29.1.07

Pikaro ja Lang korraldasid kõrtsikakluse

Riigikogu liige ja endine politseinik Koit Pikaro ründas reedel Eesti Päevalehele antud intervjuus viie väidetava allilmaliidri vabastamise pärast valusalt prokuratuuri. “Kuriteo võimalikud organisaatorid, kelle kaasteadmisel toimuvad Eestis kõik tõsisemad kuriteod, on prokuröri sõnul teisejärgulised tegelased!” imestas Pikaro. “Allilm võitis prokuratuuri 85:15.”

Juba tänases Postimehes järgnes vasturünnak justiitsminister Rein Langilt, kes oma hea nimega vastutab nii prokuratuuri kui ka kohtute korraliku töö eest. Langile omaselt oli rünnak eriti jõuline, sest ta süüdistas keskkriminaalpolitseid koostöös kuritegelike grupeeringutega ning "teatud" poliitikutega: "Just keskkriminaalpolitsei taustaga mehed ja nende informatsioon on aastaid hoolitsenud selle eest, et politseipeadirektor oleks n-ö ohutu. Need, kes on tahtnud olukorda muuta, on pidanud pärast hästikorraldatud meediakampaaniat lahkuma."

Mis toimub, küsib Rein Lang sellistes olukordades irooniast nõretava häälega tavaliselt ise. Toimub tüli, mil on mitu mõõdet: õiguskaitseorganisatsioonide vaheline ja poliitiline konkurents.

Keskkriminaalpolitsei allub siseministeeriumile, prokuratuur justiitsministeeriumile. Need kaks organisatsiooni on ühe ahele lülid, aga nende omavahelistes suhetes on alati olnud pingeid palju. Paar aastat tagasi viis toonane riigiprokurör, nüüdne justiitsministeeriumi kantsler Jüri Pihl läbi reformi, mis andis prokuröridele politsei arvelt võimu juurde. Loomulikult ei meeldinud see politseile, ehkki reform ise õnnestus ja prokuratuut tugevnes.

Hans H. Luige lähedaste vastu toimepandud kuritegu oli nii väljakutsuv, et sellele pidi riik kohe ja jõuliselt reageerima. Nagu mujalgi maailmas on kõige lihtsam viis pingete maandamiseks kasvõi ajutine allmaaliidrite pokri pistmine. Mida suure meediakäraga ka tehti. Kui nüüd selgub, et asi piirdubki vaid ühe kärarikka PR-üritusega, siis hakatakse süüdlast otsima. Pikaro veeretas oma jutuga vastutuse prokuratuuri kaela. Lang lõi palli kohe tagasi sõnadega: "Ent prokurörid sõltuvad tõenditest, mida hangib politsei, eelkõige salapolitsei."

Seega on asja üks tasand see, kes vastutab võimaliku ebaõnnestumise eest. Teine tasand on poliitiline: keskkriminaalpolitsei eest vastutab keskerakondlane Kalle Laanet, samas parteis on ka Pikaro. Justiitsminister on Reformierakonnast ega saa valimiste eel vaikides kuulata Pikaro etteheiteid.

Kahjuks on sel lool ja kolmas tasand. Piltlikult öeldes korraldasid Pikaro ja Lang Metsiku Lääne stiilis kõrtsikakluse, kus kahe mehe vastastikusest hoopidest puhkes kohe üldine lööming, millesse kisti kaasa nii kriminaalpolitseinikud kui prokurörid. Juba on ka teada, kes sellest löömingust võitjana väljuvad: puhkenud segadust ära kasutades on allilmaliidrid kõrtsist plagama pannud. Teisisõnu on vähe lootust, et tülli pööratud prokuratuur ja kriminaalpolitsei suudavad süüdlaste süü tõendamiseks tõhusat koostööd teha.

2 comments:

rakverelane said...

Eks sellele probleemiderägastikule võib läheneda mitmeti ja haiseb teine ikka. Tavamõistus ütleb, et kuritegude lahendamisel peaksid asutused tegema tihedat koostööd, et kurjategijaid tuvastada ning peale kohtumenetlust määrata asjakohane karistus. Kui asi takerdub tahtmatuse või ühe asutuse korrumpeerituse taha, siis on asi jama. Lootusetuse tunne tekib.

Kui vaadata seda kisklemist kui poliitilise maiguga ärapanemist, siis mina kui Eesti Vabariigi kodanik, muutun kurvaks küll. Tegelased, selle asemel, et oma tööd teha, tegelevad asendustegevustega. Macholikud mängud stiilis „mul on pikem kui sul” on riigi kui terviku seisukohast hävitavad. Mis krdi vahet sel on, et näiteks see ministeerium on Keski käes ja too teine Reformi käes? Tuleb välja, et Eesti Vabariigis tehakse vahet. Probleemid jäävad aga tegelikult lahendamata. Meid on niigi vähe ja seda enam peaksid erinevad poliitilised jõud tegema koostööd, et Eesti riigi tegemine paremini välja tuleks.

Hannes Rumm said...

Rakverlasele - olen Sinuga nõus, et ministeeriumite parteistamine on paha mis paha. Kõige hullemaks näiteks sellest on 700 miljoni krooni suurune suhkrutrahv, mis tekkis selle pärast, et põllumajandusminister, rahandusminister ja välisminister ei teinud koostööd, vaid veeretasid selle asemel vastutuskoormat oma õlult minema. Ja peaminister Parts ei proovinudki midagi muuta, kuni oli hilja.
Lahenduseks saab siin olla ikka ainult see, et peaminister võtab endale järgmises valitsuses jälle suurema võimu. Ka praeguses valitsuses juhivad Edgar Savisaar ja Villu Reiljan "oma" ministreid ja ministeeriume ning Andrus Ansip valmistab peamiselt ette esinemisteks valitsuse pressikonverentsidel.