Parim ravim masenduse vastu – „Laulev revolutsioon”

Käisin 8-aastase tütrega kinos vaatamas filmi „Laulev revolutsioon”. Huvitav oli vaadata, kuidas Anu sellele filmile kaasa elas.

Lihtsalt sel põhjusel, et ses eas laste ajataju on täiskasvanutest hoopis erinev. Lapsele on kaunis võimatu selgitada näiteks seda, millal ja mis järjekorras okupeerisid Eestit kommunistid ja natsid.

Seni kujundas Anu arusaama Eesti vabanemisest kõige tugevamini mullune Ilmar Raagi film „August 1991”. Mistõttu Anu arusaam okupatsioonist ja selle lõpust oli veidi koomiliselt väga teletorni-ründamise keskne. Aga kuigi ta nägi Raagi filmi üle aasta tagasi, oli oluline info tütrele sealt hästi meelde jäänud. „Laulva revolutsiooni” ajal üllatas ta mind küsimusega: „Mis otsus see oligi, mis 20. augustil 1991 kell üksteist õhtul vastu võeti?”

Nüüd sain kinos taas kinnituse selle kohta, et just heade dokumentaal(sete)filmide abil on hea lastele ajalugu selgitada. Filmi on teinud Tallinnas töötanud ameeriklased Jim Tustly ja Maureen Castle Tustly ning see on mõeldud Eesti tutvustamiseks USA-s ning mujal maailmas (film saadeti enne George Bushi Eesti visiiti muuseas Valgesse Majja). Aga see sobib suurepäraselt ka lastele näitamiseks. Esiteks tänu filmi emotsionaalsusele, mille tekitab ajaloo esitamine laulupidu kaudu ja muusikarohkus. Teiseks tänu sündmuste esitamisele arusaadavalt ning enamasti ka tugeva pildilise kattega.

Endal oli filmi abil väga mõnus uuesti läbi elada neid eredaid hetki, mis kõigile meist elu lõpuni mällu sööbisid – osalemist sinimustvalge värvikombinatsiooni väljatoomisel muinsuskaitse päevadel, Balti ketis jm. Film väärtustab Eestit ja eestlasi ning annab kuhjaga häid emotsioone. Kohati on toon ameerikalikult ülepaisutatud ja patriootiline, aga ju tunnevad tegijad filmi peamist sihtrühma paremini ja oskavad nende maitsega arvestada.

Seega soovitan kõigile tallinlastele soojalt: minge Sõpruse kinno ja võtke lapsed ka kindlasti kaasa! See film on parim vahend kaamose põhjendatud masenduse vastu.