22.5.10

Riigikogu ajalooline võit Võnnu korvpallilahingus 2010

Eile tegi ajalugu Riigikogu korvpallimeeskond, mis võitis selle parlamendikoosseisu ajaloos neljandat korda järjest Balti Assamblee korraldatava parlamentide korvpalliturniiri.

Esimeses mängus alistas Eesti Cesises ehk Võnnus kindlalt Läti 35:24, lastes lämbes palavuses lõpuks väljakule varumehed. Ilma puhkepausita järgnenud finaalmängus tuli märksa raskemalt võit Leedu üle 43:31.

Selles (tavamängust poole lühemas heitluses) näitas varasemate aastatega võrreldes nõrgemas koosseisus esinenud Eesti üle aegade parimat hingestatud meeskonnamängu, mille tõmbas käima Jüri Ratase 7-punktine avaspurt. Kui terve aasta Eestiga mängimiseks valmistunud leedulased nende endise rahvusnaiskonna peatreeneri ja nüüdse Seimi liikme Vydase juhtimisel Ratta teisel poolajal kinni võtsid, siis tegi hiilgemängu Indrek Saar, kes viskas peaaegu poole meeskonna punktidest. Minimatshis Läti vastu näitas sotsiaalminister Hanno Pevkur, et on korvpallurina kindlalt üle oma Läti kolleegist Augulisest.

Võidukas Eesti meeskonnas mängisid tänavu Jüri Ratas, Indrek Saar, Hannes Rumm, Kalvi Kõva, Eiki Nestor, Hanno Pevkur, Leino Mägi ja Peep Aru.

Pärast mängu toimunud õhtusöögil Cesise lossihoovis asuva varikatuse all oli puhas rõõm nautida, kui südamesse võtsid leedukad järjekordset korvpallikaotust eestlastele.

Soovitan kõigil lugejatel kindlasti Cesist külastada, sest sealne ajalooline loss ning Võnnu lahingu mälestussammas on seda väärt.

20.5.10

Reformierakond kukutab võlgade ümberkujundamise seaduse läbi?

Äsja lõppesid ühtaegu Riigikogus võlgade ümberkujundamise ja võlakaitse seaduse esimene lugemine ning valitsuse pressikonverents, kus peaminister Andrus Ansip ja rahandusminister Jürgen Ligi andsid seaduse ülekohtuselt kurja hinnangu. Sellise käitumisega viitasid Reformierakonna liidrid võimalusele, et nende partei võib pool aastat hoolega lihvitud võlgade ümberkujundamise seaduse otsitud ettekäänetel lihtsalt põhja lasta.

Kahjuks ei suutnud või pigem ei tahtnud valitsus Riigikogule oma ametlikke seisukohti enne tänast Riigikogu istungit edastada, ehkki eelnõu oli valminud tihedas koostöös justiitsministeeriumi ja isiklikult justiitsministriga. Juba selline käitumine meenutab venitamistaktikat, mille eesmärk on vältida seaduse vastuvõtmist enne jaanipäeva.

Rahandusminister Ligi põlastas uut seadust põhjusel, et see olevat kiirustades tehtud erakondlik propaganda. Meenutan siis veelkord, et seda seaduseelnõu hakati kirjutama mullu novembris ning selle põhiautorid on sellised spetsid nagu advokaat Paul Varul ja riigikohtu liige Villu Kõve.
(Kui toimuksid Eesti meistrivõistlused kiirkorras erakondlikku propagandat tegevate eelnõude tegemises, siis oleks need viimastel aastatel pika puuga võitnud justiitsminister Rein Lang.)Võlgade ümberkujundamisega tegelemine algas justiitsminister Rein Langi raevuka vastuseisuga esimestel töörühma koosolekutel, kuid paraku jäid Lang ja Reformierakond selles seltskonnas alla nii poliitikutele kui ka apoliitilistele õigusasjatundjatele.

Oma osa võlgade ümberkujundamise seaduse pidurdamisel on kindlasti Riigikogu õiguskomisjoni esimehe Ken-Marti Vaheri ja justiitsminister Rein Langi vahelisel isiklikul vaenul, mis on pidurdanud ka paljude teiste oluliste seaduseelnõude menetlemist. Ka võlgade ümberkujundamise seaduse puhul algasid töörühma koosolekud mullu sügisel pidevalt Langi ja Vaheri teravate isiklike ärapanemistega.

Muidugi on ka võlgade ümberkujundamise seadusega seoses tehtud poliitilist propagandat, aga see ei varjuta asjaolu, et 1. märtsiks 2010 oli Eestis välja antud 157 992 eluasemelaenu. Kokku oli eluasemelaene välja antud üle 95 miljardi krooni väärtuses ning keskmine laenujäägi suurus on 602 318 krooni.

Nii suured arvud näitavad, et tuhanded Eesti pered peavad järgmised 10-30 aastat tasuma oma uue kodu ostmiseks võetud laene olukorras, kus järsult on kasvanud tööpuudus ja vähenenud ka paljude töötavate inimeste sissetulekud. Aga need suured arvud näitavad ka seda, et võlg ei ole ainult raha laenanud perede mure, vaid kogu ühiskonna jaoks tõsine ja ähvardav probleem, millega tegelebki võlgade ümberkujundamise seadus.

