Maksud ei tõuse, maksud ei lange

Üheksakümnendate aastate keskel sai kuulsaks ühe tollase poliitiku nali: inimeste elu ja tervis on alati hädaohus sel ajal, kui valitsus ja parlament oma istungeid peavad. See nali meenus viimase kuu aja vältel mitu korda, kui kuulsin uusi ja «huvitavaid» mõtteid, mis valitsuse kabinetiistungitel sündisid.

Küll taheti riigi tulude suurendamiseks tõsta käibemaksu määra seniselt 18 protsendilt koguni 20 protsendile ehk teisisõnu kergitada kõigi kaupade ja teenuste hindu. Küll taheti ravimite käibemaksumäär seniselt 5 protsendilt viia 18 protsendile. Küll taheti kütuseaktsiisi tõsta nii, et bensiiniliiter kallinenuks rohkem kui ühe krooni võrra. Paraku on valitsuse heitlik meel tekitanud ühiskonnas segadust ja ebakindlust.

Kogu septembrikuise segaduse põhjustas kahjuks mõne riigijuhi võimetus mõista hiljemalt mais või juunis ilmselget tõsiasja, et Eesti ja maailma majanduses läheb olukord halvemaks ning järelikult vähenevad ka meie maksutulud. Hädavajalike rahandusotsuste tegemine lükati augusti lõppu ning nädalast nädalasse räägiti valitsuse pressikonverentsil kohe-kohe meie õuele saabuvast õnnest.

Alles rahandusministeeriumi majandusprognoos lõpetas augusti viimasel nädalal pikalt kestnud soovmõtlemise. Kuna valitsus peab riigieelarve valmis saama septembri lõpuks, hakati ajapuuduses rabistama, sest parteipoliitilistel põhjustel ei leidnud valitsuses heakskiitu rahandusminister Ivari Padari esitatud tasakaalus eelarvekava.

Parempoolsed maksustajad
Suisa naljakas oli see, et valitsuses võitlesid eelloetletud maksutõusude vastu sotsiaaldemokraadid, ning mõlemad paremparteid tahtsid käibemaksu järsu suurendamise ja aktsiisitõusudega käe sügavale tarbija taskusse ajada.

Ehkki klassikaliselt peaksid sotsiaaldemokraadid pooldama suuremaid ja paremparteid väiksemaid makse. Kummalise olukorra põhjustas see, et pärast tulumaksureformi peatamist ei pidanud sotsiaaldemokraadid õigeks käibemaksu määra ning bensiini- ja gaasiaktsiisi tõstmist.

Esiteks halvendanuks käibemaksu tõstmine kõigi tarbijate, eriti aga väiksema sissetulekuga inimeste olukorda, sest nende väljaminekutes on kõige suurem osakaal sellistel vältimatutel kulutustel nagu toidu ostmine ning eluaseme eest tasumine. Valusasti oleks käibemaksu tõstmine mõjutanud ka mitme niigi raskustesse sattunud majandussektori olukorda.

Teiseks tähendanuks käibemaksumäära suurendamine seda, et Eesti lootus ühineda eurotsooniga lükkub 2011. aastast vähemalt 3–4 aastat edasi. Euroga on meil aga vaja liituda selleks, et suurendada oma majanduslikku julgeolekut ning kiirendada majanduskasvu.
Kolmandaks muutnuks käibemaksumäära tõstmine riigieelarve tulusid veel ebastabiilsemaks, sest suurendanuks selle sõltuvust inimeste tarbimisharjumustest.

Vähem toetusi või makse?
Juba kirjeldatud maksutõusude ärahoidmise kõrval rõõmustab sotsiaaldemokraate 2009. aasta riigieelarve kava puhul tulumaksureformi peatamine. Rõõmu ei tee selle otsuse juures mitte Reformierakonna peamise valimislubaduse läbikukutamine, vaid teadmine, et nii võidab riigieelarve järgmisel kahel aastal kokku 2,4 miljardit krooni. Eestil on vaja tugevat riiki – mitte õhukest –, mis toetab oma inimesi.

Eelarvekõneluste viimasel otsal on sotsiaalministeerium saanud lisaraha just samas suurusjärgus ehk üle 2 miljardi krooni. Kuuldavasti on valitsuses hullematel hetkedel välja käidud sotsiaalkulude kokkuhoiu ideid alates erinevatest lastetoetustest loobumisest kuni matusetoetuse (!) kaotamiseni. Seda olukorras, kust Eesti kulud sotsiaalkaitsele on 12,5%, Euroopa Liidus keskmiselt aga 27,2% sisemajanduse kogutoodangust. Just sotsiaaldemokraadid on kaitsnud sotsiaalministeeriumi eelarvet, kuigi üldiselt on valitsuses halvaks tavaks, et iga erakond võitleb ainult «oma» ministeeriumide eest.

Kahjuks ei õnnestunud seekord Reformierakonna vastuseisu tõttu seadustada autode registreerimismaksu ehk autode saastemaksu. Rahandusministeeriumi eelnõu kohaselt oleks uutele autodele kehtestatud registreerimismaks, mis kõige keskkonnasõbralikumatel sõidukitel olnuks mõni tuhat krooni ning kõige loodusvaenulikumatel ligi 100 000 krooni. Selle maksuga suunanuks riik Eesti autoomanikke ostma säästlikumaid autosid ning suurendanuks riigieelarve tulusid rohkem kui 500 miljoni krooni võrra.

Võrdluseks – igakuise lastetoetuse maksmiseks kõigile Eesti lastele kulub riigil aastas 700 miljonit krooni ning üksikvanema toetuseks 100 miljonit krooni. Seega võinuks automaksu arvelt järsult suurendada lastetoetusi või ehitada näiteks uusi lasteaedu. Need on väga põhimõttelised valikud – kas maksustada uusi autosid ostvaid heal järjel inimesi ja toetada saadud rahaga riigi tuge vajavaid lastega peresid. Või viilida Eesti riiki järjest õhemaks ning jätta iga inimese ja pere toimetulek üha rohkem tema enda hooleks.

See lugu ilmus tänases SL Õhtulehes.