31.12.07

Voldemar Panso uusaastasoov 1949

Lugesin aastavahetuse eel vapustavaid Voldemar Panso päevikuid. See 11-aastane poiss, kes alul isa kingitud klades lumesõdu kirjeldab, sukeldub kiiresti teatrimaailma ning sellega kaasnevatesse elumere lainetesse.

Näitlejail on aastavahetused tööd ja pidusid täis. Olid ka toona. 1942. aastat võttis Panso trupp pärast naljakava esitamist uut aastat koos vastu. "Küll sai kell 12 hirmsasti musi," kirjutab Panso ja kirjeldab edasi kaunis masendavat joomingut, kus igale meesnäitlejale jagati pudel viina ja kaks õlut: "Mehed jäid hirmus siva täis - pole treenungit."

1945. aasta algust meenutab Panso juba tiisikusehaiglast: "Enne uut aastat hirmus töö ja rabamine sõnast haltuura ja magamata ööd. Vana-aasta õhtust alates 7 ööd ja päeva purjus - magamine kus juhtus, ainult mitte kodus." Kui kolleegid Panso viimaks teatrist haiglasse kupatasid, leiti tal kopsust ploomisuurune auk.

Uusaasta soovid on inimestel enamasti kaunis erinevad. Lugege, mida soovis Panso endale 1949. aasta esimestel tundidel. Loodetavasti leiate siit midagi sellist, mis ka teile algaval aastal oluline on:

"Kell on pool 3, raadiost helisevad viini valsid. 1949! Kokkuvõtet möödunud aastast teha ei oska. /.../Soovid uueks aastaks: Veel suuremat süvenemist teatrikunsti. Rohkem lugeda, vähem viina võtta. Minuteid ja tunde enam armastada. Ülikool lõpetada. Lähemalt uurida ajalugu ja filosoofiat. Ühe kirjandusliku katsega hakkama saada. Suveks raha koguda ja laia maailma sõita. Elu täpsemalt jälgida, temast õppida, mõelda, järeldusi teha. Inimhingi lähemalt uurida, tüüpe tähele panna. Suurema vaimsuse poole!"

28.12.07

Julge Jänes

Laine Jänes on imetlusväärselt julge minister, sest tema soov tõsta teatri- ja kontserdipiletite hinda järgmisel aastal 13% võrra võib tähendada poliitilist enesetappu.

Poleks üldse üllatav, kui ettepanekuga tõsta teatri- ja kontserdipiletite hindu oleks avalikkuse ette astunud mõni Reformierakonna maksupoliitika ajatollah. Näiteks Meelis Atonen soovis Riigikogu kõnetoolist kultuuriüritustele 18% suurust maksumäära ehk hüppelist hinnatõusu alles eelmisel nädalal. Seni on teatri- ja kontserdipiletite maksumäär teadupärast 5%.

Kui tõsta käibemaksumäära 13% võrra, siis näiteks odavamate 100 krooni maksvate piletite puhul tähendab see automaatselt 13-kroonist hinnatõusu. 200 krooni maksvate piletite puhul juba 26-kroonist hinnatõusu.

Ent see, mis on lubatud elukutselistele maksupoliitikule, pole lubatud kultuuriministrile. Ainuüksi teatripileteid ostetakse Eestis viimastel aastatel ümmarguselt miljon aastas.

Pole mingit kahtlust, et need inimesed, kes käivad kõige erinevamates teatrites alates rahvusooperist Estonia ja lõpetades Von Krahli teatriga, ei ole ülearu rõõmsad, et just kultuuriminister Laine Jänes tahab oma kätt nende taskusse pista ning annab mõista, et nüüdsest tõmbab Eesti riik võrdusmärgi rahvusooperi ja õllesummeri vahele. Ennemuiste oli Eestis ikka nii, et rahandusministrid on maksuerisusi rünnanud ja kultuuriministrid kaitsnud, nüüd on siis need rollid vahetusse läinud.