Ülevaate seaduse esimesest lugemisest saate tänasest Riigikogu stenogrammist.

18.5.10

Estonia säästuaja luikede järv ja väiksemaks hööveldatud eelarve

Täna hööveldas rahvusooper Estonia Riigikogu lossi hoovis oma järgmise aasta eelarvet ise tublisti väiksemaks. Muusikaline eelarvekärbe nägi välja nii, et kui Rauno Elp laulis Gershwini tuntud viisil "mul taskud on täis tühjust ja tühjust mul taskud on täis", siis hööveldas üks lavatööline jõuliselt lauda, millele oli kirjutatud "Estonia eelarve".

Veel karmima nalja tegi Estonia järgmises numbris, kus pärast tänaste balletiartistide luikede tantsu tuli lavale "kärbete järgne variant". Selle kvarteti koosseis oli veel võimsam eesotsas Tiiu Randviiru ja teiste möödund kümnendite staaridega, aga mis seal salata, eks olnud nende vorm veidi väsinum. Seetõttu ei tõusnud luiged väga varvastele ning võtsid etteaste ajal teatraalselt tablette.

Carabas Barabas ehk direktor Aivar Mäe avaldas küll seepeale lootust, et järgmine kord kohtub Estonia Riigikoguga järgmise aasta eelarve arutelul, aga vaadates nii Riigikogu kui Estonia kolleegide tormilist reaktsiooni säästu-luikede-järvele, pole ma üldse kindel, et see sügisel teatri ametlikku kavva ei lähe.

Milline uus erakond võtab Ühtse Eesti koha? Ainult populistlik!

Ühtse Eesti erakonna etendus näitas, et Eestis on palju valijaid, kes on pettunud kõigis senistes erakondades ning hääletaks uue erakonna poolt, kuigi Ühtse Eesti tegijad ise rõhutasid, et demokraatia probleeme ei lahenda iga 4 aasta tagant uue valiku tegemine.

Sel teemal arutlesid eile Sotsiaaldemokraatlikus Õhtuülikoolis 3 mõtlejat - sotsioloog Juhan Kivirähk, riigiõiguse spets Ülle Madise ning sotsiaaldemokraat ja endine NO99 direktor Indrek Saar.

Siinkohal edastan blogi lugejatele vaid mõned ligi 2-tunnise mõttevahetuse seisukohad, mis keskenduvad uue erakonna tekkele. Algatuseks pean tunnistama, et pakkusin ise aasta tagasi mitmele poliitikule ja ajakirjanikule kihlvedu, et 2011. aastal saab Riigikokku mõni uus erakond. Keegi ei julgenud kihlvedu vastu võtta, sest poliitikaspetsidele tundus uskumatu olukord, kus Rahvaliit ja rohelised jäävad valimiskünnise taha ning nende hääled jagavad uustulnuka asemele ära 4 senist suuremat parteid.

Minu mõttekäigu taga oli arusaam, et Eestis on piisavalt rahulolematuid valijaid, kes pole olemasoleva poliitilise nomenklatuuriga rahul ning otsivad alati uut jõudu. See seltskond tagas (koos suurettevõtjate võimsa rahastamisega) 2003. aastal uusvapsliku Res Publica lühiajalise valimisedu ning 2007. aastal valis parlamenti rahatud, kuid kogu maailmas tuntud ja mõistateva maailmavaatega roheliste väikse seltskonna.

Paraku tundub praegu nii, et kui endine õiguskantsler Allar Jõks sügiseks oma erakonda ära ei tee, siis ongi meil järgmises Riigikogus esindanutud ainult 4 erakonda.

Ülle Madise tõdes eilses Sotsiaaldemokraatia Õhtuülikoolis, et seadustega seatud rahaliste tõketega on uue partei ja üldse uute poliitikute tulek Eestis seniste suurerakondade poolt tehtud erakordselt raskeks. Nii raskeks, et kui keegi tahab tulla, siis Ülle Madise hinnangul on selleks võimaluseks ainult väga jõuline populistlik programm. Umbes selline nagu pakkus välja Ühtne Eesti, mille paljudele teatriinimeste arvetes absurdini viidud loosungite peale plaksutas märkimisväärne osa inimesi siiralt käsi.

Sotsioloog Juhan Kivirähk möönis samuti, et uuele erakonnale seadustega ehitatud sisenemisbarjäär on hirmutavalt kõrge, kuid tõdes, et ruumi on ühe-teema-erakondadele. Sellistele parteidele, mis võtavad hääli keskendudes ühele ühiskonnale olulisele teemale, kuigi neil puuduvad terviklahendused. (Nende võimalikku edu iseloomustab roheliste viimased 3 aastat Riigikogus - HR).

