27.2.11

Mõte hiidlastele: üle-mere-maraton

Reedel üle Euroopa pikima jäätee Rohukülast Sarvele sõites nägin mitmeid suusatajaid mõnuga merd mööda rühkimas. Muidugi on palju põnevam suusatada mööda merejääd kui maad, sest nii haruldast lõbu ei saa peale hiidlaste endale suurt keegi lubada.

Suusatajaid kadestades liikus mõte küsimuseni, et miks hiidlased oma looduslikku eelist ära ei kasuta ega korralda Heltermaa-Rohuküla vahelist suusamaratoni? Näiteks nii, et tugevamad suusatajad sõidaksid korraga edasi-tagasi täispika maratonimaa, tagasihoidlikuma tempoga tervisesportlased aga laupäeval ühe ja pühapäeval teise otsa. Hiiumaa majutuspaikade omanikele meeldiks selline asi väga.

Kuuldavasti on mõni Euroopa meediakanal 23-kilomeetrisest jääteest haisu ninna saanud ning juba homme filmivat seda ilmaimet õhust üks Saksamaa telekanal. Eks ta kõlab uskumatult ning huvitekitavalt küll, et merejääd mööda saab autoga sõita palju pikema maa kui Rootsit ja Taanit lahutavat Öresundi silda ületades.

Kui jäätee juba autosid kannab ja Hiiumaale tähelepanu tõmbab, miks siis mitte siis seda võimalust tervisespordi ja turismi edendamiseks ära kasutada?

Ebatavalise suusamatka mõte oleks esiteks pakkuda mandrieestlastele meeldiv võimalus oma tervisespordiharrastusega Hiiumaad väisata, sest saare turismitalud seisavad talvel tühjalt. (Hiidlased seda muidugi ei usu, aga mõni aasta tagasi tunnistas mulle üks pensionieelikust kolleeg, et ta on ära käinud isegi Lõuna-Ameerikas, aga vaat Hiiumaale pole tema jalg veel kordagi saanud.)

Teine eesmärk oleks ebatavalise suusamaratoni abil teadvustada Hiiumaa eripära kodust kaugemal. Euroopas püütakse ju igasuguste spordivõistlustega endale tähelepanu tõmmata. Saksamaal korraldatakse maratonijooksu, mis toimub vanas kaevanduses maa all. Mõni omavalitsus korraldab naisekandmise, teine kanamuna viskamise maailmameistrivõistlusi. Päris ehe suusasõit üle pika merejää oleks sel taustal erilise kõrvalmaitsega tervisespordiüritus, millel osalemise eest oleksid paljud suusatajad, kes üha uusi ja põnevaid suusaradu otsivad, nõus kopsaka stardiraha maksma.

Muidugi ei lase ilm ülemeresõitmist korraldada igal aastal teha ning merejääle ei saa Tartu maratoni massi lasta. Aga seda eksklusiivsem ja ahvatlevam osalemisvõimalus on, kui merejääle ei pääse igal aastal ning osalejate arv on turvalisuse pärast piiratud.

Ebatavalise suusasõidu abil saab Hiiumaad tutvustada end inimsõbraliku ja puhta loodusega paigana, kuhu tasub tulla neil inimestel, kes lõõgastumiseks ei vaja ööklubisid ja stripibaare, vaid turvalisi jalgrattateid ühest kaunist rannast teise väntamiseks, ning kel meeldib elada suurte spade asemel omaette olemist pakkuvates turismitaludes.

Mulle tundub, et mõte üle-mere-maratonist kannab ja loodetavasti kannab järgmisel aastal ka merejää. Ehk võtavad hiidlased asja siis ette ja teevad ebatavalise suusasõidu ära, olgu selle eestvedajaks turismiedendajad, Kalev Kotkas, mõni omavalitsus või spordiselts.

