Pirita erineva suuruse tõttu on õiguskantsler Indrek Tederi hinnangul meie linnas volikogu valitud moel, mis on vastuolus põhiseadusega.

Tallinn on valimisringkondadeks jagatud nii, et väiksemad linnaosad saavad suhteliselt suurema esindatuse volikogus. Näiteks Pirital oli 2005. aastal 9050 valijat ning Lasnamäel 88 812 valijat. Volikokku pääses Piritat esindama 5 esindajat ning Lasnamäed 13 esindajat.

Õiguskantsler arvutas välja, et kui kõik kohad volikogus jagataks vastavalt linnaosa elanike arvule, siis peaks Pirita saama 2 esindajat ning Lasnamäe 18 esindajat. Muidugi ei arva õiguskantsler, et Pirita peakski saama nii vähe ja Lasnamäe nii palju esindajaid, kuid erinevus linnaosade esindatuse osas on tema meelest liiga suur.

Praegune valimiskord kaitseb väiksemaid tugevama ajaloolise identiteediga linnaosi nagu Pirita või Nõmme. Kahjuks arvab õiguskantsler, et põhiseadusliku vaidluse puhul ei ole võimalik arvestada linnaosade ajalooliselt ja geograafiliselt väljakujunenud identiteeti ning sellest tulenevaid linnaosade elanike erinevaid huve.

Mis saab edasi? Kui Riigikogu nõustub õiguskantsleriga, siis soovitab Indrek Teder muudatusi teha pärast 2009. aastat, sest ka valimisreeglite muutmine vahetult enne järgmisel aastal toimuvaid valimisi pole põhiseadusega kooskõlas.

See artikkel ilmus veidi lühendatult tänases Tallinna Linnalehes.

4.11.08

Riigikogu korvpallimeeskond tuulutas Turba poisse

Riigikogu korvpallimeeskond võitis täna õhtul läbi suure higi, valu ja vaeva Turba gümnaasiumi korvpallimeeskonda tulemusega 90:85.

Võit tuli tõesti raskelt, sest Turba kooli kogutakse korvpallipoisse kogu Eestist ning neid treenib selline tuntud mees nagu Märt Kermon.

Riigikogu edu aluseks olid täpse sihtimisega raskekahurid Ott Lumi (36 punkti) ja Indrek Saar (27). Noorte vihaste meeste pideva surve all tõi kangelaslikult palli üle mängujuht Jüri Ratas (13). Veidi toetasid eelnevaid ka Hannes Rumm (11), Riho Kangur Riigikogu kantseleist, Kalvi Kõva ja Kalle Laanet.

Ootamatult aitas Riigikogu meeskonda ka täismaja Turba publikut, sest koduvalla tormiline toetus pani 10-11 klassi poistel kohati käed nii värisema, et pallid ei tahtnud korvi kukkuda või pudenesid hoopis vastastele.

Pärast mängu juttu puhudes saime Nissi vallajuhtidelt teada, et korvpallipoiste Turbasse meelitamine on kogu gümnaasiumile uue hingamise andnud ning end igati õigustanud. Leppisime kokku, et enne järgmisel kevadel toimuvat Balti parlamentidevahelist korvpalliturniiri peavad Turba poisid ja Riigikogu veel ühe kontrollmängu.

1.11.08

Rahvaliidu sõnum: reiljanoomika jätkub

Karel Rüütli üksmeelne valimine Rahvaliidu esimeheks ja Jaanus Marrandi kõrvaletõrjumine näitas, et erakonna tegelik juht Villu Reiljan tugevdas oma positsioone.

Jaanus Marrandi alustas erakonna esimehena poolteist aastat tagasi tarmukalt ning proovis korruptsioonikahtlustest räsitud erakonna väärtushoiakuid ja kuvandit muuta. Paraku rauges Marrandi entusiasm peatselt, sest väärtushoiakute muutmiseks ja kuvandi parandamiseks oli hädavajalik distantseeruda Reiljanist ja tema poliitikast ehk reiljanoomikast. See aga ei õnnestunud, sest erakonnasiseses võimuvõitluses jäi Marrandi Villu Reiljanile selgelt alla. Kuigi avalikkuse ees oli Reiljan korruptsioonisüüdistuste tõttu tõeline pigilind, toetas erakonna eliit oma kauaaegset liidrit edasi.

Riigikogus on avalik saladus, et Rahvaliidu 6-liikmelises fraktsioonis oli ja on Jaanus Marrandi üksik hunt ning tema ja ülejäänud saadikurühma vahel on suured erimeelsused. Kõige ilmekamaks näiteks sellest jõujoonest on asjaolu, et Marrandi oli küll erakonna esimees, kuid fraktsiooni esimeheks lasi Reiljan valida oma favoriidi Karel Rüütli. Marrandi pole sellest isegi mingit saladust teinud, et tema meelest ei suuda fraktsioonikaaslased vigadest õppida ning sammuvad kibestunud Reiljani juhtimisel teist korda sama reha poole.

Ka Rahvaliidu parteiorganisatsioonis säilitas Reiljan oma kindla kontrolli. Nii pidi Marrandi taluma rumalat olukorda, kus vormiliselt oli ta erakonna esimees, aga sisuliselt ei allunud talle isegi erakonna pressiesindaja, peasekretärist rääkimata. Seetõttu on igati mõistetav, et Marrandi eilsel üldkogul vaikselt taandus ning Reiljan lasi nüüd juba ka erakonna etteotsa valida oma noore favoriidi Karel Rüütli. Eile Rahvaliidu juhiks valitud Karel Rüütli on meeldiv noor mees, aga ei tuntuselt ega karismalt sobi ta sellesse ritta, kuhu kuuluvad Andrus Ansip, Mart Laar, Ivari Padar ja Edgar Savisaar.

Kuigi tegelikult juhib Rahvaliitu Villu Reiljan, ei saa ta kapist enne välja tulla, kui tema kohtuprotsess on lõppenud. Reiljanoomika jätkumine tähendab seda, et Rahvaliidu kuvandit kõige tugevamalt iseloomustav märksõna on valijate jaoks jätkuvalt "korruptiivsus".

Järgmise aasta peale mõeldes on see Reiljani jaoks väga kasulik, et erakonda juhib variisik. Europarlamendi valimistel pole Rahvaliidul endiselt mingeid edulootusi ning kui ka omavalitsuste valimistel tuleb eelmise korraga võrreldes valus põrumine, siis nuheldakse need läbikukkumised Karel Rüütli kaela, kuigi Rahvaliidu madalseisus on jätkuvalt süüdi reiljanoomika.

24.10.08

Väikese riigi pidamine on suur luksus

Kahjuks jäi eilselt majanduspoliitika arutelult ajakirjanduses kõlama valdavalt see mõte, et Eesti kõrge maksukoormus pärsib ettevõtlust, kuna just seda mõtet pedaalis tugevalt Kaubandus-Tööstuskoja juhatuse esimees Toomas Luman. Erinevalt näiteks Aktuaalse Kaamera uudisloost see pilt nii must-valge siiski polnud.

Küsisin nimme Tartu Ülikooli majandusprofessorilt Urmas Varblaselt, kas ka tema arvates on madal maksukoormus see viagra, mis meie majanduse taas tõusule pöörab. Järgnevalt väljavõte Riigikogu stenogrammist.

Hannes Rumm: Teie eelkõneleja Toomas Luman ütles Kaubandus- ja Tööstuskoja nimel väga ühemõtteliselt, et ettevõtluse huvides on kindlasti võimalikult madal maksukoormus. Ja ta eelkõige kritiseeris praegust Eestile suhteliselt kõrget sotsiaalmaksukoormust. Samas on Eesti üldine maksukoormus Euroopa keskmisega võrreldes tunduvalt madalam. Mida teie soovitaksite Riigikogul teha, et Eesti tulevane maksukoormus arvestaks võimalikult tasakaalukalt nii ühiskonna üldiseid huve kui ka seda, et see maksukoormus oleks soodus Eesti ja välisettevõtjatele?

Urmas Varblane: "See küsimus on muidugi äärmiselt suur ja lai küsimus. Aga ma arvan, et kõige lihtsamalt pihta hakata, väikese riigi pidamine on suur luksus ja me peame seda pidama, kui me tahame olla täisväärtuslik riik.

Väikesel riigil on terve rida kulusid, mis jagunevad tegelikult väga väikese maksumaksjate ringi peale. See on see koht, kus ma ütlen, et tuleb ette teatud piir, kust allapoole seda maksukoormust langetades tekitavad väga suured probleemid riigi pidamisega. Ma arvan, et siin on teema, kus on kindlasti see Eesti maksukoormuse järk-järguline ja edasine langetamine ikkagi väga suure küsimärgi all.

Tegelikult on ju siin küsimus, milline on selles riigis sotsiaalne pakett ja inimeste elukvaliteet, kus me tahame olla? Ja seesama maksukoorma ja elukvaliteedi küsimus ja tulevikku suunatuse teema, kus ei ole võimalik tulevikuriiki kujundada, kui me see - ühesõnaga see dogma - järjest alandame maksukoormust. Kuskil on olemas mingi piir ja seda arvutada on võib-olla võimalik võrdlusmeetoditel.