Kõik kolm vestlejat jõudsid üksteisest sõltumatult järeldusele, et demokraatiat Eestis ei aita ega päästa valimisseaduse jõuline reform, vaid valijate ehk kodanike senisest jõulisem ja nõudlikum käitumine. Ülle Madise arvates ei saa inimesed loota, et kellelegi saab delegeerida igapäevast tööd ja pädevust nõudvat politiliste otsuste tegemist, mis on omane heale kodanikule. Juhan Kivirähk pakkus omalt poolt siiski välja, et kuna kodanike igapäevane töö ja tähelepanu poliitilistele otsustele on ebareaalne, võiks olukorda päästa vahevariant ehk valijate usaldusühingute teke, mis kontrollivad igapäevaselt, kas ja kui hästi-halvasti erakonnad oma lubadusi täidavad.

14.5.10

Võõras võlg ja meie kõigi võlg

Küsisin eelmisel nädalal Pärnu raamatukogus võlgade ümberkujundamise seadusest rääkides sissejuhatuseks, kui palju on pärnakate arvates Eestis välja antud ainuüksi eluasemelaene?
Hetkeks saal vakatas. Siis tehti pakkumisi 100 000 kuni 500 000 eluasemelaenuni. Õige vastus on, et 1. märtsiks 2010 oli Eestis välja antud 157 992 eluasemelaenu. Kokku oli eluasemelaene välja antud üle 95 miljardi krooni väärtuses ning keskmine laenujäägi suurus on 602 318 krooni.
Tagantjärele tarkus on kahjuks täppisteadus. Eestis kasvas võlakoormus väga kiiresti headel aegadel aastatel 2005-2007 ning Eesti Panga hoiatustele ulja laenamisega kaasnevate riskide kohta ei pööranud siis tähelepanu laenuandjad ega laenajad. Üks suur viga oli see, et laenuturu pärast võisteldes tegid pangad ja krediidikontorid laenamise esmakordselt võimalikuks väikese sissetulekuga inimestele, kellele väljastatud laenud olid algusest peale tugevasti üle keskmise riskantsed. Tulemuseks on kurb tõsiasi, et tänu masule on praeguseks eluasemelaenu tagasimaksmisega hinnanguliselt hätta sattunud 7000 peret, kes on oma kodu eest võlgu juba üle 4 miljardi krooni.

Kõikjal õpitakse vigadest
Need suured ja mõtlemapanevad arvud näitavad, et tuhanded Eesti pered peavad järgmised 10-30 aastat tasuma oma uue kodu ostmiseks võetud laene olukorras, kus järsult on kasvanud tööpuudus ja vähenenud ka paljude töötavate inimeste sissetulekud. (Meenutan, et lisaks eluasemelaenudele on väljastatud tarbimislaene, autoliisinguid, sms-laene jne.) Aga need suured arvud näitavad ka seda, et võlg ei ole ainult raha laenanud perede mure, vaid kogu ühiskonna jaoks tõsine ja ähvardav probleem, millega on vaja tegeleda.
Kinnisvaramulli lõhkemine ja laenuralli valusa pauguga lõppemine pole ainult Eesti mure. Sama tõbe põevad praegu paljud Euroopa ja Ameerika riigid. Kõikjal õpitakse varasematest vigadest ning muudetakse seadusi, et vältida tulevikus rahanduses liigsete riskide võtmist ning tasakaalustada laenu võtjate ja laenu andjate kohustusi.
Riigikogus loodi mullu sotsiaaldemokraatide ja IRLi vedamisel töörühm, mille eesmärgiks oli välja töötada laenajaid toetav seadus, mis nüüdseks on nimeks saanud võlgade ümberkujundamise seadus (varasemas versioonis võlakaitse seadus).

Võlgnik vajab riigi tuge
Eestis on õnneks ka laenude tagastamisega hätta sattunud inimeste olukord praegu suhteliselt hea tänu sellele, et pankade jaoks on kahjulik panna müüki võla katteks olevaid maju või kortereid, sest nende hinnad on keskmiselt 50% langenud. Pangaliidu andmetel müüdi mullu tagatisvara kattena 300 objekti ning kui võrrelda seda hätta sattunud võlgnike koguarvuga, siis on selge, et pangad on enamasti ise omast ärihuvist lähtudes vähemalt eluasemelaenude tasumist ajatanud ja pikendanud.
Paraku sõltuvad praegu hätta sattunud võlgnikud oma muredega ainult suhetest laenuandjaga. (Erinevalt ettevõtjatest, kes võivad kehtiva saneerimisseaduse alusel paluda kohtu tuge ajutiste makseraskuste ületamiseks ja võlausaldajatega kokkuleppeni jõudmiseks.) Riigikogu tahab pakkuda inimestele riigi tuge ning seda teeb võlgade ümberkujundamise seadus. See seadus toob Eestisse Lääne-Euroopas üldiselt levinud arusaama, et võlakoorma alla mattunud pered on ühiskonnast välja tõrjutud ning lisaks nende enda heaolu järsule langusele ohustavad nad kogu ühiskonna turvalisust.
Uue seadusega saab võlgnik võimaluse pöörduda kohtu poole palvega tema võlakohustused ümber kujundada. Ümber kujundamine tähendab näiteks võlgade ajatamist või ka pandiga tagamata võlaosa vähendamist, mida kohus võib teha ka vastu võlausaldaja tahtmist.
Kohtunik saab omakorda uue seadusega õiguse ja kohustuse otsustada, kas võlgniku makseraskused on ajutised ning kas võlgade ümberkujundamise menetlus on põhjendatud. Kui võlakohustused on lootusetult suured, siis ei võimalda kohus võlgnikule tema kohustuste ümber kujundamist, kuid sellise inimese jaoks kergendab uus seadus võimalust vabaneda oma võlgadest üksikisiku pankroti läbimise kaudu.