24.2.11

Karmilt kaunis oma riigi sünnipäevahommik, välja arvatud Ene Ergma valimispropaganda

Toompea lossi hoov oli hommikul 7.33 meeldivalt rahvast täis ning lipuheiskamise tseremoonia läks hoolimata 22-kraadisest pakasest meeleolukalt.

Nagu ütles pärast esimenemist meeskoori dirigent omadele: "Mehed, aitäh teile! Me tegime selle asja ilusasti ära!" Minu meelest võib neid sõnu laiendada kõigile osalejatele, kes krõbeda ilmaga varahommikul välja tulid.

Peotuju parandas kindlasti asjaolu, et Riigikogu esimehe Ene Ergma maitselagedalt valimispropagandistlik kõne Toompea lossi hoovi kogunejateni ei kostnud, sest tema kõne ajal ei hakanud mikrofon tööle.

Küll nägid kõik televaatajad, kuidas Ergma rikkus kirjutamata tava, et riigi sünnipäeva ei tohi kasutada valimiseelse kihutustöö tegemiseks. IRLi kontor oli Ergmale kõnesse kirjutanud mõtted, mil oma riigi aastapäevaga mingit pistmist pole: "Selle vastu ei aita ka astmeline tulumaks, mis pole rohi madala haridustaseme vastu. /.../ 6. märtsil on parlamendivalimised. Juba täna paari tunni pärast on võimalik elektrooniliselt oma hääl anda. Valida tuleb maailmavaadete vahel, kus on esindatud nii ümberjagajad, kui ka hariduse ja majanduse edendamisele panustajad."

Jõudu Marek Reinaasile, kelle valvas silm jälgib hea valimistava rikkumisi, selle kaasusega tegelemiseks, kus parlamendi juht korrutab pidupäevakõnes oma partei valimisloosungeid.

Ilm oli ikka nii külm, et kui EÜSi ja teiste tudengiorganisatsioonidega pärast Stenbocki maja juures peaministri tervitamist kaks tundi hiljem vabadussamba juures pärgi pandi, siis tekkis tunne, nagu seisaks pakase käes paljajalu. Nooremad ja tugevama tervisega mehed võitlesid külma vastu pudelist peaministri kingitud Valget viina rüübates, nõrgamad isendid kannatasid hambad ristis ja lubasid ilma marataonivarustuseta järgmisel korral peole mitte tulla.

23.2.11

Võitsime üllatavalt kindlalt erakondade mälumängu

Täna eetris olnud ETV erakondade mälumäng õnnestus meil Sveni ja Barbiga üllatavalt pika puuga kinni panna, sest konkurendid kaotasid punkte päris lihtsate küsimuste peale.

Selles mängus piisas konkurentidega vahe suureks vedamiseks juba sellest, kui teadsid, kes on kaksivennad Piusid või kolmikud Purid.

Tagantjärgi olen kõige uhkem selle üle, et ainsana suutsime välja mõelda luuletuse "Suitsupääsuke" autori Kalju Lepiku, kuigi keegi meist polnud seda luuletust lugenud. Kuigi ega meile ka kirjanik Jaan Pehki osalemine Eurovisioonis kellelegi meenunud, aga suutsime ta võimalike variantide seast välja tuletada.

Eraldi kiidan Sven Mikserit, kes ainsa parlamendipartei esimehena tuli julgelt mängu ning näitas kiiret taipu. Sven nokkis välkkiirelt ära näiteks selle, et 1984. aastal tulid Moskva spordiajakirjanikud Tallinnasse selleks, et vaadata siin Soome telekast Los Angelese olümpiamänge, mida N Liit kramplikult boikoteeris.

Barbi tõi kindlalt ära punktid Johannes Voldemar Veski eest ajal, kui enamus konkurente pakkus Aavikut.

ETV tegijad proovisid mängu jube põnevaks ajada, aga kui nende eesmärk oli omaaegset Mõigu KEKi panna, siis võinuks lasta küsimused koostada mõnel päris mälumängijal, saade saanuks ühtlasem ja vaatajale paremini jälgitav.

