Esimest korda operatsioonilaual

Kaks tundi tagasi lebasin PERHi operatsioonilaual ning mõistatasin huviga, mida kirurg minu vasaku käe sõrmega parajasti ette võtab.

Suureks üllatuseks oli operatsioon tänu kohaliku tuimestuse kasutamisele õpetlik ja kohati suisa humoorikas kogemus. Rõhutan siinkohal, et ma ei taha kuidagi solvata neid inimesi, kes on opi-laual käinud palju tõsisemal põhjusel kui väike sporditrauma ning kes pole pool tundi hiljem haiglast välja jalutanud. Nägin täna mitut tõsist oppi ootavat inimest ning soovin neile kõigile edukat lõikust ja head paranemist.

Alles haiglariietes kanderaamil operatsioonisaalist välja veeredes mõistad, kui abitu sa sel hetkel oled ning kui õnnis tunne on teada, et võid juba 15 minuti pärast oma jalule tõusta ning kohe oma ellu naasta.

PERHis töötavad heatujulised spetsid ning hea masinavärk. Esitad saatekirja, lähed osakonda, paned opiriided selga, annad oma rõivad ja rahakoti ära, löntsid õe sabas opi-tuppa. Siis pikem ootamine, sest kuigi kusagil märgiti arstile õigeks ruumiks 11 tuba, leban mina 13ndas ning kuulan ärevusega õdede toimetamist.

Siis tuleb arst, näitab asjalikult kust ta sisse lõikab ja selgitab, kuidas ta katkise kõõluse luu külge kinnitab. Asjalik seletus rahustab.

Siiski, siiski! Ilmselt polnud tuimestus päris opi alguses veel korralikult mõjunud, sest naha lahti lõikamine oli erinevalt hilisematest toimingutest päris valus ning lõikejoon selgelt jälgitav. Ei hakanud valu siiski arstile kurtma, eelistades pigem väiksemat tuimestust väiksele valule.

Järgmisena selgus, et lisaks taksodele mängib Star FM ka PERHi operatsioonisaalis ning siirupise muusika saatel möödus kõõluse jätkamiseks, sõrme puurimiseks ja haava õmblemiseks kulunud aeg tõesti veidi kiiremini.

Korraga tuiskas sisse järgmine kirurg, sest temale oli omakorda teatatud, et skalpelli tuleb välgutada 13 toas, aga tema kunde ootas hoopis 11 ruumis.

Olin juba vana rahu ise, kui mind hirmutas arsti palve 5-st toast drell ära tuua. Õnneks 5 tuba oma drelli ära ei andnud ning vajalikku tööriista mindi tooma kusagilt mujalt. Ootasin puurimist hirmuga, aga millal drell saabus ja kuidas sellega luusse auk tehti, sellest ma aru ei saanudki.

Korraga helises telefon ning vene-eesti segakeelest sain aru, et kirurgi oodatakse juba järgmisele lõikusele. „Ütle, et ma kohe tulen!“ hüüdis mees reipalt riide tagant, mis varjas mu lõigatavat kätt. „Mul on veel ainult nahk vaja kokku õmmelda!“

Millegipärast ei tohi isegi pärast väikest oppi ise minema jalutada. Nii lebasin ma ooteruumis kanderaamil, et mind turvaliselt palatisse oma asjade juurde tagasi toimetataks. Korraga haaras mu raamiotsast jõuline slaavi daam ja tahtis mind tagasi opi-ruumidesse vedada. „See on vale mees! Teda on juba lõigatud!“ hüüdis kolleeg tarmukale õele.

„Küll te olete ahned!“ ilmutas korpulentne õde head huumorimeelt. „Mulle see poiss päris meeldis, ma oleks hea meelega just tema võtnud.“