Mureks kohtud ja võlanõustajad
Kindlasti ei tähenda uus seadus seda, et võlgnik viib kohtusse vajalikud paberid ja tema võlad kirjutatakse automaatselt korstnasse. Kohus lähtub otsustamisel tasakaalustatult nii võlgniku kui võlausaldajate huvidest. Näiteks võimalik osaline võlgade vähendamine on võimalik ainult siis, kui on näha, et inimene on niigi kaotanud oma vara ja tema sissetulekud on nii väikesed, et võlausaldajatel pole temalt kohtu hinnangul niikuinii raha tagasi loota.
Tuleb ausalt tunnistada, et uue seaduse jõustumisega on seotud mitu tõsist probleemi. Esiteks tähendab võlgade ümberkujundamise seaduse vastuvõtmine vähemalt lühiajaliselt kohtunike töökoormuse kasvu. Seetõttu on seaduse jõustumistähtaega nihutatud järgmise aasta algusesse ning praegu arutab Riigikogu koostöös Kohtunike Ühinguga võimalusi, kuidas tagada kohtute suutlikkus uut seadust rakendada.
Teiseks probleemiks uue seaduse jõustumisel on Eestis nõrgalt välja arenenud võlanõustajate süsteem. Võlanõustajaid on vaid üksikutes omavalitsustes, ehkki paljudel puhkudel vajab võlgade ümber kujundamist taotlev inimene kogenud asjatundja nõu, ning see abi pole praegu kõigile abivajajatele kättesaadav.
Lõpetuseks soovitan huvilistel lugeda Riigikogu koduleheküljelt seaduseelnõu number 743 ning selle keeruka teksti seletuskirja, et võlgade ümberkujundamisest põhjalikum ülevaade saada.

See lugu ilmus eilses Pärnu Postimehes.

Eesti eest ja Eesti tagant

Pärast Ühtse Eesti suurkogu telekat vaadates ja lehti lugedes hakkas mul NO 99 inimestest kahju, sest etenduse esimene retseptsioon meenutas inglise kõnekäändu „näita lollile kuud, tema näeb ikka ainult sinu näppu”.
Oleks kurb, kui Ühtne Eesti lõpebki lihtsameelsete uudistega sellest, et erakonda ikka ei tehtud ning kahjurõõmsa tõdemusega, et poliitikuid peedistati seninägematult suurejooneliselt. Sel juhul konserveeritakse Ühtse Eesti kõige olulisem sõnum suurhalli seinte vahele ja erinevalt etenduse suurejoonelisest eelmängust ühiskonda see sealt kahjuks ei jõua. Nii pisendatakse Ühtse Eesti sõnum samasuguseks olmesatiiriks nagu oleks see „Prügikast 99”.

Nosoloogia99
NO 99 tundis ära ning tegi teatri ja teatrist kaugele välja ulatuvate vahenditega nähtavaks selle, mille Eesti ajakirjandus on maha maganud. Mitte uuriv ajakirjandus, vaid sotsiaalne teater kirjeldas ära selle, kuidas Eesti erakondade vilets sisedemokraatia suretab põhiseaduses uhkelt kirja pandud, aga tegelikus elus kiratsevat ja rahvas rahulolematust tekitavat demokraatiat. Mitte politoloogid, vaid NO 99 andis oma valimiskoolides rabavalt täpse sissevaate parteiorganisatsioonide sisemusse, kust siirded levivad ohtlikult kogu Eesti riiki. See oli tõsine ühiskondlik nosoloogia, õpetus parteilistest haigustest, nende määratlus ja liigitus.
Aga Ühtne Eesti astus ainulaadsest analüüsist veel suure sammu edasi. Eriti mõeldes neile inimestele, kes osalesid samas saalis Res Publica asutamisel ja hoidsid nüüd pöidlaid peos, et uus erakond ikka ära tehtaks. Lahenduseks pole iga nelja aasta tagant uue erakonna poolt hääletamine, vaid nulltolerants ehk täisleppimatus demokraatlikku riigikorda esindavate erakondade ebademokraatliku käitumisega ning kodanikena nende liistuletõmbamine.
Ikka ei mõisteta Eestis, et poliitiline kultuur ei tähenda ainult erakondade, vaid kogu ühiskonna käitumist ja hoiakuid. Kahjuks pole sel sajandil oma poliitilist kultuuri kehtestanud valijad, vaid nad on lasknud erakondadel vaikselt kehtestada parteieliidile sobiva poliitilise kultuuri.
Julmalt ütles selle tõe välja Gert Raudsepa monoloog eestlasest, kes peidab poliitikut nähes nagu jaanalind pea liiva alla. Poliitik kasutab olukorra ära ja trukib eestlast platnoi brutaalsusega tagumikku, sest kui sina ei tegele poliitikaga, siis tegeleb poliitika sinuga.
Poliitiliselt korrektselt sõnastas laval sama mõtte Allar Jõks: „Riigikogu liikmete palga vähendamine või valimissüsteemi muutmine ei too Toompeale paremaid otsustajaid. Võimu kvaliteet sõltub sellest, kui teadlik on valija”.
Ühtne Eesti õhkas Marju Lauristini, Siim Kallase, Jüri Luige ja teiste poliitikast kõrvale tõmbunute järele ning vastandas neid praegustele populistidele ja poliitbroileritele. Aga vaadake nende lavalt nimeliselt põlastatud tegelaste häälesaaki – nad tõi Toompeale tuhandete valijate toetus.
Ühtset Eestit avalikult halvustanud ja kartnud Keskerakond ja Reformierakond hõõruvad heast meelest käsi, kui ajakirjanduses pisendatakse NO 99 sõnum igapäevaseks meediapeksuks. Pole midagi ohutumat, kui ühiskonnas küdeva rahulolematuse väljaelamine nii, sest klikiajastu meediapeks ei tee vahet, kas jutt on 50 krooni maksnud majoneesipurgist või seaduseelnõust, millega mõni firma ostab varjatud ja keelatud rahastamisskeemi kasutades mõnelt parteilt kümneid miljoneid tulu toova ärivõimaluse.

