Paljulapseline pere Tapalt ja lesk Ameerikast

Mullu sügisel kirjutas Sulev Vedler nelja lapsega Tapa perest, kes sai Swedbankist 1 miljoni 350 000 krooni laenu oma maja ja uue auto ostmiseks, kuigi nende ainuke sissetulek oli pereisa töölise palk. Tuli masu, kadus töö. Pere elas kodu kaotamise hirmus teadmisega, et laenu tuleb ikka edasi maksta, kuna odavnenud maja müügist laekunud raha täit laenusummat ei kata.

Vedler kasutas sellest loost kirjutades väljendit „laenu kaela määrima“, sest pank võttis väikse sissetulekuga suurele perele laene väljastades karmi riski. Nii selle pere kui kogu Eesti õnnetuseks juhtis laenuralli ajal pangajuhte soov iga hinna eest turuosa kasvatada.

Pangatöötajad pakkusid vaat-et igale inimesele laenu, sest laenumahu kasvust sõltus nende järgmise preemia suurus. Riskidest, mis võivad majanduskasvu pidurdudes pankrotti viia mitte ainult üksikuid peresid, vaid terveid panku ja halvimal juhul terve riigi nagu Island, vaadati mööda. Eesti Pank oli riskidest rääkides hüüdja hääl kõrbes.

Poolteist aastat tagasi vapustas Ameerika Ühendriike 90-aastase Addie Polki lugu, kui lastetu lesk püüdis ennast enne oma majast välja tõstmist maha lasta. Ohio väikelinnas elanud vanadaam jäi kodutuks, sest talle pakuti aastaid kodumaja tagatisel agressiivselt üha uusi laene. Kui maja väärtus masu tõttu kolinal kukkus, muutus Addie lootusetuks võlgnikuks.

Ameeriklased ajas raevu, et ajal, mil 86-aastase üksiku vana naise võlg kasvas üle 45 000 dollari, oli tema laenu maksetähtaeg 30 aastat. See suure üldistusjõuga üksikjuhtum näitas pankade vastutustundetust, sest mitte keegi ei arvanud, et pärijateta vanaproua elab 116 aastaseks ning suudab kogu selle aja oma laenu tasuda.

Kõva avaliku kriitika alla jäänud Wall Streeti pangajuhid palusid kaks nädalat tagasi vabandust suure ja ka Eestit valusalt mõjutanud rahanduskriisi põhjustamise pärast vabandust. Ameerika pankurid tunnistasid, et neid kihutasid laenuturge kuumendama ekslik usk jätkuvasse majanduskasvu ning pankade tasustamissüsteemid, mis motiveerisid andma üha riskantsemaid, kuid lühiajaliselt isiklikult väga tulusaid laene nagu Addie Polki loos.

Eestis pangad toimetavad tänini suuresti väljaspool kriitikat. Mõni pankur, kes püüdis laenuralli alguses hoogu pidurdada, said sule sappa, sest äge turuvõitlus tõi lühiajaliselt suuri kasumaid.
Kainestav masu näitab, et tasakaal laenu andjate ja võtjate vahel on Eestis paigast ära. Pank on peaaegu alati targem kui laenu võtja, sest pangal on erinevalt kliendist ülevaade kogu majandusest, aga ka palju suurem kogemus hindamaks iga üksiku kliendi riske.

Me peame olema õnnelikud, et hapuks läinud eluasemelaene on meil ainult 5%, kuigi eluasemelaenu on võtnud üle 130 000 pere ja registreeritud tööpuudus ronib kuuekohalise numbri poole. Selles olukorras on Eesti riigi ees kaks suurt ülesannet: mida õppida oma vigadest, et laenuralli ja kinnisvarabuum enam ei korduks, ning kuidas aidata juba hädas olevaid võlgnikke?

Vastuseks esimesele murele pakkusid sotsiaaldemokraadid välja seaduseelnõu, mille kohaselt ei pea kodulaenu võtja tulevaste tehingute puhul pangale tagasi maksma suuremat summat, kui tagatiseks olev kinnisvara väärt on. Laenuvõtjate jaoks kaob nii risk jääda kodust ilma, aga maksta laenu edasi, kuna odavnenud maja või korteri sundmüügist saadud raha ei kata kogu võlasummat. Pankadelt nõuab see muudatus laenu andes riskide kainemat hindamist.

Avalikkust on juba hirmutatud, et riskide parem tasakaalustamine panga ja laenaja vahel tõstab laenuintresse. Mitmed analüütikud nagu rahandusprofessor Mart Sõrg nii ei arva. Ja mis kõige olulisem – kogu riigi rahandusliku stabiilsuse seisukohalt on vastutustundlik laenamine palju turvalisem kui võimalus lõdvalt laenu võtta.

Teine suur mure on juba laenudega hätta sattunud inimeste aitamine. Valitsus pole ses osas tänini lillegi liigutanud, kuid õnneks pakub Riigikogu õiguskomisjoni töörühm heade ekspertide abiga veebruaris-märtsis välja eelnõu, mille tööpealkiri on võlakaitseseadus. Muidugi ei saa riik kellegi laenu korstnasse kirjutada, aga riik peab tagama, et sarnaselt maksujõuetuse ohtu sattunud ettevõttele on ka laenu võtnud perel võimalus taotleda oma võlgade ümberkujundamist.

Loo alguses kirjeldatud Tapa pere, mis on vahepeal juba viielapseliseks kasvanud, elab oma majas edasi seetõttu, et pank ei suutnud nende maja maha müüa. Selliseid peresid, kes on laenudega hätta sattunud ning sõltuvad ainult panga huvidest, on üha rohkem, ning nad vajavad seaduse ja riigi tuge.

See lugu ilmus tänases Eesti Ekspressis.