See sama küsimus, mis laadi hüvisid me suudame oma inimestele pakkuda? Õieti on see küsimus, mis on meie riigi olemise mõte? Kas meie riigi olemise mõte on näiteks tasakaalus eelarve, või on selle riigi eesmärk meie inimeste selline võimalikult hea elu, aga samal ajal selle juures nende võimete väga hea ärakasutamine?

Siin on see koht, kus meil efektiivsuse teema tuleb sisse. Maksukoormuse määr sõltub väga sellest, kui efektiivselt seda kogutud maksu kasutame. Ja nüüd me jõuame selle riigisektori efektiivsuse ja erasektori efektiivsuse juurde. Ja mõlematega on vaja tegelikult tegeleda. Ja see maksumäärade selline langetamine on selges seoses tootlikuse kasvuga nendes mõlemas pooles. Kui me suudame seda teha, siis võib ka langetada. Kui me seda ei suuda teha, siis ei tule välja."

Lisan veel omalt poolt, et Eestis üldiselt levitatud arusaama kohaselt on meie avalik sektor metsikult kulukas. Tegelik pilt on sootuks teine: Eestis on 1000 elaniku kohta 22 ametnikku, ning see suhtarv on võrreldav Iirimaa, Läti ja Sloveeniaga. Austrias, Belgias, Hollandis ja Saksamaal on tuhande elaniku kohta ametnikke 40-60, Soomes 100, Taanis 130 ja Rootsis 140.

Juba tänavuse negatiivse lisaeelarvega ning eriti järgmise aasta riigieelarvega kärbitakse ametnike arvu ning kogu avaliku sektori kulutusi järsult. Seega on kohe-kohe käes Urmas Varblase kirjeldatud piir, millest dogmaatilise maksukoormuse vähendamisega edasi minnes ei jaksa me oma riigi enam ülal pidada.

23.10.08

Riigireeturitelt eripensioni äravõtmise seadus - üle antud!

Andsin äsja Riigikogule koostöös Hanno Pevkuri ja Urmas Reinsaluga üle seaduseelnõu, mis annab Eesti riigile õiguse jätta ilma eripensionita need inimesed, kes on sooritanud süütegusid riigi ja aususe kohustuse vastu.

See seaduseelnõu on ajendatud riigireetmises süüdistatud Herman Simmi juhtumist. Politseiteenistuse seaduse alusel sai Simm eripensioni, mis tunduvalt ületab tavalist vanaduspensioni. Praeguste seaduste alusel säilib Simmil isegi süüdimõistva kohtuotsuse korral õigus saada pärast võimaliku vanglakaristuse kandmist eripensionit. (Vahi all viibimise ajal ning vanglakaristuse kandmise ajal vastavalt riikliku pensionikindlustuse seadusele mistahes pensioni väljamaksmine peatub.)

Samas on selle seaduseelnõu mõju kindlasti laiem kui lihtsalt ühele juhtumile reageerimine. Eesti Vabariik väärtustab praegu eripensioniga mitme eriala ning põhiseadusliku institutsiooni esindajate tööd. Seetõttu puudutab eripensionite eelnõu politseinikke, kaitseväelasi, kohtunikke, prokuröre, aga ka õiguskantslerit, riigikontrolöri, presidenti ning varasemate Riigikogu koosseisude liikmeid, kel on õigus eripensionile. Sotsiaalministeeriumi andmetel on eripensioni saajaid juba praegu üle 1800 ning kaugemas tulevikus prognoositakse nende arvuks 10 000.

Eripensionite maksmise kord on kirjas erinevates seadustes ning nende maksmise kord on väga ebaühtlane. Meie eelnõu eesmärk on ühtlustada neid tingimusi, mille alusel kaob õigus eripensioni saada ning - mis kõige olulisem – eelnõu annab võimaluse võtta eripension neilt isikutelt, kes juba pärast eripensioni määramist sooritavad raskeid riigi (näiteks riigireetmine, massilise korratuse organiseerimine, võimuhaaramine kaitsejõududes jne) või aususe kohustuse vastaseid kuritegusid (näiteks altkäemaksu ja pistise andmine ning võtmine).

Eelnõu kohaselt võetakse eripension neilt isikutelt, keda on süüdi mõistetud karistusseadustiku 15 ptk või 17 ptk 2 jao kohaselt süüteo eest, mille eest karistusseadustik näeb ette vähemalt kuni 5-aastase vanglakaristuse. On ebaõiglane ja ebamõistlik, kui riik väärtustab eripensioniga selliseid inimesi, kes on sooritanud ränga kuriteo Eesti riigi või nende ametis eriti vajaliku aususe kohustuse vastu.

Oleme kindlad, et selle eelnõu vastuvõtmisega annab riik selge sõnumi: sooritades kuriteo riigi või aususe vastu, ei kaota inimesed mitte ainult oma head nime vaid ka hea sissetuleku vanaduspäevil.

Täiendavaid kulusid eelnõu riigile kaasa ei too. Loodame, et ei too ka täiendavaid tulusid, sest need tuhanded inimesed, kel on tekkinud või tekib õiguse eripensionile, on ausad ja jäävad ausaks.

Tänan koostöö eest eelnõu ettevalmistamisel kolleege Urmas Reinsalu, Hanno Pevkurit, Ken-Marti Vaherit ja sotsiaaldemokraatide nõunikku Mihkel Liivot.

22.10.08

Eesti Panga uus ilmaennustus

Tuntud nalja kohaselt lõi vanajumal majandusanalüütikud ilmaennustajate lohutamiseks. Muidu teritataks hambaid ainult ilmatarkade kallal, nüüd saavad nad kahjurõõmu tunda ka majandusprognooside puusse paneku üle.

Tänase Eesti Panga ilmaennustuse kohaselt on tänavuse aasta majanduskasv Eestis miinus 1,8% ning 2009. aastal miinus 2,1%.

Võrdluseks - veel aasta alguses ootas Eesti Pank tänavuseks majanduskasvuks pluss 4,3%. Seejuures tuleb keskpanka tunnustada selle eest, et nende prognoos läks küll metsa, aga oli Eestis siiski kõige täpsem.

Tänavu 3. jaanuaril avaldas Postimehe majandustoimetus erinevate analüütikute prognoosi tänavuse majanduskasvu kohta ning selles reas oli Eesti Panga prognoos kõige pessimistlikum ehk tõele kõige lähemal. Näiteks Hansabank Markets ootas 5,5% suurust majanduskasvu ning prognooside keskmine oli 5,05%.

Eelnev jutt ei ole mõeldud keskpanga narrimiseks ning mina usaldan nende värsket prognoosi väga. Meenutasin vanu numbreid seepärast, et need näitavad, kui ootamatud on olnud muutused meie ja kogu maailma majanduskeskkonnas kõigi spetside jaoks.

2009. aasta riigieelarve jaoks tähendab Eesti Panga prognoos seda, et tulusid laekub väga suure tõenäosusega kuludest tunduvalt vähem. Ja nagu rahandusminister Ivari Padar riigieelarve esimesel lugemisel Riigikogus ikka ja jälle kordas, tähendab see tõika, et 2,6% majanduskasvu prognoosi pealt tehtud riigieelarve läheb järgmisel aastal väga tõenäoliselt miinusesse ning selle miinuse katab riik kassareservide ja varasemate aastate ülelaekumiste arvel.

Selline lähenemine on Eestis uus, kuid mujal Euroopas täiesti tavaline. Halbadel aegadel ei kärbi arukad riigid eelarve tasakaalu nimel meeleheitlikult kulusid, sest see jahutab majandust veelgi. Selle asemel elavdab riik oma investeeringutega majandust ning toetab jätkuvalt elanikke, rahastades neid kulusid ajutiselt headel aegadel kogutud säästude arvelt.

Riigieelarve miinusesse minekut sedastas oma majandusprognoosi esitledes äsja ka Eesti Pank Eesti Pank. Loodetavasti suudavad selle mõttega tasapisi harjuda ka need head kolleegid ja konkurendid, kes viimase ajani on ennast nurka maalinud jutuga sellest, et Eesti riigi eelarve oli, on ja jääb tasakaalu.

Neid pikalt tegelikku elu eiranud kolleege-konkurente saab lohutada sellega, et kuna Eesti eesmärk on esimesel võimalusel eurole üle minna, siis suurt ja pikaajalist me endale niikuinii lubada ei saa.

19.10.08

Küsimus Mnemoturniirile

Esitasin tänases Vikerraadio Mnemoturniiri saates Tarkade Klubile järgneva küsimuse. Lisage nimekirja puuduv nimi: Edžmiatsini kloostri diakon Hatšatur Abovjan, Aleksei Sdrovenko ja Matvei Tšalpanov 41. jäägrirügemendist, Arguri talumehed Hovannes Aivasjan ja Murat Pogosjan.

Kas teie oskate sellele küsimusele vastata?

Tarkade Klubile küsimus raskusi ei valmistanud ning kiiresti lisasid nad nimekirja Tartu Ülikooli kunagise rektori Friedrich Parrot' nime. Need kuus meest tõusid 27. septembril 1829 koos Ararati mäe tippu. Pikemalt võib sellest ekspeditsioonist lugeda ajakirjast Akadeemia nr 3 2008.