Nonumentaal99
Seda tüüpi meediapeksu suhtes on parteid ammu immuunsed. Avaliku arvamuse küsitlused näitavad järjepidevalt, et hoolimata masust, tööpuudusest ja tuntavast rahulolematusest pole suurerakondade toetus vähenenud ja nad võidavad ka järgmised valimised, kui midagi ei muutu. Aga just kodanike jõulisest oma tahte pealesurumisest lähtuvat poliitilise kultuuri muutust püüdis NO 99 minu meelest oma provokatiivse erakonna asutamise läbimängimisega esile kutsuda.
Senist poliitilist nomenklatuuri ähvardav võimalus, et Ühtne Eesti luuakse erakonnana, mängiti stiilselt ja võimsalt välja. Ühtne Eesti näitas rahulolematu valijaskonna olemasolu ning võimalust luua mistahes ideoloogiaga uus protestipartei.
Ühtse Eesti tugevaim osa oligi minu meelest sellele eelnev meediakampaania ja võimas intriig, mis kulmineerus etendusel hetkel, kui esimehe kandidaadina astus lavale Allar Jõks. Võimas välireklaamikampaania, vaimukad ja täpsed valimiskooli klipid YouTube’is ning eriti edukas meediaga manipuleerimine oli vapustavalt hea.
Arvasin pärast Mihkel Raua ajaviiteromaani avaldamist paar kuud tagasi, et aasta turunduskonkursi võitja on juba selgunud, nii massiivselt pani Raud kõik meediakanalid oma müügitööd tegema. Aga Tiit Ojasoo ja Ene-Liis Semper mängisid Raua kõrgelt üle. Mis kinnitab kurba tõsiasja, et meedia uudisväärtuslikkuse kriteeriumid ja lihtsameelne käitumine on masendavalt hõlpsasti ette ennustatav. Uudne oli ainult see, et seekord kasutas teater neid oma huvides sama halastamatult, nagu seda igapäevaselt teevad Anu Saagim või Edgar Savisaar. Paraku näib, et Ühtse Eesti tegijad jäid lõpuks ülieduka meedia ja avalikkusega manipuleerimise lõksu. Seetõttu ootas ühiskond eelmisel reedel eelkõige vastust küsimusele – etendus või erakond? Ja kahjuks varjutas erakond suuresti etenduse.

No-ma-ei-tea-99
Etendus ise oli paraku ebaühtlane. Suurkogu sissejuhatus ning üleminek elavaks valimiskooliks õnnestus igati. Jaak Prints kontrollis nii originaalseid kui ka asjakohaseks tuunitud vanu anekdoote pildudes kindlalt saali ning vedas etenduse tempokalt käima. Nauditav oli ühtaegu nii tögav kui ka tunnustav dialoog Jaak Allikuga: miks kõik erakonnad, kuhu te kuulute, on ära keelatud või tegevuse lõpetanud? See ei ennusta sotsidele midagi head ega teie tänane siinolek ka Ühtsele Eestile.
Minu ja ilmselt paljude teiste pettumuseks loobus Ühtne Eesti kohe võimalusest proovida, kui tugevasti on võimalik 6500 inimest suures saalis manipuleerida. (Res Publica asutamiskongressil mindi samas saalis suurettevõtjate raha eest sama spektaaklit tehes ilma valehäbita võiduka lõpuni.) Klakööre tutvustati kohe alguses ja see võttis võimaluse teada saada, kas ja kuidas publik oleks nendega kaasa läinud. Olnuks põnev, kui Ühtne Eesti alanuks nii nagu iga erakonna üldkogu hümni laulmisega, mis kaotanuks loomulikul moel ja vähemalt korraks piiri näitlejate ja publiku vahel.
Kahjuks käis etendus maha siis, kui laval hakati kõnesid pidama. Need tekstid enamasti lihtsalt ei kandnud. Võis küll aru saada, mida taotleti näiteks Inga Saluranna sõnavõtuga, kus sama tekst esitati esmalt eesti ja siis vene keeles, aga see võte ei hakanud tööle. Publik igavles pikkade kõnede ajal nagu parteikongressidel ikka. „Tõe ja õiguse” parodeerimiseks ei pea ju viit köidet kirjutama.

