Paastulaager anorektikule, käibemaksu tõus Eesti majandusele

Praeguses valitsuses on kummaline olukord, kus kõige visamalt võitlevad maksutõusude vastu sotsiaaldemokraadid ning mõlemad paremparteid tahavad käibemaksu järsu tõusu ja aktsiisitõusudega käe sügavale tarbija taskusse ajada.


Ehkki klassikaliselt peaksid sotsid pooldama kõrgemat maksukoormust ning paremparteid madalamat. Kummalise olukorra põhjus on see, et pärast tulumaksureformi peatamist ei pea sotsiaaldemokraadid kolmel mõjukal põhjusel õigeks käibemaksu koormuse suurendamist ega bensiini- ja gaasiaktsiisi tõstmist.


Esiteks tähendab eile IRLi välja pakutud pakutud 2% suurune käibemaksumäära tõstmine kõigi meie tarbijate jaoks järsku hinnatõusu. Nii rahandusministeeriumi kui Eesti Panga hinnangul tähendab 1% võrra suurenev käibemaksumäär ligi 0,8% võrra suurenevat inflatsiooni. Eriti valusalt lööb hinnatõus just vaesemaid inimesi (näiteks pensionäre ja puudega inimesi), kelle püsikuludest kõige suurem osa on sellised vältimatud väljaminekud nagu toidu ostmine või eluaseme eest maksmine.


Teiseks tähendaks käibemaksumäära tõstmine seda, et Eesti lootus ühineda eurotsooniga lükkub 2011. aastast vähemalt 3-4 aastat edasi. Kui vajalik oleks meie majanduslikule julgeolekule aga eurotsooni kuulumine, hakkame me mõistma alles siis, kui praegune kriis maailma rahandusturgudel veelgi süveneb. Rääkimata sellest, et euroga liitumine peaks kiirendama Eesti majanduskasvu 2% aastas.


Kolmandaks tähendaks käibemaksumäära tõstmine seda, et Eesti riigieelarve muutub veel ebastabiilsemaks. Tänavu on hästi näha, et omavalitsuste eelarved on stabiilsed, sest need sõltuvad kõige rohkem tulumaksu laekumisest ehk inimeste sissetulekutest. Riigieelarve on aga väga ebastabiilne, sest suurim osa riigieelarve tuludest sõltub elanike tarbimisest ja selle arvelt laekuvast käibemaksust.


Praeguses olukorras mõjub käibemaksu tõstmine Eesti majandusele sama hästi nagu anorektikule paastulaager.


Meenutan, et rahandusministeerium ja minister Ivari Padar on valitsusele esitanud tasakaalus riigieelarve kava. Kuna see aga partneritele ei meeldinud, siis on nad võtnud vastutuse eelarve tegemise eest selgelt enda kanda.


Selles olukorras pakkusid sotsiaaldemokraadid eile välja kaks lahendust: lasta riigieelarve defitsiiti selles ulatuses, mis kulub järgmise aasta riigieelarvest pensioni teise samba puudujäägi katmiseks või tõsta eurole üleminekuni tulumaksumäära 2% võrra (kuna tulumaksumäära muutmine mõjutab inflatsiooni tunduvalt vähem ning puudutab erinevalt käibemaksu tõusust ainult tulu teenivaid inimesi.)


Tulumaksu määra tõstmine ei ole Reformierakonnale kindlasti vastu võetav. Loodetavasti kaaluvad nad aga tõsiselt võimalust lasta riigieelarve selgelt kokku lepitud ajaks ning ka välisinvestoritele mõistetaval põhjusel tasakaalust välja.


Mõistliku suuruse ja põhjendusega eelarve puudujääk on parim lahendus olukorras, kus järsud maksutõusud on nii tarbijatele kui majandusele hukatuslikud. Üksteisest täiesti sõltumatult väidavad seda nii erinevad majandusanalüütikud kui ettevõtlusjuhid.


Väljapääs pole ka 2008. aastaga võrreldes niigi jõuliselt koomale tõmmatud riigi kulude järsk vähendamine veel mõne miljardi võrra. Sotsiaalministeerimi, siseministeeriumi või haridusministeeriumi haldusalasse on vaja raha juurde panna, mitte maha kraapida, sest muidu kaovad paljud vajalikud sotsiaaltoetused, halveneb hariduse kvaliteet ning politseipatrullid ega päästeautod ei jõua õigel ajal inimestele appi.