Täna selgub ETVs Eesti kõige targem erakond

Kas Sven Mikser on tõesti nii tark nagu paistab? Mida on talle vastu panna Rein Langil ja Marko Mihkelsonil?

See selgub tänu õhtul, kui ETV selgitab mälumängus välja Eesti kõige targema erakonna.

Loodetavasti piirdub ETV oma üha tugevnevas ensv-nostalgias Mõigu KEKi laadis mälumängu korraldamisega ega sunni Riigikokku kandideerijaid järgmine kord VTK mitmevõistlust tegema.

21.2.11

Kuidas ma Õhtulehega ebaviisakalt käitusin

Tänasest Õhtulehest jääb mulje, et solvasin Eesti ühe menukaima lehe lugejaid jättes vastamata lehe küsimusele Riigikogu viimase nelja aasta töö kohta.
Viisaka inimesena vastan ma ikka kõigile avalikele arupärimistele ning vastasin ka ajakirjanik Marius Suviste e-kirjale. Eksiarvamuste vältimiseks avaldan siinkohal lühikese kirjavahetuse:

Tervitus!
Riigikogu XI koosseis lõpetab varsti, andes teed järgmisele koosseisule.
Seoses sellega küsime igalt rahvasaadikult:
"Mida te peate oma suurimaks ebaõnnestumiseks Riigikogu XI koosseisu liikmena?".
Palun vasta lühidalt, ühe lausega. Ootan vastust nädala jooksul.
Lugupidamisega
jõudu ning vaprust soovides
Maarius Suviste
Õhtulehest

Tere, Marius,
ei hakka Sinu küsimusele vastama, sest sellest õhkub ühemõttelist soovi kogu Riigikogu tööd halvustada näidates seda läbikukkumiste jadana. Kui küsimus olnuks tasakaalus - õnnestumised ja ebaõnnestumised - siis saanuksid minult vastuse.
Kuna Su soov on aga lihtsalt Riigikogule lõpetuseks nätakas ära panna, siis tee seda palun ilma minu kaasabita,
jõudu ning mõistust soovides
Hannes Rumm

16.2.11

Barbi ja seks, riik ja seks, krimi ja seks

Nii vinge pealkirja sain kohe kokku avades Mart Juure lemmiknaise ja kogu Eesti ainsa valvefeministi Barbi Pilvre äsjailmunud raamatu "Minu võitlused".

Väga hea pealkirja tunnus on kollase ajakirjanduse tava kohaselt see, et tiitel meelitab publiku lugema, kuid ei oma midagi ühist teksti sisuga. Minu puhul on blogikande pealkirjas omalt poolt loodud vaid pealkirja esimene osa, ning seegi sisuga kooskõlas, järgmised kaks on Barbi ise kirja pannud ning alustab nendega koguni oma raamatu alapeatükke.

Barbi raamatut lugedes ei saa lahti tundest, et Barbi on Holodomor Volga kõrval üks meie paremaid seksiteoreetikuid. Või vähemalt arusaamast, et autor teab, et seks müüb, ja kasutab seda ka oma toodangu müügiks.

Barbi ise läks tsipa turri, kui pidasin üleeile tema raamatut kogemata feministlikuks, sest tegelikult tegeleb enamus teosest tõesti kodanikuühiskonna, riigi ja selle sümbolite (Toomas + Evelin = EW), meedia ja ökoga.

Kuna ma ei taha lugejate tekstiavastamise naudingut kahandada, siis piirdun Riigikogu ja presidendi valimiste eel ainult Barbi P. tsitaadiga leheküljelt 40, mis müüb raamatut mühinal: "Riik ja seks on Eestis seni tõesti lahus olnud. Kuid et me oleme paljudes asjades maailmast tsükli võrra maas, siis ehk üllatab meid varsti mõni juhtiv poliitik maineka seltsidaami käevangus?"

