16.1.07

Eesti naise edulugu 2

Vähemalt viimased kümme aastat on Eesti naisteajakirjad oma lugejaid veennud selles, et kõige lihtsam viis edukas olla on välismaale mehele minna.

Sissejuhatuseks üks täpsustus – järgnev jutt on naisteajakirjade keskne põhjusel, et meesteajakirju Eestis ju õieti polegi. Seega luuakse Eesti mehe edumudeleid rohkem „kõvadest” teemadest kirjutavas ja rääkivas meedias, kus eraelukeskseid story’sid ilmub palju vähem.

Puhtajakirjanduslikust vaatenurgast võib Selma-leidis-Argentiinast-vinge-mehe tüüpi artiklite paljusust mõista. Kodumaistest naistest kirjutamine on igavam, sest nad tegutsevad tüdimuseni tuttavas keskkonnas. Eesti naiste uusi ja kohati väga eksootilisi elupaiku kirjeldada on palju põnevam. Samuti on segaabielud kindlasti palju kultuurikonfliktide rikkamad ning tekitavad palju originaalsemaid probleeme kui olmeline vaidlus selle üle, kumb peab täna õhtul Tallinnas süüa ostma.

Kahjuks on taastoodavad sellised naisteajakirjade lood arusaama, et ainult „seal” ootab noort Eesti neidu tõeline elu. Kodumaal ähvardab igavus, kolklus ja vanatüdrukustumine Eesti mökude meeste süül.

Üheksakümnendatel aastatel ajendas sedasorti lugusid elatustasemete võrdlus, mis oli masendavalt Eesti kahjuks. Mäletan ise šokki, mis mind tabas 1995. aastal Washingtonis ühel väliseestlase suurel peol – piltilusad Tallinna eliitkoolide tüdrukud olid ummisjalu abiellunud esimese ettejuhtuva väliseestlasega, sest see viis nad üleöö Mustamäe kahetoalisest korterist kenasse ameerika eeslinnamajja ning vabastas igasugustest olmemuredest. Aga juba aastase kuldpuuris elamise järel tunnistasid mitu neist, et mingit eneseteostuse võimalust unelmate maa ei paku.

Loodan, et need tüdrukud on end tänaseks kodumajast välja murdnud, sest muidu on neist saanud sileajulised koduperenaised, kes Eestis on õnneks sama haruldased nagu valaskala Läänemeres.

Eesti elatustaseme paranedes on primitiivne majanduslik õnnemudel naisteajakirjades mitmekesistunud. Nüüd väärtustatakse naisteajakirjades segaabielusid eelkõige kui julgust sukelduda võõrasse kultuuri ja murda välja meie kitsast maailmast.

Ometi on neis lugudes naine reeglina peres teisel kohal, nö abiratas. Viimaste aastate silmapaistvaim eestlaste sööst välismaale on sadade ametikohtade mehitamine Brüsselis ja Luxembourgis. Kasutan siinkohal teadlikult üdini seksistlikku tegusõna „mehitama”.

Kui ajakirjanik räägib euroliidus töötavate meestega, siis tehakse tõsiselt ja aupaklikult juttu nende tööst (Kersti Kaljulaid ja Maive Rute on erandid, mis kinnitavad reeglit.) Samas portreteerib isegi Postimehe Arter kangelastena Eesti soost koduperenaisi, kes igavusest pääsemiseks korraldavad Brüsselis seda sorti ühistegevust, millega saavad hakkama tegusad MTÜ Külatee naised mistahes kolkavallas kodumaal.

See on masendavalt ühesuunaline avatus. Eestis peetakse sind edukaks siis, kui sa lähed välismaale ja seal päris nälga ei jää.

Olete te lugenud mõnd kirjutist, kus kirjeldatakse eestlase lugu, kes välismaal ei kohanenud ja kodumaale naasis? Või mõnd lugu välismaalasega abiellunud naisest, keda mees nii kaua peksis, kuni ta koju tagasi põgenes? Mõni selline Eesti Naisest, minu lemmiknaisteajakirjast, õnneks ikka meenub.

Vastus on: unustage ära! Välismaal kõrbejad on vait ja häbenevad. Need, kes esinevad ajakirjades, oma nõrkusi ei reeda. Kuigi nõrkejaid on ning mitte vähe. Nemad on (naisteajakirjade jaoks) ebahuvitavad ning seega eiratavad luuserid. Ajakiri vajab edulugusid.