Normaal99
Õnneks elustus etendus jälle siis, kui hiigelekraanile ilmus Andres Mähar ja hakkas järgemööda kõiki ja kõike persse saatma. Puhuti pannakse NO 99-le pahaks, et nad röögivad üheülbalisi loosungeid sisuliselt kuhugi välja jõudmata. Nagu näiteks kohati lapsikuks jäänud lavastuses „Nafta!”. Seekord tõestas NO 99 veenvalt, et nende trump ongi see – vaatajale valehäbita TÄIEST KÕRIST TUGEVA TEKSTIGA OTSE LAGIPÄHE LAJATADA.
Otsesihtimisega pasunasseandmine toimib muidugi ainult juhul, kui publikule on midagi öelda, ning sedapuhku oli Ühtse Eesti jutus uba küll ja küll. Etenduse tugevaim osa oli Indrek Tarandi ja Allar Jõksi lavaletoomine ning nende kui võimaliku uue erakonna loojate kuvandi kasutamine pinge haripunkti viimiseks. Mõnuga sõnastas Tarand selle hetke laval nii: „Nüüd on käes see hetk, mil kaks noort inimest, üks keskerakondlane ja teine reformierakondlane, haaravad telefonid ja helistavad. Üks Hundisilmale, teine Rosimannusele. Ja ütlevad – kurat, nüüd lähebki käest ära”.
Suurejooneliselt välja lavastatud teatraalne lõpustseen kannatas selle kõrval juba järsu pingelanguse all. Kuni Tiit Ojasoo kahemõttelise lõpurepliigini: „Te olete vabad”. Tema intonatsioon ja miimika viitasid resigneerunud tõdemusele, et Ühtne Eesti laseb poolteist kuud nende loodud pinges ja lummuses olnud inimesed nüüd vabaks.
Ent see repliik ei olnud ainult alavääristav käsklus „Vabalt! Rivitult!”. See jättis siiski võimaluse neile kümnetele tuhandetele inimestele, kes „Teeme ära!” talgutel käivad, mõista lõpulauset soovitusena kasutada oma vabadust mitte ainult metsaaluse prügi, vaid ka moraalse prügi koristamiseks meie väikesest armsast riigist, mis on andnud meile paremad võimalused eneseteostuseks kui eales varem.

Noova99
Vähemalt võhikule oli Ühtne Eesti ainulaadne ettevõtmine, mis näitas teatri võimet tulla mustast kastist ühiskonda, pingestada sadu tuhandeid inimesi ning – loodetavasti – käivitada olulisi muutusi. Usutavasti võidab Ühtne Eesti NO 99-le tähelepanu ja tunnustust ka rahvusvaheliselt, kuigi tegu on lavastusega, mille saab teatrifestivalidele viia ainult video vormis. Ühtne Eesti näitas meile meie endi kohta palju uut. See tõi näiteks Reformierakonna soovina hakata kultuuriministeeriumi kaudu Ühtse Eesti tegevust kontrollima välja inimesed, kes kartsid uue Res Publica sündi, ja seda mitte hirmust, et valijad lasevad ennast poliittehnoloogidel jälle küüniliselt manipuleerida, vaid hirmust, et uus erakond ohustab olukorda, kus esmakordselt võib erakondade arv järgmises riigikogus väheneda neljani ning poliitiline nomenklatuur kindlustub selle võrra veelgi.
Aga Ühtne Eesti tõi välja ka laialt levinud arusaama, et kultuuritegelased jäägu oma liistude juurde, sest suurkogu lavastamine „Hamleti” asemel näitab tegijaid kuulsuse narridena, kelle tegevus kisub armetuks laadamänguks, nagu üllataval kombel arvab Mihkel Mutt.
Loodetavasti ei ole NO 99 noova, mille heledus kasvab mõne nädalaga 10–15 tähesuuruse võrra ning kahaneb siis jälle endiseks. Loodetavasti ei jää NO 99 loodusesse liiga pikalt poliitikast välja puhkama, sest olulisi asju, mida teater saab üllatavalt läbi mängida, jagub piisavalt. Ehk kohtume järgmine kord Saku suurhallis NO 99 kutsel juba Eesti Energia väikeaktsionäridena, et osaleda riigiettevõtte aktsiate börsileviimisel?

See lugu ilmus tänases Sirbis.

12.5.10

Martin Müürsepp hakkab Tarvase abitreeneriks?

Kas täna õhtul Rakvere Tarvase eest Eesti meistrivõistluste finaalmängus palliplatsil luukav Martin Müürsepp tõmbab järgmisel hooajal kollase särgi asemel selga pintsaku ja asub Andres Sõbra kõrvale ametis meeskonna abitreenerina?

