Ateistlik ja abordimeelne või oma ja turvaline?

Alustan viktoriiniküsimusega. Kes oli see väljapaistev Eesti ühiskonnategelane, kes 2003. aastal väitis: "Suurim häda Eestile Euroopa Liiduga liitumisel on majandusliku viletsuse järsk kasv ja sotsialistlik majandusmudel... Meie elatustase langeb euroliidus vähemasti veerandi võrra ja tähendab veel vähemalt 50 000 inimesele füüsilise nälja alumist piiri ning et seda näha, pole vaja suurt teadust, vaid pilku ELi majandusele ja omamaisele statistikale. Keskklassi proletariseerumine ja allakäik on paratamatud."

Siin me nüüd siis oleme viis aastat hiljem, keset kogu seda euroliiduga kaasnenud viletsust ja sotsialistlikku majandust. Tegelikkus on muidugi hoopis teine - Eesti majandus on euroliidus jõudsalt kasvanud ning kiiresti on kasvanud ka eestlaste heaolu.

Õige vastus viktoriiniküsimusele on Igor Gräzin, kes hetk tagasi kutsus hääletama Lissaboni lepingu vastu, kuna ta ei saa sellest aru. Igor ei saanud Euroopa Liidust aru viis aastat tagasi ja ei saa tänini, seepärast pole põhjust teda sel teemal tõsiselt võtta.

Aga väikese humoristliku sissejuhatuse järel ei räägi ma täna Lissaboni lepingu õiguslikest asjaoludest. Seda kahel põhjusel. Esiteks on Lissaboni lepingu juriidilisi tähendust põhjalikult arutatud. Seda juba aastaid tagasi, mil EL töövõimet parandav dokument oli mitu kraadi tugevam. Ja kolleegid on õiguslikest asjaoludest siin ja täna juba ammendavalt kõnelnud.

Seepärast rõhutan täna laiemat konteksti, millesse see leping asetub. Nii meie, eestlaste, kui veel 26 Euroopa rahva jaoks.

Timothy Garton Ash, üks tuntumaid kaasaegseid ajaloolasi, kirjutas hiljuti ajalehes Guardian Poola kohta: on mõistetav, miks 20. sajandil selliseid õudusi üle elanud rahvas nagu poolakad suhtub nii soojalt Euroopa Liitu. Üle 80% poolakatest toetab riigi kuulumist EL-i, üle 40% neist väidab lisaks, et on ühenduse liikmelisusest isiklikult kasu saanud.

Ent, nagu kirjutas Ash, on Poolas ka teistsugune pilt EL-ist. Selle pildi on maalinud praegune Poola president ja endine peaminister, mõlemad tuntud eurovastased. Poola valitsejad omistasid EL-ile selliseid omadusi nagu ateistlik, aborte pooldav, hedonistlik ja rahvuslikku iseolemist õõnestav.

Eesti on selles mõttes paremaks olukorras. Me ei ole õnneks Poola moodi kahestunud pilti euroliidust. Eestis toetab kuulumist EL-i samuti ligi 80% rahvast. Eriti kõrgele tõusis toetus EL-ile mullu, kui Moskvas rünnati Eesti Vabariigi saatkonda ja suursaadikut. Mullune rünnak Moskvas, mille ajal Eestit toetas kogu liit ja selle eesistujamaa valitsusjuht isiklikult, oli parim näide sellest, kuidas EL on muuhulgas Eesti rahvuslikku julgeolekut tagav ühendus. Ka meie rahva silmis on üks EL tagatis selle kohta, et 1940. aasta enam kunagi ei kordu.

Ka eestlased tunnevad ennast Euroopa Liidus väga hästi. Ka meie rahva silmis on EL avanud eestlastele tee Euroopa tööturule ja Euroopa parimatesse ülikoolidesse. Ka neid eestlasi ja Eesti omavalitsusi, kes on isiklikult EL-ilt otsest tuge saanud, on üha rohkem.

Seepärast mind natuke üllatas mitme kolleegi kurtmine selle üle, et keegi kusagil ei ole seda lepingut piisavalt tutvustanud. Halloo! Teie ise, meie ise oleme ka osa Euroopa Liidust. Kui üks tubli erakond tahtis mullu avalikkusele tutvustada nii keerulist küsimust nagu tuumaenergeetika, siis said nad sellega kenasti hakkama. Kui erakonnad ja nende karismaatilised liidrid väärtustaks ka EL seadusandlust niisama kõrgelt, siis mõistaks ka rahvas nende olemust palju paremini.

Õnneks on nii Eesti eliit kui rahvas EL-i kuulumise küsimuses olnud ühte meelt alates 2003. aastast, mil toimus ühinemist otsustav rahvahääletus. Olen kindel, et see rõõmustavalt ühine rahva ja poliitikute arusaam Euroopa Liidust ja selle tulevikust leiab kinnitust ka tänasel hääletusel ning Riigikogu ratifitseerib veenva häälte ülekaaluga Lissaboni lepingu.

Sotsiaaldemokraadid hääletavad kindlasti lepingu heakskiitmise poolt.

See on täna Riigikogus peetud kõne tekst.