Kindlasti saab ka Jänes ise aru ohust, et tema vastu võib pöörduda kultuuriinimeste pahameel. Seepärast on ta oma eilses pressiteates suurelt välja mänginud õllesummerile 18-protsendilise maksumääraga taaskehtestamise, täiesti maha vaikinud aga selle, et käibemaksumäära tõstmisega karistatakse kõiki draama-, ooperi-, balleti- ja sümfooniasõpru.

Käibemaksumäära tõstmise asemel on mõistlik muuta etendusasutuste seadust nii, et seni 5% käibemaksumäära nautinud teatrid ja teised väärtkultuuri pakkuvad etendusasutused saavad seda edasi nautida, ööklubidele ja õllepidudele aga taaskehtestatakse 18% maksumäär. Kahjuks ei soovi kultuuriminister sellist lahendust, vaid lajatab serviti ühtlase hinnatõusuga.

Selline käitumine ei ole kultuurne ega euroopalik. Euroopa Liidu 27-st liikmesriigist 24 rakendavad väärtkultuuri üritustele tavapärasest madalamat maksumäära, et soodustada väärtkultuuri tarbimist.

Julgus on imetlemisväärne omadus, ent võib kalliks maksma minna suhteliselt kogenematule kultuuriministrile, kes on toonud turule oma naha küsimuses, kus mistahes kultuuriministril pole võita midagi, kaotada aga oma valdkonna inimeste usaldus ja lugupidamine.

19.12.07

Igor Gräzin valetas ja peab presidendi ees vabandama

Eile keskpäeval Raadio 4 intervjuus valetas Igor Gräzin Reformierakonnast selges vene keeles president Toomas Hendrik Ilvese kohta nii, et suu suitses.

Rääkides Ilvese valikust õiguskantsleri kohale ütles Gräzin sõna sõnalt: „Lõppude lõpuks solvas meid (Reformierakonda) natukene see, et meie kandidaadi (Ülle Madise – HR) lükkas president tagasi eelkõige selle pärast, et ta on naine. Asi on selles, et tal on doktorikraad ja palju suurem kogemus. Ja ta pole seotud ühegi erakonnaga, sest ta on terve elu olnud seotud valimiskomisjoniga ja nii edasi ja nii edasi. Ainuke vastuargument – ta on naine. Ma arvan, et see pole väga tõsine (argument).”

Olin koos Igor Gräziniga Raadio 4 otse-eetris ning omalt poolt selgitasin: „Igor lihtsalt ei räägi tõtt, kui ta väidab, et president ei esitanud Ülle Madise kandidatuuri selle pärast, et ta on naine.”

Pärast palusin Raadio 4-st selle intervjuu salvestuse, et see üle kuulata. Kuula nii või naa, aga selles intervjuus topib Gräzin presidendi suhu sõnu, mida riigipea pole eales öelnud. (Selle intervjuu leiab ka Raadio 4 koduleheküljelt, eetris oli see umbes 12.25.)

President Ilves pole mitte kordagi mitte kusagil Ülle Madise midagi rääkinud. President on selgitanud ainult neid põhjuseid, miks ta esitaks õiguskantsleriks Allar Jõksi kandidatuuri.

Rääkimata sellest, et president Ilves põlgaks mistahes inimese ära selle pärast, et ta on „valest” soost. Vaevalt leidub Eestis üldse ühtki niisugust tipp-poliitikut, kes valiks inimesi vastavalt sellele, kummast soost nad on.

Teen siinkohal Igor Gräzinile, kolleegile Riigikogu põhiseaduskomisjonis, sõbraliku ettepaneku: esiteks tunnista, et sa valetasid raadiokuulajatele. Teiseks olgu sul niipalju mehisust, et sa oma vale pärast presidendilt avalikult vabandust palud.

18.12.07

AMJ! Ehk ainult mitte Jõks

Reformierakonna ja Keskerakonna fraktsioon on ilmselt kokku leppinud, et kättemaksuks õiguskantsler Allar Jõksi hea töö eest kukutatakse tema kandidatuur täna Riigikogus läbi.
Viimased seitse aastat õiguskantslerina töötanud Jõksi suurimad saavutused on see, et ta on vähendanud võõrandumist riigi ja rahva vahel ning survestanud parteisid paljudes ebameeldivates küsimustes.