Hästi informeeritud korvpalliringkondades igatahes levib eelinfo, mille kohaselt on Tarvas ja Müürsepp sisuliselt käed löönud ning asja ametlik avalikustamine toimub pärast finaalseeria lõppu.

Kindlasti oleks treeneri karjääri alustamine Eesti ühe läbi aegade parima korvpalluri jaoks igati loomulik samm. Juhivad ju palliplatsi kõrvalt juba praegu mängu Tiit Sokk, Aivar Kuusmaa, Gert Kullamäe, Indrek Rumma, Toomas Kandimaa ja veel mõned mehed, kellega koos Müürsepp on mänginud.

Tänavune come-back pärast pikka vigastustepausi on Müürsepa jaoks olnud niikuinii üle mõistuse edukas, aga ilus oleks, kui oma pika eduka karjääri lõpetuseks õnnestuks tal ja tema tiimikaaslastel tartlastelt veel üks võit ära võtta.

10.5.10

Rahvaliidu volikogu häältega 30:26 pooleks

Rahvaliidu volikogu läks nädalavahetusel sotsiaaldemokraatidega ühinemist arutades sisuliselt pooleks, sest ühinemist toetati napi häälte ülekaaluga 30:26.

Samasugune tulemus eelseisval Rahvaliidu üldkogul tähendab ühinemise ärajäämist, sest erinevalt volikogust peab üldkogul osalejatest ühinemist toetama kaks kolmandikku.

9.5.10

Anekdoot Eesti parimast korvpallitreenerist

Kuulsin paar tundi enne järjekordset Eesti korvpallimeistrivõistuste finaalmängu Rakveres päevakajalist anekdooti parimast korvpallitreenerist.

Telesaates "Kes tahab saada miljonäriks" jõuab viimase küsimuseni endine korvpallur ja treener Heino Enden, kes on Rakvere Tarvase treeneri Andres Sõbraga kõike muud kui sõbralikes suhetes.

Miljoni krooni küsimus Endenile on: kes on läbi aegade parim Eesti korvpallitreener?

Endenil on mitu varianti, aga kedagi kindla peale ta pakkuda ei oska.

"Pole viga," lohutab saatejuht. "Teil on jäänud veel üks õlekõrs, võite helistada Sõbrale."

7.5.10

Andrei Makine'i piinati petrooleumi ja pakasega

Prantsuse üht tuntuimat kaasaegset kirjanikku Andrei Makine'i piinati äsja Harju tänava telgis toimunud kohtumisel eesti lugejatega nii jälgi petrooleumihaisu kui pakaselise ilmaga.

Õnneks talus Krasnojarskis sündinud ning oma nõukogude minevikust ka eesti keeles ilmunud "Prantsuse testamendis" kaasakiskuvalt kirjutanud mees nii meie kliimat kui hullu haisu heatujuliselt. "See on ju petrooleumihais, millega vanaste Venemaal tänavaid valgustati," elavnes kirjanik, kui külma telgi täitis soojapuhuri käivitamise järel hingemattev ving.

Makine kirjeldas oma vaevalist loometee algust enne Concourt'i preemia saamist, aga seda teadis enamik tema lugejaid varasemast niigi. Huvita seigana rääkis Makine, kuidas ta avaldas pärast suuri Prantsusmaa rahutusi 2005. aastal esseekogumiku immigratsiooniprobleemidest. Kuna raamat polnud "poliitililiselt korrektne" vaikis ajakirjandus selle maha, ehkki seda müüdi 50-60 000 eksemplari ning tiraazh müüdi tilgatumaks otsa, nii et lugejad tulid kirjanikuga kohtumisele käes raamatust tehtud koopiad. "See meenutab mulle juba nõukogude samizdati aegu," naljatas Makine seepeale, kuid rõhutas, et oma kirjanikuelu üle on tal pärast üldise tunnustuse saavutamist siiski patt kurta.

Kurb on, et ilm ähvardab tänavusele kirjandusfestivalile valusa põntsu panna, sest kui juba Harju tänava telgis plagisesid hambad, siis homne Suur Prõmm Vabaduse väljakul lageda taeva all paneb publiku veel hullemini proovile.

6.5.10

Graafilise disaini tudengid kinkisid riigikogulastele "Töö vihiku"

Kaks kunstiakadeemia graafilise disaini tudengit Kaspar ja Norman kinkisid täna hommikul Riigikogu liikmetele oma koolitööna valminud "Töö vihiku".

Tudengid said koolis loosiga ülesande kujundada midagi Riigikogu töökeskkonda ning valmistasid tavalise kooli töövihiku või "Nuputamist nutikaile" laadis asja. Esimene ülesanne on näiteks luuletuse kirjutamine kasutades vabalt valitud käändes sõnu "mänd, meri, taevas, suvi, päike ja puhkus". Ambitsioonikamatele luuletajatele pakutakse võimalust kirjutada haiku, mis koosneb 17 silbist.

Ette trükitud rataste abil tehakse ülesanne joonistada oma auto ning teavitatakse joonistajaid tõsiasjast, et autojuht veedab elu jooksul üle 2 nädala valgusfoori taga.