Eestil on hädasti vaja uut tüüpi edukate naiste edulugusid. Pehme ülemineku suunas töötavad lood, mis kirjeldavad halvasti varjatud võidurõõmuga neid Eesti naisi, kes on „kodustanud” Eestis väärt välismaa mehe. Ja majanduslikus keeles toonud Eestisse reaalse investeeringu meie kinnisvarasse ja elanike arvu kasvu.

Aga sellest jääb väheks. Vaja on hoopis uut tüüpi edulugusid. Naistest ja meestest, kes on end läbi pressinud maailma kõrgkoolide või lihtsalt kõva konkurentsi sõelast ja siis Eestisse naasnud. Sest siin on hea elukeskkond, sest siin on nende kodumaa ning just võimalust elada ja töötada oma kodumaal väärustavad nad üle kõige.

Kahjuks ei tea ma, kuidas sellist sõnumit laiemalt levitada. Võibolla aitab pöördumine blogi http://euroopa.wordpress.com/ toimetaja toimetaja Epp Petrone poole: tere tulemast tagasi Eestisse, Epp! Kui jõuad jaanuari lõpus kodumaale, siis julgusta sama tegema oma saatusekaaslasi.

9 comments:

Eppppp said...

Kommenteerisin sama juttu Euroopa blogis
http://euroopa.wordpress.com/2007/01/16/eesti-naise-edulugu-2/#more-68

Anonymous said...

Toetan Hannes Rummu. Ainult läände minnes on võimalik elamisväärne elu saavutada. Peale selle on inglise , iiri ja itaalia mehed ikka härrasmehed, mitte mökud nagu eesti oivikud. Välimaa mehed ikka hoolitsevad enda eest ja on nii tähelepanelikud ja galantsed. Nad oskavad daamiga käituda. Eesti poisid on nagu matsid möhh, ahh, vä, sae pekki, kas ke..i ka teeme väi. Mina olen viimase 2 aasta jooksul eestis ainult klubides tantsinud lääne meestega. Nad on nii hoolivad. Kui kunagi mehele tahan minna, valin kindlasti välismaa gentlemani. Soovitan seda teilegi.

Anonymous said...

Siin ju Rumm alavääristab naisi. Tema arust lastega kodus olev naine on automaatselt ajuinvaliid või "sileda ajuga". Selline alavääristus peaks olema meil seadustega keelatud. Tüüpiline meessovinist. Samuti on euroopa liidu instititutsioonidesse tööle saanud naised tema jaoks rumalad ja reeturid. Mikko peaks kõigepealt oma erakonnakaaslase "kõrvad" pihku võtma ja peapesu tegema. Mikko seisab naiste võiguste eest ja on võrdõiguslikkuse eestvedaja. Seega peaks ju euroopa parlamendis töötav Marianne Mikko ka olema eesti hüljanud, et parema elu pääle pääseda.

Anonymous said...

anonymous'le kes näeb meesshovinismi kolli.
Ära erutu. Epiteedi kasutust kontekstist välja rebides võiks ju väita mida kõike veel! Hannese mõte oli midagi muud. Loe veel. Loe ja mõtle, ja uuri asju/inimesi enne kui kribama kukud. Tõsiselt

Hannes Rumm said...

küsimus anonymusele: palju Sulle selle töö eest makstakse, et Sa kaabid Savisaare blogis tema kintsu ja sõimad 8 tundi päevas kõiki teisi blogijaid?

vallikas said...
This comment has been removed by the author.
raiko said...

kirjutasin ka savisaare blogi mõned kommendid, sest mäletan liiga hästi ta kõne 89. aastal. Aga kas sina Hannes Rumm arvad et Eestis võiks minna samamoodi kui Ungaris? See on tähtis küsimus. Sest kui kõik läheb vaikselt (mnjah, Eesti on langenud majandusvabaduse edetabelis...), siis vist nõustuksin Eesti kõrge majanduskasvu ja reformierakonnaga.

Aga tulevik jah...

Hannes Rumm said...

Raikole: Eestis on hästi läinud, sest oleme olnud saatusekaaslastega võrreldes palju ausamad ja avatumad. Kui Eesti kasvab tulevikus sama moodi kinni nagu viimastel aastatel, kus suurettevõtjad ja valitsusparteid teevad vastastikku kingitusi, siis hakkame varsti ka meie haisema sama moodi nagu Ungari.

Koidu said...

Tere, Hannes! Üks meie lugeja küsis meilt kommentaari Su kirjutise kohta ning täna olemegi oma blogis selle üle pisut arutlenud. Võib-olla pakub huvi. :))