Kõige värskemaks näiteks on Jõksi erimeelsused erakondade rahastamise küsimuses, mille ta viis riigikohtusse. Vaevalt on SL Õhtulehe lugejate seas mõni inimene, kes peab senist erakondade rahastamise süsteemi heaks ja ausaks. Samas tasub meenutada, et kõige kallimad valimiskampaaniad korraldasid eelmisel kevadel just Keskerakond ja Reformierakond.

Läbi aegade ongi Jõksil kõige tugevamad konfliktid olnud just Reformierakonna ja Keskerakonnaga ning just need parteid on sageli süüdistanud Jõksi poliitikute mängumaale tungimises. Kuna Jõksi ametiaeg saab uue aasta märtsis täis, siis avaneski nüüd võimalus talle sõltumatuse ja ausa töö eest ära panna.

USA eelmiste presidendivalimiste ajal iseloomustas George Bushi vastaseid põhimõte: ükskõik kes, ainult mitte Bush! Täpselt sama põhimõtet näikse nüüd järgivat KeRe liit.

Keskerakond pettis Ilvest
Ainult ei kui USA üldrahvalikel valimistel selline poliitika edu ei toonud, siis Riigikogu seinte vahel on Reformierakonnal ja Keskerakonnal Jõksile ära tegemiseks hääli piisavalt.

Kõnekas on juba see, milliste vahenditega Jõksile ära tehakse. President Toomas Hendrik Ilves esitas Allar Jõksi õiguskantsleri kandidaadiks pärast korduvaid kohtumisi kõigi Riigikogu fraktsioonidega. Ilvese otsus esitada Jõks õiguskantsleri kandidaadiks ka järgmiseks seitsmeks aastaks oli igati loogiline, sest teda toetasid sotsiaaldemokraadid, isamaalased, rohelised ja rahvaliitlased ehk kokku 41 Riigikogu liiget. Reformierakonnal ja Keskerakonnal oli kummalgi oma kandidaat.

Alles pärast presidendi otsust esitada Jõks, loobus Keskerakond oma kandidaadist ning hüppas Reformierakonna kandidaadi taha. Niisugune käitumine näitab üheselt, et Keskerakonnal on üsna ükskõik, kellest saab järgmine õiguskantsler, peaasi, et selleks poleks Allar Jõks.

Kõnekas on seegi, millisel kiirmarsil KeRe Jõksi kukutab. Seda tahetakse teha kolme Riigikogu tööpäevaga, sest alles neljapäeval kohtus presidendi esitatud õiguskantsleri kandidaadiga põhiseaduskomisjon ning juba tänaseks surus KeRe selle küsimuse otsustamise vastu ülejäänud nelja parlamendipartei tahet Riigikogu päevakorda.

Allar Jõksi praegune ametiaeg lõppeb alles märtsis ja seega polnud tema küsimuses hääletusega kusagile kiiret. KeRe kardab ilmselgelt, et kui jõulusagina varjus ei õnnestu läbi kukutada rahva tugeva toetusega presidendi poolt esitatud rahva tugeva toetusega õiguskantslerit, siis vähendab see nende kahe partei populaarsust. Seepärast kiirustatakse ebapopulaarse otsuse tegemisega, et vältida avalikku arutelu ning ajakirjanduse kriitikat.

Sotsiaaldemokraadid hääletavad kindlasti Allar Jõksi poolt, sest Eesti vajab tugevat sõltumatut õiguskantslerit, mitte paari erakonna puudlit.

Jõksi näidishukkamine
Kui KeRel õnnestub Allar Jõksi kandidatuur teisipäeval läbi kukutada, siis on see väga selge hoiatus kõigile teistele põhiseaduslike institutsioone juhtivatele inimestele: vältige konflikte valitsuse, Riigikogu ja mõningate parteidega. Olge vait ja vagusi! Kui te olete sõltumatu ja jõuline nagu Jõks, siis kaotate karistuseks võimaluse teha oma tööd kaks ametiaega.

