Eelmisel nädalavahetusel kogesin Helsingis, et 20. sajandi üks tunnustatumaid kunstnikke Pablo Picasso toimib publikumagnetina tuhat korda paremini kui jõulujärgsed suured allahindlused kaubanduskeskustes või tavapärases muuseumis.
Picasso rändnäitusele pääsemiseks ootasid inimesed miinus 15-kraadises pakaseses tund aega järjekorras, muidugi juhul, kui nad polnud taibanud internetis pileteid varem kinni panna (http://www.ateneum.fi/default.asp?docId=12532). Õnneks oli meie pere-emal taipu ning pileteid polnud vaja oodata aasta jubedaima pakase ja lõikava meretuule käes.
Näitus, mis annab Picasso kõigist loomeperioodidest hea ülevaate, on väga hea. Seda saab erandkorras ja publiku suurele huvile vastu tulles pikendatult külastada jaanuari lõpuni. Näituse menukusest andis tunnistust vajadus liikuda kohati puu-püsti-täis Ateneumi ruumes ringi külg ees ning kohatine raskus mõnd teost täies hiilguses näha. Muidugi poleks rändnäitus teoks saanud, kui seda poleks toetanud Helsingi linnavalitsus ja mõned suurfirmad.
Kahjuks polnud kaugeltki nii menukas, kuigi väga patriootlik, võimalus tutvuda soomlaste endi kokkuvõttega Talvesõjast Sõjamuuseumis. Erinevalt Picassost, oli seal külalisi tunni jooksul ainult kümmekond. Kohati päris moodne ja heliefektidega vürtsitatud ekspositsioon on loodetavasti eeskujuks meie Laidoneri näitusemajale. Minu 11-aastane tütar suutis igal juhul õnneks pärast näituse külastamist tõdeda, et ajal, mil Soome poolt oli väljas üldse ca 360 000 sõdurit, hukkus vene poolt täpselt niisama palju mehi.
Südamest kahju on ainult sellest, et Talvesõda sai veidi hiljem jätku ning näitus selle sõja tulemusi enam ei reetnud:)
5.1.10
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment