Eesti astub Mozarti, Brandenburgi väravate ja Kreeka tankeri kõrvale

Kirjutasin tänases Postimehes artikli meie rahvuslike euromüntide kujundusest. Soovitan seda artiklit lugeda kindlasti paberkandjal, sest lisaks tekstiosale mängib selles oma olulist osa ka visuaalne kujundus.

Näiteks siinkohal loo lõpuosa:

Praegused eesti kroonid toimivad lisaks mõnevõra oma riigi esindajatena ka nende muulaste puhul, kes Eestit väisavad. Kindlasti vaatavad nad huviga meie rahatähti ning nende käest läbi käiv raha on üks võimalus esitleda end välismaalastele just nii, nagu me ise seda paremaks peame. Muidugi ei hakka ükski välismaalane pelgalt sellepärast Tammsaare tõlkeid lugema või Tobiase muusikat kuulama, et nende pildid rahatähti ehivad. Samas on välismaalase jaoks kõnekas seegi, mis tüüpi inimesi või kujundeid mingi rahvas oma rahal väärtustab.

Raha kasutamine enese tutvustamiseks on sisuliselt tasuta võimalus, sest nii oma raha kui ka rahvuslikke euromünte tuleb välja lasta niikuinii, küsimus on ainult selles, kui hästi me sellise kommunikatsioonivõimaluse ära kasutame.

Muidugi ei paku euromündid nii suurt ja efektset ekspositsioonipinda, nagu meie praegused rahatähed, aga iga EL liikmesriigi rahvusliku eripära rõhutamiseks pakutakse neil võimalust kujundada iga mündi üks pool vastavalt oma maitsele. See on päris hinnatav võimalus, sest euromündid käibivad kõigis euroala riikides, mida pärast Eesti ühinemist on kokku 17, ning kus elab kokku ligi 300 miljonit inimest.

Uuest aastast hakkavad ka Eesti eurosendid miljonite inimeste taskutes üle riigipiiride rändama ning kannavad endaga väikest sõnumit iga neid verminud riigi kohta.

Võimatu on neile inimestele, kes kuus aastat tagasi rahvahääletusel meie eurosentide kavandi välja valisid, seda otsust ette heita. Rahvahääletuse korraldas Eesti Pank toona vahetult pärast ühinemist Euroopa Liiduga eelkõige just hirmust, et nostalgia oma krooni järele häälestab eestlased ühisraha vastu. Selleks viidi läbi esinduslik üleriiklik konkurss, mille varjatud eesmärk oli ilmselt teha euroraha eestlastele emotsionaalselt omasemaks.

Eesmärgist ja ülesandepüstitusest johtuvalt keskendusid pea kõik 10 lõppvooru pääsenud kavandit teemadele, mis oli eelkõige mõeldud siseriiklikuks kasutamiseks ega pööranud tähelepanu võimalusele end eurooplastele arusaadavalt kujutada. Muuseas, mu enda valik oli kavand, kus esitleti eestikeelseid sõnu, millest näiteks 2-eurosel oli suurimalt välja kirjutatud „ema“. Välismaalastele jäänuks eesti sõnad muidugi arusaamatuks, aga võluv oli idee rõhutada mündil asjaolu, et nii väikese rahva keel on Euroopa Liidu ametlik keel.

Tänu täppisteadusele ehk tagantjärele tarkusele teame, et toonane konkurss oli enneaegne, sest see lähtus lootusest, et Eestil õnnestub euroalaga ühineda juba 2007. aastal. Konkurss ei teinud euroraha eestlastele emotsionaalselt omaks, sest nagu näitasid küsitlused, toetasid ja toetavad eestlased alates 2004. aastast tugevasti Eesti kuulumist Euroopa Liitu, kuid umbusk ühisraha suhtes on püsinud pidevalt päris kõrge. Eestlaste hoiakut euroraha suhtes muutsid ikka sisulised tegurid: ühelt poolt masu ajal võimendunud lootus, et ühisrahale üleminek toetab meie majandust ning teisalt poolt on seda kahandanud tänavu eurot tabanud kriis.

Optimistliku eestlase ja eurooplasena loodan, et eurole üleminek mõjub hästi meie majandusele ning euroala kasutab praegust kriisi arenguvõimalusena euro tugevdamiseks. Natukese nukraks teeb ainult teadmine, et väikse iluveana ei kasuta me täie raha eest üht ühisrahale üleminekuga kaasnevat kommunikatsioonivõimalust.