18.10.08

Tšapajev ja Petka soovivad Eesti kodakondsust

Sissejuhatuseks järgnevale anekdoodile legendaarsetest vene nõukogude anekdoodikangelastest Tšapajevist ja Petkast niipalju, et panen selle nalja kirja mitte ainult selleks, et talletada uuemat Ida-Virumaa folkloori. Selle loo jutustas äsja mõnele Riigikogu liikmele üks Ida-Virumaa juhte sooviga tõestada, et sealsete venelaste identiteet on hoopis mitmepalgelisem, kui see Tallinnast paistab.

Anekdoot ise on selline:

Eesti Vabariigis võetakse vastu seadus, et igale välismaalasele, kel õnnestub ronida Pika Hermanni torni ja puudutada seal lehvivat sinimustvalget lippu, antakse automaatselt Eest kodakondsus.

Venemaa viletsast elust tüdinud Tšapajev ja Petka otsustavad seda uudist kuuldes Eestisse elama asuda. Mehed ületavad illegaalselt Narva jõe, hiilivad kõrvalisi teid pidi Tallinnasse ning ronivad ööpimeduse varjus Pika Hermanni torni.

Ent torn tipus asuv lipuvarras on nii kõrge, et lipukangani ulatumiseks peab üks mees teise kukile võtma. Tšapajev käsutab Petka endale pukki tegema, küünitab lipuni ja saabki automaatselt Eesti kodanikuks.

Nüüd palub Petka: "Vassili Ivanõtš, upitage teie nüüd mind lipuni!"

Vastuseks käratab Tšapajev tugeva vene aktsendiga eesti keeles: "Kurradi venelane, kuhu sa ronid!"

17.10.08

Pühade lehmade ohverdamise aeg

Iga tõsine kriis on valus ja vastik. Õnneks on suurtel kriisidel ka üks hea omadus: need sunnivad kivistunud seisukohti ümber hindama.

Toon vaid ühe näite meie lähiajaloost: tont teab, kui kaua veel oleksid ülemnõukogu ja Eesti Kongress kembelnud selle üle, mis põhimõtete järgi omariiklus taastada. Aga siis, kui dessantsoomukid veeresid 1991. aasta augustis Tallinna poole, leiti kriisiolukorras kiiresti mõistlik lahendus.

Tänavuse majanduslanguse meeldiv kõrvalmõju on asjaolu, et tekkinud arutelus hinnatakse ümber mitu püha lehma. Pea kogu taasiseseisvumise aegu on meil nagu issameiet korratud: Eestile tagavad edu madalad maksud, õhuke riik ja tasakaalus riigieelarve.

Õnneks leiab ainuüksi viimasest nädalast mitu esinemist, kus eri arvamusliidrid rahumeeli neid käibetõdesid kritiseerivad. Majandusteadlane Ott Toomet soovitab riigil halbadel aegadel riigieelarve defitsiiti lasta ja majanduse elavdamiseks rohkem investeerida. Kultuuritoimetaja Kaarel Tarand soovitab suurendada maksukoormust ning suurettevõtja Olari Taal kehtestada automaksu.

Maksud nagu Venemaal
Tasakaalus riigieelarve ja madal maksukoormus aitasid Eesti riigi raskest üleminekuajast edukalt üle ning tekitasid mulje, et ainult nii ongi hea ja õige. Eestis harjuti põlastama kõrge maksukoormusega Põhjamaid ning vaikitakse häbelikult sellest, et meie tulumaksupoliitika sarnaneb rohkem Venemaa kui Lääne-Euroopa omaga.

Tänavused maksuväitlused pakkusid kaks näidet selle kohta, et senised arusaamad on murenemas. Reformierakond on harjunud mõtlema, et üks nende edu alus on tulumaksumäära alandamine. Ent sel suvel satuti halva üllatusena võimsa surve alla ja seetõttu tuli tulumaksumäära alandamisest vähemalt ajutiselt loobuda. Avalikkuses domineeris selgelt seisukoht, et Eesti ühiskond ei vaja järjest madalamat tulumaksu, vaid riiki, mis investeerib tulumaksureformi peatamise arvelt kokku hoitud miljardid haridusse, jätkab sotsiaaltoetuste maksmist ning tagab tuletõrjujate jõudmise abivajajani enne maja mahapõlemist.

Toetust on leidnud ka autode maksustamise idee, kuigi Eestis oli seni laialt levinud arusaam, et auto omamine on inimõigus ja ühissõiduki kasutamine raske puue.

Juba varasuvel algas arutelu autode maksustamise üle: näiteks kas luksusautosid tuleks maksustada? Augustis esitas rahandusminister Ivari Padar valitsusele kava kehtestada autode registreerimismaks, mille kohaselt maksustataks kõik esmaselt Eestis registreeritavad autod sõltuvalt nende keskkonnavaenulikkusest.

Mõlema maksu puhul andnuks riik inimestele kaks selget sõnumit. Esiteks suunanuks autode maksustamine inimeste eelistusi võimalikult keskkonnasõbralike autode kasutamisele, sest maksu määr oleks lähtunud auto võimsusest või CO2 heitmete määrast. Teiseks vähendanuks automaks väliskaubanduse puudujääki, sest iga Eestisse toodud auto viib raha meie majandusest välja. Mida võimsam ja suurema mootoriga auto, seda enam reostab ta keskkonda ja suurendab väliskaubanduse puudujääki veel ka rohkem kütust kulutades.

Olari Taal sõnastas selle tõe hiljuti Eesti Päevalehes (“Eesti majanduskasv: pankade juhtimisviga” 25.9) nii: “Minule isiklikult meeldib automaks. Auto-transport tähendab, et raha kütuse eest voolab riigist välja. Ja miks üldse peaks üks inimene kasutama punktist A punkti B minekuks kolm korda rohkem kütust kui teine?”

Kuid ka autode registreerimismaksust ei saanud asja, olgugi et see toonuks sõltuvalt maksumäärast riigieelarvesse 300–500 miljonit krooni. Võrdluseks – igakuise lastetoetuse maksmiseks kulub praegu aastas 700 miljonit krooni. Kehva kompromissina tõstab riik uuest aastast autode registreerimise lõivu seniselt 1000 kroonilt 1900 kroonini.

Eesti võimas autotööstus?
Praegu ei maksusta Euroopa Liidus autosid ainult Eesti ja Leedu. Euroopas ei peeta õigeks maksustada autoomanikke ainult kütuseaktsiisi kaudu, sest autostumisega kaasnevate prob­leemide lahendamine on ühiskonnale palju kallim kui ainult aktsiisist laekuv tulu.

Rusikareegel on see, et autode maksustamise koormus on madalam neis riikides, kus on tugeva lobiga tugev autotööstus. Kõrgem on autode maksustamise tase aga neist riikides, kus oma autotööstus on nõrk või puudub ja kus autostumine seetõttu mõjutab väliskaubanduse tasakaalu valusamalt.

Kui tutvustada mõnele välismaa majandusteadlasele Eestis rakendatavat autode maksukoormust, siis arvab ta, et tegemist on mõne suurt autotööstust omava arengumaaga, kus keskkonnakaitset ja säästlikku tarbimist ei peeta millekski.

Õnneks on tänavune arutelu juba tugevasti mõjutanud inimeste suhtumist autode maksustamisse. Veel tõsisem surve autode maksustamiseks tekib järgmisel aastal, sest ülemaailmse majanduskriisi tingimustes suurenevad käärid riigi tulude ja elanike ootuste vahel veelgi. Pole raske ennustada, kuidas käitub avalik arvamus olukorras, kus valida on autode maksustamise ja näiteks mitmest olulisest sotsiaaltoetusest loobumise vahel.

See artikkel ilmus tänases Eesti Päevalehes.

16.10.08

Tipp-poliitikute palgad seotakse lahti keskmisest palgast. Kuidas?

Äsja esitati kõigi Riigikogu fraktsioonide nimel menetlusse eelnõu, mis seob tipp-poliitikute ja ametnike palgad lahti keskmisest palgast.

Olulisemad muutused uues eelnõus on esiteks see, et alates 2011. aastast hakkab kõrgemate ametiisikute palku määrama Riigikogu. Palk määratakse neljaks aastaks, kuid seda indekseeritakse sarnaselt riikliku pensionikindlustusega. Tõsi, ametiisikute jaoks valitud hindeks on veidi kitsim kui pensionäridele rakenduv indeks.

Täpne indeksi selgitus eelnõu seletuskirjas on selline: "Ametiisikute kõrgeima palgamäära indeksi arvutamisel korrutatakse tarbijahinnaindeksi aastane kasv (THI) 0,5-ga ja sotsiaalmaksu laekumise aastane kasv (SML) 0,5-ga ning saadud korrutised liidetakse. Indeksi väärtuse suuruseks on 50 % saadud summast."

Kindlasti tekitab tormilise arutelu see, kui õiglaselt või ebaõiglaselt kõrgemad ametiisikud palka saavad. Valdavalt on eelnõusse sisse kirjutatud praegusele palgasüsteemile vastavad numbrid ning juba nende võrdlemine üllatab ilmselt paljusid inimesi.

Tulevase palga määrab praegune Riigikogu konkreetse numbrina. Selle numbri alusel arvutatakse palgad välja seaduses sätestatud koefitsentide järgi. Koefitsendiga 1,0 väärtustab eelnõu presidendi, Riigikogu esimehe, peaministri ja Riigikohtu esimehe tööd.