Ning küsin omalt poolt Barbi 2008. aasta teksti peale: kallis Barbi, me oleme juba näinud juhtivaid daame (Carmen Kass) pooljuhtivate meespoliitikute (Urmas Reinsalu) käevangus. Järgmine presidendi vastuvõtt on juba järgmisel nädalal, ehk näeb rahvas seekord riigi ja seksi kooskõla seekord lõpuks ometi selles, et mõni kutsutud mees oma samasoolise elukaaslase käevangu võtab?

Vaat selline julgustükk senistelt kapisolijatelt tekitaks vahetult enne valimise tõelise keskse teema, mille järele senine valimiskampaania nutab nagu Argentiina oma esileedi järele.

P.S. Barbi tõestas sel nädalal, et on üks Eesti targemaid naisi. Kes ei usu, vaadaku järgmisel nädalal ETV-st erakondade vahelist mälumängu.

9.2.11

Ilus mälumängu küsimus tänasest Jüri mängust

Ilus mälumängu küsimus tänasest Jüri mängust: Miks koliti 1979. aastal kiirkorras von Stackelbergidele kuulunud Väike-Rõude mõisast, mis kunagi oli Läänemaa pärl, kiirkorras välja kolhoosi ühiselamu elanikud?

Algul panime Tallinna tiimiga (Arko Olesk, Eda Post, Hannes Palang) kirja töövariandi majavamm. Siis tulime selle küsimuse juurde tagasi ja saime aru, et see on liiga lihtne vastus. Siis meenutasime, mis 79. aastal toimus - Afganistani sõda, valmistumine OM-regatiks jne. No ei löö kella! Hannesele meenus ootamatult, et millalgi umbes samal ajal filmiti Eestis legendaarse nõukogude Sherlock Holmes'i Baskerville'ide koera seeria. Mille peale keegi vaidles vastu, et Baskerville'ide mõisa ju ei põletatud.

Siit edasi turgatas mul. et 1980 või 1981. linastus Mark Soosaare mängufilm "Jõulud Vigalas" just mõisade põletamise ajast 1905. aastal. Lõpuks selgus, et õige vastus oligi: Väike-Rõude mõis põletati Soosaare filmi linastamise käigus.

Kokkuvõttes üles ja alla käinud mängule tasuks järjekordne kolmas koht, mis mängu kõrget taset arvestades on hea tulemus, kuigi ka eelmisel korral saime sama tulemuse ning hing ihkab ikka kõrgemale.

Poliitikutele oma kutsestandardid

Kuna poliitikast on Eestis juba ammuilma saanud täiesti eraldiseisev elukutse, siis on meil hädavajalik kehtestada poliitikutele samasugused kutsestandardid nagu Kutsekoda on need kehtestanud näiteks ehituses, hariduses, metsanduses, teeninduses, inseneerias ja paljudel teisel aladel.

Tõendusmaterjali poliitika muutumisest professiooniks pole vaja palju tuua, piisab poliitbroilerite mainimisest, kelle esimene põlvkond on juba jõudnud kuldsesse keskikka ilma elus ühtegi päeva päris tööd tegemata. Keskerakonna juhtimisel on aga Tallinnas jõutud juba sellisele tasemele, et on tekkinud Aasia ja Aafrika riikidele iseloomulikud töökohad, mille saamise eest ametnikud palka ei tahagi, vaid väärt ametikoha eest parteile peale maksavad.

Milline siis võiks välja näha poliitikute kutseregister? Kuna kutseregister on meil kahjuks vähetuntud, toon lugejale näiteks rahvakunsti ja käsitöö ametlikud kutsestandardid, mis jagavad selle ala meistrimehed spetsideks kivitöö, nahatöö, puutöö, sepatöö, tekstiili ja keraamika alal. Vastavalt oma teadmistele ja oskustele jagunevad rahvakunsti ja käsitöömeistrid veel I-VI kategooria asjatundjateks.