Allar Jõksi näidishukkamine on ohtlik Eesti riiklusele, sest see loob väga ohtliku pretsedendi.
Sotsiaaldemokraadid hääletavad kindlasti Jõksi poolt, sest me vajame õiguskantslerit, kes töötab kogu Eesti ja mitte ainult paari partei huvides. On üldteada mitme mõjuka reformierakondlase vastuseis Allar Jõksile. Aga ma väga loodan, et avalikkuse survel jäävad Reformierakonnas peale sellised poliitikud nagu Andrus Ansip, kes on seni avalikes esinemistes toetanud Jõksi jätkamist.

See artikkel ilmus tänases SL Õhtulehes.

13.12.07

Tuntud putinlased Mall Hellam ja Ilmar Raag

Esmaspäeval räägiti Riigikogus kolme komisjoni ühisistungil mitu tundi kodanikuühiskonna arendamisest. Sel arutelul osalesid paljud meie kodanikuühiskonna eestvedajad, teiste seas Mall Hellam. Tänagi tuututati Riigikogu suures saalis samal teemal mitu tundi.

Kahjuks tundub, et kogu see jutujoru ainult jutujoruks jääbki. Kuigi päris üksikasjalikult käsitleti Riigikogus nii kodanikuühiskonna rahastamist, sellele soodsa seadusandliku keskkonna loomist ning mittetulundusühenduste kaasamisest poliitika kujundamisesse.

Tegelikku suhtumist kodanikuühiskonda ilmestas aga suhtumine ühte esmaspäeval kodanikuühiskonna nimel tehtud avaldusse. Nimelt teatasid Mall Hellam ja Ilmar Raag Eesti Mittetulundusühingute ja Sihtasutuste Liidu (EMSL) ja Avatud Eesti Fondi nimel tehtud pressiteates, et nad peavad Reformierakonna ja Keskerakonna plaani vahetada Allar Jõks välja uue õiguskantsleri vastu põhjendamatuks ning see plaan kannab endas «väga ähvardavat sõnumit poliitikutelt rahvale».

Seepeale teatas Jürgen Ligi vastuseks, et Allar Jõksi kandidatuuri kaitsevad „putinlased”. Täies ilus kõlas tema mõte nii: „EMSL käitub kui Jõksi vihavaenlaste ühendus. Mitu häält nad arvestasid talt nii võtta? Kui pöördujate meelest on Põhiseaduse 7 aastane ametiaja piirang ja Riigikogu hääletamine riigile ohtlik, pole meil palju rohkem ühist kui netiühendus. Kuidas saan ma veel Jõksi kandidatuuri kaitsta, kui tema selja taga on putinlased? Riigikogu ei saa hääletada kellegi poolt tingimustel, et ta ise on pätt ja kandidaat asendamatu.”

Mis kodanikuühiskonnast ja kodanike kaasamisest me räägime, kui nende kõige mõjukamate katusorganisatsioonide esindajad käratatakse kohe vait ja nad pannakse ühte patta Eesti iseseisvuse vastastega, kui nende seisukohad ei meeldi?

Politsei ametikeeles öeldakse sellise avalduse peale: side lõpp.

12.12.07

Ärge kulutage nii palju! Kulutage palju rohkem!

Just nii vastukäivat kriitikat pälvis täna Riigikogus vastu võetud 2008. aasta riigieelarve. Esmalt heitis opositsioon sellele ette liiga optimistlikku kulude planeerimist ning seejärel nõudis paljudesse erinevatesse valdkondadesse palju rohkem raha kui valitsusliit seda sinna kavandas. Kuigi ilmselgelt on võimatu saavutada korraga kaht risti vastupidist eesmärki.

Heaks näiteks oli Keskerakonna käitumine, mis ühelt poolt nõuab täiendavat pensionitõusu, kuigi pensionid tõusevad järgmisel aastal niigi rekordilised 22%. Teisalt nõudis Keskerakond riigieelarve kulude vähendamist ja suurema summa reservi panemist.