Kuigi "Töö vihik" lõppeb tõdemusega "Kõik on hästi!", tekitas väike humoorikas kingitus kahjuks tormi teeklaasis. Aitasin hommikul tudengitel oma tööd Riigikogu liikmete töölaudadele jagada, kuid kahjuks korjasid mõned üliagarad ametnikud nad sealt ära.

Ajaloost on teada juhtumeid, kus Riigikogu liikmete töölaudadele on jagatud poliitreklaami või kedagi isiklikult halvustavaid materjale ning sedalaadi tegevus on kindlasti lubamatu. Miks aga peeti patuks väikse tudengitöö levitamist Riigikogu liikmete töölaudadele, jäigi arusaamatuks.

Saalist kokku korjatud "Töö vihikud" leiavad nüüd õiged omanikud fraktsioonide sekretäride vahendusel.

5.5.10

Euro tulek Eestisse rõõmustab soomlasi

Tunnike tagasi Riigikogu ees peetud kõnes tõi põhjanaabrite president Tarja Halonen välja soomlaste jaoks olulise muutuse, mis kaasneb 2011. aastal euro loodetava käibelevõtmisega Eestis: "Eesti saab siis olema esimene Soome naabermaa, kus kasutusel on euro."

Soomlaste jaoks on ühisvaluuta käibeletulek selgesti tunnetatav muutus, sest üle Soome lahe reisib igal aastal üle 6 miljoni inimese ning enamus neist on Soome elanikud. Paljud neist miljonitest reisijatest kasutavad arveid makstes juba praegu plastraha, aga sularahavahetamisega seotud ajakulu kadumine muudab reisimise siiski märgatavalt mugavamaks ja kaotab veel ühe mõttelise barjääri kahe riigi vahelistes suhtes.

Peatselt presidendina oma ametiaega lõpetava Haloneni riigivisiit mõjub kindlasti tervendavalt Eesti-Soome vahelisele vaimsele tervisele. Kirjutasin siinsamas blogis aasta tagasi: "Meie meediat tarbides tekib viimasel aastal-paaril tõepoolest mulje, nagu oleksid Eesti-Soome suhted sama heanaaberlikud nagu Iisraeli ja Palestiina vahel. Eesti ajakirjanduses võimendatakse pidevalt kodumaal vähetuntud soomlaste sõnavõtte, kes on meie suhtes pahatahtlikud ning äärmuslikult provokatiivsed."

Mida rohkem on meie meedias Tarja Haloneni, seda vähem on seal samilotilaid ja johanbäcmane, keda klikijanus Eesti meedia veel mullu vastutustundetult suures mahus eksponeeris. Kahju on, et seegi kord ajendas riigivisiit mõttetu minidebati teemal "eestlane, soomlase noorem vend". Haloneni sugused sõbralikud Soome tõelised vaimsed liidrid aitavad sellisest alaväärsuskompleksist õnneks kiiresti üle saada.

Soome riigipea on meeldivalt lihtne inimene, kes välisele poosile mingit rõhku ei pööra. Täna Riigikogu suures saalis meenus üks lugu üheksakümnendate aastate lõpust, kui Eesti Päevaleht sai teada, et Soome toonane välisminister, sotsiaaldemokraat Halonen veedab suvepuhkuse incognito ühes tavalises mõisalaagris koos teiste rahvuskaaslastega käsitööd õppides. Erinevalt enamusest tipp-poliitikutest, kes naudivad mistahes meedia tähelepanu, oli Halonen tõesti õnnetu, kui ajakirjanik saviste näppudega mugavates suveriietes välisministri suvelaagrist üles otsis ning palus kõigest hingest, et lugu tema suvepuhkusest ilmuks alles kojusõidu päeval vältimaks veel suuremat meediahuvi.

1.5.10

Talgutasime uue Heltermaa mahepoe juures

Talgutasime täna terve perega Hiiumaal kohe Heltermaa sadama kõrval asuva raudkividest hoone juures, mida teavad kõik need kümned tuhanded inimesed, kes on vähemalt viimasel sajandil sadamasse saabunud. Kui sadamast saarele sõites paremat kätt jääv tühi maja esimese hooga lugejale kohe silme ette ei kerki, siis selle ees juba aastaid asuv roheline Land Roveri jeep, mis reklaaamib Kassari ratsamatkasid, kohe kindlasti.

Heltermaalt lõunasse jääva Sarve poolsaare ja Sarve küla elanikud Heli ja Kalle kutsusid selle vana maja ümbrust korrastama, sest nad avavad seal 20. mail mahe- ja kingitustepoe, mis pakub inimestele ainult looduslike ja Hiiumaal käsitsi valminud tooteid. Mõned näited sortimendist - käsitsi valmistatud puumööbel, hiiu rahvusmustrites kalossid, Heli enda keedetud seebid, puuskulptuurid, kohalik õunamahl jne.

Talgutamise abil sai hoone ümbrus puhtaks aastatega kogunenud sodist.

Igatahes on nüüd suvistel praamiootajatel Heltermaal tükk maad huvitavam Leedo õnnistust oodates aega parajaks teha ning soovitan ka kõigil madrilt saabujatel laevalt tulles korraks uuest poest läbi astuda.