Riigikogu tasemel peab poliitikute puhul eristama kunstimeistri ja käsitöölise taset, millest esimene nõuab sarnaselt paljudele teistele erialadele kõrgharidust ning teine pelgalt käelist tegevust õiget värvi nupu vajutamisel. Heaks tasemevahe näiteks on mitu Riigikokku pääsenud rahvakunstnikku, kes erinevalt varasemast elust siin aastaid kannatlikult käsitöölisena leiba teenivad.

Täielik poliitiline tipptase on laia profiiliga spetsialist, kes tõesti valdab peensusteni erinevaid valdkondi alates fiskaalpoliitikast ja lõpetades pensionite indekseerimisega nagu näiteks Eiki Nestor. Muidugi on selliseid korüfeesid vähe. Väga vajalikud ja hinnatud on ka oma eriala tippspetsialistid, kes mõnd valdkonda peensusteni tunnevad nagu näiteks Marko Mihkelson või Mart Nutt.

Omaette tipptaseme spetsid on üldise parteipoliitika suunajad, kelle mõju ühiskonnas on väga suur, kuid kes targu eelistavad avalikkuse eest varjus püsida (eriti kui nende kitsam eriala on erakondade rahastamine) nagu näiteks Rain Rosimannus või Ain Seppik. Need tippspetsid tegelevad üldpoliitiliste küsimustega alates sellest, mis partei millisega järgmise valitsuse moodustab kuni sobivate muudatuste tegemiseni valimisseaduses.

Kindlasti peab veel välja tooma poliitilised rahvakunstnikud massimeelelahutuse alal, kes poliitikas kunagi midagi ära ei tee, aga kes pidevalt poosetavad erinevates telesaadetes ja klantsajakirjades nagu Evelyn Sepp või Aivar Riisalu.

Muidugi ei ole eelnev loetelu ammendav. Oluline erinevus on poliitikas see, et kui sepp ei koo kunagi sukka ja kangur ei vibuta vasarat, siis poliitikas on eelloetletud erialad omavahel sageli keerulises kombinatsioonis.

Muidugi peavad ka poliitikud jagunema omandatud taseme järgi eri kategooriatesse. Näiteks Rõuge vallavanemana alustades oli üks mu hea kolleeg Kalvi Kõva mõtteliselt I kategooria spetsialisti tasemel. Juba kolmandat korda vallavanemana ametisse astudes jõudis ta III kategooriani. Riigikogu liikmena sai juba V kati ja erakonna peasekretäriks saades tunnistati ta kõrgeima ehk VI kategooria spetsialistiks.

Kuniks Kutsekoda pole poliitikutele loonud oma kutsestandardeid, ei saagi valijad päris täpselt aru, kes mida tegema peab ja teha oskab. Sellest sünnibki pidev arusaamatus ja pahameel selle üle, et poliitikud ei vasta valijate ootustele.

See lugu ilmus ka Delfis ja sündis vastuseks Delfi küsimusele Ott Lumi poliitikute liigituse kohta.

6.2.11

Võimas maailmarekord Lasnamäelt

Kaks aastat tagasi elasin koos 60 000-pealise publikuga Berliini maailmameistrivõistlustel kunagisel olümpiastaadionil kaasa sellele, kuidas Usain Bolt jooksis 200 meetri uue maailmarekordi. Äsja püstitas uus kergejõustikustaar Ashton Eaton sama võimsa uue seitsmevõistluse maailmarekordi Lasnamäe kergejõustikuhallis, mida kuidagi ei saa pidada mõneks Euroopa kergejõustikumekaks.

Kui eestlased oleksid sellest rekordist lugenud online-uudistest nagu mullusest Eatoni maailmarekordist USA üliõpilasmeistrivõistlustel, siis oleks seda enesestmõistetavalt võetud. Ikkagi maailmanimi ja korralik võistlus. Täiesti uskumatu oli sellise tulemuse sünnile ise kaasa elada kodus võistluses, mida vanast harjumusest kutsutakse ikka Reval Cupiks, ehkki sellenimelist hotelligi pole enam olemas. Seda enam, et üle 10 aasta Tallinnas peetud seitsmevõistlustel on käinud igat masti superstaare oma parimatel aastatel, aga maailmarekordist on neil alati selgelt puudu jäänud.