0,8 on see koefitsent Riigikogu aseesimehel, Eesti Panga presidendil, riigikontrolöril, õiguskantsleril, Riigikohtu liikmel, ministril, riigisekretäril, Riigikogu komisjoni esimehel ja fraktsiooni esimehel, kaitseväe juhatajal.

Näiteks Riigikogu liikme ametipalga koefitsient on 0,6, sama number kehtib abiministritele ja kantsleritele.

Riigikogus oli kokkuleppe, et palgaseadus esitatakse ühiselt, kuid loomulikult oli selle arutelul päris palju erimeelsusi. Sotsiaaldemokraatide erimeelsused on eelnõu seletuskirjas määratletud nii: "IRL ja sotsiaaldemokraadid toetasid ideed määrata kõrgemate ametiisikute palgamäära kindla numbrina terveks Riigikogu koosseisu ametiajaks, mitte selle iga-aastast läbikorrutamist indeksiga. Samuti pooldasid IRL-i ja SDE fraktsioonid lahendust, mille kohaselt Riigikogu asemel oleks Põhjamaade eeskujul kõrgemate ametiisikute palga määranud sõltumatu komisjon. Riigikogu liikme palga puhul pooldasid IRL ja SDE kõrgeima palgamääraga võrreldes koefitsienti 0,55.

SDE fraktsioon jäi eriarvamusele seaduses sätestatud ametiisikute loetelu puhul, pidades vajalikuks piirduda vaid nende kõrgemate ametiisikute hõlvamisega, kelle nimetavad ametisse kas Riigikogu või Vabariigi Valitsus."

Pole vaja olla eriline prohvet, et täna esitatud eelnõu tekitab suure ja ägeda debati. Olen kindel, et selle debati tulemusena võib seaduse tekst siit-sealt muutuda.

15.10.08

Igavat põhjamaist Tallinna oodates

Üks ajutiselt Stockholmis elav peretuttav kirjeldas suvel oma olmemuresid. Tema korteriühistu lasi kolmekümnendatel aastatel ehitatud kortermajas välja vahetada kõik torud. Mõistagi tekitas nii suur töö palju tüli ja tolmu.

Ent see Eesti pere ja nende naabrid tegid oma suvised plaanid remondigraafikut arvestades, mis riputati iga korteri ukse kõrvale. Iga töömees pani sinna kirja oma töö lõpuaja ning kinnitas selle allkirjaga.

Vastuseks kirjeldasin tuttavale, kuidas käib kauaoodatud kanalisatsiooni rajamine Nõmmele. Kevadel andis linnaosavalitsus teada, et oktoobriks on meie asum kanaliseeritud. Millal täpselt mingi tänavajupp üles kaevatakse, nõmmelased teada ei saanud. Muidugi tahtnuks inimesed suvist puhkust kavandada ajale, kui kodutänav on üles kaevatud. Muidugi tahtnuks inimesed suuremaid töid oma aias ja majas kavandada ajale, mil tänav on autoga läbitav. Ent erinevalt Stockholmi erafirmast linnavalitsus ja Tallinna Vesi nõmmelastele sellist luksust ei lubanud.

Õnneks on naabrimees ehitaja ning ta küsitles visalt ümberkaudsetel tänavatel töötavaid brigaade. Ainult tänu temale saime mais teada, et juunis ei juhtu midagi. Juunis saime teada, et juulis ei juhtu ka midagi. Augustis teatas naabrimees viimaks, et septembris läheb töö lõpuks lahti.

Elavaid klassikuid tsiteerides jääb vaid õhata, et kunagi tahaksid ka tallinlased elada sellises igavas põhjamaises linnas nagu Stockholm.

See artikkel ilmus ka tänases Tallinna Linnalehes.

14.10.08

Palju maksab üks vallaelanik?

Esimene ja mitte surmtõsine vastus on, et valitsus hindab kohaliku omavalitsuse üksuste ühinemise soodustamise seaduse muutmise seaduses (!) valla- või linnaelaniku hinnaks 625 krooni.

Teine ja tõsisem vastus on, et tegelikult valla- ega linnaelanikel muidugi hinnasilti küljes pole. Küll aga tahab valitsus hakata taas omavalitsuste liitumist rahaliselt jõuliselt toetama. Ühinemistoetust makstakse vastavalt omavalitsuse elanike arvule ning toetuse suurust tõstetakse nii, et valla- või linnaelaniku tinghind tõuseb 250 kroonilt 625 kroonile.

Senise hinnakirja järgi saanuks omavalitsused toetust minimaalselt 750 000 krooni ja maksimaalselt 1,5 miljonit krooni. Uue hinnakirja järgi on minimaalne ühinemistoetus 2 miljonit krooni ning maksimaalne 4 miljonit krooni.

Loodetavasti on vallavanemad ja linnapead uue tinghinnaga rahul ning see motiveerib neid tugevamaid omavalitsusi moodustama.

Kuigi ka Riigikogu põhiseaduskomisjoni arutelust käis läbi mõte, et meie lõuna- ja põhjanaabrite kogemuse kohaselt motiveerib omavalitsusi ühinema mitte toetus vallale või linnale, vaid senistele vallavanematele või linnapeadele.

12.10.08

Tulevikus ei maksa riik eripensionäridele vanglakaristuse kandmise ajal pensionit

Sel nädalal eripensionite maksmise korra muutmiseks loodud valitsusliidu töörühm otsustas üksmeelselt, et tulevikus kaotavad eripensionärid õiguse saada pensionit vanglakaristuse kandmise ajal.

Selline otsus on õiglane ja mõistlik. Õiglane seetõttu, et nii võrdsustatakse eripensionite saajad tavalist riiklikku vanaduspensionit saavate inimeste õigustega. Mõistlik seetõttu, et riik tasub raske kuriteo sooritanud inimestele vanglakaristuse kandmise ajal niigi kõik ülalpidamiskulud

Riikliku pensionikindlustuse seaduse § 46 lõige 1 ütleb: "Kui kohus mõistab pensionäri süüdi ja karistab teda vabadusekaotusega, peatatakse riikliku pensioni maksmine vabadusekaotuse kandmise ajaks." Seevastu eripensionite maksmise kord on sätestatud kaheksas eri seaduses ning seal pole ette nähtud võimalust katkestada pensioni maksmine vanglakaristuse kandmise ajaks.

Kui senist eripensionite maksmise korda mitte muuta, siis võib tekkida olukord, kus riik peab näiteks mõne riigireetmises süüdistatud ja pikaajalist vanglakaristust kandva inimese pangaarvele kandma 15 000 - 25 000 krooni kuus. Karistusaja lõppedes lahkub selline kurjategija vanglast miljonärina muretuid vanaduspäevi veetma.

Valitsusliidu töörühma eripensionite maksmise korra muutmiseks kutsusid kokku sotsiaaldemokraadid ning sellesse kuuluvad Hanno Pevkur (Reformierakond), Ken-Marti Vaher (IRL) ja Hannes Rumm (SDE). Töörühma loomise ajendiks oli riigireetmises süüdistatava Herman Simmi juhtum, kellele Eesti riik peab süüdimõistva kohtuotsuse korral eripensionit edasi maksma, sest see on talle politseiseaduse kohaselt määratud eluks ajaks.

Töörühm loodab eripensionite korda muutva eelnõu Riigikogu menetlusse esitada järgmisel nädalal ning see sisaldab teisigi muudatusi senise eripensionite maksmise korraga võrreldes.

Praegu saab eripensionit sotsiaalministeeriumi andmetel üle 1800 inimese, kellest üle poole on veel tööeas ning eripensionite maksmiseks kulub 153 miljonit krooni aastas. Eripensionit makstakse näiteks endistele politseinikele, kaitseväelastele, kohtunikele ja Riigikogu liikmetele.

10.10.08

Padar püsib, Ansip põrub

Reformierakonna ajas raevu tänases Postimehes ilmunud uudis selle kohta, et inimesed hindavad rahanduslikult raskel ajal palju kõrgemalt rahandusminister Ivari Padari kui peaminister Andrus Ansipi tegevust.

Reformierakonna peasekretär Kristen Michal väitis koguni: «Kohe, kui rahandusminister muutub valitsuse kõige populaarsemaks selliks ja töötab selle nimel, et olla mõnus, hakkavad riigil raskused.»

Michali jutt teeb meele mõruks sel põhjusel, et Reformierakond ei ole ikka veel oma viimase poole aasta vigadest midagi õppinud. Ja kui Reformierakond vigadest ei õpi, siis pärsib see valitsuse töövõimet edaspidigi.

Reformierakonna ja Ansipi toetuse languse kõige olulisem põhjus on olnud see, et nad on püüdnud tegelikkust ilustada ning vastutust enda kaelast ära veeretada.

Juba praegu on Eesti ajalehtedes püsirubriigiks muutunud peaminister Andrus Ansipi tsitaadivalimikud, mis tänu mõõdutundetule optimismile vaevalt kuu-kaks hiljem naeruväärsed näivad. Reformierakonnal on vaja tõsiselt mõelda selle üle, miks küsiti valitsuse pressikonverentsil Andrus Ansipilt ja mitte tema kõrval istunud Padarilt, kas ta on tulnukas teiselt planeedilt.

