23.6.08

President Ilvese kood

President Ilvese tänases Võidupüha kõnes sisaldus üks kodeeritud sõnumiga lõik, mille tegelikku tähendust mõistsid ilmselt ainult paraadile kogunenud ohvitserid ja poliitikud.

Pöördudes otsesõnu kaitseväelaste ja kaitseliitlaste poole ütles Toomas Hendrik Ilves: "Aga riigi teenimine, eriti kaitseväes, ei tähenda truudust mitte ainult riigile. See tähendab truudust õigusriigile ja selle demokraatlikule korraldusele.

Mis tahes möönduseid ja eksimusi selle põhimõtte vastu – näiteks ebaseaduslikku jälitustegevust ja meelsusvalvet – ei saa sallida ega maha vaikida. Sest see juhib meid salajasele teele vabaduse kaotamiseni, hääletu alistumiseni.

Mul on hea meel, et Riigikogu praegune koosseis kiitis heaks algatuse muuta põhiseaduse riigikaitsepeatükk parlamentaarsele riigikorraldusele kohaseks. Loodetavasti kinnistab Riigikogu järgmine koosseis tsiviilkontrolli ja selge juhtimise põlistava muudatuse ka Eesti põhiseadusesse.

Eelmisel nädalal likvideeriti lõpuks oluline lünk Eesti riigikaitse õigusruumis – Riigikogu võttis vastu kaitseväekorralduse seaduse. Sellega fikseeritakse üheselt kaitseväe juhataja allumine kaitseministrile, mis aitab samuti kaasa tsiviilkontrolli tugevdamisele."

Ilma tausta teadmata jäi see osa kõnest mõistmatuks suurele osale heast Eesti rahvast ning daamidest ja härradest, kelle poole president oma kõnes muidu pöördus. (Seda väites ei halvusta ma sugugi häid Eesti inimesi, lihtsalt meie ajakirjandusest ei saanud rahvas suurt midagi teada selle kohta, mida kaitseväe korralduse seadus tähendab ning miks seda pole koguni 16 aastat suudetud vastu võtta.)

President Ilves algatas mullu põhiseaduse muutmise, mis vähendab nii presidendi kui ka kaitseväe juhataja võimu riigikaitse juhtimisel ning suurendab valitsuse ja kaitseministri sõnaõigust. Täpselt samast loogikast lähtub ka äsja Riigikogus vastu võetud kaitseväe korralduse seadus, mis allutab kaitseväe juhataja ja kaitseväe senisest selgemalt kaitseministrile ja valitsusele. Piltlikult öeldes muudetakse kaitseväe korralduse seaduse ja tulevase põhiseaduse muudatusega kaitseväe juhtimine sarnasemaks piirivalve ja politsei juhtimisele.

Ent need muudatused ei ole meelepärased paljudele kaitseväe juhtidele. Mis on ka täiesti mõistetav, sest võimalikult suure autonoomia säilitamine on iga organisatsiooni, mitte ainult kaitseväe, loomulik instinkt.

Ilmselt sellist vastuseisu tajudes pidas president vajalikuks just Võidupühal sadadele kaitseväelastele isiklikult kinnitada, et riigikaitse kõrgeim juht peab muutusi riigikaitse käsuliinis õigeteks ja vajalikeks.

(Samast eesmärgist oli kantud ka Ilvese viide selle kohta, et demokraatlikus õigusriigis ei saa sallida ebaseaduslikku jälitustegevust. Siinkohal meenutas president ilmselt läbi lillede mõningate sõjaväeluurajate tegevust, kes nuhkisid kaitseministeeriumi ametnike järel ning kirjeldasid neid oma "analüüsides" NATO-meelse grupeeringuna.)

Põhjus, miks kõige viimase põhiseaduses ette nähtud seadusena võeti vastu kaitseväekorralduse seadus, on praegusest põhiseadusest tulenevad vastuolud riigikaitse juhtimisel. Vastuolusid on tekitanud teiste riiklike valdkondadega võrreldes põhiseaduse riigikaitse osas presidendile ja kaitseväe juhatajale antud ebatavaliselt suurtest volitustest.

Need vastuolud on põhjustanud paljusid meie riigikaitse arengut pidurdanud või lausa halvanud konflikte väga erinevate presidentide, kaitseministrite ja kaitseväe juhatajate vahel. Lennart Meri ja Aleksander Einselni tülist alustades ning Jürgen Ligi ja Tarmo Kõutsi vahelise konfliktiga lõpetades. Need konfliktid on pahatihti ka avalikkuse ette jõudnud ning meie riigikaitse rahvusvahelist usaldusväärsust rikkunud.

Varem takerdusid kõik katsed kaitseväe korralduse seadust vastu võtta just riigikaitse juhtide vahelisse varjatud võimuvõitlusse. Seda hinnatavam saavutus on äsja vastu võetud kaitseväe korralduse seadus, sest see näitab enneolematut koostöövalmidust nii presidendi, valitsuse kui ka Riigikogu enamuse vahel.

Kõige paremini kirjeldab kaitseväe korralduse seaduse vastuvõtmisel tekkinud pingeid asjaolu, et ühel pool rindejoont olid reformikas Jaanus Rahumägi ja isamaaliitlane Tarmo Kõuts ning teisel pool nende erakonnakaaslased Rein Lang, Jürgen Ligi ja Mart Laar.

Kurb, ehkki mõneti loomulik on see, et ajakirjandus kirjeldas pikalt ja laialt alkoholi müügipiirangute kehtestamist ja opositsiooni juntimist. Kaitseväe korralduse seadus pälvis tänavu kevadel meedias mingitki tähelepanu peaaegu ainult tänu Leo Kunnase jõupingutustele.

Olen kindlalt seda meelt, et Riigikogu selle kevade suurim töösaavutus oli just kaitseväe korralduse seaduse vastuvõtmine, ehkki see seadus polnud kaugeltki nii seksikas kui paljud teised.

1 comment:

Anonymous said...

Vastuolud KM ja KJPS-i vahel on tekkinud sellest, et üks pooldab palgaarmeed ja teine totaalkaitset. Kuidas kommenteeriks Hannes Rumm Kunnase seisukohti Kaitseväe seaduse kohta - http://www.epl.ee/artikkel/434122