Võistluse avapäeval ütles endine kümnevõistleja ja Kergejõustikuliidu peatreener Aivo Normak erajutus, et nähes Eatoni treeninguid Tallinnas, on see mees tema hinnangul võimeline täieliku õnnestumise korral koguma 6700 punkti. Pärast kaht avaala tundus see täiesti ebareaalse numbrina, pärast ebaõnnestunud kõrgushüpet seda enam. Tagantjärele targana tuleb tunnistada, et Normak hindas Eatoni potentsiaali päris täpselt. 6600 punkti oli päris lähedal, aga Tallinnas pidi Eaton jooksma erinevalt oma rekordjooksust ilma jäneseta.

Eatoni võimetest kümnevõistlejana kõneleb tõsiasi, et tal on väga head kõik jooksualad ning ta on väga võimekas, kuigi mitte veel stabiilne hüpetes. Oma senise kümnevõistluse rekordi 8450 punkti tegi Eaton nii, et tõukas kuuli 12.60 (Tallinnas juba 14.45) ja oda heitis 52.41. Seega on tal väljakualadel arenguruumi kõvasti ning kui tervis vastu peab, siis on ta tänavusel kümnevõistluse MM-il ja järgmisel aastal Londoni olümpiamängudel üks selge kullasoosik.

Suur kompliment tuleb teha Eesti Kergejõustikuliidule, kes pärast Kadri ja Erki Noole loobumist on jätkanud 7-võistuste korraldamist. Kuigi Kergejõustikuliit maksis Eatonile korraliku stardiraha ning peab talle lisaks tasuma korraliku preemia maailmarekordi eest, on nad võistlusega kindlasti väga rahul. Esiteks püstitavad kergejõustiku superstaarid Tallinnas maailmarekordeid haruharva, läbi aegade on neid sündinud Eesti pinnal ainult viis. (Ka kogu maailma peale sünnib neid ühes aastas tavaliselt niipalju, et ühe või vähemalt kahe käe näppudest piisab ülelugemiseks küll ja veel.) Teiseks kinnistus Tallinn talvise ühe parima seitsmevõistluse toimumiskohana pärast väikest pausi veelgi.

Kolmandaks oli äsja lõppenud võistlus võimas kogemus paljudele meie mitmevõistlejatele, sest kui sageli saavad Eesti kergejõustiklased osaleda maailmarekordiga lõppevas võistluses? Eatoni rekordit võib võrrelda Bob Beamoni 1968. aastal hüpatud 8.90-ga, mis püsis rekordina 23 aastat, kuna oli omast ajast nii palju ees. Täna isikliku rekordi üle 6100 punkti viinud Andres Raja on selles võrdluses Tõnu Lepiku rollis, kes lõpetas olümpiamängude ühe legendaarseima võistluse 5. kohaga ning tulemusega 8.09.

Ilmselt maailma läbi aegade parim kümnevõistleja Roman Šebrle on Tallinnas võistelnud üle kümne korra, väga meeldiv oli silmast silma kaasa elada ka Eatonile, kes nautis väikses hallis sama meeldivalt Eesti haritud mitmevõistluse publiku toetust. Haudvaikuses toimunud teivashüppekatsed lõid täiesti erilise fiilingu ning ei jäänud alla Berliini MM-ile, kus Ariane Friedrich palus publikult kõrgushüppe kuldmedali pärast võideldes haudvaikust.

Ülivõimas Ashton Eaton vääris seda maailmarekordit, Eesti mitmevõistluse publik vääris seda võistlust.

See lugu ilmus ka Delfis.