3.6.08

Teeni hästi, aga kuluta mõistlikult

Kui Äripäev.ee küsis oma lugejate käest, kas luksusautod tuleb maksustada või mitte, siis oli 840-st vastajast 50% luksusautode maksustamise vastu ning 38% selle poolt.
Selline tulemus oli üllatav, kuna Äripäeva lugeja on kõigist Eesti päevalehtede lugejatest kõige ettevõtlikum ja jõukam. Pealegi oli sotsiaaldemokraatidel vähe võimalusi oma ideed tutvustada ning enamus esimesi meediakajastusi tegi meie mõtte maha.

Õnneks on sotsiaaldemokraatide ideele tänuväärset reklaami teinud automüüjad, kes protestisid nagu üks mees luksusautode maksustamise vastu. Mis on ka igati loomulik, sest uus maks oleks neist paljude kahjulik. Täpselt sama moodi võitlesid mullu viimase võimaluseni aktsiisitõusu vastu õlle- ja viinatöösturid, sest alkoholi hinnatõus, mis on kasulik rahva tervisele ja suurendas riigieelarve tulusid, oli kahjulik nende ärile.

Sotsiaaldemokraadid soovivad luksusautode maksustamisega saavutada mitu eesmärki: muuta inimeste tarbimisharjumusi keskkonnasõbralikumaks, vähendada väliskaubanduse puudujääki ning suurendada riigi maksutulusid.

Eelmisel aastal osteti Eestis üle 900 auto, mis maksavad rohkem kui miljon krooni. Nii viidi meie majandusest välja ümmarguselt miljard krooni. Luksust nautivatel inimestel on õigus seda tulevikuski teha, aga riigil on õigus neile inimestele öelda, et keskkonnavaenulikku ja ebamõistlikku tarbimist Eesti ei soosi.

Ruumipuudusel kommenteerin lühidalt mõnd meedias enim kõlama jäänud vastuväidet. Esiteks peavad ühe mõtteviisi esindajad luksusautode maksustamist ebaõiglaseks, kuna mida kallim on auto ja mida rohkem kütust see neelab, seda rohkem maksab omanik riigile juba niikuinii käibemaksu.

Paraku on Eesti ja Leedu on ainsad EL liikmesriigid, kus autode omamist üldse ei maksustata. Igal pool mujal peetakse enesestmõistetavaks, et lisaks käibemaksule (ja karmile kütuseaktsiisile) maksustatakse autosid erinevalt muudest toodetest märksa rohkem, kuna tegu on keskkonnavaenulike ning ühiskonnale suuri täiendavaid kulusid tekitavate toodetega.
Autosid maksustatakse nii ostuhetkel kui ka iga-aastase maksuga. Mitmetes riikides seejuures nii üht- kui teistmoodi.

Tavaliselt on maksukoormus madalam autosid tootvates riikides, kuna seal on võimas autotööstuse lobby (nt Saksamaa) ning maksukoormus on suurem kõrgema keskkonnateadlikkusega riikides (nt Soome ja Taani). Eesti maksupoliitika jätab mulje riigist, kus on võimas autotööstus ja keskkonnavaenulik suhtumine.

Teiseks on küsitud, et miks me tahame autosid maksustada just mootori võimsuse ja mitte näiteks CO2 emissiooni järgi? Mootori võimsus on kõige lihtsamini määratletav ja seega administreeritav suurus. EL-is maksustatakse autosid nii mootori võimsuse, CO2 emissiooni, auto hinna kui ka nende näitude kombinatsioonide järgi. Kuna sotsiaaldemokraatide idee ei ole üldise automaksu kehtestamine, mille puhul maksustaks kõik 588 000 autoregistrisse kantud sõidukit, siis valisime mootori võimsuse.

Kolmandaks ei pea paika väide, et kui Eesti oma luksusautod maksustab, siis viiakse nad mõne muu riigi registrisse. Eesti ja Soome kuuluvad alates 2004. aastast Euroopa Liitu, ometi pole Soome kodanikud oma autosid Eesti registrisse möllinud, kuigi Eestis on autod maksuvabad, aga Soome automaksud on ühed EL-i kõrgeimad.