Seevastu Padari tegevus pälvib eestlaste toetuse sel lihtsal põhjusel, et rahandusminister on ka ebameeldivatest uudistest rääkinud ausalt ja pole kartnud raskete otsuste tegemisel vastutust enda kanda võtta.

Siinkohal räägivad enda eest kõige paremini faktid. Just rahandusminister Padar survestas valitsust esimesema tegema tänavust lisaeelarvet. Peaminister Ansip oli viimane valitsuse liige, kes sellele vastu punnis, sest ta lihtsalt ei suutnud uskuda nukraid majanduskasvu ja maksulaekumise numbreid.

Just rahandusminister püüdis juba juunis saavutada valitsuses kokkulepet põhimõtteliste otsuste tegemiseks 2009. aasta riigieelarve tulude-kulude määratlemisel. Peaminister Ansip seevastu lükkas oluliste otsuste tegemise septembrisse, sest lootis, et augusti lõpus tehtav rahandusministeeriumi majandusprognoos tõotab helget tulevikku. Ansip eksis ja tema venitamise tõttu tuli riigieelarve kokku panna paari nädalaga, mis loomulikult mõjutab selle kvaliteeti.

Rahandusminister ongi 2009. aasta eelarvet ausalt hinnanud numbriga 3. Peaminister nimetas seevastu eelarvet "praegustes oludes parimaks riigieelarveks" ning "aegade kõige avalikumalt koostatud riigieelarveks".

Nagu näha, ei tegelnud Padar mitte populismiga, vaid soovis teha õigel ajal valusaid, kuid vajalikke otsuseid ning julges nende vajalikkust inimestele ka ausalt selgitada. Ain Seppikul oli õigus, kui ta Postimehes väitis, et peaminister on püüdnud vastutuse võtmise asemel seda pidevalt rahandusministri kaela veeretada. Ilmekas oli see, kuidas Andrus Ansip suvistel valitsuse pressikonverentsidel ikka ja jälle viitas ebapopulaarsete teemade puhul "rahandusministri otsustele", kuigi tegelikult oli tegu kas valitsuse või valitsusliidu konsensuslikele otsustele.

Nagu avaliku arvamuse küsitlused näitavad, oskavad valijad hinnata, kes on kes ja mis on mis. Kui Reformierakonnale ei ole seni edu toonud rahandusministri halvustamine ja vastutuse tema kaela veeretamine, siis ei too see edu ka edaspidi.

Ometi ei tunne sotsiaaldemokraadid erinevalt Keskerakonnast mingit kahjurõõmu peaministri ja tema partei toetuse vähenemise tõttu. Saame suurepäraselt aru, et see tekitab valitsuses ainult uusi mõttetuid pingeid. Saame suurepäraselt aru, et kui Ansip põrub, siis põrub kogu valitsus. Eesti vajab rasketel aegadel töövõimelist valitsust ja valitsusjuhti, mis pideva populaarsusreitingute pärast muretsemise asemel keskendub probleemidele, mida on rohkem rohkem, kui eales varem sellel sajandil.

8.10.08

Siim Kallas kandideerib europarlamenti?

Reformierakonna tänane teade selle kohta, et europarlamendi valimistel loodetakse kuuest kohast võita kogunisti kolm, viitab võimalusele, et Europarlamenti kandideerib nende esinumbrina Siim Kallas.

Lihtne loogika ütleb, et kolme koha võitmiseks peab mistahes erakonnal olema väga tugev esinumber. Sama tugev tegija nagu eelmisel korral sotsiaaldemokraatidele europarlamendis kolm kohta toonud Toomas Hendrik Ilves. Ja piisavalt tugev selleks, et pakkuda väärilist konkurentsi Keskerakonna esimehele Edgar Savisaarele.

Nii tugevaid tegijaid on Reformierakonnas kaks: peaminister Andrus Ansip ja Euroopa Komisjoni volinik Siim Kallas. Ametisoleva peaministri kandideerimine europarlamenti oleks ilmselt kogu Euroopas enneolematult pentsik tegu. Peaminister ei pruugi eurovalimistel ka sama palju hääli saada kui Riigikogu valimistel, sest tema talendi austajad soovivad kindlasti Ansipi jätkamist valitsusjuhina ega raatsi teda Brüsselile loovutada.

Seega jääb tipptegijaist üle ainult Siim Kallase kandidatuur. Toomas Hendrik Ilvesele tõi eelmistel valimistel mäekõrguse võidu tema vaieldamatult parim pädevus euroküsimustes. Järgmistel valimistel oleks just Siim Kallas euroküsimustes kõige suurema kompetentsiga ning valijate silmis seega kõige usaldusväärsem kandidaat.

Juba pikemat aega on Toompea kuluaarides teada tõsiasi, et Reformierakond on Siim Kallasele europarlamenti kandideerimiseks ettepaneku teinud. Väidetavalt vastas Kallas esimesel korral sellele ettepanekule eitavalt, kuid kindlasti on reformikad tema masseerimist jätkanud.

Europarlamenti kandideerimine ei välista Kallase jätkamist volinikuna, sest parlamendi valimised toimuvad enne uue komisjoni koosseisu selgumist. Võib valimistel ära osaleda ning siis valijate tugeva toetusega komisjoni naasta.

Pigem võib Reformierakond Kallast survestada just väitega, et kui Kallas toob eurovalimistel kõva häältesaagi, siis tagatakse talle koht ka järgmises komisjonis. Kui Kallas ei kandideeri, siis ... võib ehk teisigi häid kandidaate silmapiirile kerkida.

7.10.08

Kes on vastu Riigikogu liikmete palkade külmutamisele?

Tänane arutelu Riigikogu liikmete palkade külmutamise üle oli üks kõige kummalisem debatt kogu selles Riigikogu koosseisus. Eelnõule on alla kirjutanud kõik erakonnad peale Reformierakonna, aga sellegipoolest kostis selle menetlemise ajal saalis - eriti opositsiooni ridadest - pidevalt vaenulikku turtsumist ja kohati ka avalikku kriitikat.

Näiliselt on kõik palkade külmutamise poolt (vt www.riigikogu.ee eelnõud nr 296 ja 342), aga tegelikult on väga paljud kolleegid selle vastu. Kõrgemate ametiisikute ja sealhulgas Riigikogu liikmete palkade külmutamist põlastati populismiga tegelemiseks ajal, mil on vaja tegelda 101 muu tähtsama küsimusega. (Muuseas – mulle meeldivad palju rohkem need kolleegid – nagu näiteks Lembit Kaljuvee – kes palkade külmutamise eelnõusid avalikult ja ausalt kritiseerib, mitte omaette ei turtsu.)

Sotsiaaldemokraatide hinnangul ei ole palkade külmutamise puhul tegemist populismi ega isegi mitte rahaliselt ebaolulise küsimusega. Kui riigi tulude kasv on järsult vähenenud, siis peab avalik sektor püksirihma pingutama. Riigikogul ei ole mingit moraalset õigust külmutada riigieelarve menetlemisel enamuse avalikus sektoris töötavate inimeste palk, kuid säilitada eliidi palk samal tasemel põhjusel, et kunagi on see seotud keskmise palga tõusuga.

Rahandusministeerium prognoosib tänavuseks aastaks nominaalpalga kasvu 15,4% , vastavalt kerkiks ka Riigikogu liikmete palk järgmisel aastal sama järsult kui tänavuse aasta alguses. Kas hüppelisene palgatõus 2009. aasta alguses oleks õiglane, kui peaaegu kogu avalikus sektoris palgatase külmutatakse ning seda võib-olla mitte ainult üheks aastaks?

Sotsiaaldemokraatide vastus on: kindlasti mitte! Riigikogu liikmete palkade külmutamisel on oluline sõnum ühiskonnale. See näitab, et parlament suudab ja tahab olla ülejäänud ühiskonnaga solidaarne, et ka parlament säästab.

Ainus vaieldav küsimus on see, kas põhiseaduse paragrahv 75 võimaldab praegusel Riigikogu koosseisul oma palka muuta. Ses küsimuses on riigiõiguse eksperdid eri meelt. Endised õiguskantslerid ja justiitsminister Rein Lang arvavad, et põhiseadus lubab meie palgasüsteemi muuta. Kahtleval arvamusel oli ses küsimuses põhiseaduskomisjonis esinedes riigiõiguse ekspert Ülle Madise ning väga selgelt pidas eelnõud põhiseaduse vastaseks presidendi kantselei esindaja Aaro Mõttus. Riigikohtu esimees Märt Rask keeldus oma seisukoha esitamisest.

Eelnevast lähtuvalt on Riigikogul õige ja mõistlik jätkata eelnõu menetlemist tuginedes asjaolule, et enamus riigiõiguse asjatundjaid ei näe siin vastuolu põhiseadusega. Kui Riigikogu on eelnõu nr 342 vastu võtnud, siis on juba presidendi otsustada, kas ta hindab seda põhiseadusele vastavaks või mitte. Eeldan, et kui president Riigikogu liikmete palkade külmutamist seadusena välja ei kuuluta, siis leiab vaidlus selles küsimuses lõpliku lahenduse Riigikohtus. Ja see ongi siis lõplik otsus, mis enam kuidagi edasikaebamisele ei kuulu.

