Pressivaenlase jõuline pressing sõnavabaduse vastu

Õnneks on Eesti rahvusvahelistes uudistes väga harva pigilinnu rollis. Kahjuks rääkisid Eestist hiljuti paljud Euroopa meediakanalid halvustavalt justiitsminister Rein Langi soovi tõttu võtta vastu sõna- ja ajakirjandusvabadust ohustav allikakaitse seadus.

Meediakanalid vahendasid igati põhjendatult Maailma Ajalehtede ja Väljaandjate Liidu, Ülemaailmse Toimetajate Foorumi, Euroopa Ajalehtede Väljaandjate Liidu ning Euroopa Ajakirjanike Föderatsiooni väljendatud muret selle üle, et seaduseelnõu nr 656 kujutab Eesti ajakirjandusvabadusele tõsist ohtu.

Nii Eesti-sisese pahameeletormi kui ka rahvusvahelise mainekahju põhjus oli lihtne – meedialt mullu karmi kriitikat ja suisa pressivaenlase tiitli saanud justiitsminister Lang tuli ootamatult välja seadusega, mida üldse hädasti vaja pole ning mis oli ajakirjandusorganisatsioonidega läbi arutamata.

«Pealtnägija» paljastas pettuse
Siinkohal tuleb selgitada, mida tähendab allikakaitse ajakirjanduses ja kuidas see tagab olulise info jõudmise avalikkuseni. «Pealtnägija» saatejuht ja Eesti Ekspressi ajakirjanik Mihkel Kärmas, kes viimati alles kaks kuud tagasi ühe anonüümsel allikal põhineva loo pärast ülekuulamisel käis, selgitab asja olemust nii: ««Pealtnägija» lähiminevikust meenub vähemasti kaks olulist lugu, kus anonüümsed allikad – kui soovite, lekitajad – mängisid olulist rolli. Sügisel oli eetris lugu sellest, et Eesti Energia Jaotusvõrk petab massiliselt tarbijaid, esitades arveid taatlemata arvestite alusel. Selle aasta alguses oli eetris lugu Padise perearstist, kellel on narkoprobleem. Mõlema loo olulised faktid laekusid meile infoallikatelt, keda me avalikustada ei saa.»

Ajakirjanikud lähtuvad anonüümseid allikaid kasutades rahvusvahelisest kutse-eetikast, mille kohaselt on ajakirjanikel kohustus neile infot usaldanud allikaid mitte avalikustada. «Pealtnägija» näitel said inimesed tänu oletatavasti jaotusvõrgus töötavale inimesele teada, et neilt nõutakse ülekohtuselt palju raha ning firma pidi avaliku surve tõttu ausalt käituma hakkama. Info jõudis ajakirjandusse anonüümsuse kaitse all, sest muidu riskinuks see inimene töökoha kaotusega. Ilma anonüümse allikata poleks keegi sellest probleemist kuulnudki ning tarbijad tasuksid jätkuvalt põhjendamatult suuri arveid.

Õnneks on Eestis allikakaitseprobleeme olnud väga vähe ning asjad on toiminud ilma spetsiaal-se seaduseta. SE 656 arutelul riigikogu töörühmas ei osanud justiitsminister vastata küsimusele, kui paljusid juhtumeid tema pakutud seaduseelnõu reguleerida võib. Selle asemel kuulsime ohtrasõnalist juttu oi-kui-suurest-probleemist.

Allikakaitse = sõnavabadus
Küsitlesime riigikogus loodud töörühma liikmetena koos Eesti Ekspressi peatoimetaja asetäitja Tarmo Vahteriga suuremate meediaorganisatsioonide juhte, kes puutuvad allikakaitseprobleemidega kõige sagedamini kokku. Selgus, et sel sajandil on viie üleriigilise ajalehe töötajaid kutsutud ülekuulamisele, et teada saada nende infoallikaid, kokku ainult viie-kuue juhtumi puhul. Seega tegi justiitsministeerium terve seaduse vaid üksikjuhtumitega tegelemiseks.

Ühe erandiga on ülekuulajad suhtunud ajakirjanike keeldumisse oma infoallikaid avaldada väga mõistvalt. Äripäeva ajakirjanikelt nõudis üks riigikogu liige koguni kohtuprotsessil anonüümsete politseiallikate avaldamist, kuid kohus suhtus ajakirjanike kutse-eetikasse arusaavalt ega sundinud neid seda tegema.

Mullu kuulati Postimehe ajakirjanikke tulutult üle selleks, et teada saada, kuidas jõudis lehte info Vene äärmuspoliitiku Sergei Markovi viisakeelu tühistamise kohta. Eesti Ekspressi ajakirjanikke kuulati üle, saamaks teada, kuidas jõudis nende vahendusel avalikkusesse info keskkonnaministeeriumile kuulunud maja korruptsioonikahtlase müügitehingu uurimismaterjalide kohta.

Need näited kinnitavad, et anonüümsete allikate vahendusel on avalikkusesse jõudnud ühiskonnale olulise tähendusega info. Lähtudes põhimõttest, et inimestel on vaja ajakirjanduse vahendusel tõtt teada saada, annab ka Euroopa Inimõiguste Kohus oma otsustes alati õiguse ajakirjanikele oma infoallikaid varjata, sest kaitstes anonüümseid allikaid, kaitseb ajakirjandus sõnavabadust.

Õnneks teeb praegu justiitsministri tegemata tööd allikakaitseseaduse menetlemisel riigikogus loodud töörühm, kes kaasab oluliste meediaorganisatsioonide esindajaid. Tänu sellele on esialgselt meediat jõulise pressinguga ähvardanud seadus saanud palju mõistlikuma kuju. Kurb on ainult see, et ajalehtede valged esiküljed ja rahvusvaheline mainekahju jäänuks olemata, kui selle seadusega tegelemisse oleks algusest peale kaasatud asjatundjaid ning poleks lähtutud kibestunud ministri kättemaksuhimust.

See lugu ilmus tänases Õhtulehes.