Eesti põeb rasket majandusgrippi

Olen 40aastase inimesena omal nahal läbi elanud kaks majanduskriisi. Esimene tabas meid taasiseseisvumisel, kui pärast kommunistliku plaanimajandust tuli hirmsa valu ja vaevaga turumajandusele üle minna. Kümme aastat tagasi tabas meid majanduskriis, mis sai alguse Aasiast ning jõudis Eestisse läbi Venemaa.

Ent toonastest kriisidest oli meil kergem üle saada tänu sellele, et enamikul meie naabritest ja meie peamistest eksporditurgudest läks hästi. Kahjuks on praegu olukord hoopis hullem. Iga nädal toob teateid suurte rahvusvaheliste pankade, autotööstuste või lennundusfirmade pankrotistumisest või pankrotiäärele jõudmisest. Juba jaanuari lõpul vähendas Rahvusvaheline Valuutafond maailma tänavuse majanduskasvu prognoosi 0,5 protsendile ehk kõige madalamale tasemele pärast Teist maailmasõda.

Miks kärbiti?
Piltlikult öeldes nakatus Eesti eelmisel sügisel raskekujulisse majandusgrippi, mis sai alguse Ameerika Ühendriikide rämpslaenudest. Viirus on kiiresti levinud ja nii ohtlik, et on tõvevoodisse murdnud Islandi, Läti ja Ungari. Analüütikute hinnangul võib sama saatus varsti tabada ka Ukrainat ning isegi Suurbritanniat.

Erinevalt Lätist oli Eesti ennast majandusgripi vastu vaktsineerinud, meie riigil on kopsakad rahalised reservid. Ent mulluse aasta kahe viimase kuuga kulus üle 20 miljardi suurusest riigireservist ligi neli miljardit. Seda põhjusel, et eestlased tarbivad varasemast palju vähem ning vastavalt väheneb käibemaksu laekumine. Teisalt kasvab kiiresti tööpuudus, sest lisaks tarbimise langusele siseturul laastab kriis ka meie peamisi eksporditurge Põhjala ja Balti riikides.

Järsk maksutulude kahanemine tähendab seda, et kui riik oma kulusid koomale ei tõmba ja maailma majanduskriis süveneb, siis pole meil sügisel enam riigikassas raha palkade ja pensionide maksmiseks. Siit ka vajadus tänavuse aasta algul kiiresti ja jõuliselt riigi kulusid koomale tõmmata.

Kui meie riigieelarve maht on 98 miljardit krooni, siis on selge, et kaheksa miljardi krooni kärpimine puudutab valusalt peaaegu kõiki inimesi ja eluvaldkondi. Raha jääb vähemaks tööandjatel ja töövõtjatel, pensionäridel ja põllumeestel, kaitseväel ja omavalitsustel. Puutumata jäid ainult lastega pered ning puudega inimesed.

Kuidas kärbiti?
Sotsiaaldemokraatidel on heameel selle üle, et ülepeakaela ei hakatud senist sotsiaaltoetuste süsteemi vähendama ja ümber tegema. Heameel on ka selle üle, et riik ei petnud neid 580 000 inimest, kes on teise pensionisambaga ühinenud. Kui me oleksime praegu majanduskriisile viidates pensioni teise samba ära lörtsinud, siis tähendanuks see palju väiksemat pensioni meie vanuritele tulevikus, kui töötajaid on Eestis märksa vähem ning pensionäre palju rohkem.

Valikud olid väga rasked. Sain ühe pensionäri käest kõvasti sarjata selle eest, et tema pension suureneb 14 protsendi asemel vaid viis protsenti. Seletasin, et 5% pensionitõusu jaksab riik kindlasti välja maksta, suurema pensionitõusu puhul poleks see kindel.

Jama on jutt, et Eesti riik laseb eelarvest "õhku" välja. Eesti riik on ohtlikult õhukene, riik ja riigi palgal olevad inimesed – isegi paljusõimatud ametnikud – teevad vajalikku tööd. Selle töö vajalikkust märkame pahatihti alles siis, kui kärbete tõttu mõni asi tegemata jääb.

Eelarvekärped on olulised Eesti rahvusvahelise usaldusväärsuse hoidmiseks. Läti pääses mullu napilt oma lati devalveerimisest ning devalveerimise peapõhjuseks oli riigi vastutustundetu eelarvepoliitika. Rahvusvahelist usaldusväärsust on meil vaja ka selleks, et tarviduse korral eelarve kulutuste rahastamiseks mõistliku hinnaga laenu võtta.

Kulude kärbetega on Eesti riik esimese haigushoo kontrolli alla saanud, nüüd on õigustatud küsimus: mis saab edasi? Me vajame pikaajalist taastusravi plaani. Pikisilmi ootavad ettevõtjad majandusministeeriumilt ettevõtluse toetamise kava, mis paljudes Euroopa riikides juba eelmisel sügisel käiku lasti.

Kuidas edasi?
On päevselge, et maailma ega Eesti majandus ei kosu märkimisväärselt ka järgmisel aastal. See tähendab pikaajalist püksirihma pingutamist. Kahjuks ei olnud võimalust poole aasta pealt suurendada riigi maksutulusid ning selle võrra riigi kulusid vähem kärpida. Näiteks tulumaksumäära muutmine poole aasta pealt ajanuks täisaastapõhiselt tehtavad maksuarvestused lootusetult sassi ning muutuste administreerimine osutuks kulukamaks kui saadav tulu.

Kindlasti on 2010. aasta riigieelarve koostamisel vaja maksukoormust suurendada. Indrek Neivelt on välja pakkunud idee ettevõtte tulumaksu taastamisest. Tööpuuduse kiire kasv sunnib suurendama töötuskindlustuse makset ning mõistlik on läbi arutada automaksu kehtestamine. Üksikisiku tulumaksumäära alandamisest ei saa enam juttugi olla, selle asemel on vaja tõsiselt arutada, kas tõsta tulumaksumäära või minna üle astmelisele tulumaksule.

Ülemaailmne majanduskriis tõestab, et tormilise majanduskasvu ajal lihtsalt lollitati inimesi lubadusega, et Eestis on võimalik ehitada Põhjala heaoluriiki sama madalate maksudega nagu Venemaal.

See artikkel ilmus tänases Õhtulehes.