Lõpetuseks veidi ka rahalistest argumentidest. Lembit Kaljuvee pidas eelnõu rahaliselt mõttetuks kuna sellega saavutatakse kokkuhoid ainult 45 miljonit krooni. Ennustan, et 2009. aasta riigieelarve menetlemisel teeb Keskerakond kümneid ettepanekuid, mille hind on kokkuvõttes kaugelt suurem kui 45 miljonit krooni. 45 miljoni krooni eest saab näiteks korralikult ära remontida suure koolimaja ning ehitada uhiuue lasteaia. Seega ei saa 45 miljoni krooni suurust kokkuhoidu kuidagi alahinnata.

3.10.08

Herman Simm ja tema eripension

Paljusid inimesi üllatab fakt, et Eesti riik maksis Herman Simmile kui endisele politseinikule juba siis, kui ta veel kaitseministeeriumis töötas, prisket eripensionit.

Praeguse politseiameti juhi põhipalk on 32 000 krooni ning Herman Simmi eripension võib maksimaalsel juhul olla sellest 75% ehk 24 000 krooni. (Kuna eripensioni määramise valem on keeruline ja tegemist on delikaatsete isikuandmetega, siis teab Simmi eripensioni täpset suurust vaid sotsiaalkindlustusamet.) Nii või teisiti teenib Simm eripensionina summa, millest enamus eakaid inimesi võib vaid unistada.

Kui Herman Simm kohtus õigeks mõistetakse, siis maksab Eesti riik talle eripensionit edasi niikuinii. Aga karta on, et isegi juhul kui Herman Simm salastatud teabe ebaseaduslikus kogumises ja selle välisriigile edastamises süüdi mõistetakse, tuleb Eesti riigil talle elu lõpuni eripensionit plettida.

Eriti ebaõiglane pension
Veel ebaõiglasemat olukorda on raske ette kujutada: miks peab Eesti riik eriti heldelt meeles pidama inimesi, kes on oma riigi suhtes eriti alatult käitunud?

Praeguse totra korra põhjused peituvad üheksakümnendate aastate alguses, mil Eesti riik oli vaene ega jaksanud erasektoriga võrreldes konkurentsivõimelisi palku maksta. Kuna riigil raha polnud, siis lubati politseinikele, kaitseväelastele, piirivalvuritele, kohtunikele ja veel mitmetele riigi toimimiseks ülioluliste elualade inimestele vanaduspäevadeks keskmisest palju suuremat eripensionit.

Nii võttis riik endale suuri rahalisi kohustusi, kuid lükkas nende täitmise kaugele tulevikku. Vaevalt meelitasid eripensioneid tööle noori politseinikke või kaitseväelasi, kuid kindlasti motiveerisid need oma ametis jätkama tuhandeid keskealisi ja pensionieelikuid. Praegu saab eripensionit sotsiaalministeeriumi andmetel üle 1800 inimese, kellest üle poole on veel tööeas ning eripensionite maksmiseks kulub 153 miljonit krooni aastas.

Ränk viga tehti eripensione lubades aga sellega, et üldkorras makstavate pensionite korra sätestab üksikasjalikult riikliku pensionikindlustuse seadus. Ent igasugused eripensionid sätestati valdkondlikes seadustes ning mistahes erijuhtumid jäeti seal läbi mõtlemata.

Riikliku pensionikindlustuse seaduses on selgelt kirjas, et kui kohus mõistab pensionäri süüdi ja karistab teda vabadusekaotusega, peatatakse riikliku pensioni maksmine vabadusekaotuse kandmise ajaks. Seaduse loogika on lihtne: pole õiglane maksta riiklikku vanaduspensioni näiteks mõrvarile ajal, kui riik teda kolm korda päevas korralikult toidab ja talle eurovanglas peavarju pakub.

Orden läheb, raha jääb
Politseiteenistuse seadus ütleb seevastu: politseiametniku pension määratakse eluajaks. Sama seaduse järgi kaotab õiguse eripensionile politseinik, kes on teenistusest vabastatud tahtlikult toimepandud kuriteo või lihtsalt purjuspäi teenistuses viibimise eest. Aga pärast teenistusest lahkumist sooritatud ükskõik kui rängad kuriteod ei anna riigile õigust endiselt politseinikult eripensioni ära võtta.

Nii oleme olukorras, kus süüdimõistva kohtuotsuse järel jääb Herman Simm ilma Valgetähe teenetemärgist, aga eripensionit peab riik ikka edasi maksma.

Et vähemalt tulevikus nii ebaõiglast olukorda vältida, teevad sotsiaaldemokraadid ettepaneku jätta eripensionita need endised politseiametnikud ja teised eripensionit saavad inimesed, kes mõistetakse süüdi tahtlikult toimepandud kuriteo eest, sealhulgas loomulikult riigireetmise eest.
Nii hoiatab Eesti riik inimesi, kel tekib kiusatus riigisaladuste müümisega rikastuda, et lisaks heale nimele ja riiklikele teenetemärkidele jäävad nad ilma ka eripenisonist.

Omaette küsimus on see, kas selline otsus võib jõustada tagasiulatuvalt. Üldine õigustatud ootuse põhimõte ütleb, et tagantjärele võib riik muuta seadusi vaid nii, et inimesed saavad hüvesid juurde ega tohi seadusi muuta nõnda, et hüvesid võetakse vähemaks. Ent eripensionite korra muutmise puhul küsitakse kindlasti ka õiguskantsleri käest, kas ja kuidas rakendub õigustatud ootuse põhimõte nii äärmuslike juhtumite puhul nagu Herman Simmi lugu.

See artikkel ilmus tänases SL Õhtulehes.

Rakvere Gümnaasiumi parima õpetaja stipendiumi sai Jana Sillajõe

Sihtasutus Rakvere Gümnaasiumi Parim Õpetaja andis tänavuse 30 000 krooni suuruse stipendiumi algklasside õpetajale ning näiteringi juhendajale Jana Sillajõele.

Kuigi alates 1997. aastast Rakvere Gümnaasiumis töötanud Jana Sillajõe oli stipendiumi kandidaatidest noorim, on ta väga hinnatud nii õpilaste, lapsevanemate kui ka kolleegide seas.

Sihtasutuse nõukogule meeldis väga seegi, et õpetaja Sillajõe peab lastega töötamist huvitavaks ja kõige rutiinivabamaks tööks.

Stipendiumi määramisel tugineb sihtasutus nii õpilaste kui kaasõpetajate antud hinnangutele.

Sihtasutuse Rakvere Gümnaasiumi Parim Õpetaja eesmärk on väärtustada õpetaja elukutset ja häid õpetajaid. Ja muidugi tahavad sihtasutusse kuuluvad vilistlased teadvustada, et Rakvere Gümnaasium on hea kool.

Kooli vilistlaste asutatud Sihtasutus Rakvere Gümnaasiumi Parim Õpetaja annab stipendiumi välja teist aastat, mullu pälvis stipendiumi kauaaegne emakeele õpetaja Mare Muik.

29.9.08

Ettepanek: jätame riigireeturid eripensionita!

Sotsiaaldemokraadid teevad ettepaneku jätta ilma eripensionita need endised politseiametnikud ja teised eripensionit saavad inimesed, kes on süüdi mõistetud tahtlikult toimepandud kuriteo eest, sealhulgas loomulikult ka riigireetmise eest.


Eripensionite maksmise korda muutma ajendas meid Herman Simmi juhtum. Praegu kehtiva korra kohasel kaotab näiteks politseinik õiguse eripensionile siis, kui ta sooritab kuriteo ametis oleku ajal, kuid talle jääb õigus saada eripensionit juhul, kui kuritegu on sooritatud pärast ametist lahkumist.

Salastatud teabe ebaseaduslikus kogumises ja selle välisriigile edastamises kahtlustatav Herman Simm saab endise politseiameti peadirektorina eripensioni. Eripensioni suurus on 75% praeguse politseiameti peadirektori ametipalgast, 2008. aastal on politseiameti juhi põhipalk 32 000 krooni kuus.

Kui kohus Simmi riigireetmises süüdi mõistab, siis praeguse seaduse järgi peab Eesti riik jätkuvalt maksma talle nii suurt eripensioni, et enamus eakaid inimesi võib sellisest summast vaid unistada. Miks peab Eesti riik eriti heldelt meeles pidama inimesi, kes on oma riigi suhtes eriti alatult käitunud?

Eesti riik peab hoiatama neid inimesi, kel tekib kiusatus riigisaladuste müümisega rikastuda, et lisaks heale nimele ja riiklikele teenetemärkidele jäävad nad ilma ka eripenisonist.


Lisaks politseiametnikele laieneb uus seadus ka teistele eripensioni saajatele nagu näiteks kaitseväelased, kohtunikud ja prokurörid.

Esitame eelnõu eripensionite süsteemi muutmiseks järgmisel nädalal, mil Riigikogu koguneb taas istungitele.

23.9.08

Mehed tuunivad autot, naised iseennast

Pealkirjas toodud mõte ei halvusta mehi ega naisi, vaid kirjeldab hoopis üht tänavu elektroonilises ÕSis ära normitud uudissõna.

Tuunima tähendab keelekorraldajate sõnul argikeeles "ümber tegema, täiustama" ning selle näidislause on ÕSis: "Mehed tuunivad autot, naised iseennast."