Neljandaks on ikka ja jälle küsitud, et miks oleme luksuse piirina määratlenud just 140 kW, millest ülespoole jääb praegu 28 000 autot. Luksuse määratlemisel oleme avatud arutelule, milliseid erandeid teha ning kuhu on mõistlik piir tõmmata – kas üles- või hoopis allapoole? Autoettevõtjate oskusteave on ses debatis vägagi teretulnud.

Kahjuks lähtuvad kõik senised vastuväited soovimatusest uut maksu kehtestada. Toon võrdluse ettevõtete tulumaksuga. Kuigi Eestil olnuks kõige lihtsam senisest tulumaksusüsteemist loobuda, tehti esmalt põhimõtteline otsus senise süsteemiga jätkamiseks. Alles pärast põhimõttelise valiku tegemist leiti parim juriidiline lahenduskäik ning näha kõvasti vaeva kuratlikult keeruliste maksutehniliste detailidega. Ka luksusautode maksustamisel on esmalt vaja teha põhimõtteline otsus, mille järel saab lahendada muud küsimused.

Üks oma ärihuve kaitsev autoärimees nurises, et luksusautode maksuga annab riik kodanikele sõnumi: teenige vähem, ärge tahtke oma elujärge parandada. Tegelikult on sotsiaaldemokraatide sõnum: teeni hästi, aga kuluta oma raha mõistlikult, ära riku rikkust nautides keskkonda ja ära vii oma raha Eesti majandusest välja.

See artikkel ilmus veidi lühendatult tänases Äripäevas.

2 comments:

Jüri Saar said...

"Tegelikult on sotsiaaldemokraatide sõnum: teeni hästi, aga kuluta oma raha mõistlikult, ära riku rikkust nautides keskkonda ja ära vii oma raha Eesti majandusest välja."

See on ühe erakonna poliitiline sõnum, millel keskkonnaga on vähe seost ja teeselda vastupidist on lihtsalt võlts.

Jutt "raha Eesti majandusest välja" viimisest on aga neoprotekstionistlik jura, mis saadab selge sõnumi autotootjatele: "Teie eksport pole meie juures teretulnud". Oodata, et nemad taolises olukorras meie eksporti kuidagi positiivsemalt suhtuvad on alusetu.

http://www.vabalog.ee/?p=583

*uri said...

Ei ole ainus vastumeelsus luks-auto maksule seotud ärihuvidega. Ise sõidan Toyota Corollaga, mille kilovatte ma ei tea, aga kindlasti jäävad need alla 140. Ma olen vastu luksusautode maksustamisele, sest ma ei taha riiki, kes teeks minu eest minu valikuid.
Olen nõus, et tuleb maksustada üksiku tarbimisest ühiskonnale tekkivat kahju. Ja kui arvame, et keskkonda tuleks rohkem säästa ja CO2 õhku paiskamist maksustada, siis seda just tulekski teha. Aga mitte leida sellele mingisugust kattevarju, mis võimalikult vähe puudutaks konkreetse erakonna valijaid. Kõige lihtsam maksustada CO2 tekitamist on kütuseaktsiis. Inimene, kes ostab endale suure ja ilusa auto, aga kasutab seda säästlikult ei ole rohkem loodusesaastaja, kui inimene kes ostab väikse auto aga kärutab sellega mõttetult igal pool ringi. Seega ongi õiglaseim viis maksustada kütuse tarbimist, mitte mingi suvalise kriteeriumi järgi autosid.
Lõputult võib vaielda, mis on inimestele vajalik ja mis mitte. Kadunud Turkmenbashi näiteks arvas, et ooper on mittevajalik ja keelas selle Turkmenistanis ära. Mina tahan elada riigis, kes ei otsusta minu eest, mis on mulle vajalik ja mis mitte.
Keskkonnal on täiesti ükskõik, millisest autost CO2 õhku paiskub. Küll on aga Sotsiaaldemokraatidele selgelt kasulikum maksustada selle eest ainult 28 000 rikkamat valijat , kelle hulgas sotside pooldajata osakaal väike. See ongi ainus eesmärk, mida see poliitika reaalselt teenib.