Tänu viimaste aastate tormilisele majanduskasvule on riigieelarve kasv tormiline, kuid teisalt paneb valitsusliit üle 3 miljardi krooni ka tagavaraks kõrvale. Seda põhjusel, et reageerida kiiresti ja paindlikult majanduskasvu aeglustumisele ning sellega paratamatult kaasnevatele ebameeldivatele nähtustele.

Peamiselt keskenduski tänavu tähelepanu sellele, kas ja kuidas eelarve aluseks olevad majandusprognoosid paika peavad. Esialgu on meedias tooni andnud need arvamusliidrid, kes meie lähituleviku lage võimalikult mustaks maalivad. Kellel tegelikult õigus on, näitab siiski alles aeg.

Riigieelarve tulude poolt ei mõjuta ainult majanduskasv, vaid ka näiteks aktsiiside tõus ja ka järgmisel aastal jätkuv keskmise palga tõus, mis suurendavad riigieelarvesse laekuvaid aktsiise, tulu- ja sotsiaalmaksu.

Mida ja kuidas riigieelarves oleva raha eest tehakse, jäi paljuski tähelepanuta ning valmistavad järgmisel aastal avalikkusele kindlasti meeldivaid üllatusi. Näiteks pälvisid vähe tähelepanu töövõtjatele ja pensionäridele meeldivad uudised, küll aga võimendati üle riigieelarves ette nähtud alkoholi-, tubaka- ja kütuse aktsiisitõuse.

Kui eelarvest peaks välja tooma ühe uue ja uhke asja, siis sotsiaaldemokraadina osutan sellele, et vastavalt meie valimislubadusele toetab Riigikogu järgmisel aastal esimest korda omavalitsusi uute lasteaiakohtade loomisel ja lasteaia õpetajate palga tõstmisel.

Riigi poolne 300 miljonit kaasab teist sama palju omavalitsustelt ning innustab omavalitsusi looma uusi lasteaiakohti. Just lasteaiakohtade puudus on noorte perede suurim peavalu ja põhjus, miks esimese või teise lapse sündi edasi lükatakse. Esialgu 4-aastasena kavandatud lasteaedade toetamise programm

5.12.07

Mis on MuPo mure?

Eile öösel hukkus kuus kodutut Põhja-Tallinna linnavalitsusele kuuluvas hoones, kus poleks tohtinud inimesi viibida.

„Kahjuks pole linnaosa võimuses panna iga asustamata hoone juurde seisma politseinikku," väitis seejärel Põhja-Tallinna linnaosavanem Enno Tamm.

Tegelikkus on veidi teine. Juhuslikult tuli Tallinna linnavalitsus just eile välja suurejoonelise sooviga palgata juurde 25 munitsipaalpolitseinikku, kes hakkavad väidetavalt suurürituste ja teeremontide ajal liiklust reguleerima. See pole sugugi odav lõbu, sest MuPos töötab juba praegu 54 inimest ning inspektorite palk jääb vahemikku 8200 – 18 700 krooni.

Munitsipaalpolitseinike arvu suurendamist põhjendades kinnitas abilinnapea Taavi Aas enesekindlalt: „Tallinn on suurim ja majanduslikult võimsaim omavalitsusüksus, kellel on olemas nii materiaalsed võimalused kui ka inim- ja pädevusressurss, et astuda samme liiklusohu minimeerimiseks.”

Seega on Tallinna linnal politsenike palkamiseks raha küll. Kahju ainult, et kavandatava patrullekipaažide suurendamise eesmärk on eelkõige see, et „munitsipaalpolitsei oleks linnapildis paremini nähtav”.

Loodetavasti mõtleb linnavalitsus eilse õnnetuse järel veel korra, kas MuPo mundrimehi on rohkem vaja Õllesummeri ajal Pirita teel show tegemiseks või linna vara valvamiseks ja kodutute öömajja juhatamiseks.

Jätkuvalt peavad Tallinna sotsiaaldemokraadid õigeks, et kui MuPo tööpõldu laiendada, siis tuleb nad panna hoopis parkimistrahvidega tegelema, sest praegu maksab linn sellise toreda teenuse eest erafirmale 20 miljonit krooni aastas.

See artikkel ilmus ka tänases Linnalehes.