Leidlikke ja kohati koomilisi uudissõnu pakub ÕS küllaga. Näiteks margikujunduse puhul pole tegemist postmarkide kujundamisega, selle sõna vaste inglise keeles on hoopis branding.

Pumppudeli tähendust kirjeldab näidislause: Vedelseep on pumppudelis.

Kui teid huvitab peeneraldustelevisiooni või räpase pommi definitsioon, siis vaadake elektroonilisest ÕSist järele!

Üldistatult on keeleuuendajad tänavu kõige rohkem aidanud gurmaane, sest ÕSis on ametliku kirjakuju saanud paljud eksootilised toiduained (durum ehk kõva nisu, letšo, quiche, nori ehk harilikult Jaapani köögis sušiümbrisena kasutatav kuivatatud merevetikas) ning eksklusiivsed juustud (Gruyère’i, Gorgonzola, Cheddari).

Neid viimaseid kasutavad eriti sageli ilmselt Kalev Kesküla ja teised meie önoloogid ehk veiniteadlased.

22.9.08

Palkade külmutamise eelnõu lüüakse kaheks?

Tänasel Riigikogu põhiseaduskomisjoni istungil otsustati, et Riigikogu liikmete, ministrite, presidendi ja teiste kõrgete ametiisikute palkade külmutamise seadus lüüakse kaheks.

Selle otsuse põhjus oli presidendi esinemine Riigikogu avaistungil, milles Toomas Hendrik Ilves hoiatas, et tema ei kuuluta välja seadust (296 SE), mis muudab praeguse Riigikogu koosseisu töötasu. President tugines oma avalduses põhiseaduse paragrahvile 75, mis ütleb: „Riigikogu liikme tasu ning piirangud muu töötulu saamisel sätestab seadus, mida tohib muuta Riigikogu järgmise koosseisu kohta.“ (Õiguskantsler teadupärast arvab vastupidiselt presidendile, et see paragrahv ikkagi võimaldab Riigikogu liikmete töötasu vähendada.)

Kui president seadust välja ei kuuluta, on sel oluline rahaline mõju 2009. aasta riigieelarvele, sest siis tõusevad uuest aastast ikkagi kõigi nende poliitikute ja ametnike palgad, mis on seotud keskmise palgaga. Kui palku külmutada ei õnnestu, siis kulub nende tõusuks järgmisel aastal kokku 45 miljonit krooni.

Palkade külmutamise eelnõu kaheks löömise pooldajad rõhutavad, et mõlemat eelnõu menetletakse Riigikogus võrdse tempoga. Kui Riigikogu nn rööpseadused vastu võtab, siis saab president koheselt pidurdada teiste kõrgete ametiisikute palgatõusu ning vaidlustada Riigikogu palkade külmutamise. Sõltuvalt Riigikohtu otsusest jõustub sel juhul Riigikogu liikmete palkade külmutamine ilmselt hiljem või jääb jõustumata.

Jäin eelnõu kaheks löömise puhul esialgu erapooletuks. Olen kindlalt seda meelt, et Riigikogu liikmete palgad tuleb külmutada. Saan ka aru soovist teha seda nii, et 1. jaanuarist jõustub palkade külmutamine vähemalt presidendi enda, ministrite, kohtunike ja teiste kõrgete ametiisikute jaoks. Kardan aga seda, et kui eelnõud kaheks lüüakse, siis hakatakse Riigikogu süüdistama soovis oma palku tõsta, pugedes selleks juriidiliste argumentide taha. Ja see madaldaks muidugi parlamendi niigi madalat mainet veelgi.

Täna võttis põhiseaduskomisjon vastu ainult menetluslikud otsused ning neljapäeval järgneb sisuline arutelu ekspertide osalusel, siis arutatakse mõlema variandi poolt-ja vastuargumendid läbi.

20.9.08

Maksud ei tõuse, maksud ei lange

Üheksakümnendate aastate keskel sai kuulsaks ühe tollase poliitiku nali: inimeste elu ja tervis on alati hädaohus sel ajal, kui valitsus ja parlament oma istungeid peavad. See nali meenus viimase kuu aja vältel mitu korda, kui kuulsin uusi ja «huvitavaid» mõtteid, mis valitsuse kabinetiistungitel sündisid.

Küll taheti riigi tulude suurendamiseks tõsta käibemaksu määra seniselt 18 protsendilt koguni 20 protsendile ehk teisisõnu kergitada kõigi kaupade ja teenuste hindu. Küll taheti ravimite käibemaksumäär seniselt 5 protsendilt viia 18 protsendile. Küll taheti kütuseaktsiisi tõsta nii, et bensiiniliiter kallinenuks rohkem kui ühe krooni võrra. Paraku on valitsuse heitlik meel tekitanud ühiskonnas segadust ja ebakindlust.

Kogu septembrikuise segaduse põhjustas kahjuks mõne riigijuhi võimetus mõista hiljemalt mais või juunis ilmselget tõsiasja, et Eesti ja maailma majanduses läheb olukord halvemaks ning järelikult vähenevad ka meie maksutulud. Hädavajalike rahandusotsuste tegemine lükati augusti lõppu ning nädalast nädalasse räägiti valitsuse pressikonverentsil kohe-kohe meie õuele saabuvast õnnest.

Alles rahandusministeeriumi majandusprognoos lõpetas augusti viimasel nädalal pikalt kestnud soovmõtlemise. Kuna valitsus peab riigieelarve valmis saama septembri lõpuks, hakati ajapuuduses rabistama, sest parteipoliitilistel põhjustel ei leidnud valitsuses heakskiitu rahandusminister Ivari Padari esitatud tasakaalus eelarvekava.

Parempoolsed maksustajad
Suisa naljakas oli see, et valitsuses võitlesid eelloetletud maksutõusude vastu sotsiaaldemokraadid, ning mõlemad paremparteid tahtsid käibemaksu järsu suurendamise ja aktsiisitõusudega käe sügavale tarbija taskusse ajada.

Ehkki klassikaliselt peaksid sotsiaaldemokraadid pooldama suuremaid ja paremparteid väiksemaid makse. Kummalise olukorra põhjustas see, et pärast tulumaksureformi peatamist ei pidanud sotsiaaldemokraadid õigeks käibemaksu määra ning bensiini- ja gaasiaktsiisi tõstmist.

Esiteks halvendanuks käibemaksu tõstmine kõigi tarbijate, eriti aga väiksema sissetulekuga inimeste olukorda, sest nende väljaminekutes on kõige suurem osakaal sellistel vältimatutel kulutustel nagu toidu ostmine ning eluaseme eest tasumine. Valusasti oleks käibemaksu tõstmine mõjutanud ka mitme niigi raskustesse sattunud majandussektori olukorda.

Teiseks tähendanuks käibemaksumäära suurendamine seda, et Eesti lootus ühineda eurotsooniga lükkub 2011. aastast vähemalt 3–4 aastat edasi. Euroga on meil aga vaja liituda selleks, et suurendada oma majanduslikku julgeolekut ning kiirendada majanduskasvu.
Kolmandaks muutnuks käibemaksumäära tõstmine riigieelarve tulusid veel ebastabiilsemaks, sest suurendanuks selle sõltuvust inimeste tarbimisharjumustest.

Vähem toetusi või makse?
Juba kirjeldatud maksutõusude ärahoidmise kõrval rõõmustab sotsiaaldemokraate 2009. aasta riigieelarve kava puhul tulumaksureformi peatamine. Rõõmu ei tee selle otsuse juures mitte Reformierakonna peamise valimislubaduse läbikukutamine, vaid teadmine, et nii võidab riigieelarve järgmisel kahel aastal kokku 2,4 miljardit krooni. Eestil on vaja tugevat riiki – mitte õhukest –, mis toetab oma inimesi.

Eelarvekõneluste viimasel otsal on sotsiaalministeerium saanud lisaraha just samas suurusjärgus ehk üle 2 miljardi krooni. Kuuldavasti on valitsuses hullematel hetkedel välja käidud sotsiaalkulude kokkuhoiu ideid alates erinevatest lastetoetustest loobumisest kuni matusetoetuse (!) kaotamiseni. Seda olukorras, kust Eesti kulud sotsiaalkaitsele on 12,5%, Euroopa Liidus keskmiselt aga 27,2% sisemajanduse kogutoodangust. Just sotsiaaldemokraadid on kaitsnud sotsiaalministeeriumi eelarvet, kuigi üldiselt on valitsuses halvaks tavaks, et iga erakond võitleb ainult «oma» ministeeriumide eest.

Kahjuks ei õnnestunud seekord Reformierakonna vastuseisu tõttu seadustada autode registreerimismaksu ehk autode saastemaksu. Rahandusministeeriumi eelnõu kohaselt oleks uutele autodele kehtestatud registreerimismaks, mis kõige keskkonnasõbralikumatel sõidukitel olnuks mõni tuhat krooni ning kõige loodusvaenulikumatel ligi 100 000 krooni. Selle maksuga suunanuks riik Eesti autoomanikke ostma säästlikumaid autosid ning suurendanuks riigieelarve tulusid rohkem kui 500 miljoni krooni võrra.

Võrdluseks – igakuise lastetoetuse maksmiseks kõigile Eesti lastele kulub riigil aastas 700 miljonit krooni ning üksikvanema toetuseks 100 miljonit krooni. Seega võinuks automaksu arvelt järsult suurendada lastetoetusi või ehitada näiteks uusi lasteaedu. Need on väga põhimõttelised valikud – kas maksustada uusi autosid ostvaid heal järjel inimesi ja toetada saadud rahaga riigi tuge vajavaid lastega peresid. Või viilida Eesti riiki järjest õhemaks ning jätta iga inimese ja pere toimetulek üha rohkem tema enda hooleks.

See lugu ilmus tänases SL Õhtulehes.

16.9.08

Paastulaager anorektikule, käibemaksu tõus Eesti majandusele

Praeguses valitsuses on kummaline olukord, kus kõige visamalt võitlevad maksutõusude vastu sotsiaaldemokraadid ning mõlemad paremparteid tahavad käibemaksu järsu tõusu ja aktsiisitõusudega käe sügavale tarbija taskusse ajada.


Ehkki klassikaliselt peaksid sotsid pooldama kõrgemat maksukoormust ning paremparteid madalamat. Kummalise olukorra põhjus on see, et pärast tulumaksureformi peatamist ei pea sotsiaaldemokraadid kolmel mõjukal põhjusel õigeks käibemaksu koormuse suurendamist ega bensiini- ja gaasiaktsiisi tõstmist.


Esiteks tähendab eile IRLi välja pakutud pakutud 2% suurune käibemaksumäära tõstmine kõigi meie tarbijate jaoks järsku hinnatõusu. Nii rahandusministeeriumi kui Eesti Panga hinnangul tähendab 1% võrra suurenev käibemaksumäär ligi 0,8% võrra suurenevat inflatsiooni. Eriti valusalt lööb hinnatõus just vaesemaid inimesi (näiteks pensionäre ja puudega inimesi), kelle püsikuludest kõige suurem osa on sellised vältimatud väljaminekud nagu toidu ostmine või eluaseme eest maksmine.


Teiseks tähendaks käibemaksumäära tõstmine seda, et Eesti lootus ühineda eurotsooniga lükkub 2011. aastast vähemalt 3-4 aastat edasi. Kui vajalik oleks meie majanduslikule julgeolekule aga eurotsooni kuulumine, hakkame me mõistma alles siis, kui praegune kriis maailma rahandusturgudel veelgi süveneb. Rääkimata sellest, et euroga liitumine peaks kiirendama Eesti majanduskasvu 2% aastas.


Kolmandaks tähendaks käibemaksumäära tõstmine seda, et Eesti riigieelarve muutub veel ebastabiilsemaks. Tänavu on hästi näha, et omavalitsuste eelarved on stabiilsed, sest need sõltuvad kõige rohkem tulumaksu laekumisest ehk inimeste sissetulekutest. Riigieelarve on aga väga ebastabiilne, sest suurim osa riigieelarve tuludest sõltub elanike tarbimisest ja selle arvelt laekuvast käibemaksust.


Praeguses olukorras mõjub käibemaksu tõstmine Eesti majandusele sama hästi nagu anorektikule paastulaager.


Meenutan, et rahandusministeerium ja minister Ivari Padar on valitsusele esitanud tasakaalus riigieelarve kava. Kuna see aga partneritele ei meeldinud, siis on nad võtnud vastutuse eelarve tegemise eest selgelt enda kanda.


Selles olukorras pakkusid sotsiaaldemokraadid eile välja kaks lahendust: lasta riigieelarve defitsiiti selles ulatuses, mis kulub järgmise aasta riigieelarvest pensioni teise samba puudujäägi katmiseks või tõsta eurole üleminekuni tulumaksumäära 2% võrra (kuna tulumaksumäära muutmine mõjutab inflatsiooni tunduvalt vähem ning puudutab erinevalt käibemaksu tõusust ainult tulu teenivaid inimesi.)


Tulumaksu määra tõstmine ei ole Reformierakonnale kindlasti vastu võetav. Loodetavasti kaaluvad nad aga tõsiselt võimalust lasta riigieelarve selgelt kokku lepitud ajaks ning ka välisinvestoritele mõistetaval põhjusel tasakaalust välja.


Mõistliku suuruse ja põhjendusega eelarve puudujääk on parim lahendus olukorras, kus järsud maksutõusud on nii tarbijatele kui majandusele hukatuslikud. Üksteisest täiesti sõltumatult väidavad seda nii erinevad majandusanalüütikud kui ettevõtlusjuhid.


Väljapääs pole ka 2008. aastaga võrreldes niigi jõuliselt koomale tõmmatud riigi kulude järsk vähendamine veel mõne miljardi võrra. Sotsiaalministeerimi, siseministeeriumi või haridusministeeriumi haldusalasse on vaja raha juurde panna, mitte maha kraapida, sest muidu kaovad paljud vajalikud sotsiaaltoetused, halveneb hariduse kvaliteet ning politseipatrullid ega päästeautod ei jõua õigel ajal inimestele appi.

15.9.08

Narkodiiler näeb välja nagu pätt

Pealkirjas toodud lause kirjeldab üht levinud narko-teemalist müüti, mida eriti usuvad lapsevanemad. Ikka arvavad emad-isad, kel enamasti erinevalt lastest isiklik kogemus narkootikumidega puudub, et kooli satub narkots mingi kooli värava taga passiva täiskasvanud kaabaka kaudu.

Rene Vilbre uus film "Mina olin siin" purustab selle müüdi veenvalt, näidates, et alumise astme narkomuulad on kerget ja suurt teenistust otsivad õpilased ise. Pealtnäha igati viksid ja viisakad klassivennad (ilmselt ka -õed). Kuna film tugineb Sass Henno samanimelisel suuresti elust endast maha kirjutatud romaanil, siis on eriti minusuguste vanemate inimeste jaoks tegemist usaldusväärse sissevaatega tänapäeva noorte ellu.

Vilbre film on kriitikutelt juba nii kiita kui laita saanud. Mulle meeldis eba-eestilikult tempokas ja vaatajat lõpuni pinges hoidva looga noortefilm väga. Meeldis seegi, et sarnaselt Ilmar Raagi "Klassile" on taas tegu kõva ühiskondlikku sõnumit kandva filmiga. (Mis pole ka ime, sest Raag on "Mina olin siin" stsenarist.)

Kindlasti tuleb autoreid ja tootjaid eraldi kiita aga selle eest, et juba filmi tegemisse kaasati narkospetsid. Just filmi tootjate ning narkoennetajate koostöös käivitus samaaegselt filmi linastumisega uus narkovastane sotsiaalkampaania "Jää puhtaks!".

Hollywoodi kassahittide puhul on tavaline, et filmi esilinastust kasutatakse igasugu toodete turustamiseks ja mõttetu nänni müügiks. Sel taustal on meeldiv, et Eesti filmitootjad toetavad oma tööga narkoennetust. Nad pole lihtsalt head professionaalid, vaid ka vastutustundlikud inimesed.

12.9.08

Doonorite Seltsi suvine sotsiaalkampaania suurendas taas doonorite arvu

Puhas rõõm on tõdeda, et Eesti Doonorite Seltsi sotsiaalkampaania „Heategu on veres” suurendas tänavu suvel taas doonorite arvu, sedapuhku 5,4% võrra ehk 4219 inimeseni.

Sotsiaalkampaania raames ilmusid üleskutsed tulla verd loovutama SL Õhtulehes, paljudes Ajakirjade Kirjastuse väljaannetes ning AS Tere piimapakkidel. Loodetavasti jäid ka teile silma sääse pildiga reklaamid, mis teatasid: "Suvel tahavad kõik Sinu verd. Meie vähemalt küsime."

„Doonorite Seltsi südasuvine kampaania on meile suureks abiks. Viimase kahe aasta jooksul, kui Doonorite Selts on inimestele verekeskuse külastamise vajadust ka puhkuseperioodil meelde tuletanud, pole meil haiglate varustamisega probleeme olnud,“ kiitis meid Põhja-Eesti Regionaalhaigla verekeskuse juhataja Riin Kullaste.

2006. aasta juulis loovutas Põhja-Eesti Regionaalhaigla verekeskuse andmetel Eestis verd 3713 inimest. 2007. aasta juulis tänu Doonorite Seltsi korraldatud suvisele sotsiaalkampaaniale juba 4004 ning 2008. aasta juulis inimest 4219 inimest.

Olles Eesti Doonorite Seltsi juhatuse liige pean selgitama, et korraldame sotsiaalkampaaniat just suvel seetõttu, et puhkuste ajal kahanesid varasematel aastatel verevarud ohtlikult väikeseks.

Eesti Doonorite Selts tänab sotsiaalkampaaniat toetanud Ajakirjade Kirjastust ning SL Õhtulehte, mis avaldasid tasuta avaldada kokku üle poole miljoni krooni väärtuses. Samuti tänab Doonorite Selts AS-i Tere, mis trükkis 150 000 piimapakile üleskutse tulla verd loovutama.

Eestis on umbes 2,6% elanikkonnast doonorid, mis on vajalikust kaks korda vähem. Maailma Tervishoiuorganisatsiooni (WHO) soovitusel peaks stabiilsete verevarude tagamiseks doonorite arv riigis olema vähemalt 4% elanikkonnast.