Jõuluaeg kingib lugemisaega ning lugemisrõõm viis kogemata kokku kahe autori muidu raskesti ühitatavates teostes peituvad viited netipededele: Jan Kausi romaani Hetk ning Daniel Kehlmanni "romaani üheksas novellis" Kuulsus.
Kausi romaanis, mis kindlasti ja õigustatult kandideerib Eesti aasta parima romaani auhinnale, häirib mind ühel hetkel möödamisi sisse toodud tegeleskuju, millega Kaus kurjalt naeruvääristab umbes kahe lehekülje ulatuses Innot. Kirjaniku käsitluses süüdimatut meest, kel varasema eluga võrreldes on katus ära sõitnud ning kes peksab täitsa segast.
Muidu tõsise raamatu puhul tekitab selline sõnaline karikatuur küsimuse, kas kirjanik on lihtsalt endaga seotud alateema püüdnud kunstiks pöörata või kasutab ühiskonnas üldtuntud klouni ära turunduslikel kaalutlustel oma teosele tähelepanu tõmbamiseks. Kunstiks pööramine kindlasti ebaõnnestub, võimaliku turundusliku tähelepanu puhul loodan, et ka minu kirjutis ei ajenda Kausi pervo kohta küsitlema ning netipede asemel ajendab hea raamat muid mõistlikke küsimusi.
Ilmselt on ka 21. sajandi saksa suurimaks kirjanikuks peetud Daniel Kehlmann võtnud nõuks oma viimases romaanis anda isiklik vastulöök mõnele saksa herr Innole või loodetavasti internetikommides paradeerivatele kustidele üldisemalt. Kelle käitumine Kehlmannile isiklikult ja valusalt pinda käib.
Kehlmanni romaaaniks ühilduvatest novellides üks on tõeliselt kuri karikatuur sellisest netipervost, kes veedab kogu oma kvaliteetaja netikommidest, olles muidu õnnetu jobu, kes elab keskealisena koos emaga ning kes häirib oma kolleege ülekaalust tuleneva pideva higilebraga.
Soovitan seda novelli soojalt lugeda kõigil meie emaga koos elavatel netihiiglastel, kel muu elu täiesti puudub, aga ka nende tööandjatel, et lähitulevikus kumavaid ohte paremaini ette aimata.
27.12.09
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment