Kas Eesti raiskab järgmised neli aastat?

Mitu põlvkonda eestlasi mäletab tänini, kuidas 1982. aasta detsembris kostis Leonid Brežnevi kirstu haudalaskmisel Punasel väljakul võigas pauk. See ülihardana kavandatud matuse ära rikkunud kõmakas muutus kogu maailmas pilkeobjektiks ning sai sümboliks lootusele, et lõppeb stagnatsiooniks nimetatud ajajärk N Liidus, millega okupeeritud Eesti paratamatult kaasa lohises. Stagnatsiooni iseloomustasid raugastunult aastakümneid võimu hoidvad riigijuhid, aga selle sisu oli kogu riigile mõni aasta hiljem saatuslikuks saanud soovimatus ja suutmatus muutuda.

Meil on ikka loodetud, et Eestist saab küps demokraatlik riik alles siis, kui esimest korda püsib üks ja sama valitsus võimul kogu nelja-aastase valimistsükli pikkuse aja. Praegune valitsus peaaegu saavutas selle eesmärgi, sest Reformierakond ja IRL püsivad võimul neljandat aastat ning ainus muutus valitsuses oli väiksema osapoole sotsiaaldemokraatide asendamine roheliste ja Tarmo Männiga.

Oviir hoiatab stagna eest
Kahjuks tumestab suure osa eestlaste rõõmu kauaoodatud stabiilsuse üle viimastel aastatel üha tugevamalt on tuntav stagneerumise oht. Seletava sõnaraamatu kohaselt on stagnatsioon „paigalseis, seisak, soikumus“. See viimane ongi Eestis juhtumas, sest stagneerub või sarnaselt mõne arvutiprogrammiga kiilub kinni meie ühine mõte.

Kuigi stagnatsooni mõiste on ühiskonnas teadvustamata, tajutakse paigaltammumist alateadlikult selgelt. Seda näitab nii kõigis erakondades pettunute suur arv küsitlustes kui kevadsuvel ühiskonna korralikult läbi raputanud Ühtse Eesti etendus.

Kahele väga olulisele stagnatsiooni ilmingule osutas hiljuti Postimehes ilmunud loos riigikontrolör Mihkel Oviir. Esiteks märkis Oviir, et aastatel 2010-2014 ületavad riigieelarve kulud rahandusministeeriumi hinnangul tulusid 19,5 miljardi võrra ning 2014. aastaks viiekordistub riigivõlg, kasvades 7,7 miljardilt kroonilt 42 miljardi kroonini.

Selle asemel, et tegelike probleemidega tegeleda ning neist ausalt rääkida, lubavad Reformierakond ja IRL meile valimiste eel neljandat-viiendat korda järjest madalamaid makse. Sisuliselt kordavad IRL ja ses osas valimislubadusi, mis olid vajalikud 1995. aastal, aga kindlasti mitte enam 21. sajandil pärast ühinemist Euroopa Liidu ja eurotsooniga.

Suursaadik Toomas Hendrik Ilves pakkus viisteist aastat tagasi välja koolide arvutiseerimise ehk Tiigrihüppe, mis kohe käiku läks. Aga kujutage ette, kui piinlik oleks president Ilves, kes tänavu ikka veel sama juttu räägiks riigis, kus pea iga põnn moblaga vabalt internetis surfab.
Teiseks tõi riigikontrolör Mihkel Oviir oma loos välja täitevvõimu suhtumise, mis välistab mistahes asjatundliku ja sõltumatu valitsuspoliitika kritiseerimise, sest seda tõrjutakse raevukamalt kui eales varem, tembeldades kriitik ähvardavalt kogu ühiskonna jaoks vaenulikuks küsimusega – kas sulle ei meeldi Eesti Vabariik, ah?

Poliitiliste nuumkanade stagna
Stagna pole üldse seotud vanusega. Paljud tänapäeva stagnandid on pika parteikarjääriga kahekümnendates-kolmekümnendates poliitilised nuumkanad, kes pole päevagi elus päris tööd teinud. Küll on nad kiirelt kerkinud partei noorterakukesest Riigikokku või Tallinna linnavalitsusse.

Meie aja stagnandid on harjunud võimuga kaasnevate hüvedega ning neil pole tahtmist midagi muuta, sest iga muutus mõtlemises ja üha jäigemas ühiskonnakorralduses peidab endas riski isiklikule heaolule. Nii ei ole võim nende ja nende erakonna jaoks enam vahend oma maailmanägemist kandvate mõtete teostamiseks, vaid isikliku heaolu taastootmiseks. Juba peavad nemadki end ilmeksimatuks ega salli vasturääkimist, tehku seda siis riigikontrolör, ajakirjanik või alluv ametnik.

Sel taustal on heameel riigikontrolör Mihkel Oviiri põhimõttekindluse üle, aga kui 2011. märtsiks pesevad suurparteid tema hoiatused lausreklaamidega valijate ajust maha, siis raiskab Eesti järgmised neli aastat lihtsalt ära.

Soome mõttekoda SITRA, mida Eestile seadis eeskujuks juba president Meri, otsib sihikindlalt põhjanaabritele ühiskonnale uusi arengumootoreid ja kogu ühiskond mõtleb kaasa, kuigi nende majandus püsib palju paremal järjel kui meil. Soome valitsus võib olla kindel, et pärast ränka kriisi paistab nende jaoks tunneli teisest otsast juba valgus, Eesti valitsus räägib sama, aga vana viisi jätkates võib selguda, et see on hoopis vastu kihutav rong.

See artikkel ilmus veidi toimetatult tänases Õhtulehes.